Jalgrattamatk Narva - Misso - Võru 2016

Seisan ihuüksi Narva vaksalis. Sajab vihma, on 12 kraadi sooja ja pean iseendaga aru, et miks ma loll siin olen? Mida ma teen jalgrattaga lausvihmas keset Narva linna? Vastus jääb saamata. On teisipäev 5 juuli, kalendri järgi südasuvi.
Aga enne kui jätkan, siis räägin mis toimus kahe suve vahel.
Aretasin talvel rattale esimese pakiraami ja sinna külge alumiiniumlatist ja kanalisatsioonitorudest omavalmistatud pudelitehoidja, kuhu mahtusid ideaalselt 1,9 liitrised mineraalvee pudelid. Esteetilises mõttes värvisin oma leiutise üle ka veel. Kõige selle tegemise mõte oli, et joogivee pudelid püsiksid kindlalt ratta küljes ja ei kukuks koormakummide vahelt maha, nagu eelnevatel aastatel on aeg-ajalt juhtunud. Teine eesmärk oli, et kaalujaotus võrdsustuks.
Kui kõik oli valmis, külge kruvitud ja ise tööga väga rahul, leidsin interneedusest enda jaoks ideaalse pakiraamikoti. Loomulikult ei saanud enne rahulikult magada kui olin selle ära ostnud. Aga mida teha nüüd selle vana kotiga? Ära ei raatsi ka nagu visata. Paigaldasin siis prooviks selle esimese pakiraami külge. Sobis küll. Pudelid mahtusid nüüd kotti ja boonusena oleksid need matkal päikese eest varjatud ka veel. Lõpuks selgus, et kotti mahub ka telk ning otsus oligi langetatud. Pudelitehoidjat pole vaja. Nüüd on ruumi palju ja ei ole vaja asju üksteise sisse-otsa-peale-külge toppida.
Rattavarustusest veel. Soetasin tugijala nagu vanadel tsiklitel, kaheharulise, kuid tundub, et koormaga ei taha ratas ikkagi eriti hästi püsti seista, aga eks see selgub praktikas (etteruttavalt võin öelda, et tugijalg ei õigustanudki ennast ja matkale läksin ilma selleta). Kruttisin küljest ka originaal pudelihoidja koos pudeliga, sest sinna mahub ju nagunii ainult 0,5 liitrit jooki ja mul on nüüd ju esimene rattakott, kuhu kõik lahedasti ära mahub. Ostsin ka rattakottidele vihmakaitsekiled. Et võimalikku varast üllatada ebatraditsiooniliste asjadega, paigaldasin alarmi, mis aktiveerub ratta liigutamise peale.
Varuosadena lisandus ketivõti ja kaks ketilukku, sest olin vahepeal kuulnud hirmutavaid jutte kettide katkemisest. Lisaks tagavaralohvile viskasin kotti ka kummiparanduskomplekti. Olen nüüd ka "multitool" omanik.
Peale selle vahetasin omavahel rehvid, mis erinesid silmnähtavalt oma kulumisastme poolest ja seda loomulikult tagumise kui veorehvi kahjuks. Puhastasin, õlitasin ratast ja tegin enne matka ka nn. "kuiva" trenni, mille käigus selgus kurb tõsiasi, et ratta "määrimisest" siiski ei piisanud. Keskjooksus oli lõtk, mida ma ei suutnud välja ravida, käiguvahetused olid ebatäpsed ja kõige suurem probleem oli selles, et rattad olid hakanud "kaheksat" viskama. Lisaks hakkas tagajooksu juurest kostma raginat. Kuna kodaratest velje sirgeks ajamine on minu jaoks tundmatu maa, siis oligi ainuõige ratas hooldusesse viia. Maksis see mulle 61 € ja selle raha eest vahetati keskjooks, pandi uus kett ja rihiti rattad sirge(ma)ks.

Talvised leiutised.

Täiesti uus tase on ka telk. Firmakas. Coleman Monviso 2. Soetasin selle talvel ehk siis hooajavälisel ajal ja sain 65 raha soodsamalt. Kokku käib nii, et kui kaared on pealmisest kihist läbi pistetud ja telk üles tõstetud, siis alumine kuppel kukub ise paika. Lihtne. Paberite järgi on veepidavus 4000 mm. Ühesõnaga üks parimaid. Nüüd ei ole mul vaja enam kaasas tassida koormakatet ja muud sinna juurde kuuluvat.
Muust varustusest on minu käsutuses veel roostevaba pott-pann-kaas, isearetatud kokkupandav šašlõkivarras, akupank, pulsikell, hüper-super kerge õngeritv, kui tekib vajadus kohaliku "tooraine" järele ja veel mõned väiksemad vidinad. Kõik mis ratta küljes, on vihmakindel.

Selle asja nimi on Spork ehk siis kolm ühes söögiriist.

Natuke räägin endast ka. Kuna ratas muutus ümberehituste ja varustuse lisamise toel umbes 4-5 kilo raskemaks, tekkis küsimus kas mu vana velo peab ikka vastu? Et ratta küljest midagi ära võtta polnud võimalik, ei jäänud muud üle, kui tuli võtta enda küljest. Mai alguses hakkasin järgima seda vana põhimõtet, et hommikusöök söö ise, lõunasöök jaga sõbraga ja õhtusöök anna vaenlasele. Lisaks lõpetasin õhtuse õllejoomise, kui tekkis isu võtta, võtsin teravat, kui tahtsin liha, siis sõingi liha, mitte sardelli. Saia asemel sõin juba enne rukkijahutooteid. Ka tšillipipar kiirendab seedimist. Magusast ei ole ma kunagi hoolinud (no vahest harva võtan ühe jäätise).
Lisaks käisin õhtuti natuke kiiremini käimas, lihtsalt koeraga jalutamas (Pätuga ei saa kiiresti käia, sest tal on ju vaja iga nurga peal jalga tõsta) ja ka jalgrattaga sõitmas. Seda küll ettevaatlikult, et sõit ei muutuks enne matka tüütuks. Nii 10-30 km. õhtu jooksul. Muide liikumine on lihtne. Näiteks ei sõitnud ma asutustes liftiga, vaid läksin trepist. Poodi ei läinud autoga, vaid jalgsi jne. Nüüd kaks kuud hiljem ei usu isegi, aga kaal näitab, et olen 13 kilo kergem. Kokkuvõtteks võin öelda, et ratas on küll raskem, aga kogu kooslus hoopis kaheksa kilo kergem, kaaludes 140 kilo.
Siiski võtsin vastu otsuse, et matkal söön ja joon mida tahan ja mingeid piiranguid omale ei sea, sest tuleb kätte saada piisav kogus energiat, et järgmisel päeval jõuaks edasi sõita.

See kõik peab ratta külge mahtuma. Pildil on ka esimese ööpäeva söök-jook.
Kellel taust küsimusi tekitab, siis tegemist ei ole eluruumiga, vaid garaažiga.

Natuke marsruudist ka. Kui alguses oli plaan, et sellel aastal sõidan Eesti põhjarannikul, siis vahepeal mõte muutus ja põhjaosa plaanin ette võtta isegi mitte järgmisel, vaid hoopis ülejärgmisel aastal. Miks just siis? Vot on üks kindel põhjus ja seda saategi teada siis kui aeg on sealmaal.
See aasta võtan ette Eesti idatiiva ja väntamist alustan Narvast. Aga Ida-Eesti algab ju Narva-Jõesuust? Õige, aga põhjus on logistika ehk rong ja tulevikus on plaan põjaranniku "vallutamist" alustada samuti Narvast.
Põhjuse just nüüd idaosa läbida andis ka see, et meie suurel naabril on aina kasvav isu vere järele ja võib-olla pean ma mingil ajahetkel ühe teise r-tähega asjaga siin olema.
Aga pikk jutt pidi s..t jutt olema ja nüüd siis lõpuks asja juurde. Start!

                                       Esimene päev 5 juuli Rapla - Tallinn - Narva - Rääkjärv.

Ärkan hommikul kell 5. Suur ärevus on sees, aga tore on see, et terve pere tõuseb minuga koos üles ja saadab ilusasti teele. Teen ära rutiinsed toimetused ja väntangi raudteejaama poole. Rong väljub 6. 20. Hilisema peale ei riski minna, sest inimesed lähevad siis juba tööle ja äkki ma oma varustusega ei mahu peale. Tallinnas tuleb seega tund ja 20 minutit aega parajaks teha. Tutvun Balti jaama ümbrusega ja õige pea olengi Narva rongi peal.

Balti jaamas rongi peale minekut oodates.

Sõit sujub normaalselt (kuni 120 km/h kihutab) ja eelviimase peatuseni püsib ilm kuiv, aga vahetult enne Narva jõudmist hakkab vihma sadama. Mõnes mõttes on muidugi hea maha saada, sest see rongijura on kestnud juba 5 ja pool tundi. Rongist väljudes ei leia ma vaksalist väljapääsu, sest kõik on tarastatud. Turvamutt tuleb ütlema, et läbi maja tuleb tulla. Küsin kas ratta ja küljes olevate pampudega läbi kitsaste uste või. Saan vastuseks, et loomulikult, see on ju iseenesestmõistetav. Aru ei saa või. Ei pea vist ütlema, et kogu suhtlus käib vene keeles. Narvas pidi elama 97% venelasi ja 3% muulasi, eestlased nende hulgas. Suure ukerdamise tulemusel saan siiski läbi maja. Turvamutile ütlen selgituseks "ja turist". Selle peale vahib tädi tükk aega lolli näoga otsa. Nojah, tegemist on ju ikkagi piiritsooniga.
Aga paremad mõtted pidavat tulema täis kõhuga ja marsin sisse Narva hotelli restorani. Menüüst valin "blinõ s sigom" (pannkoogid siiaga). Selle peale öeldakse, et "net sig". No kurat, tõmmake siis menüüst maha kui ei ole. Võtan siis "blinõ s lososem" (lõhega). Seda saab. Restorani kohta on vähemalt see toit küll mittemidagiütlev ja akna äärde, kus mul õues ratas seisab ei lubatagi, sest tuleb mingi tüüp (mina), dressid seljas, läbimärg, lausa tilgub ja tahab lauda istuda, kus on 3 kahvlit näo kohta.
Rohkem ei räägi. Kõht täis, tuian natuke mööda linna ringi.

