Jalgrattamatk Tallinn (Männiku)-Pärnu 2017

Tere taas. Aasta on möödunud hirmuäratava kiirusega. Aasta kus on juhtunud palju head ja progressiivset, aga ka kurba ja traagilist. Kuid sellest ma teile ei räägi, sest tegemist on ikkagi matkablogiga.
Puhkus on kohe algamas ja tuleb minna järjekordsele "palverännakule".
Mis siis seekord teistmoodi on? Kõigepealt tunnistan, et piilusin netiavarustest ka uusi jalgrattaid. Ketaspidurid, libliklenksud, rummusisesed generaatorid, esiamordid, alumiiniumraamid jne. Näiteks sellist. Esialgu siiski uut osta ei plaani ja seda mitmel põhjusel. Esiteks on praegune nn. vanakooli "suksu" mind truult teeninud ja meil on "kokkulepe", et niikaua kui ta mind teele ei jäta, võib ta ennast turvaliselt tunda. Teiseks, mida uuemaks rattad lähevad, seda si....ks nad muutuvad. Hea näide on omast käest võtta minu naise ratta näol (ei ole hiinakas), mis kogu aeg laguneb. Kolmandaks on uus ja kallis ratas ihaldatav saak ka "pikanäpumeestele". Ja neljandaks oleks tänu esiamordile vaja ka vastavat pakiraami ja uusi rattakotte, millede hind on üle kahesaja euro. Eelnevat kokku võttes jätkan "vana rasva" pealt ja praegu umbes 1300 euro suurust väljaminekut ei plaani. Nii suur fanaatik omast arust ei ole.
Rattast veel. Aretasin külge 28 tollise ratta tagaporilaua, et muda enam selga ei pritsiks. Selleks pidin välja mõtlema ja valmistama vastavad kinnitused. Fantaasia on piiritu. Auto tulekustuti hoidjast saab edukalt konstrueerida pudelihoidja. Taaraks sobis (otsisin kaua) mingi siirupi kest. Hiljem osutus aga veelgi paslikumaks Karksi tehase liitrine õllepudel. Söökla supikulbivarrest meisterdasin rattaluku. Proovige veneaegset roostevaba terast läbi lõigata. Ha-haa. Lukuks endaks valisin ebatraditsioonilise konstruktsiooniga Yale. Ratast sellise lahendusega küll seina külge kinnitada ei saa, aga tagaratas (või esi) on blokeeritud ja ma tahan näha vägilast kes ca. 50 kg. kaaluva veloga minema jookseb.
Lenksukoti vihmakaitseks sobis nõukaaegne ujumismüts. Ka sadulal on nüüd vihmakaitsekile. Lisaks on veel üks raamikott. Pulli pärast kruvisin külge ka termomeetri ja kompassi. Miks, nutiajastu ju? Vastuse ütlesin juba ette ära. Nalja pärast, sest arvan et matkaratas võibki väikeste kiiksudega olla.
Varustusest ka. Üldjuhul on kõik ennast enam-vähem õigustanud ja tegin ainult väikesi täiendusi-uuendusi-parandusi ehk peenhäälestust nagu üks endine tattminister on öelnud.
Kõigepealt suuremad asjad. Ostsin sisseehitatud pumbaga õhkmadratsi. Maksis suht vähe, aga siiski arvan, et lähen riski peale välja, sest proovisin selle enne matka ära, magades naise kõrval voodi ees nagu koer. Hommikul olid emotsioonid positiivsed, sest madratsil püsis õhk kenasti sees ja olemine ikka tunduvalt pehmem kui isetäituva mati puhul. Natuke tekitas muret see, et vihmasaju korral ei saa püstijalu õues pumbata ja telgis peab seda toimingut tegema käpuli. Raske õppustel, kerge lahingus ja proovisin ka selle asendi ära ja sain täis küll. Usaldust lisas ka see, et matt ja madrats on ühe firma toodang ja siiani pole esimesega probleemi olnud.
Mul on nüüd relv. Täpsemalt revolver. Mõeldud aiast välja jooksvate koerte hirmutamiseks. Eeldades, et koerad seda blogi ei loe, võin öelda, et tegu on stardirevolvriga, mis tegelikult kuule välja ei tulista, aga oma 9 mm. paukpadrunitega tekitab sama heli ja valgusefekti nagu päris relv. Revolvri valisin püstoli asemel sellepärast, et ei peaks laadimiseks kaht kätt kasutama. Ühe käega hoian lenksust ja teisega saan kotist tuki kätte. Seni kuni koeraomanikud vastu tulistama ei hakka, peaks kõik hästi olema. Olgu veel öeldud, et seda revolvrit saab kasutada ka rakettide laskmiseks kui vastav adapter otsa keerata. Aastavahetusel sai testitud.

"Relv".

Soetasin omale pontšo ehk vihmakeebi. Alt lahtine. Teoreetiliselt peaks tuul läbi käima ja ma ei tohiks märjaks kondenseeruda. Muide pontšo käib trukkidest lahti ja sellega saab tekitada umbes 3 m2 suuruse vihma, tuule või päikesevarju. Sõjaväe värk. Lisaks veel mõned väiksemad vidinad nagu matkasõbralik (loe väike ja kerge) esmaabikott, nõelumiskomplekt, tabletikarp, titaanist söögiriist, sest eelmine plastikust tehtud läks pooleks ja väidetavalt väga tõhus sääsetõrjevahend. Nüüd on asjad paremini komplekteeritud ja lihtsamini leitavad. Olles eelnevalt lugenud ühe matkamehe blogi, kes kiitis raamatut "Imepärane Eesti loodus"(Rita Mets), tellisin Jõuluvana käest omale ka selle. Avada plaanin aga alles matka esimese päeva õhtul. Milline kannatus.
Söök-Jook: Toiduga on nii, et seekord otsustasin terve matka õhtusöögi kaasas tassida. Kõlab vist vähe imelikult, aga tahan vahelduse mõttes mõnda asja teistmoodi teha. Tore ju kui ratas iga päevaga kergemaks muutub. Teiseks põhjuseks on see, et maapiirkondade kauplused on tihti väga halvasti varustatud. Toon näite. Sõitsin paar aastat tagasi perega Põlva ja Võrumaal ringi. Küsimusele, mida õhtuks süüa teeme jäi lõpuks "lauale" variant, mis sisaldas ühe koostisosana lihakonservi. Tee äärde jäi pood, marssisin sisse, käisin kolm ringi peale ja silm ei fikseerinud mitte ühtegi konservi. Lõpuks küsisin müüjalt, et kus on? Vastuseks sain, et mine vaata piimakappi, seal üleval vasakus nurgas kunagi üks oli, äkki on alles. Ime oli sündinud, oligi alles ja ka kõlblik kuni kehtis veel.
Vot sellised lood. Tegelikult ei tohiks nuriseda, sest on ju kaupluse küljes ette hoiatav silt, et alati otsas. 😊
Toit, mida seekord kaasa vean on peamiselt Rannarootsi lihatööstuse toodang. See on minu teada ainuke tööstus Eestis, mis toodab valmistoite konservikarpide kujul. Asub see Läänemaal ja kuna minu matk kulgeb seekord põhiliselt just selles piirkonnas, siis on paslik anda ka oma pisike panus ja toetada kohalikku ettevõtlust.
Vett võtan kaasa kolm liitrit enam, täpsemalt kaheksa liitrit, sest eelmisel matkal jäin paaril korral kuivale. Tavalist vett saab muidugi ka teeäärsetest majapidamistest küsida, aga mulle on oluline mineraalvesi ja sõltumata ilmast kulub seda palju.
Ja kohvi oli juba eelmine aasta kaasas õige, mitte lahustuv. No ei pane see kohvijook mind käima.
Endast ka. Aeg-ajalt peab inimene sööma seda, mida hing ihaldab, aga kui õhtuti õlut mitte lurpida, poes enne kauba kärusse pistmist vaadata, millest see koosneb ja vahest ka ennast natuke liigutada, siis võin öelda, et pole hullu midagi ja praeguseks on kaalule astudes esimene number juba seitse. Asjad on läinud üle ootuste hästi ja loomulikult olen tulemusega ülirahul.
Marssruudist niipalju, et seekord on plaan läbida läänerannik kuni Pärnuni, sest sealt saab rongiga ilusasti Raplasse tagasi ja ei pea teisi tüütama.
Olks aitab nüüd sissejuhatusest küll ja tuleb hüpata sadulasse.

       Esimene päev 27 juuni. Tallinn(Männiku)-Pakri ps.(Leetse).     

Start. Kui algne plaan nägi ette, et sõidan hommikul vara rongiga Balti jaama ja sealt elektrirongiga (elus esimest korda muide) Laagrisse, siis paar päeva enne avastasin kaks asja. Esiteks ei sobi vist 27 juuni hommikul vara ärgata, sest kalendrisse vaadates selgus, et on seitsmemagajapäev (mingi usuvärk) ja kaarti uurides avastasin, et Männikult peaks saama mööda metsateed otse Laagrisse. Niisiis otsustasin, et lähen rongi peale, mis väljub alles kell 8.04. Elroni kodulehe järgi sellel ajal küll rattakohti napib, aga mina kellelegi armu anda ei kavatse ja konksu otsa rasket velo tõstma ei hakka. Selgub, et probleemi pole ja kõik mahuvad lahedasti ära, sest ainult kolm ratast on peale minu oma veel vagunis.
Männikul astun rongilt maha ja matk alaku. Keeran metsateele, saan mingi kolmsada meetrit sõita kui kargab ligi musta värvi labrador. Mida kuradit? Ees ootab umbes viissada kilti ja mul on juba esimestel meetritel koer kallal. Õnneks on omanik ka ligi ja hüüab vene keeles, et ta ei ole kuri ja ei hammusta. Ja näen ise ka, et peni tahab rohkem mängida. Seekord vedas.
Leian Laagrisse mineva teeotsa üles. Tee on paksult lompe täis, kuid siiski kuidagi sõidetav. Jõuan Laagrisse. Siin on kergliiklustee ilusti olemas. Edasi Harku, Tabasalu, lollidemaast (külast) mööda, Murastesse. Siin teen väikese pausi ja külastan pankrannikul olevat vaateplatvormi. Naudin mõnda aega merevaadet ja jalge all olevat tühjust ning kiman edasi.

Lollideküla.

Tundub, et Uus-Meremaa aukonsul on Tallinnast Murastesse pagendatud.

Muraste vaateplatvormilt paistab Naissaar.

