Jalgrattaga Tartu Maratoni rajal.
Jah, te loete õigesti. Selline temp on nüüd tehtud (mööndustega). Nimelt sõidetakse suuresti suusamaratoni rajal septembris ka maastikujalgrattamaratoni ja muul ajal (loe rattahooajal) on see avatud kõigile. Algab Otepäält, Tehvandi Spordikeskusest ja lõppeb Elvas, mändide all asuvas Tartumaa Tervisespordikeskuses. Kuna puhkus kestab veel ja remonti (loe tööd) sel ajal eriti teha ei viitsi, aga läpakas passimist suvel ka normaalseks ei pea, otsustasin ennast liigutada, kaloreid põletada ja boonuseks Eestimaa suve ja vaateid nautida.
Esmaspäeva hommik. Kuulen läbi avatud akna, kuidas linnas elu käima läheb ja inimesed tööle tormavad. Mis saaks olla veel magusam, kui sinna mitte minna. Seega auto käima (ratta panin juba eile õhtul peale) ja vastassuunas ajama ehk Lõuna-Eesti, siit ma (jälle) tulen. Ilm on ka väga ilus. Kuiv ja soe. Homseks lubatakse sinna kanti koguni pea kolmekümnekraadist kuuma, mis mind väga ei morjenda, sest enamus aega on ju meil vastikult külm, märg ja pime.
Plaan näeb ette teha Elvas lõunasöögipeatus, aga selgub, et siin on kõik sellised asutused esmaspäeviti ja ka teisipäeviti suletud. Miks? Kummaline. Siirdun Konsumisse, et üle vaadata sooja toidu lett, aga teele jääb ootamatult Olerexi tankla. Võtan friikad peekoni/juustukastmega ja... Nii soolast sööki pole ma enne saanud ja seda veel enne rattarallit. Sool ajab ju teatavasti jooma. Matkal eriti kallist kraami. Korra käib peast läbi ka mõte lasta uus ports teha, aga ei viitsi jändama hakata ja kugistan kuidagi alla.
Edasi sõidan Pangodi järve lähedale ühte hoovi, kus pargin auto ära. Nimelt elab siin minu kunagine naabripoiss ja (lapsepõlve) sõber, nüüdseks Tartu Ülikooli geeniteadlaseks saanud professor, doktor ja mis kõik veel, R.M. Ette ei helistanud ja selgub, et ta on Tartus kontoris ja tuleb alles õhtul. Ootama ei jää. Mind ootab hoopis Otepää ja esimesed kakskümmend kilomeetrit lähevadki nagu linnulennul. Konsumis kuhu seekord ka kohale jõudsin, teen ostud (palju vett) ja tagasi ratta juurde tulles, pean ka kohalikku marjamüüjatüdrukut külma karastusjoogiga meeles, kes mu "suksul" silma peal hoidis.
Peagi olen Tehvandil ja "maraton" algab. Nüüd panen sisse ka teekonna äpi, sest jätkuvalt austan inimeste, eriti sõprade privaatsust ja teistele ei näita, kus nad elavad.
Ja see on Otepää oma kõige ehedamal kujul. Lahedad langused ja tüütud tõusud. Eesmärk on jõuda täna õhtuks Harimäele. Kõige rohkem kardan neid kuradima parme, kes suure tõenäosusega minu higist keha seal juba ootavad. Kui ma sinna üldse jõuan, sest olen enne talvel paar korda ära vaadanud ühe leedukast võistleja "pardakaamera" youtube video, mis kestab üle kolme tunni ning kirjutanud selle järgi legendi umbes nagu Kreisiraadio rallisketš ehk nüüd tuleb puu, peaks tulema puu, puu tuleb, puust läheme mööda.😁Enne minekut vaatasin värskelt veel korra ära. Küll jõuan, kuidagi ikka.