Jaanilinna linnus teispool Narva jõge.

Minu ratas vihmakostüümis.

Rootsi lõvi.

Vasakul Euroopa Liidu idapiir, paremal Vene Föderatsiooni läänepiir.

Kuna eelnevad kogemused Narva ja Ida-Virumaaga on olemas, siis ei paku see linn mulle eriti midagi peale vihma ja hakkan lõuna poole liikuma. Plaan on väisata Balti ja Eesti soojuselektrijaamu ja seejärel sõita ümber karjääride. Tüübid on sõitnud ka lõuna poolt läbi Poruni ürgmetsa tõketest mööda, sest need peavad ainult autosid ja jõudes läbi territooriumi kontrollpunktini, siis ei ole ju loogiline neid sealt mitte läbi lasta ja tagasi keelatud alale saata. Aga mulle meeldib sõita põhjast lõunasse ja seega olen ma üpris kindel, et Eesti elektrijaama territooriumile mind ei lasta. Seda enam, et endised valvurivanamehed on asendatud turvafirmaga. Ja kuna mul on puhkus, siis ei viitsi hakata nendega kauplema ja stressama. Lisaks on Poruni ürgmetsas viibimine kuni 31 juulini niikuinii keelatud, sest linnud pesitsevad. No kes seal pommiaugus ikka seda kontrollib, aga kontrollib küll ja see on Eesti piirivalve.
Matka alustan sellega, et sõidan tagasi raudteejaama. Esimeseks väljakutseks on ületada jalakäijate viadukt üle raudtee, mis vaatamata libedatele relssidele siiski õnnestub ja õige pea olengi linnast väljas. Vihma on siin ikka jõhkralt sadanud. Mõnes kohas on terve asfaltteelõik üks suur lomp ja pean sõitma ettevaatlikult, et mitte vee all olevatesse aukudesse sisse kupatada.

Viadukt.

Narva vaksal ja rong mis mind siia tõi. Pildistatud sellelt samalt viaduktilt.

Balti soojuselektrijaama korstendest ei viitsi pilti teha ja väntan Eesti soojuselektrijaamani.

 Pöörata tähelepanu liiklusmärgile.

Pole paha.

Eesti soojuselektrijaam.

Seda, et Narva ja Narva-Jõesuu vahel on tank, teavad ilmselt paljud, aga Eesti
elektrijaama territooriumil asuvast kahurist arvatavasti vähesed. Ja toru on
suunatud muidugi Tallinna poole.

Ees paistab tuhaplatoo.

Edasi jõuan sellise nähtuseni nagu "helesinine laguun" ehk Eesti soojuselektrijaama settebassein. Nüüd tsiteerin ühte targemat: Kuigi vaade on kaunis, siis ujuma sinna minna ei maksa. Vesi on tugevalt leeliseline. Kui sõrmeots korraks vette pista ning sellega kuivemat nahka hõõruda, muutub nahk libedaks. Nimelt tekib "järvevee" ja igaühe nahal oleva kerge rasvakihi reageerides seep. Edasi tuleb jälle minu jutt ja kes settebasseini värvitooni muude veekogudega võrrelda tahab, võtab lahti Regio kodulehe ja valib sealt aerofoto.

Mulle ütlesid, et lähed jalgrattamatkale, aga ise lebotasid nädal aega palmi
all. Selline võiks tulla kommentaar naise poolt, kui seda pilti näeb.

Kuna ilm on pilves, siis ei tule türkiissinine toon eriti hästi esile.

"Helesinine laguun".

See on nii absurdne paik, et panen ühe pildi veel.

Elektrijaamast möödumiseks plaanin kasutada piirkonnas asuvaid vanu kaevanduste ja karjääridega seotud metsateid. Ja nüüd tuleb oi-oi kui halb üllatus. Keegi "keenius" on täitnud tee 20 cm. suuruse läbimõõduga "killustikuga" ja jalgrattal on seda võimatu läbida. Matka planeerides mõtlesin, et kui sellel lõigul sõites peaks näiteks tervisega midagi juhtuma, siis ei leita mind siit üles, sest siin ei ela mitte kedagi, siin ei sõida keegi. See on mingi suvaline mahajäetud metsatee. Ja nüüd pean ma selle 8 km. lõigu ette võtma jalgsi, sest ümbersõit tähendaks 40 lisanduvat km. Ja ei tea, mida kurja ma olen maailmale teinud, aga juba teist matka järjest on juulikuus koerailm. Mis toimub?

Teil on seda loodetavasti lõbus ja põnev lugeda, aga reaalsus on selline, et juulikuus lumi on maas (rahe), 12 kraadi sooja, tee on, aga sõita ei saa ja pean ratast 8 km. käekõrval lükkama, lisaks on teele langenud puud, millest tuleb kogu see kupatus üle tirida, inimtühjus, laus vihm, rahe, külm, tuul... Lõunasse vaadates on ilm ilus, läänepool paistab ka kena olevat, aga vihmapilv on mind jälitanud terve päeva. Lisaks oleks peaaegu toimunud kokkupõrge kitsega. 

Kui reaalne on sellisel "teel" rattaga sõita.

Vahepeal jäävad tee peale Sirgala ja Viivikonna endised kaevanduslinnakud. Tekib tunne, nagu oleks toimunud kolmas maailmasõda ja ma olen ainuke ellujääja. Siiski hõljub vahest vastu mõni üksik tüüp, silmavaade sassis (laksu all) ja näen ka ühte "babuljat" peenramaal.

Kui nüüd mõnel tekib küsimus, et miks ma mingites karjäärides ja mahajäetud asulates seiklen, siis vastuseks ütlen, et kõik normaalsed kohad on mul juba korduvalt läbi käidud. (No enamik väiksemaid saari ja laide on veel avastamata, sest Eestis pidi neid sõltuvalt veetasemest olema umbes 2222 meres ja 133 siseveekogudes).

Nüüd mõned pildid Sirgala ja Viivikonna "kinnisvarast".

Vesi on otsakorral ja kui jõuan Viivikonnasse, näen tee ääres kaevu. Jess, nagu tellimise peale, jõuan mõelda. Lähemal vaatlusel selgub, et nii lihtsalt need asjad ikka ei käi küll. Kurat, mul veel vähe jama või. Midagi pole parata ja tuleb edasi sõita. Äkki märkan ühes teeäärses "datšas" liikumist. Peatun ja küsin kas eesti või vene keel. Öeldakse, et vene. Küsin siis "voda možna". Rääkima hakatakse minuga millegipärast hoopis soome keeles. Panen siis vigases inglise keeles vastu. Aga vesi on väga hea. Aitäh.

Tegelikult on mul koti põhja üks pooleliitrine pudel vett ära peidetud, aga selle avan ainult siis kui  asi läheb tõsiseks.

"Kaev".

9 km. pikkune metsateelõik, kus keegi on nagu mingeid proove võtnud, sest
terve tee on auke täis kaevatud (hunnikud kõrval) ja pean nende vahel vigur-
sõitu harrastama. Pildile on  jäänud üks väiksematest. Muide sellel teel
kannatab juba rattaga sõita.

Õhus on pinget. Sõna otseses mõttes, sest vihm sajab liinidele ja kostub kõva
särin. Siit tuleb meile elekter. Vabandan, et fotoka kott on ka pildile jäänud.

Jõuan Oru asula lähedale. Seljataha on jäänud veel mitu rattaga läbimatut lõiku. Paari kilomeetri kaugusel asub raudteejaam. Läbiligunenuna, külmununa ja väsinuna, tekib mõte, et lähen Orus rongi peale, sõidan koju, viskan ratta nurka ja otsin omale mõne vähem ekstreemse hobi. Aga ma olen üks kõva jonnipunn ja nüüd lõpuks ometi jõudnud esimesse ööbimiskohta. Selleks on Rääkjärv Kurtna järvestikus. Mõtlen kaua, kas sõidan edasi Niinsaare järve ääres asuvasse turismitalusse, mis lisaks tänasele läbisõidule veel 10 km. või jään siia. Vaatan netist ilmateadet. Ei liha, ega kala. Ja lõppudelõpuks on ju vaja ka mu uus telk ära testida. Otsustan Rääkjärve kasuks. Saagu mis saab.

Panen riided kuivama (olen aluspesuni läbimärg). See protsess toimub vahelduva eduga, sest aeg-ajalt sajab vihma. Püstitan telgi, panen selga kuiva särgi ja poen teki sisse. Ajan priimuse peal vee keema. Segan sisse kiirmakaronid ja tinti (ei mitte seda pastakamaterjali, vaid ikka kalakonservi). Tulemus on suht rõve, aga see-eest kuum. Ja täna teen ka teravat, sest on tõsiselt põhjust.

Olgu, praeguseks lõpetan ja vaatan mis öösel saama hakkab. Lubab äikest ja hoovihma. Hommik on õhtust targem. Muide praegu vihma ei saja ja ööbikud laksutavad. Super. Head ööd!

Endomondo järgi läbisin täna 72,32 km.