Kõhe. Tossude välimuse kohta ütlen, et metsatee oli mudane.

Uuendused: 1. "Tukk" kotis, kaba paistab. 2. Uus rattakott. 3. Lisa joogipudel.
4. Termomeeter. 5. Veel vett. 6. Erinevalt matist mahtus madrats nüüd kotti.    
  7. Pikem porilaud. Olen jõudnud nii kaugele, et kõik varustus on "toas".

Vaade Türisalu pangalt.

Kohutav Eestimaa suvi. Saabun Keila-Joale ja hakkab nii vilu, et otsustan pikkade varrukatega t-särgi selga tõmmata, aga just nüüd tuleb päike välja ja olemine muutub meeldivamaks. Olen tähele pannud, et kaalukaotusega olen temperatuurile tunduvalt vastuvõtlikum kui enne. Eriti talvel, kui sõrmed hakkavad väga kergesti külmetama.
Aga Keila-Joa on äge koht. Ilus loss ja vägev juga. Vahepeal amortiseerumise tõttu suletud olnud, kuid nüüdseks taastatud elektrijaam. Vaatamist kui palju. Möödun parasjagu siinsest Joaveski kohvik-baarist ja järsku tekib tunne, et kõht on tühi. Tegelikult plaanisin Lohusalu sadama trahteris lõunatada, aga kui tunned, et kere on hele, siis tuleb tegutseda.
Astun sisse ja tellin kiievi kotleti. Ise veel mõtlen, et roa nimeks oleks nalja pärast võinud panna kiievi-joa kotlett. Praad on suurepärane, kusjuures ligi poole sellest moodustab salat, mis on minu uusi toitumisharjumusi arvestades igati tervitatav ja visuaalsel vaatlusel koosneb see minimaalselt kaheksast köögiviljast. Super. Ups, tegemist ei ole toidublogiga. Igal juhul seda kohta ma vähemalt selle roa puhul kiidan ja hind 5.50 € on ka mõistlik.
Patseerin siin veel umbes tund aega ringi ja näen igasuguseid huvitavaid asju. Ja siis jälle väntama. Eemalt paistab, et politseibuss seisab keset kergliiklusteed. Mis ta seal teeb? Jõuan lähemale ja saan vastuse. Tee ääres on laip, rohelise kilega kaetud, ainult kummikud paistavad. Loomulikult ei hakka uurima kas lahkus rahumeelsel teel või vägivaldselt ja sõidan edasi. Üks laip ees või taga.
Järsku märkan maantee ääres põtra. Päise päeva ajal. Mind nähes kohkub ja paneb raginal metsa. Autosid ei karda, aga mind küll. Huvitav olend see jalgrattur. Põdrad kardavad, koerad vihkavad.
Lohusalust põikan siiski läbi (edasi-tagasi 8 km.). Sööma muidugi teist korda ei lähe, tšekin niisama ja ütleks, et pole paha.
Nüüd olen Treppojal. Siit edasi teen väikse põike Klooga randa, mis on loomulikult inimtühi. Südasuvi ju Eestimaal.
Liigun Paldiski poole. Vahemärkusena ütlen, et Tallinna lähedus annab tunda, sest Tabasalust Kloogani sõitsin valdavalt mööda kergliiklusteid.

Keila-Joa loss.

Mina ja üks paskaak jooksis ka kaadrisse.

Vahelduseks üks toidupilt ka. Kiievi kotlett.

Mõisa park.

Lukustatud südamed.

Lohusalu sadam

ja rand.

Väga õige lähenemine. Ei pea kõike segamini pöörama. Saab ka loodusega
koostööd teha.

Sellel pingil tohivad ainult Lohusalu kalurid istuda.

Ja sellel kõik ülejäänud.

Treppoja.

0 suvitajaga Klooga rand.

Jõuan Paldiski maanteele ja see osa teest on tänase päeva kõige hullem, sest toimub katkematu rekade voorimine (Paldiskis sadam ju), aga õnneks on see lõik lühike ja peagi keeran Pakri poolsaarele. Nüüd eksin Leetse telkimisala otsimisega ära ja satun mingile eriti sopasele ja loikudest kaetud metsarajale. Aga suund on mul teada ja pärast mõningast seiklemist olen õige tee peal väljas ja peagi ka esimeses ööbimispaigas. Nüüd otsin natuke privaatsemat kohta, sest päris telkimisalale ei taha jääda. Marsin pisut edasi ja leiangi isikliku (vähemalt täna õhtuks) liivarannaga koha ja siia ma  laagrisse jään. Nüüd selgub, et selle matka suureks ämbriks tuleb ikkagi pidada madratsi soetamist, sest sisseehitatud pumbaga pumpamine edeneb väga vaevaliselt. Kodus käis see protseduur palju lihtsamalt. Aega kulub umbes üks tund ja päris ideaalseks seda ei saagi, aga ajab asja ära.
Lõpuks on laager püsti ja saan ringi vaadata. Ilm on olnud suht jahe ja tuuline, vastutuuline, aga vähemalt kuiv. Termomeeter näitab praegu + 14, päeval oli hetkeks +18.
Õhtusöögiks vaaritan RR strooganovi kartulitega.
Nüüd olen telgis ja kirjutan tänast matkapäeva vihikusse. No ei tule seda vaimu peale. Kaua sa ikka kirjutad, et hommikul pakkisin laagri kokku, väntasin päev läbi, nägin mõnda asja ja õhtul võtsin jälle lahti. Ja praegu tekkiski mõte, et panen selle matka jooksul võimalikult täpselt kirja mida sõin, kuidas maitses, kust ostsin ja palju maksis. Nädala õhtusöök niikuinii kaasas ju. Võimalik, et ma oma juttu sellega huvitavamaks ei tee, aga vähe teistmoodi, kerge toidu alatooniga võiks seekord tulla küll.
Võib aga hoopis juhtuda, et see jutt siin jääb lühikeseks ja toimub katkestamine tehnilise rikke tõttu, sest tagajooksu juurest on hakanud kostma raginat ja pedaalidele valu andes tajuvad jalad ka sealtpoolt tulevat, kuidas nüüd väljendada, "rahutust".👎
Igaljuhul tänaseks on päev õhtus ja nüüd maiustan teriyaki ja Läti õllega. Jah justnimelt Läti õllega, sest käin ka naaberriigist alkot ja vahelduse mõttes teistsugust söögikraami ostmas. Ma teenin niipalju küll, et saaksin ka Eestist oma napsu kätte, aga vot see on minu protest valitsuse otsuste vastu. Egas midagi, ei viitsi täna rohkem kirjutada. Tšao. Rattakompuuter mis peaks olema suht paika reguleeritud näitab läbisõiduks 80,5 km.
Endomondo 69,35 km.
Kilokaloreid 3147
Päeva lõpuks paar pilti kah veel:

Pakri poolsaar. Otse ees paistab Leetse Saunakivi.

Ajutine isiklik liivarannake.

Mälestused vene piirivalvest.

Laager püsti.

                           Teine päev 28 juuni. Leetse-Keibu.                                                     
Öösel oli jahe. Hommikul hakkas päike telgi peale paistma ja see mõjus nagu oleks radiaator tuppa toodud. Natuke mõnulemist ja üles, kohvi tulele, lihapirukad kõhtu, hügieen, laager kokku ja tuld. Muide kui kedagi peaks huvitama, siis minu laagrikohast Pakri poolsaare tipu poole sõites nägin veel nelja RMK telkimisplatsi ja tee mida mööda neisse saab on selline, et mõni vennike ei julge ka oma maasturiga sinna sõita. Privaatne olemine peaks olema garanteeritud. Kaart näitas ainult seda ühte platsi.
Eemal veepiiril paistab Leetse Saunakivi. Vaatama ei lähe, sest see on minu jaoks lihtsalt natuke suurem kivi kui teised.
Ukerdan edasi. Siin on mingid pisikeste putukate parved, millest tuleb läbi sõita. Satuvad nad silma ja suhu ja siis muidu inimtühjas paigas tuleb vastu mingi olend jalgrattaga. Plaanin juba seisma jääda ja küsida, et oled sa tont või inimene, aga üksteisele lähemale jõudes näen, et olendil on putukavõrk näo ees. Järelikult kohalik, teab olusid.
Edasi sõites hüppab kits ette. Jälle. Seekord küll mitte nii ootamatult kui eelmisel aastal Ida-Virumaal.
Rada läheb mõnest kohast ainult poole meetri kauguselt panga servast ja päris kõhe tunne on, sest esimese rattakotiga ei saa kehva tee peal sirgelt sõita. Natuke pean ka ratast käekõrval lükkama, sest kohati on teeolud liivased. Kuristikku siiski ei kuku ja jõuan õnnelikult Pakri poolsaare tippu.

Ilus päeva algus Pakri poolsaarel.

Pank on minu all, aga ka kohal.

Tuletornis, mille avamiseni jääb pool tundi, tahan ära käia. Sisustan seda aega kirjutamisega. Seespool aeda on pink ja laud ning aiavärav on nii hõre, et korraks käib peast läbi mõte ronida väravast sisse, sest siis saaks ju mugavalt laua taga kirjutada. Aga märkan tuletorni küljes kaamerat ja otsustan et parem mitte. Võtan pealmise rattakoti ära ning istun nüüd selle otsas ja kirjutan sõna otseses mõttes põlve peal. Peagi selgub, et olen õigesti käitunud, sest kohale kihutab G4S patrull. Vaadatakse mind rooli tagant üle, tunnistatakse ohutuks ja sõidetakse minema. Isegi küsima ei tulda.
Tuletornis käin ära täiesti legaalselt (5€) ja nüüd istun sellesama laua taga kuhu enne tahtsin läbi värava pugeda. Miks ma istun siin? Aga sellepärast, et telefon ja fotokas on tornis laadimisel. Sellisest kohast ei ole ma ennem voolu saanud. Ja miks ma laadin juba teise päeva hommikul? Sest fotokal ei ole enam originaalakut. Uue eest küsitakse 70 raha. Ei näe mõtet osta, sest odavam "seebikarp" maksab sama palju. Pean läbi ajama "b-varuosaga" (15 raha). Kahjuks ei ole selle mahutavus originaalilähedanegi. Ka nutifon ei ole oma esimeses nooruses. Tegelikult võiks öelda, et suisa vanur. Umbes neli aastat vana. Arvatavasti peab aasta lõpu poole jälle Jõuluvanale kirjutama.
Tänutäheks, et mul elektrile juurdepääsu lubati, ostan Pakri tuletorni kujutisega meenemündi (4€). Siit saab ka muud nänni osta, näiteks värvitud kive (3€). Miskipärast meenub Piusa liiv laua viina pudelis.
Aga tornist veel niipalju, et tegemist on Eesti kõige kõrgemaga (52 m.). Trepiastmeid on 275. Saab sees ringi vaadata ja ka väljas (üleval) tiiru peale teha. Ilus vaade on siit.