Vahetult enne lõppu, nii umbes viis kilomeetrit hakkabki asi käest ära minema ja peagi muutub olukord väga hulluks. Minu kartused on osutunud tõeks ehk Harimäele tõus kuuma ilma ja raske ratta koosmõjul ajab mind jõhkralt higiseks, mis meelitab kõiksugused vereimejad kallale. Erinevalt Karula Rahvuspargi sääskedest noolivad oma osa ka kärbsed, need kõige tüütumad ja loomulikult ei puudu ka parmud. Ei jõua eest ära ka sõita, sest Harimägi, mille otsa tahan jõuda, on 211,4 meetrit üle merepinna (loe kõrge).
 |
| Rada algab Tehvandi Spordikeskusest. |
 |
| Asfaldilt maha ja maastikumaraton hakkab pihta. |
 |
| Talvepealinna ümbrus suvel. |
 |
| Väike-Munamäe suusanõlv. |
 |
| Esialgu on sõiduoludega asi super, aga tean, et see nii ei jää. |
 |
| Ongi käes. |
Lõpuks kohal ja minu ülisuureks kergenduseks jäid putukad enamjaolt metsa. Nüüd tegelen sellega, mida olen siin vist juba sada korda kirjeldanud. Ilm on mega. Soe ja kuiv, puhub kerge briis. Sitikad nagu just mainisin, eriti ei häiri. Suvi täies hiilguses. Puhkus kestab veel, kuigi kerge kuupäevaline stress hakkab ligi hiilima. Pojaga tahaks veel kalale ka jõuda. Hea küll. Praegu on nii. Homme ootavad uued, loodan mitte nii mägised väljakutsed.
Harimäe lõkkekoht koos vaatetorniga on muidu igati ok, aga halva üllatusena tuleb, et siin pole prügikasti. Saan aru, et talvel on siia prügiautoga saamine raskendatud, kui mitte libeduse tõttu isegi võimatu, aga suvisel turismihooajal kui rahvast palju liigub, võiks mingi lahenduse ikka välja mõelda. Tänagi on minu siinoleku ajal mitu seltskonda tornis käinud. Autoga ju lihtne, aga ma olen teatavasti JALGRATTAGA ja pean oma sodi umbes seitsmekümne kilomeetri kaugusele Elvasse tassima. See ei ole ju normaalne. Olgu, aitab praeguseks küll.
Ahjaa, täna tuli ka üks väga hea uudis. Nimelt saavad Eestimaa inimesed Kaja Kallasest lahti. Andis oodata, aga lõpuks ometi.
 |
| Harimäe lõkkekoht. |
 |
 |
| Loomulikult käin ära ka torni otsas. |
 |
| Ja kordan seda õhtul veel. 15 juuli hakkab lõppema. |
 |
| Äpi lülitan sisse Tehvandi Spordikeskuses. Pangodi järve lähedalt, kuni Harimäeni tuleb rattaspidomeetri näiduks kokku 43,5 km. |
16 juuli. Öö möödus meeldivalt rahulikult. Hilisõhtul käis veel üks seltskond tornis, arvatavasti päikeseloojangut imetlemas ja edasi oli vaikus. Isegi ükski auto ei sõitnud mööda.
Hommikused laagritoimetused nagu ikka ja võimalikult vara panen minema, sest lubati ju tänaseks kolmekümne kraadist kuumust ja päikest.