Rattakompuuter näitab koguni 81,9 km.

Kaloreid kulutasin 3264 kcal.

Esimene laagripaik.

Rääkjärv.

Rääkjärv.

                                                  Teine päev 6 juuli Rääkjärv - Raadna.

Öösel vist sadas, ei tea, magasin raskelt. Kell 5 ärkan, käin puu taga ja vihma ikka tibutab. Ronin uuesti telki ja tukun edasi. Kell 8 jääb vihm järgi. Hommikusöök ja laager kokku, mis eelmise aasta kahe tunni asemel võtab aega natuke üle pooleteise tunni. Enne lahkumist leian pingi pealt kuldse pöörleva landi ja kuna ammu pole näinud ühtegi inimest, siis kuulutan selle enda omaks.

Sõidan läbi Kurtna maastikukaitseala. Siia on ära mahtunud 30 ruutkilomeetri peale 40 järve. Tore, aga midagi väga huvitavat ma siit ei leia ja rallin edasi.

Kurtna maastikukaitseala.

Järgmine vaatamisväärsus on Kuremäe nunnaklooster. Sisse ei lähe ja vaatan ainult eemalt, sest seal elavatele "tšikkidele" ei meeldi lühikestes pükstes ja plätudes mehed, ei ole sünnis. Samas pole välismaailma hüved nunnadele tundmatud. Näiteks räägitakse mobiilidega. He-hee.

Kuremäe nunnaklooster.

 Iga pildi kohta ei peagi ju kommentaari kirjutama. Piisab kui on lihtsalt ilus.

Nunnad nähtud, panen edasi. Sõiduolud on täna olnud soosivad. Puhub taganttuul ja ilm püsib kuiv. Siiski selgub, et põlved said eile ikkagi niipalju märga, külma ja tuult, et hakkavad koostööst keelduma. Käin ära Vasknarvas, keeran otsa ümber ning nüüd ei ole enam pääsu ja pean hakkama võitlema kõva vastutuulega. Põlved on juba nii valusad, et kipun röökima. Pedaalidele vajutada ei saa ja väntan ainult jalgade oma raskusega. No ma ei saa ju siia jääda. Aitavad valuvaigistid. Kusjuures imelik on see, et käies ei ole mingit valu.
Jõuan mingile Peipsi järve kaldal olevale puhkealale. Koht on mõeldud massidele, sest siia on ehitatud suured parklad autodele. On 6 juuli, südasuvi, puhkuste kõrgaeg, aga keda ei ole on suvitajad. Ainult mina üksi olen siin. Vot selline suvi on meil sellel aastal.
Raskelt, raskelt väntan edasi Raadna telkimisala poole. Sinna on umbes 40 km. Sõitu "vürtsitavad" pekkis põlved ja vastutuul, aga pole halba ilma heata, sest vihma ei saja.

Bussipeatused on mul ühed lemmikkohad puhkepausideks, sest peaaegu
igaüks nendest peidab mingit üllatusmomenti. Järjekordne stiilinäide.

Vasknarva kirik. Alluma peaks see Kuremäe kloostrile.

Paadikanal Vasknarvas. Siit algab Narva jõgi.

Siin lõpeb Peipsi järv ja algab Narva jõgi. Taamal paistab Venemaa.

Peipsiäärne inimtühi liivarand.

Saabun Alajõele. Siin asub täna esimene pood. Ei pea kiusatusele vastu ja ostan ühe külma ja kange (7,5%) õlle, mis on nii külm ja nii hea, et lausa super kohe. Raplas sellist marki ja sellise temperatuuriga märjukest ei müüda. Mulle meeldivad kangemad õlled, sest alates kuuest kraadist  muutuvad need tummiseks ja magusapoolseks ja palun mitte võrrelda, ega segamini ajada mingite plastmassist kaheliitriste balloonidega. Samas poes näen veel, et müügil on mineraalvesi Tarzan ja mõtlen, et kui ma selle nüüd ära joon, siis hakkan kihutama ja võib-olla paneb huilgama ka veel. Saan kauba kätte ja ind raugeb, sest sildil on kirjas Narzan. Teinekord pane prillid pähe, pime.
Ühesõnaga pilt tuleb uuesti ette ja nagu öeldakse,"i am on the road again".

Ilus turbaveeline Alajõgi.

Kunagine uhke ja laheda arhitektuuriga, kuid nüüd kasutuna seisev puhkebaas.
Peipsi järve ääres on selliseid mitmeid.

Lõpuks jõuan läbi jõhkra vastutuule Raadna telkimisalale. Kedagi peale minu siin eriti ei olegi. Hiljem selgub ka miks, siin elavad rästikud. Aga mina olen nii väsinud, et ei kavatse siit enam kuhugi minna. Tuleb lihtsalt telgiuks kinni hoida, sest on ennegi juhtunud, et sinna on roninud kutsumata salvavaid "külalisi" (õnneks mitte minul).
Käin Peipsi järves ennast ja riideid pesemas. Ujuma ei lähe, sest vesi on liiga külm. Õhtusöögiks on kiirkartulipuder lihakonserviga. Praegu on kõik ilus, aga ilmateade lubab homseks jälle laus vihma ja ma ei tea mis saama hakkab, lisaks veel need probleemsed põlved. (Muide põlvedele tegin nii välis kui seespidist viinakompressi). Selge on see, et lihtne mul olema ei saa ja pean leidma stiimuli. Selleks saab kindel plaan, et peale "niisket" matkapäeva võtan Kavastus kuuma dušši ja pehme voodiga toa ja seda ükskõik mis hinnaga, eeldusel, et ma nende põlvedega sinnamaani üldse jõuan. Praegu aga rüüpan õlli, näksin kuivatatud gorbuušat peale ja kirjutan seda juttu. Tänane läbisõit oli jõhker minu jaoks. Homme näeme.

Endomondo 89,46 km.
Kompuuter 95,4 km.
Kaloreid läks 4005 kcal.

Tuli meelde, et endast ei olegi sellel matkal veel pilti teinud.

Vihmavari.

Õhtune Peipsi järv.

Vladi hoiab silma peal.

Õhtu Raadna telkimisalal.

                                                   Kolmas päev 7 juuli Raadna - Kavastu
                                                     
Hommikul ärgates hakkan valmistuma raskeimaks katsumuseks, sest nagu sai eile öeldud, lubavad ilmajaamad terveks päevaks laus vihma. Tegelikult tegin algust juba eile õhtul. Pesin riideid ja panin kõikvõimalikud ja võimatud asjad kuivama ja tuulduma. Hiljem pakkisin kõik veekindlalt ära.
Panen siis parasjagu laagrit kokku ja hakkabki tibutama. Õudne, juba nüüd. Ma pole veel sõitma hakanudki. Kuid midagi pole parata, tuleb minna ja vihmapüha omale lubada ei saa, sest inimene kes mulle järgi tuleb on vaba ainult pühapäeva õhtuni (töökohustused).
Start. Ees on selge taevas, seljataga tumedad pilved. Lisan kiirust, et vihm mind kätte ei saaks ja tempo on päris jõhker. Näiteks Jõgevamaa läbin 2,5 tunniga. Ilm püsib kuiv. Kus on laus vihm mida lubati? Olen tegelikult juba ammu aru saanud, et just viimasel ajal panevad ilmajaamad oma prognoosidega tihti puusse.
Teele jääb Mustvee. Tundub suht mõttetu asula. Järgmine on Kallaste ja sellest linnast jääb juba palju parem mulje. Esimest korda selle matka jooksul kuulen eesti keelt. Kahe linna vahele jääb ka Peipsi järve muuseum. Kuigi tahan seda külastada, sõidan ikkagi mööda, sest hirm vihma ees ärgitab tempot tegema ja lohutan ennast sellega, et mis sest vanast haugitopisest ikka vahtida. Põlved hakkavad peale umbes 25 km. läbimist jälle valutama ja Kallastel külastan lisaks poele ka apteeki, kus räägin oma mure ära ja soovitatakse mulle Voltareni. Ostan.
Ratta jätan sümpaatsete kartulimüüjate valvsa silma alla, et poes ära käia ja tagavarasid täiendada. Kallaste linnas teen üleüldse ühe pikema peatuse, sest vihma ei paista kusagilt tulemas. Peipsi järve äärses pargis leian pingi. Siin mäkerdan põlved kreemiga kokku, pean lõunat ja mõistatan minu ja jogurti vahelist suhet, sest terve aasta ei vaata sinnapoolegi, aga rattamatkal olles tekivad mul selle toote vastu tunded. Lisaks mustikajogurtile on menüüs ka jupp suitsuvorsti ja ostan ka spordijoogi, mis õhtul selgub, et ongi jäänud avamata. Ju siis energiat veel jätkub.
Vihma küll ei saja, aga ilm on külm. Kõik käivad jopedes. Mina muidugi kulgen t-särgi, lühikeste pükste ja plätutega. Mõte on selles, et kui peaksin vihma kätte jääma, saab võimalikult vähe riideid märjaks.
Lõuna peetud ja keha turgutatud, asun teele, Sibulateele. Alatskivil külastan lossi, täpsemalt lossiümbrust ja sisse ei lähe, sest "luureandmed" ütlevad, et see on väljast palju atraktiivsem kui seest. Lisaks valmistatakse mingit üritust ette. Pulm? Siin saan ka väikese vihmasabina kaela, täna esimese.

Pink räägib minu eest, kuhu jõudnud olen.

National Geographicu kollane aken annab märku, et vaikselt, vaikselt hakkan
lähenema Lõuna-Eestile. Kokku peaks neid aknaid praeguse seisuga olema 21.

Mustvee paadislipp.

Mustvees asub ka piirivalvekordon.