Eesti kõrgeim.

Paldiski tuulepark.

Paistab Väike-Pakri.

Pirn.

275.

Lendab pankranniku kohal. Kusjuures tundub, et ilma mootorita. Ainult tuule
jõul. Ei tea, ei ole asjaga kursis.

Panen edasi. Paldiski linnas ei ole mulle midagi põnevat. Tavern Peetri Toll pakub küll näitust ajaloolistest külmrelvadest, aga vaatama ei lähe. Nii jätangi selle linna seljataha ja edasine on SUPER. Ilm on vahelduva pilvisusega, kuiv, soe (+25), minek on allatuult. Ideaalsed tingimused.
Jõuan Rummu lähedale teeristile. Kui alguses oli plaan külastada Kusti kauplust, siis nüüd selgub, et siin on ka kohvik. Nimi ongi Teeristi kohvik. Teenindajad tegutsevad ka õues ja küsin, et kas võin ratta siia teie valvsate silmade alla jätta kuni poes ära käin. Vastuseks öeldakse, et siit meie juurest ei ole veel midagi julgetud ära varastada. Seda on meeldiv kuulda. Ostud tehtud, astun sisse ka kohvikusse ja tellin päevaprae, milleks on mulgipuder. Maitseb normaalselt, aga salat koosneb ainult kolmest imeõhukesest kurgiviilust. Hind 3.50 €.

Vahelduseks paar pilti tee ääres silma jäänud taiestest.

Taustal seesama Teeristi kohvik.

Rallin edasi. Teele jääb Padise klooster. Tore, aga ei enamat. Harju-Ristil hüppab hekiaugust välja koer ja teeb seda nii ootamatult, et jõuan ainult röögatada kao minema. Õnneks on ta keskmisest isegi natuke väiksemat kasvu ja gurmaanilisi kavatsusi, nagu minu sääremarja degusteerimine, ei tundu tal olevat. Pääsen tervelt. Kahe päeva jooksul juba kaks koera. Natuke tihedaks kisub.
Kurksesse sisse ei keera, sest tean, et seal pole muud kui üks erasadam ja järgmine sihtpunkt on Vihterpalu.

Padise klooster.

Sinna olen teel.

Selline äge rookatusega maja siis.

Millisele sihtgrupile need metsa ääres asuvad asutused mõeldud, jääbki
arusaamatuks.

Peale Vihterpalut jätkan ukerdamist mööda RMK matkarada, kus on ette nähtud liiklemine ainult jalgsi, aga mina olen... teistsugune inimene. Ja vahepeal läheb rada ikka tõeliselt karmiks (loe kaob ära), aga kuna lahtist liiva pole, siis saan selle paari kilomeetri kuumaastikuga eduliselt hakkama.

Imeline matkatee + kena ilm + merevaated = nauding.

Sõidaks nagu Saaremaal.

RMK matkatee. Kes ei usu, siis märgid on puudel.

Ratast tuleb siin muidugi käekõrval lükata.

Alliklepa laht. Tuntud ujumis ja puhkekohana. Tühi.

Lõpuks jõuangi juba tuttavasse Keibu lõkkekohta ja alustan laagri püstitamisega (loe madratsi pumpamisega). Olen Outwellis pettunud, aga võib-olla on kõikide firmade madratsisisesed pumbad vähese tootlikusega, ei tea, võrdlusmoment puudub.
Telgi panen "pepuga" mere poole, et saaks rahulikult tuulevaikuses süüa teha, milleks on RR pilaff lambalihaga ja "magustoiduks" kuivatatud kogrefilee, kus paki peal on kirjas, et 40 grammi valmistoote saamiseks kulub 890 grammi värsket kala. Julm.
Nüüd on siis laager koos, kõht täis ja aeg jälle juttu kirjutada, mis on pagana raske töö. Kuidas nii? Kohe seletan. Jõuan õhtupoolikul väsinuna kohale, pumpan tund aega madratsit, telk püsti, pooled asjad ratta küljest ära ja telki sisse, enda pesu meres, riiete pesu meres, toiduvalmistamine, täna näiteks ka plätu parandamine ja siis veel selle jutu kirjutamine.
Lõpetuseks olgu öeldud, et laagris olen ametlikust telkimiskohast natuke eemal, sest siin on pink mere kaldal. Õigel platsil on inimestel meeleolu tõusnud ja tümm juba käib. Olen aga piisavalt kaugel ja siia eriti ei kosta.
Aa, meenus, et kui tahate inglise keelt praktiseerida, siis tulge rattamatkale. Kahe päeva jooksul olen kohanud mitmeid rattamatkajaid. Kaks tšikki, kaks jorssi, üksik mees ja muud turistid. Kõik välismaalased. Ja vastama pean igasugustele küsimustele. Kust sa tuled? Kuhu sõidad? Kes sa oled? Mis asi see su ratta küljes on? Jne.
Kurat see kirjutamine on üks hirmus piin. Ei viitsi täna rohkem. Homme edasi. Head ööd.
Kompu: 79
Endo: 67,01
Kalor: 3124

Silmapiiril on hunnik laevu ankrus. Vist ongi see hiinlaste armaada koos
venelastega Läänemerel kohal oma õppustega.

Päikeselise ilmaga on meri ilus.

Siin ma olen.

Enne telki minemist istun pingil. Kerge naps ja päikeseloojang. Pole paha, onju.

                     Kolmas päev 29 juuni. Keibu-Noarootsi.                      

Öö oli jälle külm. Külmem veel kui eelmine. Mis minuga toimub? Termomeeter ratta küljes näitab hommikul +10. Ei ole ju väga külm. Aga ilm on ärgates ilus, kusjuures tuuletu. Seesama laevastik on ikka samas kohas.
Kohvi joomine ja hommikusöök toimub pingil koos seltskonnaga (loe sipelgatega) ja vaatega merele. Kuna Kusti ei olnud ühtegi mõistliku suurusega saia, ega leivapätsi oma poodi varunud ja ka pirukaid polnud, siis kinnitan keha suitsuvorsti ja banaanidega. Söök kõhus, hakkan laagrit ratta külge sättima ja oi kui tüütu tegevus see on.
Minek. Nõvale panen ühe raksuga. Sealt edasi Peraküla. Randa sisse ei põika, sest lestapüügi käigus olen viibinud antud piirkonnas, tulistan puusalt, alla saja korra. Liigun edasi. Normaalsel, soojal suvel on siin tänu puhkajatele suur liiklus ja uuesti asfaldile jõudes oleks ma kõigi eelduste kohaselt rattaga ühte värvi, aga täna möödub minust ainult üks auto. Tee ise on auklik ja treppis.

Selle asemel, et kivi kopa või sahaga natuke eemale lükata, on teele tehtud
jõnks sisse ja helkurpostiga ära märgistatud. Selliseid tähtsaid kive nägin kolmes
kohas. Tase. 

Uuejõe vaateplatvormile on selline tekst kirjutatud, et pean pikalt endaga
aru, kas julgengi sinna otsa ronida.  

Torn ise on kõigest nii kõrge.

Vaade tornist selline.

Käin ära Põõsaspea neemel. See on Mandri-Eesti kõige loodepoolsem poolsaar. Siis Dirhamisse. Mõtlen, et söön sealses kohvikus lõunat, kuigi see on paras turistilõks. Näiteks praed maksavad 15€ tuuris, aga noh, ühe kohalikust kalast supi eest jaksan ikka maksta, ikkagi mereäärne matk ju. Selgub, et kohvik avatakse alles keskpäeval. Minu kell näitab tunni võrra varasemat aega. Ei viitsi niisama passida. Joogivett on piisavalt, söök pole oluline ja võtan vastu otsuse sõita Noarootsi poolsaarele Pürksi asulasse. Tavaliselt ma lootusi päeva viimase poe peale ei pane, sest võib-olla on seal parasjagu voolukatkestus, inventuur või üldse tegevuse lõpetanud, aga Noarootsiga teen erandi, sest olen kindel, et seal peab kauplus olema.

Põõsaspea neem. Kui Murastes oli Uus-Meremaa lipp vardasse tõmmatud,
siis siin lehvib tornis Šveitsi lipp. Mis toimub? Taustal paistab Osmussaar.

Vahepeal "paarilisest" ka üks pilt.

Ohhoo. Minu initsiaalidega maja.

Miks on hea rattaga matkata? Jalgvärav on lahti.

Dirhami sadam. Hüvasti Põhja-Eesti, ees ootab Lääne-Eesti.

