Lestapüük Hiiumaal.

                                            

    Kuna paljud teavad, et käin sügiseti mererannas nn. õngedega lesta püüdmas, aga ei saa aru kuidas, sest see ju avamere võrgukala, siis otsustasin, et ei hakka igale ühele eraldi seletama ja üritan seda protseduuri loodan, et mitte väga spetsiifiliselt ja igavalt kirjeldada ehk toimunud on järjekordne kalamatk Hiiumaale kui nii võib seda nimetada. Teiseks põhjuseks on see, et olin seal temperatuuri kohta arvatavasti liiga soojalt riides ja sain märjale nahale karmi meretuult (loodan, et ei midagi rohkemat) ning on mõningad haigussümptomid nagu kerge palavik, nohu, kurk on hell ja kõht pole ka korras. Nüüd olengi teise korruse kõige tagumises nurgas ennast diivanile kerra tõmmanud, et teistega minimaalselt kokku puutuda ja hakkasin suurest igavusest seda juttu kirjutama. Täna on reede. Esmaspäeval pean tööle minema. Kui tervis korda ei lähe, tuleb muud kohta külastada. Elame-näeme. Siinkohal mainin juba ette ära, et tänu teele, veele, meele, pipraviinale, oma aias mereadrus ja kanapasas kasvatatud küüslaukudele, samuti kodusele mädarõikale, mitte poes müüdavale "moosile", habanero chillipipra kastmele, mida tavalises toidupoes ei müüda ja mille tarvitamisel tuleb veenduda, et läheduses pole lahtist tuld😁 ja korralikule saunale, olin esmaspäeva hommikuks vinks-vonks terve poiss. No ninas veel mingid jääknähud olid, aga sellised on praegusel aastaajal meie kliimas täiesti normaalsed. 

Kuid enne kalale minekut räägin ka natuke ajaloost. Kogu see lestapüük algas sellest, et käisime sõbraga juba üheksakümnendatel Dirhami sadama kai peal neid kimbutamas. Saagid ei olnud suured, aga panni sai naerma, kuni ... mingi "kalameeste" seltskond oli ennast seal täis joonud ja lõhkuma  ning laamendama hakanud, mispeale sadam kõrvalistele isikutele lukku pandi. Muide tänu sellistele idiootidele on oi kui paljud kohad lukku keeratud. Esimene näide, mis praegu meelde tuleb on järgmine: Ühel püüdjal tuli tagumine häda peale ja milleks jalavaeva näha kui võib oma "miini" otse kai peale lasta. Ja siis on häda, et ei lasta püüda. Kõige halvem on asja juures see, et sellega keelatakse ka korralikele kalameestele ligipääs. See selleks.                                                      Meil muidugi jama majas kui üks kavala näoga kohalik ütles, et minge siia kõrvale randa ja proovige oma õnged kaldalt sisse visata. Me loomulikult ei uskunud seda juttu, sest olime samuti arvamusel, et lest ju sügaval toimetav kala, aga läksime ja hakkasimegi saama. Olime seal ainukesed püüdjad ja inimesed kes vaba aega veetma olid tulnud küsisid samuti, et mida te siin püüate. Lesta!!! Niimoodi!!!. 

Kuid ajapikku jutud levisid ja Nõva rannad hakkasid kalameestest täituma ning peagi olid neist umbes ehk kui varustusega kilomeetreid vantsida ei viitsinud, polnud püüda enam ruumi. Ühtlasi hakkas ka kalasaak kokku kuivama ja praegu saadakse sealt üksikuid kui sedagi. Seletatud on seda nii mudila (võõrliik) populatsiooni kasvamise kui ka Läänemere hapnikusisalduse vähenemisega. 

Lahenduseks sai Hiiumaa. See oli pikalt nn. meretagune asi, mille ettevõtmine nõudis rohkem aega ja raha. Nüüdseks on ka see saar avastatud ja kalameeste hordid praamidel.

Kui püügiajast rääkida, siis mina olen esimesed lestad välja tirinud augustikuus perega puhkusel olles. Siis on nad juba natuke liha kogunud ja pole enam "liivapaberid", kuid põhipüük käib ikka sügiskuudel kuni mere jäätumiseni välja. Reeglina küll niikaua ei püüta, sest muu kala võtt tuleb peale. Näiteks lutsupüük jõgedest. Ajalisest poolest veel niipalju, et kui suvel saab esimesed lestakalad kaldale alles hämaras, siis sügisel võtavad nad ka päevavalges. Ja mida nad siis võtavad. Meie püüame põhiliselt külmutatud koorimata krevetiga, mis on selleks ajaks kui kohale jõuame juba üles sulanud, aga ka räime ja kilu tükiga, mis toimivad vahest isegi paremini. Püütakse ka erinevate kalade fileetükkidega.   

Augustikuised grilllestad, mis mõni hetk tagasi
toimetasid näha olevas meres. Enam värskemat
kala pole võimalik süüa. (2018 a. fotod)

Boonusena saab nautida hingematvaid vaateid.

Mõni sõna ka püügivahenditest, milleks meil on täiesti erinevad ridvad ja rullid. Ei ole pidanud vajalikuks spets lestapüügivarustust osta, sest kala on tihti üllatavalt kalda ligidal ja on juhtunud, et kõige parema saagi toob merest välja vana lühike spinninguritv. Kui kalastusfoorumi tegelased kipuvad reede ja laupäeva õhtustes postitustes lennutama rakendusi õhtu edenedes suisa sajaviiekümne meetri kaugusele 😊, siis arvan, et isiklikult piirdun kolm korda lühema maaga.

Osad panevad ridvaotstesse ka kellukesed ja valguspulgad, et võttu kuulda ja näha oleks, aga mina seda ei tee põhjusel, et lesta pole vaja haakida, lest sööb omale konksu sisse ja mõnikord ka kaks. Kui rakendust kauem sees hoida, tuleb kala vahest iga lipsu otsa (lubatud kolm) ja siis on neid raske (loe mõnus) välja tirida. Lisaks paneb tuul kellukesed ka tarbetult kolisema ja tegelikku võttu ei näegi.

Ühesõnaga mina käin oma rakendusi välja tirimas tunde järgi ehk umbes iga veerand tunni järel. Kalad konksu otsast ära, uus sööt ja vise. Lestade konksu otsast vabastamine on kahjuks üsna brutaalne tegevus, sest nad söövad selle omale sisse ja ainus viis konks kätte saada, on pöidlaga lõpustest suuni alahuul lõhki rebida. Olen proovinud ka kääridega, aga siis on oht lips puruks lõigata.

Ning lõpetuseks. Võib juhtuda, et lähed küll kohale, aga püüda ei saa. Nimelt tuleb lest rannikule adru sees olevate tigudega maiustamiseks. Kui pole adru, puudub ka kala. Kui adru on lainetes liiga palju, ei saa ka püüda, sest sisse visatud tamiil muutub hetkega "köieks". Kui oled kiire mees, saad (loe jõuad) rakenduse välja kerida (loe tirida) kui jääd hiljaks võtab meri terve õnge.  

Siin on näha erinevad rakendused. Minu lemmikud on kahe 
lipsuga parempoolne (vähem pimedas ja tuulekäes sasisid). 
Rakenduse saab ka ise traadist ja "pärlitest" teha (all).
Raskused valan kõik ise. Erinevad vastavalt lainetusele ja tuulele.
Pildil on ka kelluke ja pooleks murdes ja hapnikuga reageerides 
süttiv valguspulk. Mulle piisab otsmikulambist.

Aga nüüd lestale. Pildil on meie kahe aasta tagune saak.

                 Esimene päev, 25 oktoober. Rapla - Hiiumaa.

Jätkame traditsiooniga ehk oma viimase korralise puhkusenädala võtan välja siis kui pojal algab esimene koolivaheaeg ja olemegi mõlemad vabad mehed. 

Kohe esmaspäeva hommikul sõidame välja. Ilm tundub hea. Soe ja kuiv, natuke küll tuuline, kuid meile soodsast suunast ehk sealt, kus püüda plaanime, puhub selja tagant ehk maatuul. Jah, mõned ütlevad küll, et parim lesta püügi tuul on see, mis puhub näkku, aga nagu enne juba ütlesin, kaasneb sellega adrupask ja ega endalgi mugav ole. Kuid püügikoht võib muutuda, sest nagu jällegi enne mainisin, siis Nõva rannad (Peraküla, Keibu) enam ei toida ja viimastel aastatel kipub ka Hiiumaal kitsaks minema ning võib juhtuda, et paremad kohad on juba võetud. Saar ju väike ja sobivaid püügikohti vähe.

Kell kümme väljub praam, milleks on seekord viiskümmend aastat vana Regula, sest Leiger suundus plaanilistele dokitöödele. Noh ongi äge ringi vahtida poolesajandi vanusel alusel. 

Hüvasti manner, Hiiumaa lestad "ootavad". 
Peagi väljub ka pildil olev Vormsi praam Ormsö.

Tunni ja kahekümne minutiga oleme üle ja nüüd tuleb autole valu anda, sest kogenud lestal käijatena fikseerisime praamijärjekorras nii mõnedki kalameeste pundid, kes kõik tahavad saada marjamaale. Seega ei mingeid peatusi (ka metsa), vaid kohe saare teise otsa poole ajama. Kõik vajaliku olen juba enne ära ostnud. Püügikohast lähemalt ei taha rääkida, aga vihjeks ütlen, et sisuliselt sobib püügiks kogu rand, kus on põhi liivane ja kuhu ligi saab (eramaad), erandiks vast ainult mandripoolne külg ja ka lõunapool on nadim. Loomulikult peab tuulte suunda ja tugevust jälgima, sest tormiga pole midagi teha. 

Täpselt keskpäevaks oleme kohal ja surume kanalisatsioonitorudest tehtud ridvahoidjad maasse ehk soovitud koht on juba kolmandat aastat järjest meie. Selleks, et kahekesi kuue ridvaga püüda saaks (rohkematega ei tohi), on vaja umbes kaheksakümmend meetrit vaba rannikut, et liine omavahel sassi ei viskaks.