Peipsi järve ääres asuvates vanausuliste külades on palju kirikuid ja
mälestusmärke. Selle kuju all peaks olema massihaud.

Tuhandeaastane tamm, mis on postidega toestatud.

Nagu näha, olen jõudnud Tartumaale.

Kallaste pank. Siia uuristavad pääsukesed omale pesad.

Alatskivi loss.

Vuran mööda sibulateed edasi, kuni leian end sellisest asulast nagu Koosa. Hüppan poest läbi ja panen Kavastu poole ajama. Kohale jõudes märkan viita, mis näitab Luunja. Miskipärast meenub lugu "Kalle Luunjast", mille esitajaks on bänd nimega S. E. K. S. (Sünkroonujujad Endisest Kasteheina Seltsimajast). Originaalis muidugi "Halleluuja".
Lõpuks olengi Emajõe-Suursoo looduskeskuse juures, kuhu kavatsen ka ööseks jääda, sest siin on telkimisala. Ehkki hommikune plaan nägi ette toa võtmist, on ilm püsinud valdavalt kuiv ja seega otsustan koonerdada ja jään telki. Emajõe külastuskeskuse telkimisala ( Kantsi lõkkekoht ) jätab aga üsna halva mulje (pessimist nagu ma olen). Muru on niitmata ja lõkkepuid ei ole. Samas on puukuuri peal ööbimiskoht. Hetkeks tekibki mõte, et täna ei pea telki lahti võtma, kuid lähemal vaatlusel selgub, et seal on siiski piisavalt hõre ja sääsed saavad mind kätte. Järelikult tuleb ikkagi telki minna. Teen laagri üles ja jalutan külastuskeskusesse, et teha tagasi päeval ärajäänud kultuuriprogramm ja laadida akupanka. Seda ka korrapidajaneiu lahkesti teha lubab ja tänutäheks ostan RMK logoga puidust pastapliiatsi. Teen keskuses ringkäigu ja tutvun eksponaatidega. NB! Emajõe-Suursoo looduskeskus ja Kantsi lõkkekoht on RMK poolt 2016 a. sügisest teadmata ajaks suletud.
Laagrisse tagasi jõudes praen pilaffi, sest igasugustest kiirasjadest on praeguse seisuga kopp ees.
Muide täna hommikul leidsin eelmiselt laagriplatsilt samasuguse vaia nagu on kasutusel meie peretelgil ja kui ma õhtul telki kokku panen, selgub tõsiasi, et ühe vaia olen ka ise Raadnas maasse unustanud. Tulemus teras vs. alumiinium minu kahjuks. Lisaks on kuskile "jalutama läinud" üks isetäituva padja kinnitusrihmadest. Savi, kahjud on minimaalsed. Väikese vahepalana ütlen, et tee ääres-peal olevatest asjadest võiks lausa näituse koostada. Möödunud kolme päeva jooksul on minu silmad näinud järgmisi asju: Ilukilbid, pamper, kärukonksu kork, poldid-mutrid, muud autojupid, müts, kinnas, king, sukkpüksid, taara, prügi ja möödasõiduvaatlusel tuvastamata asjad.
Aitab tänaseks küll. Tore on teada, et Tartumaa on Võrumaa naaber (võrdlus on muidugi kohatu, sest hulk maad on veel sõita) ja homme hommikul viiakse mind loodetavasti üle Suur-Emajõe ja siis võin öelda, et "ekvaator" on ületatud.
Muide vihm on nüüd lõpuks kohale jõudnud. Las sajab, mul kindel katus peakohal. Tšao.

Endo 85,34 km.
Kompu 90,6 km.
Kalorid 3810 kcal.

Emajõe külastuskeskuses saab tutvuda samblikega.

Nahkadega.

Topistega. Kes veel ei tea, siis see on part.

Kobras.

Kakk.

Nugis.

Hunt.

Rästik. Mõni vist mõtles, et on maoviin ja pani ühe korraliku lõuatäie.

Külastuskeskuses klaaspõranda all eksponeeritakse näiteks selliseid asju.

Vaade külastuskeskuse rõdult minu kolmandale laagripaigale

ja Suur-Emajõele

Kohalik kompass.

Selle seltskonnaga ei ole küll mõtet kalale minna.

Lahkudes teen keskusest ka paar välifotot.

     
                                                Neljas päev 8 juuli Kavastu-Poogandi järv.

Täna ärkasin vara. Vihma sadas terve öö, kuid praeguseks on jäänud peaaegu üle ja telefonist ilma uurides lubab, et päeva peale läheb aina paremaks. Veel toredam on see, et ilmaprognooside järgi on vihm vist üldse selleks retkeks läbi. Teades aga ilmaennustajate viimase aja "ämbreid", ei tasuks mul siiski liiga optimistlik olla.
Vara ärkasin sellepärast, et hakkas jahe, aga ainult natuke. Lisaks jahedusele hakkasid ka pääsukesed hommikul kella nelja ajal "mölisema" oma RMK maja küljes olevate pesade juures. Kisa oli nii suur, et ei lasknud magada. See teeks sama välja kui ma sõidaks autoga öösel nende juurde, avaks uksed ja hakkaks "tümmi" laskma.
Nüüd pikutan niisama, kuulan raadiot ja ootan ilma paranemist. Kella kaheksa paiku lõppebki krabin telgi katusel ja tulen välja, selleks, et sinna kohe tagasi ronida, sest hakkab uuesti sadama. Hommikukohvi ja võileivad teen telgis. Umbes poole üheksast hakkab taevas heledamaks minema ja vihm jääb järgi. Loodan, et ilmaennustus peab seekord paika, sest nii Eesti, Norra kui Vene ilmajaamad on leidnud ühise keele ja lubavad, et peale üheksat on Lõuna-Eestis kuiv.
"Pillid kotti" ja minema. Kavastu poodi, mille olemasolust ma kuni eilse õhtuni mitte midagi ei teadnud, jõuan pool tundi enne avamist. Mõtlen, kas sõidan edasi või ootan avamise ära, sest vesi on otsakorral. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, sest  kohale ilmub poe omanik ja mind lastakse lahkesti sisse. Ostan mineraalvett ja kaks värsket lihapirukat. Aitäh.
Ja edasi parvele, õigemini paadile, sest jalakäijate ja jalgratturite pärast, kui nad just grupis pole, parve sõitma ei panda, sest üle jõe saamiseks tuleb teha hoorattaga 187 pööret ja seda loomulikult ihurammu kasutades. Aga pole hullu, sest automatkajana on mul parvesõidukogemus juba olemas.
Saan edukalt üle jõe (2€) ja siis algab vihm, laus vihm. Kurat, ilmajaamad lubasid ju kuiva päeva. Midagi pole teha, tuleb ära kannatada ja edasi sõita. Nüüd saan ka uue kogemuse võrra rikkamaks, mis seisneb selles, et kruusateed on eelnevatest vihmadest pehmed ja kitsad maanteerehvid vajuvad läbi teekatte. Sõidan nagu liimi sees, kusjuures ka allamäge tuleb hoogu juurde vändata. Ajab ikka närvi küll, sest laskumine on ju jalgrattasõidu parim osa.

Sain edukalt üle jõe 

ja marsin mäest üles.

Õhus on tunda kerget Lõuna-Eesti hõngu.

Ahja jõgi. Siit peaks saama paadiga Peipsi järvele sõita.

Kohe algab minu lemmik maakonna avastamine.

Lilleampel kaunistamas Rasina bussipeatust. Miks mitte, ilus ju.

Miks peab bussipeatuse nimi olema Mäe või Põllu?
Näiteks Peterselli peatus on palju lahedam nimi.

Täitsa maantee ääres kohtun ühe tööka kollektiiviga.

Takkajärgi ei teagi, mis ajendas seda pilti tegema. Teen asja lihtsaks ja pildi
nimi on: Olen teel.

Mehikoormasse sisse ei põika, sest arvan, et olen niigi mehise koorma kanda võtnud ja kahte pole mulle vaja. Jõuan Räpinasse ning vihm lõpetab sadamise, pilved hajuvad ja päike tuleb lõpuks ometi välja. See tähendab seda, et mul on võimalus enne laagrisse jäämist riided kuivaks sõita. Kui nüüd küsite, et miks vihmariideid ei kasuta, siis minu kogemus näitab seda, et need hoiavad küll välise vee kinni, kuid seestpoolt kondenseerun ikka märjaks. Eks muidugi on ka kallimaid ja hingavaid vihmariideid, aga las mul jääb arenguruumi edaspidiseks ka.
Kohalikust Maximast ostan vajalikku provianti. Põhilise kaalu annab vesi, mida kulub 5-6 liitrit ööpäevas ja sinna, kust ta peaks väljuma, ei jõua eriti midagi kohale.
Jõuan Räpinas oleva lõkkekohani. Selgub, et see on lihtsalt rõve. Täis lagastatud ja maanteele liiga lähedal ka veel. Istun 10 minutit. No ei taha siia jääda. Kui 7 km. tagasi sõita, siis jõuaks Tuurapera lõkkekohani Võhandu jõe ääres, kus algselt oligi plaan ööbida, aga teel olles jõudsin järeldusele, et kuna koht asub metsa sees, siis on seal tänu vihmastele ilmadele arvatavasti väga niiske olek ja kes siis tagasi läheb, ikka edasi. Ka ilm püsib ilus ja otsustan sõita Värskasse.

 Paar pilti Räpina paisjärvest.