Noarootsi poole sõit sujub ilusasti. Ilm on võrratu, õhk soe (+25) ja puhub pärituul. Peatun Pürksis oleva kohviku ees ja marsin sisse. Võtan külma õlle (oi kui hea see on) ja pikkpoisi (3€). Praad on viis korda odavam kui Dirhamis, kusjuures täiesti normaalne söök ja salatit on ka piisavalt. Lisaks lubatakse veel telefon ja fotokas laadima panna. Aitäh. Siin võtan aja maha ja puhkan natuke.
Õues istub üks kena naisterahvas (kahe lapsega). Küsin poe kohta. Saan suuna kätte (pole kaugel) ja nüüd palun juba julgemalt, et kas te hoiaksite mu rattal silma peal, kuni poes käin (üle pika aja tahaks natuke ilma sadulata ka liikuda). Vastus on jaatav. Jälle aitäh ja tänutäheks leian koti põhjast lastele paar Läti kommi. Noarootsi kaupluses, mis on kallimapoolne, vaadatakse mind kui tulnukat. Eks see ole väikeste kohtade omapära. Aga ostud saan tehtud, aparaadid kohvikust kätte ja uuesti sadulasse. Plaan on täna veel üle lahe Haapsalu linn ära vaadata ja siis Sutlepa mere äärde ööbima jääda. Tegelikult on see variant b, sest alguses pidin laagri üles panema Ramsi poolsaare tipus, mis on Mandri-Eesti kõige läänepoolsem poolsaar, kus on valla poolt rajatud väike puhkekoht ja kust avaneb imeilus vaade Vormsi saarele, aga kalameeste foorumit lugedes selgus, et ärimees Priit Kutsar kellele kuulub ülejäänud poolsaare ots, on pannud sinna viivale ainukesele teele väravad ette. Selgituseks ütles, et tema on kokku korjanud viis sõiduauto kärutäit kalameeste poolt tekitatud prügi ja rohkem ei jõua. Olen ka ise kergelt kalapüügipisikuga nakatunud ja selles mõttes on tal õigus, et käies kalavetel on prügi tükati päris palju maha jäetud ja mõnikord olen ka teiste järelt koristanud, et endal parem püüda oleks, aga mille eest mind karistatakse, sest mina rämpsu maha ei jäta.
Hiljem selgus, et lukus on ainult autovärav ja jalgvärav on kõigile avatud. Hetkeks tekkis mõte, et nii on ju veel parem ja rahulikum, aga ajalehe Lääne Elu  kommentaariumis andis üks kohalik elanik teada, et omanik lubab küll kõigil väravast läbi minna, aga on jätnud mainimata, et korda peab seal vabalt ringi jooksev saksa lambakoer. Ei pea vist rohkem seletama. Kuna ametlikku telkimiskohta (ka valla maal) seal niikuinii pole ja eramaal tohib viibida ainult päikese tõusust loojanguni, siis kavatsen ööbida Sutlepa mere ääres, mis on minu teada ainuke legaalne (riiklik) telkimiskoht Noarootsis.
Paslepa poolsaarele ei saa ka ligi, sest selle on kinni pannud kasiinoärimees Armin Karu.
See kõik tundub hullem kui nõukaaeg. Kas me sellist Eestit tahtsime.

Ramsi poolsaare ots oli piirkonnas ainuke, kust sai paati vette lasta.
Pilt on tehtud ühe kalamehe poolt.

Teisel pool lahte on Haapsalu.

Näe seal.

Rookatusega bussipeatus.

Nüüd olen Saare mõisa juures, kus pakutakse ka majutust, aga hinnakiri ei ole mulle taskukohane ja püstitan telgi. Siin on varjualune ja isegi peldik. Käisin ära ka Sutlepa mere ääres, aga seal ei olnud midagi huvitavat minu jaoks.
Kuna täna öösel lubab ilmateenistus totaalset muutust halvemuse poole (vihm), siis kavatsen panna telgi katusealuse laua peale, aga peagi selgub kurb tõsiasi, et telk on liiga lai või laud liiga kitsas kui teistpidi võtta. Vähemalt saab homme peale telgi kõik muu varustuse katuse all kuivalt kokku pakkida. Asi seegi.
Aga praegu on laager püsti ja tegelen selliste asjadega nagu lähedastele helistamisega, et minuga on kõik korras, RR lihapallidega kartulipudru söömisega, transistori kuulamisega, raamatu lugemisega, selle jutu kirjutamisega, sibula ja hapukooremaitseliste maapähklite nosimisega, sooja ja päikeselise ilma nautimisega, ühesõnaga tegelen puhkamisega. Parmud on välja ilmunud, esialgu üksikud.
Täna on kohe eriti hea päev olnud, sest on juhtunud ime ja ratta tagajooksust ei kostu enam mingit raginat ja väntamisel on ka vedu ühtlane. Uskumatu, et midagi iseenesest korda läheb. Tegelikult arvan, et selle ragina põhjuseks oli mudastel metsateedel hammasrataste ja ketilülide vahele sattunud pori, mis pikkamööda kuivas ja lõpuks küljest ära kukkus.
Ja kirsiks tordil on see, kui naine ütles, et tehnik käis ja parandas katlamaja katkise toru ära. 👍
Täna koeri (aiast väljajooksvaid) ka ei kohanud. Koerte asemel kohtasin oravat ja palju linde, sh. kolme sookurge. Nägemiseni.
K. 71,5 km.
E. 67,51 km.
K. 3058 kcal.

Kolmas ööbimine.

Läti kaheliitrised mineraalvee pudelid erinevad Eestis müügil olevatest selle
poolest, et neil ei ole "pihta" kokku tõmmatud ja on sellevõrra natuke
lühemad ning võtavad vähem ruumi. Ka sangad on küljes. 

Salomon Vesipruul.

                     Neljas päev 30 juuni. Noarootsi-Sepaküla.                    

Öösel ei olnudki külm. Eks pilves ilm ei lasknud temperatuuril langeda. Hommikul viie paiku hakkas siis pihta. Vihm ja tuuline on ka. Praeguse seisuga ei plaani siiski vihmapüha pidada ja loodan saada Haapsalusse toa. Edaspidi lubatakse igaks päevaks sadu ja kurat, ei saa ju siia jääda, tahaks koju ka ükskord saada. Tegelikult on mul vaim ilmamuutuseks valmis, sest teades-tundes viimaseid Eestimaa suvesid, ei lootnudki ma kuivalt hakkama saada. Oo, ma saan nüüd ju oma pontšo ära testida.
Asjad pakin varikatuse all kuivalt kokku, va. telk. Seda ei hakka märjana kotti panema ja topin lahtiselt rattakotti. Ja kui ma seda kõike parasjagu teen, jääb vihm järsku üle. Hommikusöögiks on batoon ja banaan ning stardin rõõmsalt Haapsalu poole, endal prügikott lenksu küljes rippumas. Peale umbes 15 km. läbimist leian ka esimese prügikasti. Enne linna on ca. 8 km. kergliiklusteed ja nüüd olengi päral. Kuna täna tõukas mind taganttuul, siis läks see sõit kuidagi kergelt. Kahe tunniga jäi seljataha 40 km. Tänu vähesele energiakulule ei ole ka kõht eriti tühi, aga kell näitab keskpäeva ja peaks siiski midagi sööma.
Panen ratta lukku, sest märkan, et kohalikud teevad ka nii. Järelikult on varguse oht olemas. Lisaks aktiveerin alarmi ja astun täiesti teadlikult sisse Vanalinna A/O kauplusesse, sest burger, mida siin pakutakse on hoopis teisest puust kui mujal. Sai on krõbedaks röstitud, seesamiseemnetega, mitte pehme taignaplönn. Pihv on koha peal tehtud ja tulikuum, mitte mingi null lihasisaldusega tundmatu ollus. Vahel on salatilehti, kurki, tomatit. Valmistatakse seda umbes veerand tundi või isegi veel kauem. Nimeks on Admirali burger (madruse burksi ei ostaks ju keegi 😋) ja maksab see 2.99€. Kui Haapsalusse satute siis soovitan. Eks maitsemeeled on muidugi kõigil erinevad.
Nüüd ma siis "maadlen" sellega ja pean pisikest naeru, sest enne poodi sisse astumist võtsin lenksukotist kaasa kõik väärtuslikuma, sealhulgas ka revolvri. Ma olen nüüd tukk taskus burgerit tellinud. Oi kui nad teaksid. Hea, et veel röövima ei hakanud. Relv käes: hei sina, burks siia, kiiresti, teised pikali.
Kui jutt juba burgeritele läks, siis olgu öeldud, et näiteks Virumaale sattudes soovitan külastada Rakveres Laial tänaval asuvat Grillers kohvikut. Burgerid on seal küll kallivõitu (5-6 €), aga on oma hinda väärt ka.
NB! 2019 aasta suvel külastasin Haapsalut ja pood on ümber tehtud ning burgereid enam ei pakuta. Väga kahju!

Teede ääres kohtab igasuguseid huvitavaid asju.

Sellise luku meisterdasin.

Siit sai Admiraliburgerit ja ka muud mereteemalist kiirtoitu.

Paras aeg teha linnaga lähemat tutvust. Siin toimub praegu Tšaikovski festival. Muide mul on täiesti teadlikult ostetud Tšaikovski "Swan Lake" ("Luikede Järv") duubelplaat. Esitajaks on Londoni Sümfooniaorkester Andre Previn juhtimisel. Hea stereosüsteemiga, mis mul nii garaažis kui autos olemas (auto ongi minu meelest üks väheseid kohti, kus saab muusikat kuulata nii, et sa kedagi ei sega), on see super muusika. Ainult liiga pikk. Üle kahe ja poole tunni kestab. Toas ma seda muidugi kuulata ei saa, sest mind visataks majast välja ja plaadid lendaks takkajärgi. Ja kõrvaklapid mulle eriti ei istu.
Tutvun promenaadiga, kus on ka festivali peategelase muusikat esitav pink. Siin on kõik ilus ja puhas. Haapsalu on mõnus hubane ja rahulik väikelinn. Isegi koerad on siin rahulikud. Sõidan parasjagu ühest majapidamisest mööda ja üks valge koer vaatab mulle otsa, haigutab ja keerab pea ära. On üksikuid meeldivaid erandeid.

Panen nüüd mõne pildi promenaadist.

Tšaikovski pink.

Sealt hakkasin hommikul tulema.

Selle torni otsast tegin eelmise pildi.

Siin on põhjus, miks ma ei lähe Bürgermeistri holmi tippu, et Noarootsi
poolsaart veelgi lähemalt vaadata.

Inimesed käivad jopedes, aga ühel "hülgel" hakkas palav.

Miks on hea jalgrattaga matkata vol. 2

Kui ennem oli plaan külastada Rannarootsi muuseumi, siis eile konservikarbi pealt lugedes avastasin, et RR valmistoitu ei toodeta mitte Läänemaa tööstuses, vaid hoopis sama firma Lääne-Virumaal asuvas tsehhis. Jälle olen saanud tõmmata ja kättemaksuks sellesse muuseumisse ei lähe. Loomulikult ei ole need kaks asja omavahel mitte kuidagi seotud, aga ikkagi ei lähe. Külastan hoopis ühe R-tähega asutust, milleks on Raudteemuuseum. Neid väljas seisvaid vedureid olen enne ka uurinud, aga majas sees pole käinud. Pilet maksab 4 eurot ja väike see muuseum küll on, aga üht-teist põnevat näen ikkagi. Lahkudes ostan ka temaatilise pastaka oma suveniiririiulile. 

Tädi.

Onu.

Veduri punkris on ehtsad söed.

Vot see on vahva ratas. Raudteeratas.

Pildil siis vasakult 4 tolline Apple iPhone SE8, 4,6 tolline Sony Xperia X
Compact ja 5,5 tolline Samsung Galaxy S7 Edge.

Ikka ulmelisi ronge on ehitatud.

Sellise aparaadiga sõidutatakse turiste mööda linna ringi.

Kunagine Põhja-Euroopa pikim katusealune perroon (216 m).

