Kuna paljud teavad, et käin sügiseti mererannas nn. õngedega lesta püüdmas, aga ei saa aru kuidas, sest see ju avamere võrgukala, siis otsustasin, et ei hakka igale ühele eraldi seletama ja üritan seda protseduuri loodan, et mitte väga spetsiifiliselt ja igavalt kirjeldada ehk toimunud on järjekordne kalamatk Hiiumaale kui nii võib seda nimetada. Teiseks põhjuseks on see, et olin seal temperatuuri kohta arvatavasti liiga soojalt riides ja sain märjale nahale karmi meretuult (loodan, et ei midagi rohkemat) ning on mõningad haigussümptomid nagu kerge palavik, nohu, kurk on hell ja kõht pole ka korras. Nüüd olengi teise korruse kõige tagumises nurgas ennast diivanile kerra tõmmanud, et teistega minimaalselt kokku puutuda ja hakkasin suurest igavusest seda juttu kirjutama. Täna on reede. Esmaspäeval pean tööle minema. Kui tervis korda ei lähe, tuleb muud kohta külastada. Elame-näeme. Siinkohal mainin juba ette ära, et tänu teele, veele, meele, pipraviinale, oma aias mereadrus ja kanapasas kasvatatud küüslaukudele, samuti kodusele mädarõikale, mitte poes müüdavale "moosile", habanero chillipipra kastmele, mida tavalises toidupoes ei müüda ja mille tarvitamisel tuleb veenduda, et läheduses pole lahtist tuld😁 ja korralikule saunale, olin esmaspäeva hommikuks vinks-vonks terve poiss. No ninas veel mingid jääknähud olid, aga sellised on praegusel aastaajal meie kliimas täiesti normaalsed.
Kuid enne kalale minekut räägin ka natuke ajaloost. Kogu see lestapüük algas sellest, et käisime sõbraga juba üheksakümnendatel Dirhami sadama kai peal neid kimbutamas. Saagid ei olnud suured, aga panni sai naerma, kuni ... mingi "kalameeste" seltskond oli ennast seal täis joonud ja lõhkuma ning laamendama hakanud, mispeale sadam kõrvalistele isikutele lukku pandi. Muide tänu sellistele idiootidele on oi kui paljud kohad lukku keeratud. Esimene näide, mis praegu meelde tuleb on järgmine: Ühel püüdjal tuli tagumine häda peale ja milleks jalavaeva näha kui võib oma "miini" otse kai peale lasta. Ja siis on häda, et ei lasta püüda. Kõige halvem on asja juures see, et sellega keelatakse ka korralikele kalameestele ligipääs. See selleks. Meil muidugi jama majas kui üks kavala näoga kohalik ütles, et minge siia kõrvale randa ja proovige oma õnged kaldalt sisse visata. Me loomulikult ei uskunud seda juttu, sest olime samuti arvamusel, et lest ju sügaval toimetav kala, aga läksime ja hakkasimegi saama. Olime seal ainukesed püüdjad ja inimesed kes vaba aega veetma olid tulnud küsisid samuti, et mida te siin püüate. Lesta!!! Niimoodi!!!.
Kuid ajapikku jutud levisid ja Nõva rannad hakkasid kalameestest täituma ning peagi olid neist umbes ehk kui varustusega kilomeetreid vantsida ei viitsinud, polnud püüda enam ruumi. Ühtlasi hakkas ka kalasaak kokku kuivama ja praegu saadakse sealt üksikuid kui sedagi. Seletatud on seda nii mudila (võõrliik) populatsiooni kasvamise kui ka Läänemere hapnikusisalduse vähenemisega.
Lahenduseks sai Hiiumaa. See oli pikalt nn. meretagune asi, mille ettevõtmine nõudis rohkem aega ja raha. Nüüdseks on ka see saar avastatud ja kalameeste hordid praamidel.
Kui püügiajast rääkida, siis mina olen esimesed lestad välja tirinud augustikuus perega puhkusel olles. Siis on nad juba natuke liha kogunud ja pole enam "liivapaberid", kuid põhipüük käib ikka sügiskuudel kuni mere jäätumiseni välja. Reeglina küll niikaua ei püüta, sest muu kala võtt tuleb peale. Näiteks lutsupüük jõgedest. Ajalisest poolest veel niipalju, et kui suvel saab esimesed lestakalad kaldale alles hämaras, siis sügisel võtavad nad ka päevavalges. Ja mida nad siis võtavad. Meie püüame põhiliselt külmutatud koorimata krevetiga, mis on selleks ajaks kui kohale jõuame juba üles sulanud, aga ka räime ja kilu tükiga, mis toimivad vahest isegi paremini. Püütakse ka erinevate kalade fileetükkidega.
 |
| Augustikuised grilllestad, mis mõni hetk tagasi toimetasid näha olevas meres. Enam värskemat kala pole võimalik süüa. (2018 a. fotod) |
 |
| Boonusena saab nautida hingematvaid vaateid. |
Mõni sõna ka püügivahenditest, milleks meil on täiesti erinevad ridvad ja rullid. Ei ole pidanud vajalikuks spets lestapüügivarustust osta, sest kala on tihti üllatavalt kalda ligidal ja on juhtunud, et kõige parema saagi toob merest välja vana lühike spinninguritv. Kui kalastusfoorumi tegelased kipuvad reede ja laupäeva õhtustes postitustes lennutama rakendusi õhtu edenedes suisa sajaviiekümne meetri kaugusele 😊, siis arvan, et isiklikult piirdun kolm korda lühema maaga.