Räpinast lahkun mööda kergliiklusteed, mida senisel reisil kohtan esmakordselt. Tee läheb pikalt allamäge ja ka tuul on seekord minu poolt ja puhub sinnapoole kuhu teel olen. Jõuan juba mõelda, et kuni Värskani ei peagi vist väntama, aga siis tuleb nagu välk selgest taevast teeremont, millest ma mitte midagi ei teadnud. Olin küll maanteeameti kodulehel eeltööd teinud, aga järelikult jäi see koht kahe silma vahele. Kui see kohutav teelõik lõpuks läbi saab, leian ennast Mikitamäelt. Tõesti mäelt, sest siia otsa saamiseks pidin ikka tõsiselt tööd tegema. Laskumine tähendab aga korralikku preemiat.

Võhandu jõgi Räpina ja Värska vahel.

Aga minu plaan ööbida Värskas, Õrsava järve ääres luhtub sellel lihtsal põhjusel, et sõidan õigest teeotsast mööda. Tagasi ei viitsi pöörata ja järelikult pean jõudma Poogandi järveni, mis asub imeilusas, ütleksin lausa muinasjutulises kohas. Halb on ainult see, et järve vesi on allikane=külm. NB! Isikut tõendav dokument peab siin alati kaasas olema, sest tegemist on piiritsooniga. Piirijuttu räägin natuke veel. Algselt oli mul plaanis läbida ka Saatse "saabas". See on umbes 1,1 km. pikkune jupp maanteed, mis läbib Venemaa territooriumi. Riikide vahelise kokkuleppe tulemusena võib sellel lõigul liigelda ainult sõidukiga, ka jalgrattaga. Sõidukiks loetakse siin isegi eeslit, aga peatuda ja autost välja tulla on keelatud. Rattaga sõites jalga maha panna ei tohi. Ka suusatada pole lubatud, kuigi jalad ju tegelikult maad ei puuduta. Nii, et kui rehv lõhkeb või kett katkeb, ootab mind "sõbralikus" naaberriigis kuni 72 tundi kartsa ja seda kallist puhkuseajast. Aga rattal on ju torkekindlad rehvid ja uus kett (mis on siiski kahtlaselt valjult ragisema hakanud). Nüüd jõuangi "saapa" läbimisest loobumise teise põhjuseni, milleks on see, et täna ja homme toimub Varssavis NATO tippkohtumine ja venelased on pöördes. Võimalik, et mõnel piirivalvuril tekib mõte natuke pulli teha, sest on ju minu puhul kaugelt näha, et tegemist ei ole mõne kohalikuga vaid turistiga ja selle käest võib üht-teist pommida. On ju teada, et vene piirivalvurid peavad seal rahvast kinni ja norivad süüa ja suitsu. Ühesõnaga kui kuulen, et "stoi streljat budu", siis ma pean ju seisma jääma ja jala maha panema. Ja kui juba jalg maas on... Värskas mõtlesin küll, et ostan tagatiseks pudeli Vana Tallinnat, aga ma olen ikkagi puhkusel ja ei taha ega viitsi tegeleda asjadega, millega pole vaja tegeleda, seda enam, et autoga olen selle "saapa" niikuinii juba kaks korda läbinud.

Kolmas põhjus on see, et kodused on niigi närvis minu ettevõtmisest, et on sul vaja sellistesse kahtlastesse kohtadesse ronida.
Nii suundungi selle tolmuse kruusatee asemel hoopis imeliselt lõhnavat männimetsa läbivale esimese Eesti Wabariigi aegse Lõunalaagri rajale.
Muide ma tean nüüd kus kukeseened kasvavad. Kokkuostjad on tulnud korjajatele lausa metsateele vastu.

Värska laht. Muide selle kõige kaugemas sopis ehk Õrsava järve kaldal on
mineraalvett andev puurkaev.

Mõlemal pool silda asuvad ujuvsaunad. Oleks vahva ühes sellises ära käia.

"If you have a problem, if one else can help, and if you can find them, maybe
you can hire the A-Team, Värska A-Team".

 Värska Vesi AS

Olen jõudnud oma lemmikpiirkonda Eestimaal.

Järve ääres on end sisse seadnud viis, esialgu poolpurjus kohalikku tšikki. (Kas kohalikud või kaugemalt tulijad, saab tuvastada lihtsalt. Lõunapoolne rahvas ütleb näiteks: too asi on hea, põhjapoolne, et see asi on hea.) Lubavad küll õhtuks ära minna, aga on momendil veel siin ja muusika läheb aina valjemaks ja õudsemaks. Eks tuleb ära kannatada. Ma ei ole kunagi aru saanud inimestest, kes tulevad loodusesse selleks, et "tümmi" kuulata. On ju niipalju muid kohti antud tegevuseks loodud. Aga las ta jääb. Positiivne on see, et ilm on praegu kuiv ja päikeseline. Umbes 23 kraadi on sooja. Põlved pole ka endast märku andnud, järelikult on ka see häda möödas ja lõpuks ometi olen jõudnud oma lemmikpaika Eestimaal. Kagu-Põlvamaale, Setomaale, Mustoja maastikukaitsealale. Negatiivne on aga see, et peaaegu kogu tee on sadanud vihma ja ilm olnud külm. Temperatuur on stabiilselt püsinud umbes 12 kraadi juures ja sellega seoses ei ole saanud ennast, ega riideid eriti pesta ja see on omakorda tinginud selle, et ei ole julgenud söögikohtadesse sisse minna. Ei tea kas ülehomme auto peale lastaksegi. No ja kuidas ma siis nüüd siin, viie ülemeeliku tüdruku ees seda protseduuri teeks. Pealegi nagu enne mainisin, on selle järve vesi hirmus külm. Unistan igatahes pühapäevaõhtusest saunast ja peale seda jalgpalli EM. finaalist.
Ja praegu tuleb meelde, et pulsikellast pole ma veel üldse rääkinud. Keskmisel sõidul näitab kell vahemikus 115-130 südamelööki minutis. Päeva lõpupoole kipub 140 peale minema. Ühest suuremast mäest üles rühkides õnnestus jõuda 146-ni. Kriitilisena näitab kell alles 170 lööki minutis.
Üldiselt tundub, et eelnev trenn ja kahe kuuga kaotatud 13 kilo on mõjunud hästi, kuigi ise ei ole aru saanud, et ma kergem oleksin. Samas on eelnevatel matkadel olnud päevased läbisõidud 50-75 km. vahel. Nüüd näitab rattakompuuter numbreid, mis liginevad 100 km-le. Kui enne oli hing paelaga kaelas, siis nüüd saan kergemini hakkama. Olles eelnevatel aastatel mitmest suuremast tõusust ratas käekõrval üles marssinud, siis nüüd "alistan" enamused vändates ja väiksemaid ei pane tähelegi. No eks ilm on ka muidugi jahedam. Siiski olen õhtuks piisavalt läbi ja tegelen ainult hädavajalikuga ehk laagrieluga, kuigi päeval sõites mõtlen, et täna õhtul lähen matkarajale või püüan kala. Igav jutt ja tulen tagasi tänase õhtu juurde.
Keedan suppi. Hea kuum kraam ja lihtsasti seeditav, lisaks paar võileiba. Kõht täis, panen taskuraadio mängima, loen ajakirja ja vahelduva eduga kirjutan seda juttu. Ja siis toovad need tüdrukud mulle taldrikutäie grillivärki. Liha, vorsti, salatit, kartulit, leiba, ketšupit. Olen ülimalt meeldivalt liigutatud, aga ma tõesti ei ole sellega ju arvestanud. Oleks teadnud, et mind selline vastuvõtt ootab, poleks enne poodi külastanudki. Nokin mõned palad, sest kõht on juba täis. Setomaa noored on igatahes sõbralikud ja lahked.
Tunnen, et olen kohustatud minema ütlema aitäh. Küsin kas võin ka natuke teiega siin  istuda. Lubatakse. Muide tüdrukud ei tarbi mingeid "longeroid", siidreid ja muid värvilisi jooke, vaid võtavad puhast viina. Lahe. Pakuvad ka mulle. Võtan paar pitsi ja pläkutame natuke juttu. Seltskonnast sümpaatseima mulje jätab mulle Jaana, kellega jutustan vähe pikemalt. Jaana on Värska tüdruk, lapsed vanuses 12 ja 10, peaaegu nagu minul, aga rohkem ma võõraid asju ei räägi.
Jätan tüdrukud edasi pidutsema ja viskan telki pikali. Nüüd kirjutan seda juttu ja puhkan. Paaril tüdrukul hakkab olukord kontrolli alt väljuma (mõni lubab juba telki külla tulla) ja seltskond organiseerib omale transporti järgi. Helistavad poistele ja annavad korraldused, millal tulla. Nüüd saan ka komplimendi, sest kuulen kui nad teatavad telefonis, et me ei ole siin lõkkekohas üksi. Siin telgib ka üks vanem mees. Mis teha, järelikult ongi siis aeg nii kaugel ja tuleb öelduga nõustuda. Aga poisid on mingi aja pärast kohal ja võtab aega, mis ta võtab, aga lõpuks nad minema hakkavad. Ja siis sõidavad nad vist mingi kännu otsa. On kuulda, et käsipidur jäi peale, siis ei võta starter järgi jne. Lõpuks saavad siiski liikuma, saabub kauaoodatud vaikus ja mina jään magama lootuses, et vihma juurde ei saja ja kruusateed tahenevad.
Päeva lõpuks ütlen, et Jaana kui sa mingi ime läbi peaks seda blogi lugema, siis tea, et sa jätsid mulle lühikese ajaga sümpaatse mulje. Jaana sa oled tore tüdruk. Head ööd, homme kiman edasi.

E. 91,57 km.
R. 97,7 km.
K. 4135 kcal.

Poogandi järv.

Neljas ööbimiskoht männimetsa all ja järve kaldal.