Ja nüüd tulebki ehe näide sellest, millest just rääkisin. Nimelt jõuavad püügikohta venelased Passatiga, kes meie ees sõitsid ja paarkümmend kilomeetrit enne metsapeatuse tegid ning nad on närvis, sest ühel pool meist ei saa püüda (kivine) ja teisel pool on juba kalamehed ees. "Võ prijehali". "Da". Mind ajab hoopis närvi see, et kõigepealt võiks küsida, kas vene keelt räägid, aga ei. Olengi viimasel ajal vastanud selliste tegelinskite küsimustele Eesti keeles ja saavad aru küll kui tahavad, aga nad lihtsalt ei taha. Hea küll, kes ees see mees ja kes taga see naise naba ning lõpuks nad kuskile tahapoole ikka koha leiavad.

Mainin veel siinkohal ära, et ühesillaveolise autoga peab mõnes kohas Hiiumaa rannikul ettevaatlik ja ettenägelik olema (loe mõnest liivasemast kohast hooga läbi sõitma, et mitte kinni jääda). Selge näide eelmisest aastast kui ühte mikrobussi kaevati pool õhtut välja ja seda kallist püügiajast.

Viskame rakendused vette püüdma, misjärel saab hakata rahulikult lõunat pidama. Seejärel tagasi randa ja peagi hakkavad esimesed lestad ämbritesse potsatama, mis tähendab seda, et tõsine töö algab ja rohkem täna rääkida pole aega. Mis meid loodetavasti ees ootab, saab näha siit. See on eelmise aasta salvestus. Homseni.

Selle aasta esimene on käes.

Nii see püük käib.

On ju ilus suur kala. Täpsemalt säinas, kes 
peaks olema tegelikult veel kuus cm. pikem, et 
ta ämbrisse tohiks panna. Etteruttavalt võin 
öelda, et seekord saime selliseid kolm tükki
ja kõik ujuvad rõõmsalt edasi.

Panen võrdluseks mõõdus säina pildi, mis püütud kaks
aastat tagasi poja poolt. Samasuguse sain ka ise.

                            Teine päev, 26 oktoober. Hiiumaa.

Tänane hommik algas kell pool kaheksa sellega, et helises telefon ja nõuti kohest tööle tulemist, sest turbakoorem on vaja maha tõsta. Nojah... , mõneni pole veel info jõudnud, et mind see nädal pole.

Egas midagi, tuleb päevaga pihta hakata, aga eile õhtul tulin veel ühe totaka mõtte peale. Millise vaata (loe kuula) siit.

Püügi lõpetasime eile (tegelikult juba täna) kell üks öösel, sest kui mandril läks õhtu edenedes võtt paremaks ja kalad suuremaks, siis Hiiumaal on tendents jätkuvalt vastupidine ja kallis uneaeg kaalus saagikuse üle.

Täna pole vist eriti millestki kirjutada, sest oleme terve päeva sama koha peal ja tegeleme sama asjaga ehk püüame kala ja naudime loodust. 

  

Magamistuba.😀

Öös on asju, ehk me ei olnud (loe ole) siin üksi.

See ülemisel pildil olev jälg on rebaste omadest, mida on siin hulgim, mitu korda suurem. Tulles rebaste juurde tagasi, siis kirjutan veel ühest asjast, millele peaks tähelepanu pöörama. Nimelt rebased = vargad. Alguses mandril püüdes ei osanud sellist ohtu oodata, aga õige pea sai selgeks, et kotid tuleb kinni hoida ja ämbritel kaaned peale panna. Näiteks läksin pimedas eemal püüdva sõbra juurde kalasaagi suurust uurima ja tagasi tulles kotist viinerit võttes imestasin, et kas ma olen neid tõesti juba nii palju ära söönud. Mingi aja pärast tuli sõber omakorda minu juurde ja kui tagasi läks ja järgmist lesta ämbrisse hakkas panema, vaatas, et neid peaks seal nagu rohkem olema. Pealampi minu poole pöörates avastas, et minust meetri kaugusel helgivad kaks silma. REBANE. Kui valgusvihud üles taimestiku poole suunasime vaatas sealt neid vastu terve trobikond, kes soodsat hetke ootasid. Nii, et kõik söödav olgu nii rannas kui meil näiteks auto juurde tekitatud miniköögis 24/7 kinniselt.

Püük jätkub või siis mitte.😊

Vot mis juhtub kui esimese märguande 
peale rakendust välja ei tiri. Trio!

Õhtu hakkab vaikselt kätte jõudma. Saak on täna parem. Naudime imekaunist loodust, merekohinat ja ilusat ilma niikauaks kui seda antakse, sest EMHI lubab, et siin hakkab kella neljast sadama, mis kestab öösel üheni. Muide selle merekohinaga on minul isiklikult nii, et kui lained hommikust õhtuni muudkui pahh, mõni sekund vahet, siis uuesti pahh randa uhuvad, hakkab pikkamööda tekkima tunne, et ranna asemel loksuvad nad mul ajus. Niipalju siis mere rahustavast mõjust.😁 

Lest on üks freak kala. Küll on suu vasakul pool, küll paremal.
Ka sisikonnas on mõnel teistest mõni organ vähem.
See näiteks hakkab ka teisest küljest ära "pruunistuma".

Aitab tänaseks küll ja aeg on "põhku pugeda". Muide, sellest EMHI lubatud üheksatunnisest sajust, venitas vihma välja reaalselt umbes... üheksa minutit, mis oli muidugi meile hea, aga... Olen enne siin sellel teemal juba suu tühjaks rääkinud. 

                   Kolmas päev, 27 oktoober. Hiiumaa- Rapla.

Tere hommikust. Täna läheme koju. Kauem ei saa olla (oleme proovinud ja ei taha ka), sest muidu läheksid esimesed kalad juba hapuks. Enne hommikusööki sätime siiski ridvad püüdma, sest mis nad ikka niisama puu najal seisavad ja söötagi veel natukene järgi. 

Peagi on keha kinnitatud ja merestki lisa saadud, kuid aeg ei oota ja tuleb vaikselt liikuma hakata, mida plaanime teha rahulikult ja mööda rannikut, et avastada uusi salakohti kui järgmine kord siia ei mahu ja ühe superilusa leiamegi Tahkuna poolsaarelt. Silver ütleb, et siin on veel ägedam kui eelmises. Kas siit ka kala saab? Proovida enam aega pole, aga vast ikka saab, sest kõik eeldused liivaranna ja adruvallide näol on olemas. Muide ka siin on suured kiskja jäljed.

Ühest talust möödudes torkab silma grillratas. Mitte küll invarattast tehtud, kuid mõte on olnud sama mis minul ehk grillahi on tagarataste kohal. Lähemalt vaatama kahjuks ei saa minna põhjusel, et kuidas sa ikka võõra õue peale lähed. 

Tagasiteel põikame läbi ka Lehtma sadamast, kust on ka võimalik lesta püüda, mida on jälgede järgi ka kõvasti tehtud. Praegu on siin ainult paar räimepüüdjat. Ise pole seda proovinud, aga tean ja näen ka praegu, et püütakse teda nii, et pealiini otsas on lipsud läikivate konksudega, millel ei ole ühtegi sööta (see on vist küll ainuke kala Eestimaal, mida niimoodi seaduslikult püüda saab) ja mida siis üles-alla sikutatakse. Hea võtu korral saab niimoodi mitu räime korraga välja võtta. 

Hüvasti Hiiumaa.

Kärdlast ostan vahelduseks kaasa kohaliku toiduainetööstuse toodangut ning peagi oleme sadamas. Burksisöömispaus ja seejärel juba praami peale, milleks on seekord Tiiu. Hakkab sadama vihma. Oi kuidas meil seekord ilmaga vedas. Kell viis oleme väsinutena, ent õnnelikena kodus. Sellega aga päev veel ei lõppe, sest enne külmikusse panemist tuleb kalad ära puhastada, mille võtan enda peale. Silver tassib auto tühjaks, mis ei ole samuti väike töö. Olks, tänaseks siin aitab ja nüüd läheb tõsiseks "opereerimiseks".

                            Neljas päev, 28 oktoober. Rapla.

Seekord tõime ära kuuskümmend lesta, mis on sama kogus nagu üle-eelmisel aastal. Rekord oli mullu kui see number oli üheksakümmend kolm. Ühest küljest võiks nagu rahule jääda, kuid minu arvates lähevad nad iga aastaga väiksemaks. 

Plaan nägi seekord ette ka mõne kohaliku kaluri käest juurde osta, aga neile helistades vastasid kõik nagu ühest suust, et pole merele saanud, tormine. Kahju, sest lest on igatmoodi tehtult minu lemmik.

Siinkohal ütlen, et see koolivaheajal käimise traditsioon kipub vist üldse lõppema, sest poeg lõpetab põhikooli, ja kutsekas ju teatavasti vaheaegu pole. Peab nädalavahetusel minema, kui rahvast (loe kalamehi) palju. No kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja sinnani aega terve aasta. Vaatame, mis aeg toob.

Aga nüüd lähevad osad lestad "kvartettidena" sügavkülma, et keset talve hea võtta oleks kui tekib isu muna ja riivsaia/jahuga paneeritud kraami järele. Mmm... Teine osa suitsuahju ja ülejäänud katlamajja kuivama, kust neist saab hiljem maiustamiseks kääridega ribasid lõigata. 

Lõpetuseks ei ole kade ka jutustama, kuidas mina näiteks lesta suitsutan. Võib-olla on abiks. 

Ennem puhastatud ja õlitatud (loomulikult toiduõliga😁) restidele asetan kalad. Siis umbes tund aega (täpseid aegu ei ole kalade suitsutamisel võimalik öelda, see on rohkem, kuidas nüüd lahti seletada, tunde ja visuaali kokkuviimine) lasen kaladel väikese lepapuude tulega ja poollahtise uksega kuivada. Kui kohe luuk kinni lajatada, saab suitsukala asemel keedetud kala. Seejärel hakkan ust pikkamööda kinni panema, samal ajal kuumust lisades. Kui asi looma hakkab, viskan sütele peotäie kõrvenõgeseid, mis annavad kaladele ilusa kuldse tooni. Seda viimast protseduuri saab teha muidugi ainult sel juhul kui hoolikas perenaine pole umbrohtu enne ära hävitanud. Siis panen lestad kaussi, vahele raputan keskmise jämedusega soola ja seejärel mässin vatiteki ümber. Nüüd võib rahulikult ära käia näiteks saunas. Kalad "rahunevad" teki sees, mis hoiab hästi sooja. Samal ajal toimub sooldumine. Seejärel nauditakse söömist ja lestade lõppedes lakutakse sõrmedki puhtaks. Vot nii.