Algus on üliedukas, sest mäest alla veeren vaba hooga, aeg-ajalt isegi pidurdades. Ohutuse mõttes mõistagi. Seda pidu jätkub natuke rohkem kui kolmeks kilomeetriks. Tegelikult teadsin, millega päev algab, sest olin ju mõni aasta tagasi siit raskelt üles tulnud. Seejärel jätkub taas tüüpiline Otepää ümbrus ehk tõus-langus-tõus-langus. Peagi jõuan asfalttee lähedale ja silt postil kui ka minu legend käsib vasakule pöörata. Nüüdseks on selgeks saanud, et neid rajale hoidvaid viitasid on pahatahtlikult pööratud, ise ära kukkunud/lõhutud/kulunud, või üldse mitte piisavalt pandudki. Väntaalin edasi ja kaos, sest viitasid pole enam üldse. Asi selge, olen eksinud. Teen otsuse, et sõidan esimese suurema asfalttee peale välja ja siis vaatan, mis edasi saab. Edasi saab nii, et uurin googlemapsi ja paberkaarti, mille tulemusena olen niipalju targem, et Otepää poole liikudes peaksin jälle raja leidma ja nii see lähebki. Jess. Edasi mingist turismitalust mööda ja... otse võssa, kust läheb vaevumärgatav rada. Siiski suudan välja jõuda õigesse kohta ehk metsa sees oleva talu juurde. Siit edasi suunatakse juba päris võssa. Rattamaratoni kodulehel öeldakse, et rajal ei ole järske tõuse. Puhas vale, sest eesoleva mäe ületamisel olen sunnitud kolm korda puhkama, sest pulss on punases. Pausi saan pidada ainult nii, et miljon vereimejat omale kallale lasen. Need ründavad mu higist keha ka muidugi sõites. Ütlen veelkord, et kui Karulas olid "peaesinejaks" sääsed, siis nüüd tahavad kõik oma osa saada.
Üsna pea lohisen putukate invasiooni saatel sellest samast mäest alla. Appi, see ei ole normaalne. Aimatav rajake saab lõplikult otsa. Kõik. Edasi on ainult "võsamüür". Mis ma nüüd siis teen? Olen omadega täielikult p....s. Lõpuks jõuan mingit moodi, ei tea ise ka kuidas, selle võssa suunava viida juurde tagasi ja nüüd võtan vastu ainuõige otsuse, et liigun mõnele suuremale teele, sest padrikus sellise ilma ja olustikuga võidelda on enesetapjalik.
 |
| Kohe on teise päeva start. |
 |
| See kirik tuli välja justkui eikuskilt. |
 |
| Silt on, rada peaaegu mitte. |
 |
| Viimane objekt metsatee ääres, enne padrikusse sukeldumist. Mingit bussipeatust rohutee ääres muidugi ei eksisteeri. |
Ja nii jõuangi Rõngu-Otepää-Kanepi maanteeni. Vahepeal nägin küll matkarajale suunavat silti. Peale seda kui olin kaks kilomeetrit allamäge sõitnud, suunas see üles tagasi. Tänan ei. Mul on sellest võsast kõrini. Nii võtangi suuna Otepää poole ja oi kui hea on mööda asfaldit lasta ning peagi olengi seal, kus Elva suunas peaks minema kindel rada. Jess lähebki, kuid liiga vara rõõmustan, sest neid radu tekib hulgim ja igas suunas. Panen sisse google mapsi Tartu maratoni rajaskeemi. Pange tähele, tegemist ei ole rattamaratoni kaardiga, vaid talvise suusamaratoni omaga ja need tihtilugu ei kattu. Rattaraja kaarti ei ole või vähemalt mina ei leidnud. Seega võtan orientiiriks hoopis päikese. Kuna Elva asub otse põhjasuunas, peab see jääma praegu peaaegu lõunasse ehk parema õla taha ja lähen liikvele. Tulevad mitmed eksimised kui olen veendunud, et just see tee on õige, mis tihtilugu ei ole, aga aeg-ajalt kontrollin, kas linn läheneb ja nii saan pikkamööda edasi. Peagi muutub "tee" kõrge rohuga karjamaaks. Ratas