                                           Viies päev 9 juuli Poogandi järv-Kirikumäe järv.    

Hommikul ärgates selgub, et eilne seltskond on oma prügi küll ilusti kotti korjanud, aga jätnud selle kotitäie sildi alla, kus on kirjas, et mida jaksad metsa tuua, seda jaksad ka ära viia. Te olete kohalikud elanikud ja tahate kõigi eelduste kohaselt ju edaspidi  ka siin pidutseda. Te olite siin vahepeal mitme autoga, aga prügi jäi ikkagi metsa. Mina olen jalgrattaga ja jaksan oma rämpsu küll metsast välja viia. Esimest prügikasti märkan muidugi alles laagrist 15 km. kaugusel olevas Koidula raudteejaamas.

Ärkamine südasuvise metsajärve kaldal.

Ma olen muinasjutus!!!

Hakkan liikuma. Ilm on kuiv ja soe, päike paistab. Puhub küll kerge vastutuul, aga las ta puhub, sest toob ninasõõrmetesse kõik lõhnad. Ümberringi on männimets, lilled. Lõpuks ometi on jõudnud suvi Eestimaale, vähemalt Lõuna-Eestisse. Nüüd on siis lõpuks käes see, kuhu poole olen sellel matkal püüelnud. Miks ma ei oleks võinud lihtsalt kuus päeva Kagu-Eestis seigelda. Oli seda Ida-Virumaad vaja. Ja ei väsi kordamast, et see kant on mu lemmikpaik. Mõnele meeldib meri, mõnele Saaremaa, aga mulle Kagu-Eesti. Olen juba ammu mõelnud, et siiakanti võiks ühe väikese onni osta, kuid peamiseks takistuseks on kaugus Raplast. Nii aja kui kütusekulu kipuvad minema suureks ja see paneb järgi mõtlema küll. Ja koht võiks olla veekogu ääres-lähedal, aga sel juhul küsitakse selliseid rahanumbreid, et ma rohkem sel teemal edasi ei räägi.
Sõit jätkub ja täna hommikul ei pannud ma esmakordselt isegi neid punaseid vihmakatteid rattakottidele peale, sest need tekitavad juba allergiat. Kui neid näen, siis tähendab see vihma. Ja vihma ma ei taha. Praegune ilm on aga viimasepeal, kõik on super ja seda räägin mina kui pessimist. Kõik on kohe nii hästi, et meenub Mostband & Grässhopas lugu: "Puhkus, puhkus, kõik on pohh, ma olen puhkusel"...

Ilm on võrratu, loodus imeilus, kõik lõhnab, puhkus, mul ei jätku lihtsalt sõnu.

Anna ainult tuld.

Ei kommentaari.

Lõunalaagri lõkkekoht, kus ma oleks ööbinud juhul kui mingil põhjusel ei oleks
Poogandi järve äärde saanud jääda.

Esimese Eesti Wabariigi kaitseväe "spa" jäänused.

Keegi on vorstid valmis grillinud ja siis minema läinud.

Petseris on sündinud minu ema. Sel ajal kuulus see linn veel Eesti Wabariigile.

Koidula piiripunkt.

Ees paistab Koidula raudteejaam. Tee on äge.

Luban, et see on sellel matkal viimane pilt rattast. Lihtsalt "taustalauljad" on
kuidagi lahedalt ennast siia ära sättinud.

Koidula raudteejaam on ära nähtud ja tuleb edasi liikuda.

Elektriliinide taga on juba Venemaa.

Hea tee, kaunid vaated, ilus ilm, magus õhk. TAHAN SUVE TAGASI!!!

Viuhti, raudtee alt läbi. Tunnistan ausalt, et ületasin kiirust.

Kagu-Eesti teed on salakavalad. Vahepeal tekib mõte, et minu "suksul" on midagi viga, sest sõidan allamäge, aga ratas liigub raskelt ja jääb ilma väntamata seisma. See oleks seletatav sellega, millest oli juba enne juttu, et kruusateed on vihmade tagajärjel pehmed, aga hiljem juhtub sama asi juba asfalttee peal. No ei ole ju võimalik, et asfalt pehme on. Jõuan Meremäele, siin on üks jupp kergliiklusteed  ja velo hakkab jälle kergelt liikuma. Milles asi? Arvan, et tegemist on illusiooniga. Olen seda ennegi tähele pannud, et silma järgi allamäge sõites läheb tee tegelikult ülesmäge ja vastupidi, vaatad, et on kerge tõus ja peaks nagu väntama, kuid ratas veereb vaba käiguga. Siinkohal ütlen ära veel ühe rattasõidu reegli: Ükskõik kumbale poole sa kruusateel sõidad, vastassuunas on alati paremad teeolud.

Olen jõudnud selle matka finišmaakonda.

Tere tulemast Võrumaale ja olgu sul siin raske. Kurvi taga olevast tõusust
marsin üles. Loomulikult saab ka rattaga sõites üle mäe kui käikudega
mängida, aga jalgsi saab kiiremini.

Nüüd hakkan laduma pilte Lõuna-Eesti maastikust, sest ma olen siin "või sees".

Meremäele keeran sellepärast, et vesi on lõppemas ja siin on pood. Selgub aga kurb tõsiasi, et poodi enam ei ole. Kord nädalas käib kauplusauto. Küsin siis ühe kohaliku käest, et kust ma vett võiksin saada. Vastus tuleb umbes selline, et sõida nüüd mööda teed tagasi ja Vello juurest keerad ära, siis lähed Juhani majast mööda ja sealt on juba Lepiku Salme juurde kiviga visata ja kui Salme aiast mööda saad, siis hoia vasakule kuni jõuad Gennaadi juurde. Tema käest küsid, tal on hea kaevuvesi. Takkajärgi arvan, et vaevalt ma Gennaadini jõudsin, aga vett mulle igatahes anti. Aitäh.
Meremäe vaatetornini jõuan suurte raskustega. Pole ju mõtet sellist ehitist kuskile orgu ehitada, ikka mäe otsa. Loomulikult ronin üles, et nautida seda, milleks ma siia olen tulnud. Ei ole kade ja näitan teile ka.

Siit tuli üles vändata.

Pildid räägivad enda eest ja oma mula ma siia praegu rohkem ei kirjuta.

Meremäe vaatetorn.

Selline naisterahvas siis. Naeltega on isegi "strateegiline" piirkond ära ehitud.

Päikesekell, mis minu arust küll valetab, sest kaasasolevad vidinad
näitavad hoopis teist kellaaega.

Meremäelt kihutan Vana-Vastseliinasse. See on üks seniseid parimaid teelõike, sest 4 km. möödub peaaegu väntamata. Piiskopilinnuse juurde jõudes otsustan, et aitab jamast ja aeg on turgutada oma keha ühe kuuma supiga. Astun sisse kohalikku kohvikusse ja kui üldiselt on setomaa toidukohtade menüüst söögi valimine paras loterii (mitte, et seto köök halb oleks, aga kui valima peab näiteks selliste suurepäraste roogade vahel nagu tatigõpiirak, rasvasopp, kevad-körbähüs, suulliim, tatiruug, põrkna´miiga, osakotöetid jne.), siis seekord võidan vähemalt "nurkademängu". Tellin nimelt "ülemkoja supi"(vist oli sellise nimetusega). Meenutab see kõige rohkem seljankat, maitseb hästi ja materjali sissepanekul ei ole ka koonerdatud. Aga miks ainult "nurgad täis saavad"? Aga vot sellepärast, et supp on soe. Mulle maitseb kuum. See on paraku paljude söögikohtade viga. Veider on ka see, et tahan tomatimahla, aga öeldakse, et ei ole. Meil on õlut, veini, siidrit, ginni, aga mahla ei ole, mitte mingisugust. Pakutakse ka limonaadi. Kujutate ette, söögikohas ei ole mahla. Võtan siis ühe seto leivakalja, mis on hea külm, aga kuidagi vesine. No küll võib üks mees vinguda onju. Samas linnusekohvikus tulevad ka kodused meelde ja ostan mõned suveniirid. Nänn käes ja rattakottidesse pakitud, mõtlen, et pole juba ammu linnuses käinud ja võiks üle vaadata. Ja siis tuleb ikka korralik pauk. Marsin väravast sisse ja vastu tuleb mingi jorss, riidekott seljas ja ütleb, et linnust näed siis kui annad 1€, sest meil on siin vaja muru niita. Kurat ma olen äsja siinsamas teie õue peal kulutanud 14€ ja teil on ikka veel vähe. Tehke omale mingi korjanduskarp, et meil on murutraktorile bensiini vaja. Ja kus on vald? Mind see euro loomulikult vaesemaks ei tee, aga vot mul on omad põhimõtted ja minu käest ei saa nad mitte punast krossigi. No tegelikult ju said, juba enne, võtku sealt. Ega siis iga liigutuse eest tohi ka hakata raha küsima. Halvaks näiteks võin kohe tuua siinsamas piirkonnas olevad Piusa koopad, mis on "topitud" mingisse klaaskasti ja kuhu pääseb ainult giidiga, kes ajab päevad läbi mingit ühesugust päheõpitud mula ja kus müüakse klaasiliiva lapikutes laua viina pudelites, hinnaga 3€ tükk. Tule taevas appi. Koobaste külastamine on loomulikult ka tasuline.
Ühest küljest saan muidugi aru, et need on varisemisohtlikud, aga asja ei tohiks siiski liiga näotuks ajada. Ei meeldi mulle see liigne steriilsus ja tean, et ka paljud teised on minuga samal arvamusel. Mõni koht võiks ikka naturaalseks ka jääda. See on ka põhjus miks ma sellel matkal Piusa teeotsast mööda sõitsin. Huvitav millal Varbola linnuse külastamine tasuliseks muudetakse?
Tulles klaasiliiva juurde korraks tagasi, siis paar aastat varem kui viimane kord sinna sattusin, tõin kohvitopsiga sedasama liiva koju. Ostsin Kaereperest, Järvakandi klaasitehase laost ilusa vigurpudelikese, valasin toodud liiva sinna sisse, keerasin korgi peale, sidusin paela ümber, peale kirjutasin Lõuna-Eesti 2014 ja nüüd on mul väga ilus ja peaaegu tasuta suveniir. Ei mingit 3€-st lapikut laua viina pudelit.