Ei hakanud uut pilti tegema, sest analoogne 
juba olemas, selle vahega, et täna mahutasin
lestasid restidele rohkem.

Nämm-nämm!!!

                                                                                                                         KIVI KOTTI!!!

Jalgrattamatk Lõuna-Eestis.

 

  Jalgrattamatk Lõuna-Eestis.    Vol. 1

Talv oli seekord karm. Külm ja lumine ning otsustasin, et tuleb ikkagi peale seda minu jaoks vastikut ja väsitavat aastaaega minna kevadisse loodusse "akusid laadima". Miks niimoodi talve suhtun? Vot seepärast, et üks minu paljudest töökohustustest on ka traktoriga parklate lumest puhtaks lükkamine, mis tähendab seda, et mõni neist peab juba kella kuueks hommikul tehtud olema, mis omakorda tähendab kella kolme, poole neljast ärkamist ja hulluksajavat otsustamist, milline muna on suur, milline väike ehk kui palju hommikuks lund maas on ehk kas on vaja välja sõita või mitte. Huh, küll nüüd tuli pikk lause. Kui platsid puhtad, hakkan õhtul enda õue rookima koos katla ja garaažiahju kütmisega. Lisaks kuurist puude toomine, tuha äravedu jne. Kui lõpuks õhtul rampväsinuna maha istun, ütleb ilmateadustaja telekast, et täna õhtul alates saartest pilvisus tiheneb ja uus lumesadu levib üle mandri ning läheb ka külmemaks. APPI!!! Kui keegi ütleb, et ei jõua ära oodata, millal maa valgeks läheb, kägistaksin selle inimese piltlikult öeldes ära. Õnneks on pojast abi, aga on näha, et nutifoni vahetamine lumelabida vastu on üsna ebameeldiv tegevus. Olgu selle teema lõpetuseks öeldud, et on proovitud ka nn. lihtsamaid lahendusi (pelletikatel), aga sellel oleva elektroonika, süüte jne. vastupidavus on osutunud veel hullemaks väljakutseks. 

Teiseks vaatasin garaažis nüüdseks küll rappumisest ja hõõrdumisest üsna auklikuks ja hõredaks kulunud rattakotte ja muud matkavarustust ning otsustasin, et mis see träni ikka kasutult tolmu kogub, vaja tuulutama viia. 

Ja kolmandaks saab minu ratas sel aastal täpselt veerand sajandit vanaks, juubilar. Mis võiks olla parem kingitus kui ratas puhtaks pesta, siit-sealt üle "kammida", pidureid ja käiguvaheteid "teravamaks" timmida, "paar pitsi" värsket õli anda ja imekauni kevadise Eestimaa teedele "jalutama viia".😀

Varustusest räägin niipalju, et kõik on sama. Midagi olulist juurde ei ostnud ja välja ei vahetanud. Tegelikult ajan siin nüüd natukene pada, sest ühe huvitava asja võtan seekord kaasa küll. Nimelt nupuvajutusel ultraheli andva (inimkõrvale kuulmatu) aparaadi ehk koerapeleti. Maksis peaaegu mitte midagi ja suuri lootusi ei seadnud.

Jalutasingi siis pakiautomaadi juurest kodu poole, aga ühtegi koera ei märganud, et aparaat ära testida kuni... omaenda Pätu mulle aiavärava juurde vastu tuli. Kuna olin jõudnud tee peal juba lugeda, et seda seadet kasutatakse ka koerte treeningvahendina, siis mõtlesin, et no midagi hullu ei tohiks juhtuda ja vajutasin paariks sekundiks nuppu... Pätu lasi kõrvad lonti ja tormas trepi alla peitu. Tohohh tonti, toimibki. Vägev. Pärast tegin mitu pikka paid, tõin köögist jupi vorsti ja palusin andeks. Tundub, et leppisime ära.

Lihtsalt, et oleks teada, kellest käib jutt.

Matkaajaks valisin sama, mis eelmisel aastal ehk mai viimase nädala, sest loodus on sel ajal oma tärkamises lihtsalt imeline ja suvi (loodetavasti ilus) on alles ees. Ka ei ole inimestel veel puhkused pihta hakanud, mis tähendab seda, et RMK laagriplatsid on tühjad ehk kõik on puhas, puud on kuuris, peldikud ei haise, paber on ka olemas, prügikastid on tühjad jne. Lisaks vaikus ja rahu ning boonusena linnulaul.

Matka ennast plaanin jälle viiepäevasena, alguse ja lõpuga Võrust. Esmaspäeva hommikust reede õhtuni. 

Sissejuhatava osa lõpetuseks ütlen ka seda, et tegelikult on seekordne matk variant b, sest algselt oli plaanis sõita rongiga Riiga ning sealt Videmze maakonna kaudu (Sigulda, Cesis, Valmiera) läbi Soomaa koju tagasi pedaalida. Ei pea vist seletama, miks variant a ära jäi. Iseenesest pole selles hullu midagi, sest autoga oleme seal juba korduvalt käinud. Ühesõnaga Lõuna-Eesti, siit ma tulen. Olgu öeldud, et ka enamuses siinsetes kohtades olen erinevatel aegadel juba viibinud, ka korduvalt, kuid mõnes siiski väga ammu ja tore oleks mälu värskendada. Samas peaks teele jääma ka uusi leide, mis väärivad avastamist. Mõnest populaarsest kohast sõidan ka meelega mööda, sest olen seal juba, vabandage väljendi eest, "oksendamiseni" käinud.

                         Esimene päev, 24 mai. Võru - Õdri järv.  

Esmaspäeva hommikul näitab termomeeter üksteist plusskraadi. See ei sisenda optimismi. Lisaks ennustab ilmaportaal, et Võrus sajab õhtul kaheksani välja. Tekib mõte, et lähen parem tööle ja lükkan matkaleminemise edasi. Samas olen siin ennegi öelnud, et olen selline inimene, kellel tunded ületavad mõistust ja kui kell hakkab kaheksa saama ning teised tööle kiirustavad, panen Võru poole ajama lootuses, et Lõuna-Eestis on kevad tavaliselt umbes kaks nädalat põhjamaakondadest ees ja küll see temperatuur päeva peale kerkima hakkab, aga olukord muutub hoopis vastupidiseks ehk kraadid hakkavad vähenema ja kohale jõudes on neid auto armatuuril järgi ainult üheksa. Lisaks hakkab vihma tibutama. Mis ma nüüd siis teen? Teen seda, et suundun poodi mingit tõhusamat voodriga asja ostma. Kuna riided on minu rahakulutamishierarhias viimasel kohal (no kui mõned T-särgid välja arvata), siis nüüd olen paratamatult sunnitud seda tegema ja peagi tõmban selga ilusa (omast arust) musta jaki. Lisaks  soetan veel kindad (rattamatkal esmakordselt muide). 

Siit kauplusest leian/sebin ka paadile originaalsed istmepehmendused/istmealused kotid. Mis need siia puutuvad? Seletan. Nimelt ostsin mõni aeg tagasi paadi. Taas, sest kalapüük on läinud massidesse ja kaldalt tihtilugu enam püüdma ei mahu. Täpsemalt siis 3,6 meetrit pika mootorpaadi, mille ka eeskujulikult väikelaeva registrisse lasin kanda. Selgub, et neid istmepatju müüb ainult see kauplustekett, kust paadigi ostsin, juurde neid enam tellida ei saa ja müügil on neid veel ainult neli. üks Võrus, Viljandis, Tallinnas ja... Raplas. Tuleb tegutseda. Võru oma ostan kohe ära ja Raplas oleva broneerin (paadil kaks istet) Jess!

Garderoobitäiendus. (Pilt on tehtud hiljem kodus.)

Kui olen õega umbes tund aega pläkutanud ja selle aja jooksul ühe priske kohvi naha vahele ajanud, algab matk, kaaslaseks uduvihm, mis peagi õnneks järgi jääb. 

Esimene vaatamisväärsus on Hinni kanjon. Tore, isegi ravivat/noorendavat allikavett saab proovida. Edasi Sänna Kultuurimõisa poole, kus asub samanimeline taevarada. Vahetult enne kohale jõudmist läheb tee mäest alla. Kiirus aina kasvab ja tuul vihiseb kõrvus. Ju-huu, Lõuna-Eesti, siit ma tulen. Kihutan mööda ideaalset asfaltkatet kuni kurvi tagant näen, et see saab kohe otsa ja algab ... munakivitee. Ainus mõte on pidurdada ja samal ajal püsti jääda. Raputada saame korralikult ja müts lendab peast, aga eesmärgi saan täidetud. Huhh. Joppas.

Mõisa õuel järab keskmist kasvu koer konti ja minust ei tee väljagi. Mõtlen, et käin "päikese" juures ära ja tagasi tulles teen tast pilti kui haruldusest ehk penist, keda jalgratturid pöördesse ei aja, aga see on vahepeal kondist jagu saanud ja lõugab ratta juures, kuhu selle enne mäkke minemist maha jätsin. Olukorra muudab eriti halvaks asjaolu, et see tegelane on velo ja minu vahel, aga tõrjevahendid on ju rattakotis. Lõpuks jõuan veretult eesmärgini ja vajutan koerapeleti nuppu, aga see nagu eriti ei mõju või natuke vist ikka mõjub ka. Sest pea kallutab ta viltu ja hambaid säärde ei löö. Siiski arvan, et kui mõni peni on omale kindla eesmärgi võtnud, pole selle aparaadi peale mõtet aega raisata.

Nüüd tuleb ka mingi tšikk välja, kes küsimusele, miks koer lahti on, vastab umbes midagi sellist, et mina vaega halbasti rjaagin ieesti kiel. Tundub mingi Eurooplane olema. Las ta jääb.

Hinni kanjon.

"Päike".