Vahepeal räägin ilmast ka ehk meteorolooge parandab ainult haud. Siia lubati juba alates eile õhtust sadusid. Üks portaal kirjutas isegi, et Haapsalus on heavy rain. Heavy Metal ütlen selle peale. Ilm on kuiv olnud terve päeva ja sellega seoses teen oma plaanid ümber. Kui hommikul mõtlesin võtta linnas tuba, ennast korda teha, jalgsi linna peale patseerima minna, mõnes kõrtsis paar õlut libistada ja vihma möödumist oodata, siis nüüd võtan suuna linnast välja Sepaküla poole. Esiteks sellepärast, et seoses festivaliga on arvatavasti terve Haapsalu ära broneeritud, aga Sepakülas, Mihkli külalistemajas on mind soe tuba ootamas, sest helistasin sinna ja tegin hästi haledat häält (ikka selle festivaliga seoses), et kas üksik läbikülmunud matkamees leiaks teie juures ulualuse ja öeldi, et leiab küll. Teiseks sellepärast, et homme tuleb palju sõita kurat teab mis ilmaga ja hea oleks täna järgmise päeva kilometraaži vähendada. Nii jätangi Haapsaluga hüvasti ja liigun Paralepa poole.

Selline spetsiifiline kast jääb silma teel Paralepa poole.

Inimtühi Paralepa rand. Tegelikult mitte, sest vetelpäästja istub oma putkas.
Jube igav võib tal olla. Ilm ju külm. Pole bikiinides tüdrukuid, ega kedagi.

Fra Mare Thalasso Spa.

Hüvasti Haapsalu.

Lahkun Paralepast ja nüüd lähevad siis lõpuks taevaluugid lahti. Heavy rainiks seda muidugi ei nimetaks, aga märjaks saan ikka. Ah ei viitsi ennast kinni katta, sest mõned kilomeetrid on jäänud taluni, kus mind ootavad soe tuba ja pehme voodi.
Meeleolu sõltub ilmast ikka jube palju. Eile päikese ja soojaga olid mõtted sellised, et käes on ilus Eestimaa suvi ja puhkus alles algas. Praegu vihma ja külmaga, et mida sa kuradi lollakas siin teed. Vahepeal hüppas jälle üks koer (seekord suurem) heki august välja, õnneks oli kett järgi. Ma ei saa aru mida need jalgratturid on koertele halba teinud? Miks nad meid ei kannata ja kallale tahavad tulla? Postiljonid on muidugi teine sihtgrupp, aga need käivad füüsiliselt aeda (postkasti) katsumas, meie isegi ei peatu.

Ungru loss.

Kiltsi sõjaväelennuväli. Kuigi tegu on Kaitseväe territooriumiga ja
keelumärgid on ees, olen siin pereliikmetele autoga sõita andnud.

Jõuan kohale ja olen päris märg, sest vihma on hakanud täitsa tihedalt sadama. Tuba antakse isegi valida, sest peale minu on ainult kaks "tšurkat" veel siin. Tuba käes, tassin telgi ja kõik muud asjad siia kuivama, elektroonika panen laadima ja lähen kuuma dušši alla. KUUMA DUŠŠI ALLA - MMMM KUI MÕNUS SEE ON. Riideid pesta ei saa, sest väikses toakeses niipalju ruumi ka ei ole, et kõik asjad kuivama mahuksid ja tuletan meelde, et õues sajab, aga pole hullu, sest puhtaid mul veel jätkub.
Hommikul antakse süüa ka. Tegelikult pakuti ka õhtusööki, aga tellisin ainult kuuma vett, sest tahan ikkagi rattakotte kergemaks saada ja oma tagavarasid vähendada. Ühesõnaga momendil on kõik super.
Praegu on siin teenija, aga õhtul pidi perenaine ise kohale jõudma ja äkki saab siis ratta ka kuhugi varju alla tõsta.
Õhtusöögiks on kartulipuder (seekord Maggi) lihakonserviga, selline mitte midagi erilist toit ja "järelroaks" Armeenia köögist Chilly Beef (kuivatatud veiseliha). See on küll üks hüva kraam.
Nüüd surfan netis (voolu ju on), loen raamatut, mis on kuidagi pealiskaudne, kirjutan päevasündmusi üles, kuulan raadiot, maiustan, lurbin õlli, pikutan niisama, nagu ikka. Saan teada, et Tänak hoiab Poola rallil Neuville järel teist kohta, kaotades ainult poolteist sekundit. Tubli!
Ja ongi tuttu minemise aeg käes. Voodis puhaste linade vahel ja teki all  mõtlen, et mul oli seda praegust olukorda ikka väga vaja. Vihmaga kuskil metsas olla ja madratsiga "maadelda" ei ole just kõige meeldivam tegevus. Seda enam, et ametlikult ei tohigi Matsalu looduskaitsealal telkida. Sain "sambla" seljast maha koorida, kõik kuivab, laadib, puhkab, ratas lubati ka halli tõsta. Viimase peal. Halb on ainult see, et väntamine on hakanud mõju avaldama vasakule põlvele ja parema jala kannakõõlusele, mis valutavad. Määrin Voltareniga.
Homseks lubatakse jälle vihma. Elame-näeme, aga kui ilm vähegi lubab, on plaan ikkagi edasi sõita. Lohutan ennast sellega, et statistiliselt sajab Matsalu lahe ümbruses kõige vähem. Homne päev on halb ka selle poolest, et ühtegi ametlikku telkimiskohta teele ei jää. Piirkonnas on küll paar turismitalu, aga need on minu jaoks kallid. Head ööd. Väljas sajab.
Puuter: 61,9 km.
Mondo: 58,43 km.
Rasv: 2653 kcal.

Tänane "pesa".

                       Viies päev 1 juuli. Sepaküla-Kukerand.                       

Tere hommikust. Juunis jäin magama ja ärkan juulis. Esimese asjana käin õues ilma vaatamas. Lähen talu juurest maanteele ja kaks kitse pistavad heki juurest liduma. Millegagi nad siin maiustasid. Aga ilm on samasugune nagu eile, kahtlane. Tuuline, aeg-ajalt tilgub, külm, hall. See ei tee tuju paremaks, aga tuleb minna. Hommikusöögiks pakub perenaine putru, mida on plaanis ka süüa. Hommikupudru inimene ma tegelikult ei ole, aga täna on vaja läbida hulga kilomeetreid ja seda vastiku ilmaga, siis vajan hommikust energialaksu. Pakutakse aga mannaputru ja see ei lähe kohe mitte. Ütlen viisakalt, et piirdun võileibadega. Nii saangi neist ja suitsukalasalatist kõhu täis. Kohvi muidugi ka. Aitäh. Klaarime arved (15€) ja sätin ennast minekule. Oi kuidas tahaks seda voodit rattale järgi veerema panna. Ilm muide on täpselt selline nagu ennustajad ütlesid. Sajab uduvihma. Vahest harva panevad täppi ka. Täna tuleb läbida omastarust selline piirkond, kus võib kõige rohkem tekkida probleeme koertega. Nii et "kuul" on rauas ja kukk on vinnas ja peale selle veel pipragaas ja nuga. Iseasi kas neist mingit kasu ka on.
Saan paarkümmend kiltsa sõita, kui vihma hakkab rohkem sadama. Öäk. Pean kinni, katan ratta kiledega ja enda pontšoga. Mõni minut hiljem sadu lõpeb, aga avastan, et pontšoga on mul palju soojem olla ja panen edasi. Tuul on tugev ja kipub peale selle veel vastu ka olema. Rannajõe vaateplatvormi juures teen peatuse. Järsku tunnen, et midagi on taskus. KÜLALISTEMAJA TOA VÕTMED. Kurat tao omale peakolu sisse, et ära kunagi topi selliseid asju tasku, vaid hoia käes. Pikk maa on tuldud, ei hakka tagasi ka minema ju. Helistan ja ütlen, et mul on järgmine nädal sinnapoole autoga asja ja siis toon ära. Saan vastuseks, et nii sobib küll, sest tagavaravõtmed on olemas. Asi lahendatud, rallin edasi. Ühe väikese tee kurvi läbin sellise hooga, et selle taga asjatav reinuvader ei jõua metsagi pageda ja pääseb napilt üle saba sõitmisest. Ka ühte kitse näen.
Lõpuks jõuan Virtsu maanteeni. Viimased viis kilomeetrit enne seda võitlesin raju vastutuulega, aga nüüd toimub suuna kardinaalne muutus ja pontšo on nagu puri. Tunnen kuidas tuul tagant hoogu juurde puhub ja minek on nii võimas, et spidomeetril numbrid suurenevad. Teele jääb Kasari vana sild. Käin korra selle peal ära. Siin tegutses veel üsna hiljuti ka Kasari baar, mis oli kunagi ammu üks mu lemmik burgerikoht. Aga viimane kord (mõni aastat tagasi) peatust tehes ja burksi tellides toimus täielik pettumus. Sai oli nii nätske, et me keegi neljast ei saanud sellest jagu (käin kaks korda aastas hambaarsti juures) ja pool tellitust lendas prügikasti. Ka interjöör ja kõik muu näitas kulumise märke. Totaalne allakäik. Las olla suletud ja puudust ma ei tunne.

Iga kevad kõlavad loosungid, et aidake konni üle tee, aga Läänemaa teed on
paksult tigusid täis, enamusest on juba üle sõidetud. Olgu nende kahjurtigudega
kuidas on, aga pildil olev (ja neid on palju) seda kindlasti ei ole. 

Vaade Rannajõe vaateplatvormilt Matsalu lahe poole.

Kasari vana sild.

 Tegevuse lõpetanud Kasari baar.

Üks rattamatkaja väntab mulle vastu. Üliaeglaselt ja nägu on ees nii viril, et isegi vastu ei tervita. Ei saa talle seda pahaks panna, sest tean mida ta parasjagu läbi elab.
"Purjetan" Lihulasse. Kuna söögikohta ei leia ja ausaltöeldes ei viitsi eriti otsida ka, siis pargin ratta Konsumi ees maasikate müümisega tegeleva neiu hoole alla ja marsin poodi. Suvel ongi see hea, et iga suurema kaupluse ees keegi millegagi äritseb.
Pontšot ei viitsinud enne poe külastamist seljast ära võtta ja nüüd mõni vaatab küll natuke imelikult, aga mul on sellest täiesti poogen. Mul hoopis suuremad mured. Näiteks see, et särk kondenseerub ikkagi läbimärjaks ja sõita tuleb terve päev higisena külma tuule käes. Selle tulemusel on tekkinud külmavärinad ja muu hulgas ostan ka sajagrammise viinatopsi, mis läheb niimoodi sisse, et ei saa üldse aru, et midagi manustanud oleks. Lõunasöögiks võtan suitsuvorsti ja kiivi jogurtit. Kolm korda võite arvata, millal ma viimane kord jogurtit sõin. Maasikamüüjale ostan tänutäheks raffaellot ja väntan edasi. Alles Lihulast välja sõites leian sellise söögikoha nagu "Kõhurõõm". Kuna mul kõht juba rõõmustas, siis jätkan matka.