Ülemkoja supp.

Illegaalselt tehtud pilt Vastseliina Piiskopilinnuse varemetest.

Sõidan edasi. Ilm püsib ilus ja kuiv. Kui alguses nägi plaan ette, et pedaalin otse Kirikumäe järve äärde, siis nüüdseks olen otsustanud, et järve äärde lähen küll, kuid kaarega ehk siis teen enne selle piiriäärse Misso tuuri ära, sest Eesti ilm on nagu titeperse, kunagi ei tea, millal, mida ja palju sealt tulla võib. Kui enamus rattamatkajaid liigub suuremates või väiksemates gruppides, siis Misso lähedal sõidab vastu samasugune üksik hull nagu mina. Vaikne käeviibutus ja läinud me olemegi.
Vene ja Läti piiri ääres on rattaga sõitmine muidugi vinge. Tõus-langus-kurv paremale, tõus-langus-kurv vasakule. Matk on praegu tõesti huvitav, sest kunagi ei tea, mis järgmise kurvi taga ootab. Näiteks ühe käänaku juures vedeleb mingi tundmatuseni moondunud ja oma kõige aktiivsemas laagerdumisprotsessis olev väiksema looma korjus, mis õigel ajal ja suunal sätitud tuuleiili abil lõpetab mu lõhnanautimised üsna pikaks ajaks. Lõpuks jõuan Missosse ja seal asuva kaupluse juurde, et teha vajalikud ostud. Loomulikult ei puudu ka selle poe eest kohustuslikud külajoodikud. Ostud tehtud, topin kraami rattakottidesse, mis on muide üsna keeruline ja aeganõudev protseduur, kui tuleb ligi üks kohalik vanamehenäss ja küsib, et kas metsas juba seeni on. Vastan, et kust kurat mina tean, mine vaata ise. Sa ju näed, et ma pole kohalik. Sellepeale ütleb vana, et tema on terve elu Missos elanud ja reisinud ei ole mitte kunagi, mitte kuhugi. Lennukit on ainult taevas näinud ja isegi rongiga ei ole sõitnud. Faktid selged, kiman edasi.

Vasakule jääb Venemaa, paremale Lätimaa, pildistatud Eestimaal.

See peaks olema tee, mida mööda läks kohtumisele Eston Kohver ja alles
rohkem kui aasta pärast kodumaale tagasi jõudis.

No ei saa muidu kui ikka peab Venemaa piiri äärsetel teedel tuiama.
Adrenaliinilaks on ju vaja kätte saada. Koht on inimtühi, lähim asula on
Misso, kuhu on umbes 11 km.

Selline vaatepilt on Setomaal kahjuks tavaline. Tavaline on ka see, et kui
mõni kinnisvarafirma juhtub sellist "maja" müüma, küsitakse süüdimatult
näiteks 30000€. Idikad.

Seda teed minnes jõuab Eesti, Vene, Läti piirikolmnurka. Edasi ei sõida, sest
piirivalvepoistele ei meeldi kui siin rahvas käib ja see on neile ka kohe teada,
sest kaamerad on üleval, aga keelata nad ka ei tohi. Siiski sekeldusi pole
mulle vaja. Muide ma olen praegu Parmu külas, kus veel eelmisel aastal elas
tervelt üks inimene, kuid möödunud talvel pani temagi kõrvad pea alla.

Lõpuks saabun Kirikumäe järve äärde. Viimased pool tundi sajab ka vihma, aga ei midagi hullu, ainult niiskeks saan. Järve ääres on metsaonn ja telkimiskohad. Et on laupäeva õhtu, siis onni peale ma üldse ei mõtle. Aga on sündinud ime, onn on tühi. Kuulutan selle kuni homse hommikuni enda omaks ja pakin asjad lahti. Siiski on selge, et nii lihtsalt ma ei pääse. Lühikese ajaga ongi juba paar seltskonda siit läbi sõitnud, aga nähes, et keegi on juba ees, otsa ringi keeranud ja ära läinud. Teen grillile tule alla, et oleks nagu majakas ja paistaks juba eemalt, et siin sõidate "karile".
Aga nüüd saabub ikkagi üks paar. Väga tolerantsed inimesed tunduvad olevat, sest küsivad ilusti, kas nad võivad ka siia jääda. Vastan, et loomulikult. Kusjuures me saame üksteisest valesti aru, sest mina olen nõus metsaonni jagama. Mis ma siin ikka üksi laiutan. Sätin oma magamisaset ja ei tule kedagi. Lähen õue vaatama ja telk on juba üles pandud. Nad ei mõelnud mitte onni, vaid territooriumi. Kui nii, siis nii. Ei hakka midagi enam ütlema ka, sest nii ongi parem ja mingid läbustajad siia õue peale ei mahu.
Kui nüüd viimasest päevast rääkida, siis läbida on veel umbes 30 km. ja homme samal ajal olen kõigi eelduste kohaselt juba kodus ja saunas.
Järves küll lapsed ujuvad, kõik on tore ja ka mulle ujuda muidu väga meeldib, aga nii imelik kui see tundub, on mul praegu tänu läbielatud vihmadele täielik veeallergia ja märjaks saada ei taha. Ma ei ole kunagi midagi sellist kogenud ja loodan, et see foobia on mööduv.
Olks, tänaseks lõpetan, sest siia hakkab igasugust seltskonda tekkima. Esialgu tundub, et normaalset.
Muide õhtusöögiks on kartulipuder värskete kukeseentega. Mmmm. Magusaid unenägusi.

81,8 km.
87 km.
3697 kcal.

"Majakas".

Tuleb meelde, et endast ei ole ma millegipärast sellel matkal peaaegu üldse
pilti teinud. Aga palun. Foto sellest, kuidas ma seda praegust juttu kirjutan.

Kirikumäe järv.

Öö veedan sõna otseses mõttes "plate" peal.

                                                    6 päev 10 juuli Kirikumäe järv-Võru.

Öö möödus ilusti. Naabrid olid väga korrektsed, viisakad ja vaiksed. Respekt. Kusjuures hommikul selgus, et õues on ennast telkima sättinud koguni kolm seltskonda. Onni ei tahtnud keegi tulla, kuigi ruumi ju oli. Nii ma siis üksi laiutasin. Kes ees, see mees. He-hee.
Teen ära selle matka viimased hommikused toimetused ja võtan suuna Võru poole. Ise alles unine ja natukese aja pärast avastan, et sõidan valel tee. Ümberpöörd ja rallin edasi, õigemini tagasi. Nüüd selgub see, mis on tegelikult juba ammu teada ehk kaart on üks asi, aga reaalsus hoopis teine. Selleks, et Kirikumäe järve äärest saada 4 km. kaugusele, pean sõitma 16 km. ringi, sest tee, kust kaardi järgi otse saab, on tegelikult eratee ja tupikut näitav märk on ees. Sõidan palju mööda Eestit ringi ja kahjuks on see tõusev trend.
Samas ei ole ümbersõit sellisel maastikul ja sellise ilmaga probleem, vaid puhas rõõm ja kuigi ma enne siinseid teid juba põgusalt kirjeldasin, siis Haanja kõrgustik pakub ikka tõelist naudingut. On küll suured tõusud, aga nende ületamisel saan korraliku preemia. Laskumised missugused. Spidomeeter näitab nii mõnelgi üle 60 km. tunnis ja paaris kiires kurvis olen sunnitud ka pidurdama, sest asi hakkab liiga üle võlli minema. Kruusatee, mis lisaks on veel "treppis", lahtised kivid ja väga ohtlikud liivased kohad. Kui esiratas sinna maandub, siis on kukkumine garanteeritud ja kui kiirus on suur, jääb arvatavasti enne minu pidama jäämist 300 meetri ulatuses nahka maha. Ja noh, eks ma vanem mees ka juba, nagu üleeile öeldi.

Kirikumäe järve ujumiskoht.

Ju-huu.