Edasi. Aeg-ajalt sajab vihma, aga mitte palju ja vahest päikegi piilub ning temperatuur on hakanud ettevaatlikult tõusma, ühes sellega ka minu tuju.

Jõuan Varstu poodi, et midagi hamba alla saada ja ka hommikusöögi peale tuleb mõelda. Kohe ongi esimene tüüpiline poetagune tegelinski kohal, kes loomulikult ütleb, et ka tema oli nooruses kõva rattamatkaja. Sõitis korra Võrust Tallinnasse. Noh, asi seegi.

Manti ratta külge toppides avastan, et üks kahest, juba kodus kotti pandud õllepurkidest on kuskile pihta saanud ja asjade peale tühjaks jooksnud. No "tore". Kuna koti sisemus on võrdlemisi kuiv, siis on see õlu mul arvatavasti autos. Sõites lõhna küll ei tundnud. Hea, et teises kotis seda purki polnud. Mul seal ju riided sees ja need oleks kõik märjad olnud. No üks komplekt dresse on mul pakitud veel omakorda kilekoti sisse, et vajadusel saaks õhtul kuivad riided selga.  

Ju-huu.

See on ikka kohutav veekogus, mis siin maha on sadanud. 
Jõed on üle kallaste.

Kes ütles, et elekter ja vesi ei käi kokku. Käivad küll, sest 
päikesepaneelid on otsapidi vee all.

Valga maanteelt keeran "üles" Ähijärve poole, sest "alla" sõites satuksin juba eelmise aasta trassile. Näitab viitki siinsamas teeristil, et Vargamäe võtteplatsini on kõigest kaheksa kilomeetrit. 

Ja see Ähijärvele viiv tee on muidugi värskelt greideriga üle käidud (loe pehmeks töödeldud). Võhm väheneb kiiresti, aga õnneks on seda jubedat lõiku ainult neli kilomeetrit ehk järgmise teeristini ja edasi on juba normaalne kruusatee.

Kui järve äärde jõuan, vahin loomulikult ringi ja käin läbi ka siinsest külastuskeskusest. Ajan mõne minuti tädiga juttu ja teen kerge ringkäigu, aga midagi põnevat siin minu jaoks eriti pole, kuid võib juhtuda, et edaspidi hakkab olema. Nimelt loen, et Karula rahvuspargis püsivalt karusid ei ela, mille peale vastatakse, et need on vananenud andmed ja praegugi elab siin lähedal emakaru kahe pojaga. No "tore", mul just tahtmine Metsamoori teemapargist mööduda, et sealt edasi mööda väikest metsateed suurema tee peale välja saada. 

Siit ostan ka praegust (loodetavasti mööduvat) ajastut hästi meenutama jääva meene oma suveniiririiulile, milleks on "Loodusega Koos" kirjaga kaitsevahend.    

Ähijärvel kaks kalameeest.

Seekord siis vihmaülikonnas.

Karula rahvuspargi külastuskeskus.

Nüüd liigun Õdri järve äärde ööbima. Siia ei jää, sest olen seda paar korda ennegi üritanud, aga alati on järvelt puhunud kõle tuul ja see ei meeldi mulle kohe üldse. 

Metsamoori teemapargist saan ilusti mööda, aga edasi läheb raskeks, sest viimased viis, kuus kilomeetrit metsateed on tänu eilsele paduvihmale nii sopased ja mudased, et ei saa küngastest ülessegi, sest "suss" käib ringi. Lisaks mõtlen, et miks ma juba esimesel päeval pean enda ja ratta korralikult ära pasanteerima. Lõpuks olen siiski õnnelikult päral. Karudega ka ei trehvanud.

 Õdri järve ääres olen paar korda ennegi ööbinud. Lõkkekohti on siin kaks. Üks ühel, teine teiselpool järve. Telgi panen laavusse, mille põrand jääb küll natuke lühikeseks, aga saab hakkama. Peaasi, et on vihma eest kaitstud. Magamisase valmis, teen süüa, kirjutan, helistan lähedastele, nagu ikka. Esimene matkapäev on edukalt ühele poole saanud.

Õhtul tekib mõte tuld teha. Ma pole eriline lõkkefänn ja siinne materjal on ka eelmistest sadudest üsna läbi vettinud, aga metsast ühte koma teist leian ja otsustan proovida. Õnnestub.

Eelpool nimetatud perepark

ja selle taga asuv Viitka järv.

Kindel katus.

Õdri järv.

Ohhoo. Kui tavaliselt jäetakse järgmistele näiteks ühekordseid
nõusid või süütevedelikku, siis siin on saadaval umbes sada 
grammi napsu, mis mõnele külmunud matkajale võib vägagi
marjaks ära kuluda.

Naljasoolikas pole veel umbe läinud.😁

Selgus, et Endomondo on vahepeal "pillid kotti pannud" ja
tõmbasin vahetult enne matka kähku omale järgmise,
Runkeeperi nimelise äpi ja nüüd selgub, et see on... "ähmasem".

                                Homseks lubatakse kuiva ilma, saab näha. Tsao.      Run: 68,86 km.

                                                                                                                              Rkom: 71,6 km.                                                                        

                        Teine päev, 25 mai. Õdri järv - Angunina.

 Öösel oli olukord ei liha ega kala ehk oli nagu natuke külm, aga ei olnud ka. Talvetunked on jälle kaasas ja need tõmbasin mitte selga, vaid magamiskoti peale. Ka parem jalg hakkas mingil hetkel igas asendis krampi kiskuma, aga andis lõpuks ikkagi järele. Ühesõnaga oli mis oli, aga sain tududa küll.

Telefonist näen, et sünoptikud lubavad homseks totaalset veeuputust, kuid täna püsib ilm veel kuiv, seega tuleb nautida praegust olukorda.

Minema. Tee on hea ja peagi olen laadapealinnas ehk Antslas. Imelik, et on linn, argipäev, aga inimesi pole. Selleks ajaks kui keskväljakule jõuan, olen näinud kahte ja kuulnud ühte (trimmerdas). Midagi märkimisväärset silma ei hakka ja vuran edasi. Äkitselt leian ennast soovitud Kobela asemel hoopis Vana-Antslast. "Normaalne". Inimesi otsides panin õigest teeotsast mööda ja see apsakas maksab mulle umbes viis lisakilomeetrit. 

Sangaste lossiõues plaanin natuke aega veeta, aga minu suureks üllatuseks sinna sisse ei lastagi. Ja kohe tuleb üks üllatus veel. Nimelt vaatan, et parklas seisab kuidagi kahtlaselt tuttav "pirukas". Mõni sekund läheb aega, et "keskuses" otsad kokku viia. Kurat, see ju meie firma elektriku üleeelmine tööauto. Meie viisime need Tallinnasse liisingufirmale tagasi, aga keegi on selle ära ostnud ja Lossikülla toonud. Just nimelt Lossikülla, sest loss asub siin, mitte Sangastes. 

Eelpoolnimetatud alevikus käin Rukki Majas söömas. Olukorraga tutvudes tekib plaan  lipsu taha lasta päevapraaad ja õlu. Kassas selgub, et joogi eest tahetakse saada... 3.50€. Õudne, nii kallist kesvamärjukest ma enne küll joonud pole. Oleks nagu Lõuna-Eesti aleviku asemel Tallinna Raekoja platsile sattunud. Ah pohh, puhkus ju.

Siin sünnib ka lõplik otsus, et teen tänasesse marsruuti muudatused. Nimelt oleks hea praeguse normaalse ilmaga Otepää vaatamisväärsused ära kaeda, et homse õudusega saaks kohe Põlvamaa poole suruma hakata. 

Allamäge, igatahes.

Eestimaal näeb ikka imelikke asju. Saral on ümberringi aed
puudu, aga värav on uhke.

Teen joogipeatuse ja kuulen, et seljatagant hakkab hirmus 
müdin lähenema. Sajad veised jooksevad üle heinamaa kokku
mind kui väga huvitavat objekti uurima. Sellel pildi on alles 
esimesed kohalejõudnud. 

Sangaste loss, mida kutsutakse ka Valgamaa pärliks.

Päevapraad.

Järgmisena ootab alistamist Harimägi ja selle teostamine võtab viimase võhma välja, sest esialgu pean sõitma läbivettinud kruusateel nagu taigna sees ning seejärel tuleb "boonusena" veel suht stabiilne tõus. Rõhutan, vaja on jõuda HARIMÄE otsa, mis on Otepää kõrgustiku suuremaid lavamägesid kõrgusega 211 meetrit üle merepinna. Kui olen juba lootust ja jaksu lõplikult kaotamas, hakkab mäe otsas olev vaatetorn lõpuks paistma. Nahk on läbimärg, kuigi ilm väga soe pole. Kurat, ma hakkan selliste asjade jaoks vanaks jääma, kuid ega küll küllale liiga tee ja ühe soojaga käin ka torni otsas ära. Idikas. Peale seda puhkan mingi pool tundi ja jahtun.

Harimäe vaatetorn.

Belissimo.

                   

Oi kurja. Kuhu ma nüüd jalgrattaga sattunud olen.

Kääriku poole suunda võttes näen tee ääres silti, ettevaatust, kiire laskumine.  Pähh algajad, aga minek läheb tõesti kiireks, mille tulemusel olen hetkega Käärikul ja kahega Sihval. Kokku siis kahe hetkega kuus kilomeetrit. Super! Kes tahab kogeda ülivingeid laskumisi Eestimaal, tulge Otepää ümbrusesse. Kes mägedest üles ei taha ratast (eriti rasket matkaratast) tirida, ärge parem tulge.

Edasi näeb plaan ette külastada Väikest-Munamäge ja sealset mobiilimasti/vaatetorni, aga see on nii kaugel ja kõrgel ja pea läbimatu teega sinna (eriti pärast vihmasid), et loobun üsna eos. Kurat, ma täna juba turninud küll. Aitab. 