selle sees ei liigu. Kui maha tulen, olen lõunasöök putukatele. Lõpuks saan jälle mingi kruusateeni välja. Edasi näitab viit taas heinamaale. No ei sõitnud need rattatüübid seda rada, aga mis mul üle jääb. "Rada" hetkeks küll rajastub, aga peagi läheb asi päris käest ära. Maha on pandud saepuru, mis ratta "kinni liimib" ja hiljem tundub juba, et olen sohu sattunud, sest pinnas muutub sopaseks ja vesiseks. Ja nii see kolgata tee kulgeb. Kõrge rohi, orienteerumine, kolmekümnekraadine kuumus, saepuru, muda, tõusud, mida on võimalik võtta ainult jalgsi. Lisaks meeletu veekulu, mille tarbimise ajal tarbivad teised verd. Lisaks viimase Lõuna-Eesti tormiga teele kukkunud puud, mis on küll enamjaolt jõutud ära koristada, kuid oksad on veel keset teed maas. Mulle ja loomulikult ka rattale on see kõik ülipingeline ja lõhkuv/lammutav, sest rada on kõigele eespool kirjeldatule täis veel puujuuri, allavoolanud veeuurdeid ja lahtisi kive ehk kukkumise kartuses ei saa ma kusagilt vaba hooga alla sõita, vaid sõrmed on kogu aeg pidurihoobadel. Mingist hetkest tunnengi, et ratas ei pidurda nii nagu vaja. Need hullud laskumised on arvatavasti piduriklotsidele hukutavalt mõjunud. No vast peavad veel väheke, sest enam pole palju jäänud.
 |
| Siin saan rajale tagasi. Nagu päris maratoonar, sest kohe sõidan selle alt läbi. Jälle sõrm pildil. |
 |
| Tõsine probleem ja ütlen ette ära, et neid tuleb veel. |
 |
| Finis läheneb ja selline tee on juba nagu magistraal. |
 |
| Vaikselt hakkab vist looma. |
Lõpuks ometi saab see agoonia läbi ja jõuan Tartu Tervisespordikeskusesse. Tegin ära, huhh. Olen Tartu Maratoni raja mõistlike mööndustega läbinud. Jess. Siin käib praegu mingi laskmisvõistlus. Paugutamine kostis juba kaugelt. Mina aga võtan enne Elva linna siirdumist korralikult aja maha. Istun vilus, jahtun, puhkan, joon mineraalvett, millega ennast ka üle loputan. Panen puhta ja kuiva särgi selga. Hakkab natuke parem.
 |
| Hurraa, olen finišis. |
 |
| Tartu Tervisespordikeskuse ümbrus. |
 |
| Soovitav on olla laia (loe ka kõrge) silmaringiga, siis näeb rohkem. |
Nüüd lähen metsapealinna peale kolama. Elva ongi vist seni ainuke linn, kust olen paar korda ainult läbi sõitnud (eilne muidugi välja arvata), aga jalga pole maha saanud. Korra olen olnud pojaga siin lähedal Kulbilohul rallikrossi vaatamas. Jah, midagi pole öelda, linn õigustab oma tiitlit, sest seda übritsev männik on tõesti muljetavaldav ja Eestis kindlasti ainulaadne. Kulgen vaikselt mööda Vaikset tänavat (ametlik nimi) ja siirdun mingisse kohvikusse, kus võtan külma õlle, mis peaks mind tagasi elule tooma. Kas toob, ei saa aru, aga hullemaks ka ei lähe. Lisaks premeerin ennast šokolaadiga, mis peaks olema tõhus energialaks. Soolarexi ei lähe.
Edasine Elvaga tutvumise initsiatiiv ja entusiasm tänu eelnevalt läbielatule puudub ja võtan suuna Pangodisse. Noh, eks eile sai ju autoaknast ühtteist näha kah. Muide kesklinnas mände pole. Esialgu olen ikka täitsa läbi, aga peagi hakkavad õlu ja šokolaad (loe kalorid) kohale jõudma sinna kuhu vaja ja varsti olengi Dr. M. hoovis. Selgub, et ta on ka täna kaua tööl ja ootama ei viitsi jääda. Seda enam, et ta pidi peagi tulema emale appi remonti tegema, kes on siiani mu naaber. Siis näeme.