Lihula linnus 

ja vaade sellelt.

Tuudile jõuan vägeva taganttuulega. Suur kiusatus on panna anemo jõul edasi, aga pööran siiski Saastna poole. Siiani olen üldse uhke, et väntan ka reaalselt sama marssruuti pidi, mille olen soojas toas pehme diivani peal pikutades paika pannud. Täna näiteks Sepaküla, Väike-Ahli, Suur-Ahli, Panga, Sinalepa, Haeska ja teiselpool lahte Meelva, Salevere, Mõisaküla jne. Matsalu lahe poolsaarte otstesse ei hakka siiski sisse sõitma, sest seal on eramaad, kallimapoolsed turismitalud ja lindude vastu ei ole ma kunagi suuremat huvi tundnud.
Tegelikult peaks siin olema ka paar mõistliku hinnaga majutust. Minu jaoks mõistlik tähendab mitte rohkem kui 25 raha. Helistan, sest inimene on ju oma olemuselt mugav ja eilne kindel katus pea kohal hästi meeles. Vastuseks saan, et vabu kohti pole, isegi telkimiskohti mitte. Ühesõnaga mina ja madrats.
Selle kõige tulemusena olen nüüd Kukerannas. See on koht kuhu ehitati "Viimse reliikvia" filmi tarbeks Pirita kloostri makett. Taamal sõidavad Saaremaa praamid ja paistab Kesselaid. Ametlikku telkimiskohta siin ei ole ja oma laagri peidan kadakate vahele. Loodus on siin imeilus ja puutumatu. Naudin seda täiega, mida aga ei saa öelda tervise kohta. Vasak põlv on küll korda saanud, aga parema jala kand teeb päeva lõpus kõvasti haiget. Määrin siiski mõlemat, sest äkki põlv vaatab, et talle ei antagi ja hakkab uuesti valutama. 😏 Homme on õnneks vähem sõita ja ratas muutub ka iga päevaga kergemaks, kuigi tunda seda küll kuskilt otsast ei ole.

Pooled korteritest on tühjad. Teele jäi ka täiesti mahajäetud kortermaju.

Matsalu lahe äärsed rannakarjamaad.

Vaatan eemalt Koera bussipeatus. Kui juba nimi selline... Lähemale jõudes
selgineb, et o-l on õnneks kriips peal ja koeri siin ei näe (kuulen küll).

Helistasin kodustele. Naine küsis laste käest, et kas issiga ka rääkida tahate. Ei taha. Kuradi puberteetikud.
Aeg  õhtust süüa ja pannile läheb RR tatrapuder veiselihaga. Peale näksin selliseid imelikke asju nagu hamburgerimaitselised leivakesed. Enne telki pugemist, panen rattakottidele katted peale, sest mul seal ikkagi kuivad riided sees ja kodu on veel kaugel. Praegu küll ei saja ja päikegi korra piilus, aga kui öösel peaks kallama hakkama, siis ei oleks see märja käes ja unisena kindlasti mu lemmiktegevus.
Transistor on täna ilusti levis. Enne rääkis mingi Leedu mutt, nüüd on kuuldemäng. Ei viitsi eriti süveneda, aga sellega olen kursis, et Tänak kaotas Poolas küll tagatiiva, kuid hoiab siiski esimest kohta momendil. No see ta lemmikralli ka ju.
Aga olks. Homme kiman edasi. Ilma lubatakse (kui seda muidugi uskuda) ka sellist Harju keskmist. Tuult mulle soodsas suunas ja mitte suurt vihma. Ilmast veel niipalju, et kui eelmisel aastal tuli südasuvel ühel päeval liikuda + 12 kraadiga, siis sellel aastal valitsevad lausa "troopilised" olud, sest alla + 15 pole temperatuur läinud (seda siis päeval muidugi). Homseni.
Kompuutermeeter: 96,1 km. (no ei saa "sajaliste klubisse")
Endomeeter: 90,71 km.
Kalormeeter: 4072 kcal.

Merekoletis.

Sinna otsa ( Uisu pangale ) see "klooster" ehitatigi. Filmiti teiselt poolt ja
homme proovin sinna ka saada.

Kukerand.

Selle matka kõige vingem telkimiskoht ja imelikul kombel pole siin sääski.

Kaetud.

                     Kuues päev 2 juuli. Kukerand-Matsirand.                     

Tundub, et haigeks ma ei jäänud. Kusjuures täna öösel ei olnudki külm, sest magasin pontšo all. See on olnud küll üks hea ost. Kaitseb mind vihma, tuule ja külma eest. Pärituulega täidab veel purje ülesannet ka.
Enne seitset ei viitsi telgist välja tulla ja tegelen traditsiooniliste toimingutega. Kuulan uudiseid ja panen kohvi hakkama. Hommikusöögiks on sinepi ja kurgitäidisega viineripirukas ja juustuviile näksin peale. Juustupakki lähemalt uurides selgub, et vähemalt mõnda aega olen rikas mees. Kaltsiumirikas, valgurikas...
Mingi aeg hakkan Virtsu poole liikuma. Ilm on endiselt hall ja vilu. Kahju, aga midagi pole teha ja looduse vastu ei saa. Vähemalt ei saja. Imelik on see, et kui eile "kollikostüümis" hobustest mööda sõitsin, vahiti mind kui päeva (või isegi nädala) tippsündmust, siis täna kui neist uuesti möödun ja normaalsetes riietes olen, ehmatavad nad nii ära, et panevad hirmunult jooksu ja peatuvad alles karjamaa teises otsas. Ja öeldakse, et targad loomad.
Pedaalin edasi ja järsku käib kannakõõlusest kaks korda läbi ebainimlik valu. Hetkeks mõtlen, et seekordne sõit on sõidetud, aga siis saab jalg vist aru, et tuleb tööle hakata ja valu taandub.

Ei hakanud võttepaika minema, põhjus pildil.

Aasta oli siis 1969.

2017 (48 aastat hiljem).

Hollandi tuulik, mis on elamuks ümber ehitatud. Eestimaal on selliseid vähe.
Kivist Hagudi ja Rannamõisa tuulik-elamute kõrval on see vist ainuke 
puithoone.

Virtsu tuulepark.

                                                        

Jõuan Virtsu ja hakkab sadama. Vastik, vastik, vastik, vastik. Panen ratta Konsumi taha peitu ja vihmavarju lähen kauplusesse. Siit on plaanis soetada järgmiseks ööpäevaks vajaminev toidu ja joogikraam. Ma tean küll, et Varblas on ka pood, aga nagu enne juba mainisin, siis viimase poe peale ma ei panusta. Igasuguseid halbu üllatusi võib tulla. Äkki on vool ära, sest kõvad tuuled on siin viimasel ajal puhunud.
Väljun kauplusest ja selgub, et nii natukeseks seda vihma oligi ja kohe nii optimistlik tunne tuleb peale, et rattakottidele katteid ei panegi.
Nüüd tuleb põnev lõik. Virtsust sõidan mööda vana raudteetammi Audru-Tõstamaa-Nurmsi maantee poole. Peale tammilt maha keeramist muutub tee lahedalt kurviliseks. Esimesed arglikud päikesekiired hakkavad temperatuuri vaikselt tõstma. Äsja sadanud vihm ja soojenev ilm, aroomid ja linnulaul muudavad õhu värskeks ja sõitmise naudinguks. Las ta jääb, sest see teema on siit juba korduvalt läbi käinud.
Möödun ilusast Pivarootsi mõisast ja õige pea olengi eelmainitud maanteel. Liiklus on siin mõnusalt hõre ja peagi saabun Varblasse, kus on ka avatud kauplus ilusasti olemas.

Läbi vihmasaju paistab "Piret".

Virtsu raudteetamm.

Ja sellelt avanev vaade Mõisalahele, kus korraldatakse ka kalapüügivõistlusi.

Hakkab looma.

Selline "perekond" siis ühe talu hoovis. Võib-olla on mõni veel kuskil
kuuri taga peidus.

Puhkehetk.

"Sõnajalad" lillevälul.