Kuid ega vaated sellepärast vaatamata jää, sest järgmisena külastan Tehvandi suusahüppetorni, õigemini selle ümbrust, sest ülesse lastakse alles juunikuust või ettetellimisel. Vaatan, et suusahüppetorni kõrval on üks teine torn ja inimenegi selle otsas ning hakkan sinnapoole liikuma. Järsku hakkab ülevalt igalt poolt vett kraevahele tilkuma ja ma loll mõtlen esialgu, et ongi see homne vihm juba kohale jõudnud, aga tegelikult algas suusahüppajate trenn ja veega kasteti laskumisrada, kui nii võib öelda ning see kõrval olev torn on mõeldud üksnes treeneritele ja tavakodanik sinna ei pääse. No hea kloun olen ikka.😀 Mis teha kui pole asjaga kursis.

Väike- Munamägi.

Tehvandi suusastaadion.

Siinne ümbrus on kõik selliseid treenimisradasid täis.

Sai just ennem öeldud, et ega vaated nägemata jää.

Need samad kaks torni, millest just rääkisin.

Võimalus on ennast proovile panna ka torni 
34 m. kõrgusel ronimisseinal.
NB! Ainult instruktori olemasolul.

Otepää linnamägi.

Keskväljak.

Otepää kesklinna Konsumis sooritan vajalikud ostud ja ongi aeg hakata liikuma tänase ööbimispaiga  poole, milleks on Angunina lõkkekoht Pühajärve ääres. Otsimisega läheb küll natuke aega, sest pole seal enne olnud, aga leian. Asub see Pühajärve matkaraja ääres ja autoga siia ei lasta, mitte ligilähedalegi. Lisaks ei lubata ka telkida ja tegelikult ei saakski seda mugavalt teha, sest maapind on järve poole kaldu. 

Kuna homseks lubatakse very heavy raini ja thunderstormi minu hinnangul juba niigi läbivettinud Lõuna-Eestisse, hakkan puukuurist korraldama elamist. Alla võiks tulla midagi garaaž/kööginurk taolist, ülakorrusele magamistuba. Tänu homsele ilmamuutusele teen ka marsruudi jälle ümber ehk jätan välja sellistes tingimustes sõidetamatud kruusateed, seega ka Varbuse maanteemuuseumi ja Karilatsi vabaõhumuuseumi külastamise. Nende vaatamisväärsused nagu nimigi ütleb, asuvad ju enamjaolt väljas. Mida ma seal paduvihmas vahin. Pole hullu, mul neis mõlemais nagunii juba käidud ja alati saab pere ja autoga ilusa ilmaga tagasi tulla.

Õhtul enne magamaminekut vaatan veel korra ilmateadet ja aina hullemaks läheb. Pool kuu normi sajab ühe päevaga alla, lisaks kõva tuul ja äike. Vist tuleb maailma viimane päev. Vihmapüha ei taha ka pidada, sest ei suuda terve päev pisikeses puukuuris istuda. Mis teha kui olen loomult selline rahutu ja tung on edasi liikuda. Vaatame, mis saama hakkab. 

Apteekrimägi.

Pühajärv korrastatud rannaga ootab soojemaid ilmu.

Sõjatamm.

See on nüüd see maja, kuhu Väino saadeti. 
Mingi kakssada kilomeetrit Tallinnast.
("Vanad ja kobedad saavad jalad alla.")
Oi kuidas mulle see film meeldib. Ehe Eesti elu.

Angunina lõkkekohas avaneb vaade Pühajärves asuvale
Kloostrisaarele.

Garaaž/kööginurk.

Magamistuba.

                                                                                                                                     Äpp: 81,54 km.

                                                                                                                                      Velo: 86,1 km.  

                      Kolmas päev, 26 mai. Angunina - Valgesoo.

Oh sa püha püss. No sellise ilmaga pole mina rattaga enne sõitnud. Terve päev paduvihmas ja külmas vastutuules.

Alustan siiski hommikust, õigemini ööst, kus toimus ka paar seika, mis sundis ärkama. Kõigepealt hakkas tõusva tormi abil lahti paiskuma minu "magamistoa" uks, ehk kuuripealse luuk. Unise peaga vaatasin, et pole pääsu, tuleb alla ronida ja rattakotist jupp nööri otsida, aga siis sai selgeks juba päeval märgatud põrandal oleva puuoksa otstarbekus. Toppisin selle luugi ja seina vahele. Kõik OK, peab.

Järgmisena kukkusid katusele üsna suurte paukudega paar käbi. Korraks ärkasin taas, kuid uinusin kiirelt.

Hommikul ongi jama majas. Sajab täiega, aga nagu eile ütlesin, siis vihmapüha pidada siiski ei plaani.

Asjad õnnestub kuuris kuivalt kokku pakkida ja panen velosipeedima Otepää ja seejärel Saverna poole. Vihma kallab, vastutuul ja need neetud künkad (loe tõusud) ei lõppegi. Teeäärde jäävad Cantervilla loss ja Valgjärve park, kuhu sisse ei põika. Esiteks ei tule praeguse ilmaga pildistamisest niikuinii midagi välja ja teiseks käisime need kohad eelmisel aastal läbi. Lõpuks jõuan peale uskumatut eneseületamist Savernasse ja siinsesse Konsumisse. Süüa ei taha absoluutselt, kuigi lõunaaeg on põhimõtteliselt käes. Momendil on ainult kaks asja, mille järgi isu on. Õlu ja vesi. Igaks juhuks topin kotti siiski ka ühe jogurti, sest kauplusi minu teada täna rohkem teele ei jää. Jogurti kohta niipalju, et pole selliseid tooteid jälle terve vahepealse aasta tarbinud.😋

Edasi Ihamaru (lahe nimi) poole. Teele jääb Tuleviku nimeline bussipeatus. Vargsi loodan, et helge tuleviku, kuid padu ei lõppe. Läheb hoopis hullemaks. Vihm taob tugevneva tuule abil otse näkku. Nii kui suu lahti teen on see hetkega vett täis. Naljaga pooleks võiks öelda, et looduslik automaatjoogisüsteem toimib täiega, aga naljatuju pole. Kaugel sellest. Tahaks bussipeatustes puhata, aga ei saa, sest seisma jäädes hakkab kohe külm ja peab edasi sõitma, et sooja saada, aga ei jõua ju. Karilatsi vabaõhumuuseumist möödudes saan päeva seni suurima valingu kaela nagu oleks ämbrist visatud. Kurat, oli vaja eelmisel aastal ära sõnuda, et mai lõpp on reeglina alati ilus olnud. Niipalju siis reeglitest.

Postitee.

Lõpuks jõuan läbimärjana, läbikülmununa ja läbikurnatuna RMK Kiidjärve külastuskeskusesse. See on tänase hirmsa päeva esimene meeldiv olukord, sest tuba on soe, saan puhata ja kraanist pudelisse vett juurde lasta. See on nagu oaas kõrbes. Tänase päeva puhul on vist parem võrdlus saar meres. Lisaks jätab siinne töötaja Kati ka väga meeldiva ja sooja inimese mulje. Kõike kaunist sulle Kati.

Ostan meene ja kütan edasi. On jäänud viimased kilomeetrid Valgesoo vaatetornini ja telkimiskohani. 

Algselt plaanitud Otteni lõkkekohta jõudmine jääb täna ära, sest see ei ole lihtsalt võimalik. Mis te arvasite, et ma kuivasin seal külastuskeskuses ära või. Loomulikult mitte. Lisaks on kergelt paha olla, mis viitab selgelt ülekoormusele. Esimest korda tekivad loobumismõtted...

Viimaks kohal. Püstitan telgi ja vahetan riided (loe ajan selga talvekombinesooni). Oi kui õnnelik ma praegu olen, et taipasin selle kaasa võtta. Antud olukorras on sõna õnnelik muidugi kahtlase väärtusega. Kui olen umbes kaks tundi telgis olnud ja lisaks tunkedele kasutanud ka Liviko "sooja pesu" ning sisse "vägistanud" jogurti, pole ikkagi veel soe hakanud ja ka süda ei lõpeta peksmist. Loobumismõtted ei ole ära läinud...

Õhtu hakkab kätte jõudma. Sajab siiani ja kõigi eelduste kohaselt ei jõua sõiduriided homseks ära kuivada. Loobumismõtted süvenevad...

Muide ilmaennustajad lubasid alles üleeile, et täna sajab siin hoovihma vaheldumisi päikesepaistega ja temperatuur küündib seitsmeteist plusskraadini. Oleks siis nii, oleks suht pidu ja pillerkaar, aga pole ju. Ja nüüd tunnen, et tekivad kõrvetised ka veel, mida mul pole aastaid olnud. APPI!

Hoiatuseks teistele matkajatele, et ei ole vaja vägisi nuia neljaks ajada ja tuleb oodata ikka kuivemaid perioode. Minu sõnade kinnituseks nägin enne Kiidjärve raudteejaamas istumas kahte jalgsimatkaselli ja rääkisin sellest ka Katile, mille peale ta vastas, et need käisid siit läbi ja ütlesid, et põgenevad rongile, sest sellistes tingimustes pole võimalik matkata.

Järsku tajun, et telgi katusele enam midagi ei krabise ja ronin välja. Ümberringi on ülim niiskus ja liga. Kõik tilgub. Täna mitte ei või, vaid peab lõkke üles tegema, et tosse ja riideid kuivatada. Metsast midagi kuiva leida pole praegu muidugi võimalik ja sukeldun puukuurikese põhja "arheoloogilisi" kaeveid tegema. Ma eriline lõkkemeister pole, aga tean, et väikestest asjadest algavad suured ja "vundament" peab tugev olema. Õnnestub. JESS!!! Riided panen toikade otsa kuivama ja seejärel asun õhtusööki valmistama, milleks on riisinuudlid suitsuvorsti ja isekasvatatud küüslauguga. Neid matkadel populaarseid nn. "turbokaid" (kiirmakarone) mina süüa ei suuda. Soovitan vahelduseks proovida riisinuudleid, mis ei ole loomulikult ka mingisugune gurmeetoit, aga minu arust on need tunduvalt maitsvamad kui nii võib võrrelda. Müüb neid näiteks Prisma. Kui siin jutt juba "turbokatele" läks, siis olen proovinud neid ka söödava(ma)ks teha (kodus) ja lähevad paremaks küll. Näiteks prae pannil küüslauk koos pitsasingitükkidega. Vala need potti valmis kiirnuudlitele peale. Lisa merevaiku ja sega korralikult läbi.