Kõik, maraton on läbitud. Tõstan ratta autosse ja lähen Pangodi järve ujuma, sest see õudne kraam on vaja ihult maha saada. Olen nüüd vist ka eelmise suve "plaani täitnud" ehk kolm korda ujumas käinud.
 |
| Pangodi järv. |
Puhtana, konditsioneeritud autos alustan koduteed läbi Elva ehk sõidan samal maanteel, kus just rattaga ukerdasin. Elu on lill. Möödun Verevi järvest, mille ääres on tohutu hulk autosid ja rannas/vees veel rohkem nautlejaid. Pole ime, sest alati kui raadiouudistes veetemperatuuridest räägitakse, on just see veekogu kõige soojem.
Enne Viljandit tunnen, et enam ei suuda ja Kaunismäe kaupluses teen kohvipausi. See tabab otse kümnesse ja pilt tuleb taas ette.
Loomulikult teen "kohustusliku" poeskäigu A1M-i, mille hinnad ei ole võrreldavad teiste Eesti kauplustekettidega. Näiteks hügieenitarbed. Suure käru valitud kraami laon täis seekord 70€ eest. Jah, paratamatult hinnad muudkui tõusevad.
Enne koju jõudmist tahan teha metsapeatuse. Pööran lagendikule ja põgenen hirmunult, sest hetkega on auto ümbritsetud parmude armaadaga. Neid on nii palju, et kohati tekib raskusi isegi nähtavusega läbi klaaside. Kui asfaltteeni jõuan ja läbi tahavaatepeegli vaatan, on endiselt seljatagune must. Kohutav. Need põrgulised tulid isegi suure teeni välja. No see aasta on Eestimaa ikka putukatest tõeliselt paks.
Lõpuks olen kodus. Järjekordne hullumeelne temp on tehtud. Rattaspidomeeter näitas tänaseks läbisõiduks 75,5 km.
 |
| Äpi lülitan Tartu Tervisespordikeskusesse jõudes välja. Harimäelt kuni Pangodi järve läheduseni kerib rattaspidomeetrile 75,5 km. |
Tegelikult oli ülim lollus minna tegema sellist üritust nii kuuma ilmaga. Arvasin, et asi on palju lihtsam. "Torust" vaadates tekkis ekslik tunne. Võistlustel pole ka muidugi võimalik rajalt eksida, sest trass on inimestega ja lintidega tähistatud. Ei usu, et ma kogu aeg õigel nn. suvisel trassil sõitsin. Arvan, et kõige parem oleks sellele rajale minna septembri teises pooles, peale võistlust. Esiteks on rada vahetult enne maratoni üle käidud ja korda tehtud, näiteks niidetud ja teiseks peale tuhandete osalejate ka sellised jäljed maha jäänud, et eksida pole võimalik. Boonuseks pole selleks ajaks ka enam tüütuid putukaid.
Aga raskused on selleks, et neid võita. Puhkus tähendab minu jaoks totaalselt teises keskkonnast viibimist ja tänu sellele täiesti teistele asjadele mõtlemist ning teistsuguste probleemide lahendamist. Seda sain ma täie raha eest.
Oma ligi kolmekümneaasta vanuse jalgrattaga olen ülirahul. See pidas nendele eelpoolkirjeldatud jõhkrustele vastu. Koormatuna ju ka veel. Näiteks pole ma laiskusest ketti vahetanud juba... eee ei mäletagi, millalgi väga ammu, kuigi käin sellega hooajal igapäevaselt poes ja vahest ka niisama sõitmas. Rajal sõiduvõimetuks muutunud rattaga, oleksin suure tõenäosusega esmalt saanud kuumarabanduse ja seejärel veel elusana verest tühjaks imetud.