Väntan Võru poole, naudin imeilusat ilma ja loodust. Matka lõpp läheneb määramatu jõuga ja tundub, et minu seiklused on selleks korraks läbi, aga arvan valesti, sest üks tuleb veel. Kohtumine koertega, iga rattasõitja hirm.
Sõidan ühest talust mööda ja silmanurgast märkan, et kaks koera pistavad minu poole jooksma. Kuna tee viib kergelt mäest üles, siis kiire spurt on võimatu ja ega raske matkarattaga ei olegi see võimalik. Jään seisma ja jõuan ratta pealt maha tulla, sest jälitatav saak on ju alati ahvatlevam. Koerad, üks suur ja teine keskmist kasvu, on tee peal ees ja lõrisevad, aga hoiavad õnneks paarimeetrist distantsi ja hambaid säärde veel ei löö, aga edasi minna ka ei lase. Näen talu hoovis vanamutti (vot täpselt nii ma tema kohta ütlen) ja karjun, et tule ja korista oma koerad tee pealt ära. Loomad ei tohi lahti olla. Muide tegemist ei ole mingi väikese külavaheteega, vaid korraliku asfaltteega. Mutt tuleb ja ütleb, et unustas hommikul koerad ketti panna. Mis kuradi unustas. Koertel pole kaelarihmagi. Peale selle on veel pool talu aiast puudu. Ja see "show" jätkub umbes veerand tundi. Mina edasi ei saa ja vanamutti koerad ei kuula, aga päris kallale ka õnneks ei tule. Nii kui rohkem liigutan, muutuvad nad agressiivsemateks. Lõpuks võtan lenksu küljest pipragaasi ja karjun mutile, et ma lasen sellele suuremale ühe lõuatäie kui ta neist jagu ei saa. Ja seepeale ütleb mutt, et sa pead vist laskma jah, sest mind nad ei kuula. Kujutate sellist asja ette. Gaas pihus, röögin, et tõmba eemale, muidu olete te siin kõik koos pikali. Mutt ei saa aga mittemillegist aru ja eemale ei lähe. Tundub, et on peast segi. Üritab koeri koju kutsuda, aga üle pika aja on neil ju tegevust muidu nii igavas maailmas. Lõpuks saab ta peale korduvaid katseid suuremal sabast kinni, väiksem ei julge üksi ülbitseda ja pääsen minema. Veretult. Karta on, et lahtiste koertega kohtumisi toimub mul ka edaspidi.
Panen selle õudse teema lõpetuseks parem mõne ilusa pildi.

Aga matka lõpp osutub ootamatult positiivseks. Peale viimaste metsateede läbimist jõuan lõpuks tsivilisatsioonini. Viit näitab Võru 5. Ei usu ise ka, aga neid viimaseid kilomeetreid ma peaaegu ei vänta. Ilm on soe, päike paistab, ümberringi imeline loodus ja veeren vaba hooga mööda kergliiklusteed Võruni välja. Milline lõpp. Kes tahab teistpidi Haanja poole vändata, võiks enne paar korda järgi mõelda.
Statoilist ostan kaks kallist finišiõlle ja kell 12 lõppebki minu selleaastane matk Võrumõisas. Ja täpselt õigel ajal, sest kohalejõudes hakkab äikesevihma sadama.
Nüüd jutustan õega ja ootan Raplast transporti järgi. Tunne on ülev. Tegin ära. Järjekordne etapp on läbitud. Pikali ei kukkunud ja koerad ei hammustanud. Jess.

Endo 42,94 km.
Puuter 45,5 km.
Kalor 1916 kcal.

Vahelduseks minu loodusfotodele üks Navitrolla kätetöö Võru linnas.
Momendil peaks neid seal kolm tükki olema.

Ja sõidamegi kodu poole. Õues on tugev äikesevihm. Nagu valge sein on ees. See üksik rattamatkaja, kellega eile kohtusin, istub Tartu-Võru maanteeäärses bussipeatuses, ootab ilma paranemist ja sööb. Edu talle, aga minu matk on selleks korraks lõppenud ja kuradi hea on mootori ja katusega kodu poole vurada.

Kuna minu praegusel naisel puudub juhiluba, tuli pöörduda eksi poole.
Loogiline ju. Aitäh sulle Katre.

On pühapäeva õhtu ja olen taas kodus. Väsinud, kuid õnnelik. Tehtud. Matka esimese päeva tahaks unustada, aga kõik muu on olnud viimasepeal (peaaegu). Käisin saunas ja kohe algab jalgpalli EM, milles kohtuvad Portugal ja Prantsusmaa. "Kaaslasteks" on mul grillvorstid ja kolm õlut. Kui midagi vahele ei tule, tahan järgmisel suvel oma pedaalimistega jätkata, aga seda asja vaatame alles siis kui pikk talv on üle elatud. Lõppsaldo sellel matkal on siis järgmine:

Endomondo järgi väntasin 468,93 km.
Rattakompuuter näitab koguni 498,1 km. (viis sotti)
Kilokaloreid jätsin seljataha 20827 kcal.


                                                                        Kokkuvõte.

Rääkida oleks paljust, aga Lõuna-Eesti kiired laskumised ja sellega kaasnev vuhisev tuul viivad õhtuks pooled mõtted peast. Üritan siiski midagi kokku sättida ja proovin teha seda teemade kaupa.
Esiteks marssruudist: Ida-Virumaa on üks mõttetu koht. Olen kunagi ammu sinna tihti kaupa vedanud ja mitte midagi ei ole muutunud. Mittemingisugust integratsiooni ei ole toimunud. Venelased elavad seal omas maailmas. Eesti riiki ja Eesti meelt ei ole nende jaoks olemas. Eesti keelt ei aktsepteerita ei Narvas ega mujal Ida-Virumaal (Kohtla-Järvel ja Jõhvis oli siis seis natuke parem, kuidas praegu, ei tea). Näiteks küsisin Peipsiäärses Alajõe kaupluses, et kas Kurus on ikka pood ja sain vastuseks "tševo-tševo". (Keeleseadus § 17 (1) Kaupade ja teenuste tarbijal on õigus eestikeelsele teabele ja teenindamisele tarbijakaitseseaduse alusel). Kodudes mängivad loomulikult venekeelsed raadiojaamad. Teeääred ja metsaalused on paksult prügi täis. Teed on kohutavas seisukorras. Endistes kaevandusasundustes hõljuvad vastu üksikud (narko) zombid. Minu pärast tõmmake Lääne ja Ida-Virumaa piirile okastraat ja las nad seal omaette tõmblevad. Iseasi on muidugi see elekter. Ma ei taha sel teemal rohkem rääkida. Olgu veel öeldud, et tegin õige otsuse sõita ümber elektrijaama territooriumi, sest hiljem kodus olles leidsin ühe reisiseltskonna blogi, kes sõitsid sama marssruuti mõned päevad hiljem ja valvuriputkast öeldi kategooriliselt, et "prohooda netu", mille peale õnnestus ka neil sõita sellel "suurepärasel" killustikuga kaetud teel.
Paar sõna ka matkatee teisest otsast. Misso külla jõudes tahtsin ühe asja ära peita, et siis vaadata, kas see nelja aasta pärast veel alles on, sest plaanin oma ümber Eesti matkadega just siin lõpetada. Otsisin ja otsisin, aga ma ei leidnudki seda asja oma rattakottidest üles. Ei hakanud kõike pahupidi ka pöörama. Reisi lõppedes tegin kotid tühjaks ja leidmata see jäigi. Kusjuures tean kindlalt, et võtsin selle kaasa. Aga las ta jääb. Tegelikult ei olegi see ju üldse oluline.
Teiseks ilmaportaalidest: Ilmaennustajad võiksid ennast põlema panna ja kui ära kustuvad, siis tuleks neid veel paar korda süüdata. Kui lubavad vihma, siis on kuiv ja vastupidi. Täiesti selge näide 6 juuliks lubati üle Eesti pilves ja vihmast ilma, aga terve päev oli kuiv. 7 juuli kohta teatati Eesti, Norra ja Vene portaalides, et alates hommikul kella 9-st on Lõuna-Eesti ilm kuiv, aga sadas õhtuni välja. Minevikust nii jõhkraid möödapanekuid küll ei mäleta.
Kolmandaks rattast ja matkavarustusest: Ratas pidas imekombel vastu, aga kõige kiirem käik ei lähe enam sisse, kett hirmsasti ragiseb, esiratas ei viska mitte ainult külgepidi, vaid on lisaks sellele ka kandiline, tagapidur praktiliselt ei pidurda. Kõik muu varustus on aga super. Telk pidas vett ja kõik muu töötas ka laitmatult ja iga ilmaga. Mitte midagi ei olnud vaja parandada, ega lappida, kuigi ilma ja teeolud olid tükati kohutavad. Varustuse kohapealt ka üks väike vahepala naistele. Ma sain tervelt kuus päeva ilma peeglita hakkama. Muide esimese rattakotiga tuli kõigepealt õppida sirgelt sõitma ja peale ligi 500 km. läbimist läks vaja umbes 10 km., et teha endale selgeks kuidas käib sõit ilma esimese kotita.
Kui nüüd rattamatkamisest üldisemalt rääkida, siis see tundub populaarne olevat. Mulle tuli selle retke jooksul vastu kolm gruppi, nii 10-15 inimest grupis, (muide rattamatkajad tervitavad üksteist) lisaks üksik rännumees. Hiljem perega autoga ringi sõites ja suuri vahemaid läbides oli neid näha juba oi kui palju.
Neljandaks. Miks ma seda teen?  Ei tea, vist on keskeakriis. Kord aastas tulla mugavustsoonist välja ja irduda nn. "normaalsest" elust. Tõestada endale, et olen tegija, et saan füüsiliselt ja vaimselt hakkama, millest see viimane on palju hullem. Ja kindlasti ka sellepärast, et oma töö tõttu sõidan erinevate kategooriate autodega umbes 40 000 km. aastas, lisaks traktori töötunnid. Kui väljateenitud puhkus ükskord kätte jõuab, on kuradi mõnus baranka lenksude vastu vahetada.
Endast veel niipalju, et peale matka jätkasin oma uute toitumis ja natuke ka liikumisharjumustega ja selle blogi kirjutamise lõpuks olen vabanenud juba 21 kilost. Kehamassiindeksi järgi ei ole ma enam rasvunud, vaid ülekaaluline ja selle tiitliga rahul. Nüüd kaalun sama palju kui 20 aastaselt ja rohkem alla võtta ei plaani, sest pean tööd ka teha jõudma. Aga talv on ees. Loodan siiski saavutatud kaalu hoida. Kui kõik läheb hästi siis aasta pärast ilmub siia uus lugu. Vabandan ka võimalike kirjavigade pärast, sest koolis käisin ammu. Kohtumiseni.