Aeg minna magama. Riided, millega olen tänu jätkuvatele hoovihmadele jooksnud lõkkeaseme ja telgi vahet, on muutunud olekust märjad, konditsiooni niisked. Asi seegi. Muide EMHI asukohapõhine prognoos ütles, et viimane piisk tuleb siinkandis alla pool seitse ehk mitu tundi tagasi. Mul pole sõnu.

Kui tossud on märjad, aga käia on vaja, tuleb jalga panna
kuivad sokid, siis prügikott ja ongi puhtam ja kuivem olla.

Käib riiete kuivatamine ja söögi tegemine.

"Riisikad".

Mis äka see veel on?😋

Kuna tänane ilm pildistamist ei soosinud,
panen kompensatsiooniks mõne foto kaasasolevatest asjadest: 
Koerapeleti.

Vana telefon kahjuks jõuludeni vastu ei pidanud, seega tuli
soetada uus. Kui muud asjad ostan reeglina tuntud firmade
omad, siis telefonidega on mingi kiiks. 
Pildil on Hammer (haamer), mis on kõigekindel. Loodan, et
ka töökindel. Kaal 266 g., akupangal 462 g. 
Tõelised raskekaallased kogukaaluga 728 grammi.

Kaasasolev ajakiri.

Torni otsast paistab Valgesoo.

Torn ise selline.

                                                                                                                                     Run: 52,37 km. 

                                                                                                                                     Ratas: 54,6 km.

                                                                                                                                     Head ööd.

                           Neljas päev 27 mai. Valgesoo - Põlva.

Ärkan selle peale, et soost kostab igasuguseid põnevaid hääli. Öö oli kuiv ja samasugusesse olekusse on muutunud ka minu eile veel niisked sõiduriided, millega magamiskotti pugesin. Kuna öö oli lisaks ka veel külm, siis imestan, et mul vilu ei hakanud. Ka hommik on samasugune. Praegu päikegi piilub, aga ilmaprognoose vaadates selgub, et üleöö on kõik muutunud ja loomulikult halvemuse poole, väga palju halvemuse poole. Eile lubati, et kui selle päeva üle elan, on edaspidine olukord lumme kusta, siis nüüd prognoositakse, et täna läheb ilm sama hulluks nagu eile. Meel muutub mustaks. Eriti tusaseks teeb, et viimaste prognooside järgi läheb ilm just siis soojaks ja kuivaks kui tagasi tööl pean olema. 

Söögiisu endiselt pole, aga tuleb midagigi endale sisse suruda, et sõidurammu jaguks. Hakkan võtma viiendat lusikatäit kaerahelbeputru ja... õnneks saan õigel hetkel pidama. Ülejäänud läheb prügikasti. Vabandust, aga ütlen nii nagu asi on. Ausalt.

Niigi pisikesel puukuuril on selline avaus, et ratta lenksud sealt
kõrgustpidi sisse ei mahu ja osa velosipeedist seisis öösel õues. 

Keegi on nalja teinud.

Pedaalidele tuld. Ilm on küll kuiv, aga juba päike kaob ja tekivad pilved. Suur rebane kihutab eest läbi. Midagi ta siin maanteekraavis toimetas. Võib-olla mõni auto alla jäänud lind/loom oli menüüs. Ei tea. Peagi olen "Viimse reliikvia" filmi radadel ehk Siimu (Otteni) silla ja Riesbieteri kalju juures. Need asuvad RMK Peraküla-Ähijärve matkateel. Tohutu veehulk, mis taevast alla sadanud, on viinud kaasa pinnase ja järgi jätnud ainult kivid, millel sõites on rappumine nii suur, et lenksukotist "hüppab" fotokas välja rataste alla. Õnneks märkan ja ka üle ei õnnestu sõita, muidu poleks siin ühtegi pilti.

Siit see RMK matkarada tuleb. Võib kõlada ootamatult, aga 
selle metsa taga asuvad Taevaskojad, kuhu ei läinud, sest mul 
on nendest üleküllastumus.

Siimu (Otteni) sild. Muide see hobune, kes filmis jõkke 
kukkus, olevat ellu jäänud.

Riesbieteri kalju.

Olen ma ikka õigel teel?

Orajõgi.

Põlva, "Hullu Lehma" pubi välilaud ja mina, ühes käes telefon, teises pubinimeline burger. Tunnen, et söögiisu on hakanud taastuma (no kes siis burksist ära suudab öelda), kuid kergelt paha on ikka veel olla. Telefon on käes sellepärast, et uurida värskemaid ilmaennustusi lootuses, et need on muutunud leebemaks, kuid vastupidi, lähevad üha hullemaks ehk lõunast ootab mind ees kümme tundi paduvihma ja ööseks temperatuuri null kuni pluss kolm (täna öösel oli kaheksa soojakraadi) ja justkui selle kinnituseks, et ilmataadil on tõsi taga, hakkabki ülevalt tilkuma. Kell on alles kümme. 

Siit kuuekümne viie kilomeetri kaugusel Obinitsas on küll üks mõistlike hindadega turismitalu, aga ma ei veaks sinna vihmas, külmas ja pehmetel kruusateedel välja. Täna juba erinevalt eilsest paarkümmend versta seljataga ka. Praegu ma küll kontrollin olukorda, mis tähendab, et kõik asjad on korras, terved ja kuivad, kuid siiski sünnib raske otsus jätta matk pooleli. Ei ole mõtet vägisi ninast veri väljas punnitada. Rattaga matkamine peab olema nauditav. Vaadata kohti, inimesi ja loomi. Imetleda loodust ja vaateid. Lasta päikesel enda peale paista, käia ujumas, tunda aroome jne. Ühesõnaga võtta asja rahulikult ja mõnuga. Praegu on kõik vastupidine. Seda enam, et peale Põlvat satun oma lemmikmaakonna lemmikkohtadesse (no peaaegu) ja sealseid vaateid ja teid tahan nautida päikeses ja soojas, mitte märja ja külmununa "taigna" sees sõites. Ka jahedad ööd telgis koosluses niiskete riietega ei ole kaugeltki lõbus. 

Põlva paisjärv.

Lõõtsamees.

Pubi.

Hullu lehma burger.

Nillib.

Ootan Raidot järgi ja järsku seisab minu ees kerjus. Küsib seitsekümmend senti, omal pläru hambus. Ma ei saa sellistest aru. Sigarett ei ole eluks hädavajalik. Teadagi kuhu see raha läheks. Mul on mitu kogemust, kus suvel ringi reisides tuleb inimene ligi ja hakkab kaebama, et pole juba mitu päeva söönud, anna raha. Seepeale teen pakiruumi luugi lahti ja ütlen söö. Siin on saia, vorsti, mahla. Selle peale öeldakse, et käi p...e, ma tahan suitsu. Nii saabki inimese tegelikest soovidest teada kui raha ei anna. Samas meenub ka üks vastupidine kogemus. Jõulude ajal tuli üks muti poes minu juurde, lõi risti ette ja palus leivaraha. Ütlesin, et raha sa ei saa. Vali leib välja ja ma ostan selle sulle ära. Läks ja valiski. Ostsingi. See siin aga jääb rahast ilma.

Saabub Raido. Kui autosse istun, oleksin nagu saunalavale sattunud, sest kere on külmaga nii ära harjunud. Koju sõidan diagonaalis läbi Eesti ja hetkeks, rõhutan AINULT HETKEKS, lülitan kojamehed välja. 

Viljandis teen ka vahepeatuse, sest siin on üks väga hea kalapood. Kui autost välja astun, saan aru kui jäine see ilm tegelikult on, sest ihu on vahepeal sooja saanud. Kaasa ostan latika ja kolm tuulehaugi, sest kala, eriti valget kala peab sööma. Lähevad suitsu.

Koju jõudes teen sauna tule ja ka katlasse, et maja soojaks kütta. Umbes kolme nädala pärast hakkavad päevad juba lühemaks minema. Õudne, mis kuradi kohas me elame. 

Lõpetuseks ütlen, et mis sitasti, see uuesti ja plaan on matk ikkagi lõpetada.

                                                                                                                             Äpp: 21,1 km.

                                                                                                                             Velo: 22,4 km.

                                                Vahekokkuvõte.

Seekord "lendasin" Lõuna-Eestile peale liiga optimistlikult ja läksin alt. Lausa nii positiivselt olin meelestatud, et kaasa võtsin isegi päikesekreemi ja lühkarid (ime, et ujukad maha jätsin). Mäletatavasti oli eelmisel aastal lugu vastupidine. Lubati äikesetorme ja öökülmi, aga ilm oli megailus. 

Kõige rohkem ei vihastagi mind ilm, vaid selle ennustajad. Kurat, mille eest te palka saate. Sellel matkal muudeti ilmaennustust mitu korda päevas ühest äärmusest teise. Näiteks täna neljapäeval burksi süües vaatasin EMHI-st, et nädalavahetus tuleb ilus, päikesepaisteline ja sademeteta ning mõtlesin, et laseks ennast ööseks Võrru viia ja homme hommikul tagasi tuua. Tuleks üks päev lisaks, aga saaks matka lõpetatud. Kui paar tundi hiljem autoga Võru poole vurasime, tuli ERR-ist ilmateade, mis ütles, et nädalavahetus tuleb hoovihmane. Eriti tihedate vihmahoogudega tuleb leppida Lõuna-Eestis. No mida kuradit? Teie järgi ei ole võimalik teha mitte ühtegi plaani. 👎

Ennast pean matka katkestamise puhul ikkagi võitjaks, sest seekord ületas mõistus tundeid. Eilne viiskümmend pluss kilomeetrit paduvihmas ja jäises vastutuules kurnasid keha ära ja täna seda korrates ei oleks ma vastu pidanud, seega kaotanud. Ka ei ole mul vaja endale, ega teistele mitte midagi tõestada. Jah, tark ei torma ja mul olid puhkuseavaldusel kuupäevad panemata, aga otsustasin ikkagi nüüd matkama tulla, sest ilmateenistused lubasid järgmiseks nädalaks veel hullemaid olusid. Hiljem kohtasin ühte tuttavat, kes ütles, et oma puhkusenädalat planeerides astus ta sama reha otsa. Nüüd hiljem võin öelda, et pandi jälle puusse ja terve nädal oli suvine ning mis peamine, kuiv.