Nagu äpp näitab, siis sõitsin (ka rajalt eksides) Tartu rattamaratoni rajal 71,81 km. Tegelikult on see number suurem, sest äpp nöögib jätkuvalt ja katkestab vahetevahel. Kui avastan, et enam ei "laula", teen nn. restardi mille tagajärjel arvutab see katkestuse vahepealse maa sirgjoonena, mida ju tegelikult pole olnud. Maastikurattamaratoni ametlik pikkus on 86 km., seega enamuse rajast sõitsin ikkagi läbi ja rohkemgi veel, sest minu isiklik maraton järvest järveni tuli 119 km.
Selle hooaja lõppkokkuvõte.
Minu jaoks algab talveunest ärkamine umbes pooles aprillis, vahetult enne traditsioonilist kevadist vimmapüüki kui on vaja õnged korda seada ja lõppeb jällegi traditsioonilise oktoobri lõpu lestapüügiga, misjärel sätin kalapüügivahendid ja ka ennast talvituma. Augustis kimbutame Lõuna-Eesti järvedel hauge ja ahvenaid ka ja laias laastus sellega meie viimase aja kalapüük piirdubki. Talvel olen nii passiivne kui vähegi võimalik, sest mida aasta edasi, seda vastikumaks see mulle muutub. Näiteks talikalastus jää pealt, mida paljud pikisilmi ootavad on minu puhul võimalik heal juhul alles siis kui tugev veebruaripäike juba selga soojendab. Kunagi käisin, aga enam ei taha. Saan aru, et tark otsib ka talveks tegevusi ja mina samuti, aga ainult tubaseid. Kui ennast kokku võtan ja riidesse viitsin toppida, siis lähen läbi õue vahest garaaži ka.😉 Vastikult külm, külm ja veelkord külm. Aga nüüd asja juurde.
Niisiis sellel hooajal lisaks üleval kirjeldatud seiklustele tegime veel mõnda asja. Näiteks:
 |
| Käisime Kasari jõel kalal. Oi kui mõnus on selline hommik peale pikka ja väsitavat talve. Suvi on alles ees. |
 |
| Mitte ainult ei käinud, vaid saime ka. Kui ka teine ämber hakkas täituma põgenesime koju ära, sest tuli meelde, et kalad tuleb ka ära teha. Sellest aastast on muide ka esmakordselt vimmal limiit peal ehk kakskümmend tükki ööpäevas per kärss ja muidugi alammõõt. |
 |
| Traditsiooniliselt veetsime nädalavahetuse Matsirannas. |
 |
| Loomulikult igaaastane poja/isa kalaretk Lõuna-Eesti järvedel. |
 |
 |
| Kui juba sinna kanti sattusime, siis arveldasin ka ühe vana võla. |
 |
| Käisin ära Suure-Munamäe vaatetornis. |
 |
| Jõudsime ka rappa. |
 |
| Hooaja lõpetas traditsiooniline Hiiumaa lestapüük. Kes tähelepanelikult vaatab, et poiss sai kolm lesta korraga ehk trio. Koju tõime kaks ämbritäit kala ja seitse adru küüslaugupeenrasse kaevamiseks. |
Enne kui selleks aastaks lõpetan, tahan pöörduda viimase jalgrattasõidu juurde veel tagasi. Võimalik, et mingis alateadvuses ma tahtsingi olla valel ajal vales kohas ja muuta see protsess võimalikult raskeks, et kopp täielikult ette tuleks. See ei olnud tegelikult matkajärgne frustatsioon, vaid juba enne tehtud otsus ja ju oli niimoodi lihtsam loobuda, ehk sellises formaadis matkad jäävad mulle suure tõenäosusega viimasteks. Neljakümneselt (kahjuks hilja) alustasin ja viiekümneselt on ilus lõpetada. Nagu juba enne mainisin, siis üks töökaaslane ütles sarkastiliselt, sa käid ju juba kuuekümnendaid. Õudne. 😢
Põhjuseid, miks ma sellega enam tegeleda ei taha on kaks.