Kuigi kõõluse valu hakkab muutuma talumatuks, otsustan ikkagi teha umbes üheksa kilomeetrise põike Mereäärse-Kadaka külla ja nüüd tuleb üks pikem jutt, mida mina asjadest arvan. See ei ole küll otseselt matkamisega seotud, aga räägin siiski.
Kunagi üheksakümnendate alguses avastasime selle mereäärse koha oma seltskonnaga täiesti juhuslikult. Siis ei olnud siin mitte ühtegi maja. Ainult vana mahajäetud konservitehas ja kohalike kalurite paadisadam. Siin oli kõik ürgne, metsik, loodus nagu Saaremaal, ainult kadakad ja nende vahel väikesed tuulte eest varjatud lagendikud, kus sai lõket teha ja jaanipäevasid pidada või lihtsalt niisama nädalalõppusid veeta. Mõnus seltskond ümber lõkke, Matvere (VLÜ) ja Tätte merelaulud, pudel käib ringi, ehh... Paadiga käisime laidudel ja ka talvel oleme siin telkinud ja üle jää minnes laide külastanud, kusjuures keegi ei jäänud haigeks. Varbla laiud moodustasid looduskaitseala, kuhu teatud ajaperioodil (lindude pesitsemine) ei tohtinud üldse minnagi ja loomulikult oli siin ka ehituskeeluvöönd.
Kõik algas sellest, et ühel ilusal päeval hakkas Pihelgalaiule kerkima maja (materjali veeti mandrilt paadiga üle). Kohalik rahvas ei saanud aru, et mis toimub ja mindi vallamajast aru pärima. Sealt öeldi, et kõik on seaduslik, sest see ei olegi maja, vaid kõigest pisike kalurionn. Kõigile paistab juba eemalt korralike mõõtudega maja, kusjuures pool laidu on päikesepaneele täis topitud ja omanik ei tea kalapüügist midagi. Rahvas oli nii vihane, et see rikkur käis esialgu selle laiu peale mingist teisest sadamast, siit ei julgenud. Kui see ei ole korruptsioon, siis mis see on?
Nüüd siia tulles ma tegelikult juba teadsin, mis ees ootab, aga asi on läinud veel hullemaks. Sildid eravaldus ja eratee on need kõige süütumad asjad. Terve rand on täis ehitatud. Paadisadamas elas kogu see aeg nastikupere. Nüüd on see lagedaks võetud ja vaevalt nad seal enam on.
Parasjagu tuleb mingi perekond oma UTV-ga kalale. Kuulen kuidas naine ütleb, et mingi asi jäi maha ja ta jalutab tagasi ning toob ära. Kujutate ette, mingi mõnesaja meetri läbimiseks on vaja kallis aparaat osta. Pere, kes siia püüdma tuli, teeb seda eelnevalt niidetud murul ja ei saa nad minu siinoleku ajal mitte ühtegi kala. Aga mina tean, et kui minna sadama teisele poole, kus kasvab rohi üle pea, on saagiks suured ahvenad. Appi! Seal ei saa ju kalastada, äkki on veel mõni madu alles jäänud, puugid jne. Hakkan parasjagu lahkuma, kui koperdab vastu mingi mukitud punapea, viimase malli riided seljas ja tikk-kontsad all. Naine, mida sa siin teed? Sa oled vales kohas. Mine vahi parem linnas moeetendusi ja puhkamas käi Hurghadas. Siinkohal annan teiesugustele veel mitu head ideed. Sadam tuleks sügavaks kaevata, et ka kiirkaatrid ja jahid ligi saaks, kindlasti kuluks ära üks helikopteri maandumisplats ja kui paari kilomeetri pikkuses kadakaid üles juurida, saaks ka enam-vähem eralennuvälja juba teha.
Miks ma seda kõike räägin? Ei, ma ei ole kibestunud, ega kade. Tahan lihtsalt öelda, et kui meil on siin looduskaitse all erinevad sood ja rabad, siis võiks ka mõni metsik koht mere ääres ehitustegevusest puutumatuks jääda. Need RMK platsid on tihti üle rahvastatud ja käib paras läbu.
See koht oli minu jaoks erilise auraga. Loodus oli ürgne, ehtne, aus ja puhas. Ma tutvusin siin oma praeguse naisega. Tulime siia, jalutasime rannas, tegime lõkke üles, vaikne ja soe suveõhtu. Pärast istusime konservitehase katusel, jõime veini, vaatasime Saaremaa (Muhu) ja mandri vahet sõitvaid praame ja merre loojuvat päikest. Võib-olla sellega ma ta ära võlusingi. Seda kohta ei ole enam.
Siinse paiga erilisuse kohta võin tuua ka konkreetse näite. Ühel aastal jaanipäeva pidades, olime kolmanda päeva õhtuks päikesest täiesti ära põlenud ja kodu poole sõites oli mõne kilomeetri pärast asfalt märg. Selgus, et ülejäänud Eestis oli need kolm päeva sadanud laus vihma. Ja minu sõnade kinnituseks on ka tänane päev, sest valdavalt on ilm olnud pilves ja kui ma ühe vihmapilve eest siia pakku kihutasin, tuligi päike välja ja termomeeter hüppas + 26 kraadi peale. Müstika.
Tuli pikk jutt ja aitab küll, aga siia ei taha ma enam tulla ja arvatavasti ei saagi, sest kui nii edasi läheb, on varsti tõkkepuu ees.

Sellepärast see koht niikaua puutumatu oligi, sest kui sõita 5 km. sellises
võsas ja teel mis muutub aina kitsamaks ja läbimatumaks ning merd pole
 kusagil, keeratakse autol ots ringi. Ka meie hakkasime kahtlema, aga see
  kes roolis oli, uskus.

Ning ime, ime. Võsa lõppes ja mere äärde viis kadakatega ääristatud tee.

"Kalurionn".

Paadisadam.

Kunagine konservitehas.

Sadamas pidasin ka lõuna ära, milleks oli suitsukanakoib ja nüüd olen uuesti maanteel. Muide ilm läks pilve (miks ma ei imesta).
Vänderdan Pärnu poole, ise mõtlen, et kurat ükski koer pole ka kallale tahtnud tulla. Saaks proovida, kuidas stardirevolver mõjub. Nali.
Selgub, et Kullis/Saulepis on ka kauplus. Ostan igaks juhuks vett juurde. Siin on suviti avatud ka välibaar ja aja võtan maha ühe kohaliku käsitööõlle seltsis.

Selline õlu siis. Taustaks kärbitud tiibadega lennumasin.

Miks nii kuri?

Ja jõuangi Pärnumaranda. Tuli kohe selline lugu meelde. Ma küll täpselt ei oska määratleda, mis asi see on, muusika vist küll mitte.
Täpsemalt Matsiranda. Viimaseid meetreid sõites käin ka esimest korda külili. Seda aga peaaegu seisva rattaga ja mingeid vigastusi, ega kahju ei sünni. Esiratas vajub lihtsalt liiva sisse ja momentaalne stopp ongi garanteeritud.
Kuna praegused ilmad inimesi randa eriti ei meelita, saan varikatusega laua. Kand teeb pöörast valu ja esimese asjana lähen jalgupidi külma vette adru sisse jalutama, et paistetus alaneks. Olen päeva jooksul paar korda Voltareni küll soki vahelt sisse pigistanud, aga abi sellest eriti pole, aitavad valuvaigistid.
Käisin meres ka pesemas, lõikasin küüsi ja panin puhtad riided selga (homme ju rongi peale minek) ja nüüd kirjutan seda juttu nii, et viina täis valatud sokk on jalas (viinasokk). Õhtupoole tuleb veel üks Voltareni kuur läbi teha. Äkki veab homme välja. Peab vedama, sest valuvaigisteid, geeli ja viina jätkub. Ja nüüd on siis aeg sealmaal, et tuleb kasutada akupanka. Siiani olen tänu headele inimestele hakkama saanud. Aitäh teile kõigile.
Õhtusöögiks keedan vürtsikat kanasuppi ja koti põhjast leian karbi sprotte, mida haukan peale, et oleks vähe tummisem. Magustoiduks on mingi päevalilleseemnetest kokkupressitud batoon.
Õhtu on kätte jõudnud ja korraks tekib mõte  lõket teha. Keegi on isegi oksarisu ahju kõrvale tassinud. Aga milleks? Pole ju midagi grillida, riided on kuivad ja ka endal on soe olla. Loobun sellest plaanist, sest võib-olla mõnel teisel on seda lõkkematerjali mingil momendil rohkem vaja. See grillimise värk on minu arvates eestlastel läinud üldse üle igasuguse piiri. Enam ei ole vist olemas ühtegi söödavat asja, mille marinaadis liha ei oleks. Mina näiteks eelistan hoopis suitsukala. Eilegi sõber helistas ja ütles, et läheb järgmine nädal Peipsi äärest rääbist tooma, kas tahad ka. Loomulikult tahan. Äsja ahjust võetud suitsurääbis vs. sealiha... Maitse üle muidugi ei vaielda.
Raadiost kuulen, et Tänak pani liidrikohalt puusse. Oma lemmikrallil, oeh.
Aitab tänaseks küll. Imelik on mõelda, et alustasin Tallinnast ja nüüd olen siin.
Eemalt künka tagant kostab autost tümakas. Kõigi eelduste kohaselt kohtab muu rahvas homme sellist tüüpi inimest, kes paaniliselt ringi jookseb ja Eestist krokodille otsib. Ilusat õhtut.

R. 68,8 km
E. 65 km.
K. 2934 kcal.

Selle matka viimane laager. Ilm on lõpuks ometi jälle suvine.

Näe orav.

Tagasihoidlik õhtusöök.

Maksis 15 senti. Ostsin.

                      Seitsmes päev 3 juuli. Matsirand-Pärnu                       

Tänase päeva sündmused algasid juba öösel, kui arvatavasti seesama orav, kes enne pildil oli, aktiveerus. Millega ta seal täpsemalt tegeles, jääb teadmata, aga kuulda oli teda terve öö ja vaikseks jäi alles koidikul, kui hakkas vihma sadama.
Seitsmepaiku enam telgi katusel krabinat ei kostu ja tõusen üles. Kähku kola kokku ja rattad alla. Enne muidugi hommikusöök, milleks on õllesigarid ja banaanid. Ja kojuminemise päeva puhul keedan traditsioonilise kohvi asemel hoopis magusat lattet.

Kalajala, Lauri Nebeli suvekodu.

Tallan rahulikult mööda väikese liiklusega maanteed ja Pärnu ligineb, õigemini mina Pärnule. Nende viitadega "show" muidugi jätkub. Tõstamaal näitab silt Pärnu 47, natuke maad edasi juba 49.
Jõuan teeristini kust saab Munalaiu sadamasse. Alguses oli plaanis sadamast läbi hüpata (edasi-tagasi 8 km.). Olen seal mõne korra viibinud ja minu jaoks on tegu hästi rahustava kohaga. Sealt vaadates on Manija nii lähedal, et uju või üle. Seekord jätan siiski minemata ja seda mitmel põhjusel. Esiteks käib tänane töö põhiliselt vasaku jalaga. Parema jala kannakõõlust sai eile küll "remonditud" ja tundub, et edukalt, sest valuvaigisteid pole siiamaani veel vaja läinud, aga märku annab kogu aeg, et on viimase piiri peal. Teiseks olen ma Kihnu saarel juba perega ratastega käinud (Virve oli ka praami peal) ehk siis selle tee juba läbinud. Kolmandaks pean kindlasti rongi peale jõudma, sest päevas ainult kaks tükki neid Rapla poole sõidab ja esimene on juba läinud. Praegu on küll ajavaru suur, aga kui midagi peaks juhtuma... Iial ei või teada.
Sõtkun edasi. Ühest talust möödudes märkan hoovis põlevaid jõuluehteid. Kolm komplekti elektriküünlaid. "Normaalne".

Tõstamaal hakkab silma selline ilus istikuteäri. Pole veel avatud.

Munalaiu sadamast saab Kihnu saarele ja Manilaiule.

Siin kandis on jõuludega mingi eriline suhe. Aastaringselt põlevad
elektriküünlad ja nüüd see...