Täna matka jätkates oleks valitsenud terve päeva järgmised olud: https://youtu.be/6oA46H3U-MQ

                                                                                                                                                                                                                                                                                      I WILL COME BACK.

       Jalgrattamatk Lõuna - Eestis.    Vol. 2

No ei saanud rahulikult olla, ega muude asjadega enne tegeleda, kui poolik ettevõtmine on kriipsu alla saanud. Niisiis jätkan sealt, kus enne pooleli jäi.

Ilm on kümne päevaga tundmatuseni muutunud. Loomulikult paremuse poole, sest halvemaks poleks enam palju minna saanud. 

Mina ei ole muutunud. Ikka samasugune jonnakas tegelinski, kes tahab plaanitud asja sirge seljaga ära lõpetada. Küll olen teinud matkas muudatuse. Nimelt koondasin järelejäänud poolteist päeva ühte ja sõitma lähen ilma "kaasavarata" ehk kerge rattaga, kaasas ainult hädavajalik, milleks on natuke juua, tsipa raha, koeratõrje, telefon, selfipulk, päikesekreem, rätik ja... ujukad, sest mine tea, äkki...

See oleks kõik kompensatsiooniks eelnevale. Nautida nüüd imeilusat sooja ja päikeselist ilma, Lõuna-Eesti suurepärast loodust, männimetsade lõhna ja kerget ratast.  

                              Viies päev 6 juuni. Põlva - Võru.

                                                  Väga pikk pühapäev.

Hommikul kell viis on äratus. Termomeeter näitab sama, mis kümme päeva tagasi ehk üksteist kraadi sooja, kuid täna on meeleolu hoopis teine, sest tean, et pügalad hakkavad kiiresti kerkima ja vihma ei tule. Nii ka läheb. Viljandis näitab autotermomeeter viisteist ja Võrus juba kakskümmend soojakraadi. Peale kolmetunnist sõitu väike kohv ja seejärel viib õde mind Põlvasse. Samasse kohta, kus matk pooleli jäi ehk "Hullu Lehma" pubi ette. I AM BACK!!!

Olen kerge rattaga tagasi, et nautida tänast päeva täiega.

Saan vaevalt ratta auto pealt maha tõsta ja õe Võrru saata kui kohe on mingi järgmine paadialune platsis, ütlemisega oo, milline varustus. Meelitab kurask, sest pole mu vanal velol ju mingit varustust, ainult lenksukott on. Vastan, et on-on ja panen ajama enne kui jutt suure tõenäosusega sentide lunimise peale jõuab. Seda seitsmekümne sendi meest näen ka. Tutvub parasjagu ühe prügikasti sisuga.

Nagu enne sai juba öeldud, on ilm täna võrratu ja sõit kerge rattaga super. Tükati jääb käikegi väheks, sest ainult viisteist neid ongi. 

Peagi olen Leevi külas. Siinsesse poodi sisse ei astu, sest googlemapsis on selle kohta märge LGBT sõbralik. Mina seda ei ole. Las toimetavad vaikselt kuskil teki all, mind ei häiri, aga paraadile sellega uhkustama tulla pole küll vaja. Ka lastest on kahju, kelle ajutegevus elutee alguses pekki keeratakse, et kumb on emme, kumb issi. Omasooiharus ei ole normaalsus, vaid haigus.

Siinkohal kasutan võimalust rääkida ka teisel teemal, milleks on pagulased. Loomulikult tuleb aidata inimesi, keda oma kodumaal kiusatakse. On ju meidki vastu võetud. Samas räägitakse neegripoistele, et kui Euroopasse lähete, võetakse teid avasüli vastu, antakse suured autod ja elu on lill, sest raha saab igaüks võtta seina seest niipalju kui vaja. Kui kohale jõudes selgub, et nii see kaugeltki pole, siis hakatakse laamendama, röövima, vägistama, tapma... EKRE praegune valija on rääkinud.

 

Vahele natuke kaunist loodust kah.

Nüüd on probleem. Tahan läbi sõita sellise ägeda nimega kohast nagu Lihtensteini, aga teeremondi tõttu on tupiku märk ees. Jalgrattaga ümbersõit tähendab suurt probleemi (loe kilometraaži). Küsin ühelt kohalikult, mis arvad? No rattaga ikka läbi saab. Lähen ja saangi. Tegelikult poleks probleemi ühegi sõiduvahendiga, sest selgub, et teeremont on põhimõtteliselt valmis. Lihtensteini küla sildid on kahjuks veel tagasi panemata, mistõttu jääb pilt tegemata.

Edasi jäävad teeäärsesse metsa Oodsipalu oru hiiglased, ehk Eesti kõige kõrgemad harilik kuusk (48,6 m.) ja harilik mänd ( 46,6 m.). Kuusk on tänaseks küll ära kuivanud. RMK koduleht viitab nendeni juhatavale viidale, mida minu silmad ei märka ja umbes metsa minemisel ei näe ka mõtet. Puid ju ümberringi küll ja veel.

Kihutan edasi. Eesmärgiks olen võtnud Meenikunno matkaraja läbimise. Selle teekese peal, kust rada otsima siirdun, pole samuti ühtegi märki. Vaatan kaarti, no peab olema. Nii sõidangi umbes kaks kilomeetrit teadmatuses mööda metsateed, kuid kohale jõuan täpselt õigesse kohta. JUHHEI! 

Teepealt kuuesaja meetri kaugusel on Liipsaare metsaonn. Autoga sinna ei pääse. Perele pakkusin korra siia talvel nädalavahetust veetma tulla, sest kõik vajalik on olemas. Puupliit, kamin, narid, pingid, laud, kütepuud ning muidugi võrratu loodus kauba peale, kuid miskipärast ei võetud vedu. 

Süvahavva. Siin asub ka loodustalu ja etteteatamisel avatav
villavabrik muuseum.

Probleem.

Teel metsaonni.

Kohal.

Elementaarne on olemas.

Ja käituda tuleb siin korralikult, sest silma hoitakse peal.

Edasi lähen sõna otseses mõttes omadega rappa, ehk sinna mis jääb ülemisel pildil selja taha. Otsustan kitsast laudteed pedaalides läbida, kuigi tean, et seda teha ei tohi, eriti märjaga. Otse loomulikult sõidan õige pea üle ääre turbasse, toimub momentaalne seiskumine, "lendan" sadulast maha ja saan haiget, kuigi jään õnneks siiski püsti. No hea tolvan oled ikka. Lugenud ju teiste juttudest küll, et ei saa, on kitsas ja plankudel suured vahed sees, kuhu ratas sisse vajub. Aga mina olen ju tegija. Kloun mitte tegija.

Valu läheb üle ja mingi aja pärast muutub ka laudtee laiemaks ning plangud on pandud risti. Nüüd ei ole sõitmisega enam probleemi ja peagi olen rabast väljas. See lai laudtee on tehtud siia selleks, et ka lapsevankritega ja ratastoolidega inimesed saaksid rappa minna.     

Sõit, mida üritasin siin teha, jäi lühikeseks.

Raba ise selline.

Siin on ka järvi. Pildi suurim ehk Suur-Soojärv.

Valgjärve poolses osas olev nn. laiatarbe laudtee.

Peagi olengi Valgjärve ääres, kus on ka ujumis ja telkimiskoht. Huvitav on see, et siin lähedal (ainult pool kilomeetrit) asub ka Mustjärv ehk kõrvuti asuvad Eesti üks selgemaveelisemaid ja üks tumedaveelisemaid järvi. Ka Mustjärve juures saab ujuda ja telkida. Tegemist siis Nohipalu järvedega.

Kui jutt juba ujumisele läks, siis ka minul on see plaan, aga mingi muti on juba vees ees ja kui ma rattaga lähemale sõidan, siis selle koer peab ujumisranda nende territooriumiks ja ei taha mind sinna lasta. Loobun ja panen edasi ning järsku kuulen, et tagant tuleb hirmsa hooga juba järgmine koer. Pidurdan järsku. See tuleb penile üllatusena/ehmatusena, et ei saagi saaki taga ajada ja üritab pidama saada, aga füüsikaseaduste vastu ei saa ja ta lohiseb mööda kruusateed minust mööda. Kui lõpuks püsti saab, näeb välja nagu tolmuahv ja põgeneb kiunudes saba jalge vahel sinna, kust tuli. Kõige rohkem ajab vihale, et autosuvila juures, kust see tuust välja kargas, vahtisid kõik põnevusega, kas saab säärest kinni või mitte. Keegi koera tagasi ei kutsunud. Värdjad. Mõtlen, et lähen tagasi ja küsin, et miks loom avalikus ruumis lahti on, aga löön käega, sest sealt hakkab niikuinii kostma siukest jura, et ta on sõbralik ja ei tee midagi jne. Pohh, jäin ju terveks ja olen siin ennegi öelnud, et seda maailma ei ole võimalik ära parandada. Selle teema lõpetuseks ütlen, et ka meie võtame tihti oma Pätu (pilt jutu alguses) matkaradadele kaasa, aga rihma otsast saab ta lahti ainult siis kui olen veendunud, et võõraid inimesi lähedal pole, eriti koeri, sest ta ei saa nendega läbi.

Järgmisena jõuan Ilumetsa meteoriidirkaatrite  juurde. Täpsemalt neist suurima ehk Põrguhauani, kuhu saamiseks tuleb sisse astuda Põrguväravast. Kommentaariks ütlen, et parajalt suur auk on ikka.

Saan põrgust edukalt välja ja võtan sihiks lõunas asuva Orava küla, sest siit idapoole sõites hakkaksin juba ümber Eesti matka marsruuti kordama.

Põrguvärav.

Põrguhaud.