Vanus: Miks ma pean tassima veerandsada kilo seljas, lõhkudes ennast sellega, näiteks sedasama selga, mis niigi ei ole kõige paremas korras või tirima ratast, higistades ja kirudes kuskil padrikus mäest üles, samal ajal miljonitele vereimejatele väärt kraami loovutades.
Samas ei plaani ma edaspidi siiski diivaninurka kössitama jääda. Nagu enne ütlesin, formaat muutub. Näen tulevikku umbes nii, et sõidan autoga kusagile kohale, võtan ratta maha ja siirdun kohaliku "olukorraga" tutvuma, kaasas telefon ja veidi sööki/jooki ning õhtuks olen masina juures tagasi ja vuran mõnele RMK laagriplatsile ööbima. Sama kehtib jalgsimatka puhul.
Ka kajakkidega peame võtma väiksemaid vahemaid. Laual on ka variant need maha müüa ja osta kahekohaline kanuu asemele, sest selles on oluliselt mugavam olla ja saab vajadusel isegi püsti tõusta.
Eestimaa: On väike ja pole enam kusagile minna kui teedeta maastikku mitte arvestada. Olen mõelnud ka näiteks kajakiga mööda Salacgriva jõge allavoolu minnes sealseid punaseid liivakivikoopaid avastada, aga siis peaks mind jälle keegi viima/tooma ja aktuaalseks teemaks nagu on selgunud, kerkiks jälle seljaprobleem. Pealegi olen seda blogi reeglina üritanud imelist Eestimaa loodust tutvustatuna pidada kui hiljutine väike põige naaberriiki välja arvata. Lisaks hakkavad sõidud ja pildid ennast kordama. Alati saab muidugi midagi uut välja mõelda, näiteks Lääne-Virumaa mõisatuur, aga mind see ei huvita. Ka on lihtsalt külastatavad saared hakanud "otsa saama". Põnevaid kohti on, näiteks Keri, Vaindloo, aga sinna oma paadiga juba ei sõida ja teenus maksab mitte kümneid vaid sadu eurosid.
Pausil on praegu ka nn. s....t saia tegemise asjadega. Näiteks on mul kuuri all ootamas Teise Maailmasõjaaegne Rootsi armee jalgratas, mis on kohalike "meistrite" poolt ümber ehitatud (loe ära lõhutud). Rattad on muide sellises mõõdus, et kumme saab tellida ainult skandinaaviast. Loogiline ju.
Nimelt on mul plaan kokku sobitada erinevad sajandid ehk teha ratas korda ja panna see elektrijõul liikuma. See eeldab maailmakaubamajast kuuesaja eurose komplekti ostmist, pluss transport. Leian, et praeguses majanduse madalseisus, kus toimub uskumatuna näiv hinnaralli, tuleb seda raha momendil arukamalt kasutada. Kuna on vist aru saada, et mulle meeldib siiani rattaga sõita kondiauru kasutades, olen selle projekti suhtes praegu leige kuigi tegemine on minu jaoks alati parem ja põnevam kui kasutamine. Näis, mis elu toob.
Seega kokkuvõtteks ei kanna ma seda blogi kindlasti maha ja jutte siia aja jooksul kindlasti lisandub. Olen ju siia materjali hankimiseks kõvasti vaeva näinud, mis on mulle kasulikuks osutunud. Ajanud kodust välja, seega pääsenud mugavustsoonist, vabanenud laiskusest, põletanud kaloreid ja näinud imeilusat ja väga vaheldusrikast Eestimaa loodust. Selleks aastaks kõik. Nüüd jään talveunne.
Panen lõppu ühe anekdoodi kah, mis siinse olukorra väga hästi kokku võtab:
Tuttav teisele: "Mul pole Facebooki ega Instagrami.
Ma lihtsalt kõnnin tänaval ja räägin
võõrastele, mida ma söön ning joon,
kuidas on lood isiklikus elus ja mida
uut on tööl. Jälgijaid on mul juba kolm:
psühhiaater ja kaks politseinikku.