Saabun asulasse nimega Liu, mis ühtlasi tähendab ka seda, et olen jõudnud Pärnu lahe äärde. Siin torkab silma, et koeri on päris palju. Osad neist on aedades sees, aga palju ka lahtiselt ringi jooksvaid. Alguses hirmutab ära küll, et mis siis nüüd saama hakkab, aga mitte ükski neist ei tee minust välja. Ainult üks ütleb korra laisalt auh-auh. Kuidas on see võimalik, et piirkonniti on koerad nii erinevad.
Kui juba jutt koertele läks, siis ütlen (ka eelnevate matkade kogemustele tuginedes), et nendega kohtumine on ennustamatu. Näiteks vaatan kaardi pealt, et ees ootab mingi väike külavahetee, kus mõlemal pool talud. Hoian "tukki" valmis ja ei näe ühtegi peni, isegi ei kuule. Sõidan mööda suurt maanteed, ise mõtlen, et siin ei ole võimalik ühelgi koeral ilma auto alla jäämata ellu jääda, kui ta peaks lahti olema ja ta kurat hüppab kuskilt suvalisest kohast täiesti ootamatult välja.

Teede ääres kohtab igasuguseid huvitavaid asju vol. 2.

Võta nüüd kinni, kas see on mälestusmärk mõnele end surnuks sõitnud
rullnoksile või hoiatus veel elusolevatele.

Liust Valgeranna poole minnes on kõvasti uusi maju ehitatud. Paar erinevat
stiilinäidet.

Valgeranda viiv kruusatee (6-7 km.) on nii treppis, et sööb viimasedki närvid seest, aga lõpuks olen Suvepealinnas päral. Tubli oled Priit, ära tegid. Millega sa ennast premeerid? Süüa tahaks. Jalutan ratas käekõrval vanalinnast läbi, mis on "põtru" ja "murjameid" täis. Annan endale aru, et dressides, tossudes ja nädalavanuse habemega vist elegantsematesse söögikohtadesse minna ei sobi.
Liigun vaikselt edasi ja märkan Aara kohvikut Riia maanteel. Seina peal on kirjas, et ratta võite parkida sisehoovis. Nagu rusikas silmaauku. Astun sisse ja tellin täidetud kaelakarbonaadi kartulilaastudega (3.80€) ning tomatimahla. Ja see, mis lauale tuuakse on nii ilus, kuum, maitsev ja paraja suurusega praadung, et olen sunnitud kohe pilti ka tegema, mis siis, et teised külastajad imelikult vaatavad. Häh, kelle asi. Ja ei suuda pärast teenindajale ütlemata jätta, et aitäh, väga maitsev oli. Soovitan Aara kohvikut vähemalt selle roa puhul ja tulen siia kindlasti tagasi.

Üle lahe paistab Pärnu. Enam pole palju jäänud.

Sillerdus.

Inimtühi Valgerand.

Olengi päral.

Väga maitsev.

Kõht täis, loivan natuke mööda linna ringi. Circle K (eelmisel aastal veel Statoil) ostan jälle kaks finišiõlut ( üks on mingi käsitööõlu, porter, nimeks Must Kuld) ja natuke nosimist.
Ja nüüd istungi siis Pärnu raudteejaamas. Rongi väljumiseni on nii palju aega, et ma ei taha seda välja öelda. Aga tore on, sest ilm on soojemapoolne ja päikeseline ning ongi paras aeg kirjutada seda juttu. Ühtlasi avan õlle ja tunnen ennast mõnusalt, sest selleks korraks on matk läbi ja kõik läks hästi. Endo lülitasin ka välja.
Kmp: 78,9 (+ 3,5) km.
Äpp: 75,36 km.
Äpp: 3388 kcal.

Via Baltica alt läbiminev finišisirge.

Varsti viiakse koju.

Pestud, kustud, kammitud. Käsivarsi vaadates tundub, et suve ikka natuke oli ka.

Vot niimoodi möödusid need seitse päeva ja kuus ööd minu elust. Olen nüüd oma ümber-Eesti matkamisega jõudnud umbes poole peale. Kaks pikemat külge ja Hiiumaa on läbitud, jäänud on kaks lühemat külge ja Saaremaa. Mida siis öelda lõpetuseks? Ei tahaks ennast korrata, aga mõned mõtted siiski on.
Olustik: Selline matk tähendab hoopis teistsugust keskkonda. Ei ole nii, et tuled õhtul koju, katus on peakohal, tuba soe, söök laual, naine lohutab, vaatad aknast välja, näe õues sajab vihma jne. Kõik on täiesti vastupidine ja sellega tuleb endale kasulikult hakkama saada.
Põhiline on see, et paanikasse ei tohi sattuda. Kõik on lahendatav ja kui mitte, siis viimases hädas saab alati omale lähedase järgi kutsuda, kuid tõesti viimases hädas, sest hiljem ei jõua ära kahetseda, et matk pooleli jäi.
Kliima: Ma ei saa aru, mis Eesti ilmaga juhtunud on? Juba kolmas südasuvine matk ilma ujumiseta. Juulikuu on nagu sügis. Kas nüüd hakkabki nii olema? Seekord olin targem ja ujumispükse kaasa ei võtnudki. Öösiti oli ka jahe magada. Kuradi Eestimaa suvi. Samas vihmaga seekord vedas, sest reaalselt sadas sõidu ajal umbes 25+5+2+1 minutit. Natuke tilkus paaril hommikul telgi peale ka. Sünoptikud muide lubasid, et vähemalt pool matkast toimub "vee all".
Varustus: Ratas ja muu varustus jäid ka seekord terveks. Madrats magamismati asemel on mugavam küll, aga madratsisisene pump on väga väikese tootlikusega. Vähemalt selle firma mudeli puhul peab  arvestama, et pumpamisele kulub umbes tund.
Ja nüüd, alles peale neljandat matka jõudis lõpuks kohale, et kahte gaasiballooni pole vaja kaasas tassida. Ka vett oli seekord liiga palju (kaks liitrit sõitis puutumatuna terve matka kaasa) ja nii rasket kirjandust (raamat kaalus peaaegu kilo) ei pea ka sellisele matkale võtma. Ühesõnaga vastupidiselt senisele arengule, kus ratas muutus iga aastaga raskemaks, peaks see nüüd edaspidi mõne kilo võrra kergemaks minema.
Toitumine: Möödus ainus nädal aastast, kui võisin süüa ja juua kõike, mida hing ihaldas, sest üleliigse väntasin kohe küljest ära.
Tervis: Kannakõõlus andis ennast tunda veel kuu aega hiljemgi, kusjuures mingeid erilisi jõu ja ilunumbreid ma omastarust matkal ei sooritanud. Ei tea miks nii juhtus.
Raha: Tehnoloogia on arenenud ja peaaegu igal pool saab maksta kaardiga. Matkale minnes võtsin kaasa 100€ sularaha ja tagasi tõin 65€, kusjuures paaris kohas maksin meelega sulas, kuigi kaardimakse võimalus oli olemas.
Regio: Kaardi peal on sellised märgid nagu ilusa vaatega koht. Võib-olla paarkümmend aastat tagasi olidki ilusa vaatega kohad, aga nüüdseks on need valdavalt võsastunud. Näiteks sellel matkal oli Noarootsi poolsaarel üks vastava tähistusega paik kohe nii "ilusa vaatega", et ma ei raatsinud piltigi teha.
Ja teine asi, mis iseenesest hea muidugi, on see, et igal aastal saab mõni kruusatee musta katte peale, aga atlases see ei kajastu. Regio toob igal aastal müügile uued kaardid, aga karta on, et reaalselt nad teid ja kohti üle ei kontrolli ja atlast uuendavad ainult reklaamidega.
Eestimaa: Mere äärde pääsemine on hullem kui eelmise riigikorra ajal. Igal pool on keelumärgid, tõkkepuud, väravad, aiad, sildid nagu näiteks: Eravaldus, tee, maa, mets, võõras ära tule, siin valvan mina, kuri koer, kui sa seda silti loed, oled mul juba sihikul, videovalve jne. jne. Ühes kohas olid isegi eraseened. Joppenpuhh.
Tobe-naljakas on vaadata eratee silti tee otsas, kus on selgelt näha, et see läheb ainult talu hoovi või eramu värava küljes. Ma saan täiesti aru kui on tähistatud mets või hoonestamata kinnistu, aga milleks on vaja neid oma aia külge toppida. Hei omanikud, kas te peate mind juhmiks või. Ma "siiralt" arvasin, et need majad kus eravalduse silti pole, on ühiskasutuseks kõigile soovijatele, värava võib vaibaks lüüa ja sisse marssida.
Tegelikult ongi ju need sildid eksitavad, sest paljudel inimestel on pangalaenud kaelas ja niikaua kuni viimane osamakse pole tasutud, kuulub vara pangale. Korrektselt kirjutatud siltidel peaks olema hoopis teistsugune kiri. Näiteks: Sebvaldus, Swedmets või LHVmaa.
Vot nüüd panengi juhmi ja annan teile veel paar "geniaalset ideed". Kui autol järelmaks või kapitalirent läbi, saab teist auto omanik ja võite oma "neljarattalisele sõbrale" kleepida iga külje peale sildid eraauto. Uhke ju ringi sõita, kui kõik näevad, et te ei olegi panga ori, vaid vaba mees (naine). Kui nüüd teemat edasi arendada, siis võiks ka inimestele sildid külge panna. Kui inimesed on teineteist leidnud ja "leivad ühte kappi pandud", siis sildid eramees (naine) külge. Kohtad mõnda toredat inimest ja näed kohe alguses ära, kas on teda mõtet sebima hakata või on juba võetud. Lihtne.
Ah, las ta jääb. Jutt läks nüüd mölaks kätte ära ja matkamisega pole sellel vähimatki pistmist.
Lõppsaldo jäi sellel matkal järgmine: Rattakompuuter näitab 540,2 km.
                                                            Endomondo: 493,37 km.                                                                                                                            Kaloreid kulutasin 22377 kcal.                           
Selleks korraks siis kõik. Oli meeldiv vaheldus ja tulge ka mõnikord teise keskkonda, te ei kahetse. Pärast on naine armsam, tuba soojem, voodi pehmem, söök maitsvam jne. Tulge rutiinist välja ja võtke aega. Kõike kaunist.

NB! 2020 jaanuaris sattusime Janega Mereäärse - Kadaka külast mööda sõitma. Tegin ettepaneku koht üle vaadata ja vanu aegu meenutada ning oligi tõkkepuu ette pandud nagu siin ennist ette aimasin.