Orava poe juures pean parasjagu lõunapausi kui ligi astub järjekordne, seekord eriti värvikas poetagune tegelane ja hakkab tulema. Saan teada, et tüüp tegeles omal ajal vene kroonus spordiga, seejärel peale mõnda lonksu värvati juba Kaunase Žalgirise korvpallimeeskonda ja kui olen söömisega umbes poole peale jõudnud, on sell juba NBA-s ja teeb seal suuri tegusid ning on üleüldse üks hirmus kõva mees. Vahepeal küsib, et kuhu mina lähen. Vastan, et Võrru. Võrru, sinna on ju kolmkümmendviis kilomeetrit. Nüüd mõtlen, et teen tagasi. Ütlen, et sõidan jah Võrru, aga kas sa tead, kust ma hommikul tulema hakkasin. Ei tea. Raplast hakkasin. Raplast, mitu sekundit vaikust ja seejärel ütleb kurat, sa oled ka kõva mees. Tegelikult ma ju ei valetanudki.😁 

Hakkan vaikselt minekule sättima ja nüüd võetakse juba laulutuurid ülesse. Tantsuvihtumist siiski ootama ei jää ja lahkun ning õige pea olen Piusal. Rahvast on siin palju. Tuian natuke ringi. Koobastesse sisse ei lähe (olen sel teemal siin eelnevalt juba rääkinud), aga külastuskeskuses käin küll ära, et vaadata, kas Piusa liiva müüakse endiselt lapikutes laua viina pudelites. Selgub, et müüakse küll, aga äri on vahepeal kõvasti arenenud, sest silti enam pole, seestpoolt on taara kangaga ära voodertatud ja kraegi ümber sätitud. Kusjuures ime-ime, hind (3€) on jäänud samaks.

Olen jõudnud Piusale.

Areng.

Obinitsas on plaan veelkord kauplust külastada ja mõtlen, et millise "superstaariga" seekord siis teed ristuvad. Poest ostan külma õlle, sest ilm muutub üha kuumemaks ja kuna kere on läinud ootamatult kiiresti läilaks (süüdi on selles enne tarbitud jogurt=lurr), turgutan seda täissuitsuvorsti viiludega. 

Söön, joon, ootan, käin ümber poe, loen teadetetahvlit ja mitte keegi ei tule ligi. No ei ole võimalik, aga nii on. Kindlasti on ka selles külas värvikaid tegelasi, aga ju on siis aeg vale (loe hiline).

Muide siin Obinitsas on ka üks söögikoht (nime ei nimeta), kuhu me perega eelmisel aastal rõõmsalt sisse marssisime ja seejärel hirmunult põgenesime, sest nelja burgeri eest küsiti...44€. Saan aru, et tegemist pole klassikaliste lägaburgeritega, aga ikkagi tundub, et ahnusel pole piire. Mahlad oleks veel peale selle olnud. Siinkohal kasutan juhust ja ütlen etteruttavalt, et selle suve teises pooles leidsin koha, kus nelja kotletisaia eest taheti süüdimatult saada KUUSKÜMMEND NELI EUROT!!! APPI!!! 

Selline põnev tee läheb Piusalt Obinitsa poole.

Äri käib. Kui eelmisel tahvlil oli eetri müügikuulutus, siis
siin ostetakse võililleõisi kokku. Iseenesest ju päris hea hind 
kui jutt käib toorest kraamist, aga kas käib, ei tea, pole kursis.

Edasi on plaan vaadata üle Härma müür ehk Piusa jõe ääres asuv liivakivipaljand. Olen siin kunagi ammu olnud ja siis avaldas see mulle tuhat korda võimsamat muljet kui Taevaskoda. Eesti mõistes on inimene siin looduse ees nagu kirbus..t. Otsin mis ma otsin ja vahepeal nagu paar silti näitavad ka ja siis jälle ei näita ning mingil hetkel avastan, et olen juba lootusetult kaugele liikunud, aga tagasi ka ei lähe, sest verest, higist ja pisaratest on kaks esimest juba olemas sääskede ja lahtise liivaga metsatee näol, millel olevad tõusud ei näigi lõppevat. Lisaks kipuvad mõlemad jalad krampi minema, et jääda ja see on väga halb areng. Ja kui sellest kõigest veel ei piisa, siis hakkab ka ajaga kitsaks minema. Natuke jääb küll kripeldama, aga pole hullu,  

Jalad annavad peale pisikest puhkust (niipalju kui sääseparved võimaldavad) õnneks järele ja ka metsatee pinnas muutub kõvemaks ning varsti olengi suurema tee peal väljas. Koormatud matkarattaga poleks ma küll nendest liivastest tõusudest üle saanud. Selles piirkonnas on veel üks müür, nimelt Make müür, aga mulle tänaseks aitab ja las jääb midagi siiakanti seemneks ka. Seda enam, et "allapoole" minnes hakkaksin taas ennast kordama ning ei jäägi muud üle kui keeran ratta Võru suunas ja proovin vaikselt ja kergelt vändata, et jalalihased taastuda saaksid. 

I-ME-LI-NE.

 

Õhtu hakkab vaikselt kätte jõudma. Koos sellega veel kaks asja, milleks on Võru linn ja matka lõpp. Imelik et viimases lõpus polnudki enam midagi vahtida, ega pildistada. 

Tekkinud on külma fanta isu. Teele jääb A1M, kus külmi karastusjooke pole. Järgmisena lähen Nöörimaa Toidukeskusesse. Siin samuti pole. Mis toimub? Näen külmkapis mingit spordijooki kirjaga "Orange". Võtan (loe ostan) selle, sest suren tõenäoliselt enne janusse kui linna pealt ihaldatud külma joogi leian.

Olengi õe juures tagasi. Väike taastumine ja peagi algab kodutee. Alustan seda sellega, et lähen Tamula järve ujuma plaaniga saada soolakiht seljast maha ja olemise värskeks. Vesi on veel külmavõitu (loe ebameeldiv), aga eesmärgi saan täidetud. Selle aasta esimene ujumine on tehtud. Jess!

Tagasiteel teen peatuse Saverna Konsumis/Terminalis (tankla), võtan juustuburgeri eine, külma fanta (lõpuks ometi), istun välilauas päikesevarju all ja peale kõige selle naudin veel kuuma (auto näitas teel siia +27, ametlik on +25) ja pilvitut suveilma. Just siit hakkas eelmisel kolmapäeval minu seni kõige hullem paduvihma ja külmaga võitlemise matka osa. Nüüd aga on kõht täis ja istun... autosse, et nautida sõitu ja kuulata lemmikmussi (loe raskematsorti). Milline kontrast. Koju jõuan peale kümmet ja voodisse südaööl. Vahin lakke ja mõtlen, TEHTUD. Hommikul kolmveerand seitse on äratus ja tööleminek. Magusat und.

                                                                                                               

                                                                                                                                Run: 115,1 km.

                                                                                                                                Ratas: 120,7 km.

                                                                                                                                Auto: 552 km.

Nöörimaa Toidukeskus. All on pood, üleval odavate hindadega
söögisaal. Muidu ok., aga süües peab arvestama, et sind 
läbi akna jälgitakse. Lauakombed olgu viisakad.😋 

Tamula järve rand.

Saverna Konsum/Terminal.

Nüüd sügisel kui ilmad kehvad ja seda juttu siia ümber kirjutan, siis takkajärgi võin öelda, et mõnikord vist tark ikka tormab ka, sest no hea küll, mai oli seekord Võrumaal erakordselt vihmane ja siinse mõõtejaama andmetel sadas maha 120 mm., mis on pikaajalisest keskmisest peaaegu kolm korda rohkem, aga mis sealt edasi saama hakkas... Nimelt jääb 2021 aasta Eestimaa suvi meelde kui erakordselt kuum. Eriti juuni ja juuli, mis olidki üks suur kuumalaine, kus temperatuur püsis pikalt üle kolmekümne kraadi, mille tagajärjel paljud vanemad inimesed surid. Lisaks kaks kuud kestev põud. 

Sellistes tingimustes matkata väikestel metsateedel (ja üldse) oleks olnud hullumeelsus. Tänu kuumusele olid ka parmud erakordselt tigedad ja suured. Nägin suisa 5-6 cm. pikkuseid monstrumeid.

Matkama minna oleks olnud võimalik alles augustis, aga mul olid plaanid selleks kuuks juba tehtud.

Lisaks otsustas vihm, mis kahel eelneval kuul taevas püsis, kiirlaenu intressidega alla tulla, ehk august oli sarnaselt maile väga vihmane ja külm.

Matka ennast takkajärgi meenutades võin öelda, et läks nagu läks. Ju ta siis pidi niimoodi minema. Selline ongi elu. Alati ei suju kõik ideaalselt. Lõppkokkuvõttes läks ju kõik hästi. Sai käidud, nähtud, oldud, tehtud.

Ilma "pampudeta" rattaga sõita oli nauding. Samas kui oled oma "killavooriga" õhtul ettemääratud laagriplatsile jõudnud, on ka see nauding.

Koertest niipalju, et seekord tekitasid probleeme ainult suvitajate lahtiselt ringi jooksvad loomad. Majaomanikel olid asjad korras ja penid küll lõugasid, aga välja ei pääsenud. Tublid, nii peabki.

Ja veel. Tunnistan üles, et mul on rattaga matkamisest kõrini. Peast käis korra läbi ka mõte rattakotid ära põletada, et kiusatust ei tekiks. Õnneks mõtteks see jäi, sest võib-olla mõne paaripäevase tulevikus siiski teen, kuid üldiselt on aeg edasi liikuda. Näiteks teha mõned matkad ühe teise sõiduvahendiga (vihje on selle jutu alguses) sellistesse kohtadesse, kuhu enamus inimesi, kaasaarvatud mina, pole enne sattunud. No hea küll, teen elu lihtsamaks ja sõiduvahendit näeb siit: https://youtu.be/jwiPDoQ4g1Y  (NB! Päästevestid on paadis olemas. Momendil on lihtsalt vesi soe, kallas lähedal ja ujumisoskusega niipalju, et sinna jõuda, pole probleemi. Üks märksõna on veel ja see on täielik kainus). 
Kas mõtetele ka teod järgnevad, näitab aeg. Kui tegusid ei tule, pole ka siia millestki kirjutada. Võib-olla nikerdan talvel garaažis midagi valmis. Mõtteid on, aga ei taha enne kaagutada kui on munetud. Lõpetuseks ütlen, et meenutades seda viimast rattamatka (eriti vol 1-te), soovin kõigile päikest (ja palju). Kõike paremat!