Osad panevad ridvaotstesse ka kellukesed ja valguspulgad, et võttu kuulda ja näha oleks, aga mina seda ei tee põhjusel, et lesta pole vaja haakida, lest sööb omale konksu sisse ja mõnikord ka kaks. Kui rakendust kauem sees hoida, tuleb kala vahest iga lipsu otsa (lubatud kolm) ja siis on neid raske (loe mõnus) välja tirida. Lisaks paneb tuul kellukesed ka tarbetult kolisema ja tegelikku võttu ei näegi.
Ühesõnaga mina käin oma rakendusi välja tirimas tunde järgi ehk umbes iga veerand tunni järel. Kalad konksu otsast ära, uus sööt ja vise. Lestade konksu otsast vabastamine on kahjuks üsna brutaalne tegevus, sest nad söövad selle omale sisse ja ainus viis konks kätte saada, on pöidlaga lõpustest suuni alahuul lõhki rebida. Olen proovinud ka kääridega, aga siis on oht lips puruks lõigata.
Ning lõpetuseks. Võib juhtuda, et lähed küll kohale, aga püüda ei saa. Nimelt tuleb lest rannikule adru sees olevate tigudega maiustamiseks. Kui pole adru, puudub ka kala. Kui adru on lainetes liiga palju, ei saa ka püüda, sest sisse visatud tamiil muutub hetkega "köieks". Kui oled kiire mees, saad (loe jõuad) rakenduse välja kerida (loe tirida) kui jääd hiljaks võtab meri terve õnge.
 |
| Siin on näha erinevad rakendused. Minu lemmikud on kahe lipsuga parempoolne (vähem pimedas ja tuulekäes sasisid). Rakenduse saab ka ise traadist ja "pärlitest" teha (all). Raskused valan kõik ise. Erinevad vastavalt lainetusele ja tuulele. Pildil on ka kelluke ja pooleks murdes ja hapnikuga reageerides süttiv valguspulk. Mulle piisab otsmikulambist. |
 |
| Aga nüüd lestale. Pildil on meie kahe aasta tagune saak. |
Esimene päev, 25 oktoober. Rapla - Hiiumaa.
Jätkame traditsiooniga ehk oma viimase korralise puhkusenädala võtan välja siis kui pojal algab esimene koolivaheaeg ja olemegi mõlemad vabad mehed.
Kohe esmaspäeva hommikul sõidame välja. Ilm tundub hea. Soe ja kuiv, natuke küll tuuline, kuid meile soodsast suunast ehk sealt, kus püüda plaanime, puhub selja tagant ehk maatuul. Jah, mõned ütlevad küll, et parim lesta püügi tuul on see, mis puhub näkku, aga nagu enne juba ütlesin, kaasneb sellega adrupask ja ega endalgi mugav ole. Kuid püügikoht võib muutuda, sest nagu jällegi enne mainisin, siis Nõva rannad (Peraküla, Keibu) enam ei toida ja viimastel aastatel kipub ka Hiiumaal kitsaks minema ning võib juhtuda, et paremad kohad on juba võetud. Saar ju väike ja sobivaid püügikohti vähe.
Kell kümme väljub praam, milleks on seekord viiskümmend aastat vana Regula, sest Leiger suundus plaanilistele dokitöödele. Noh ongi äge ringi vahtida poolesajandi vanusel alusel.
 |
| Hüvasti manner, Hiiumaa lestad "ootavad". Peagi väljub ka pildil olev Vormsi praam Ormsö. |
Tunni ja kahekümne minutiga oleme üle ja nüüd tuleb autole valu anda, sest kogenud lestal käijatena fikseerisime praamijärjekorras nii mõnedki kalameeste pundid, kes kõik tahavad saada marjamaale. Seega ei mingeid peatusi (ka metsa), vaid kohe saare teise otsa poole ajama. Kõik vajaliku olen juba enne ära ostnud. Püügikohast lähemalt ei taha rääkida, aga vihjeks ütlen, et sisuliselt sobib püügiks kogu rand, kus on põhi liivane ja kuhu ligi saab (eramaad), erandiks vast ainult mandripoolne külg ja ka lõunapool on nadim. Loomulikult peab tuulte suunda ja tugevust jälgima, sest tormiga pole midagi teha.
Täpselt keskpäevaks oleme kohal ja surume kanalisatsioonitorudest tehtud ridvahoidjad maasse ehk soovitud koht on juba kolmandat aastat järjest meie. Selleks, et kahekesi kuue ridvaga püüda saaks (rohkematega ei tohi), on vaja umbes kaheksakümmend meetrit vaba rannikut, et liine omavahel sassi ei viskaks.
Ja nüüd tulebki ehe näide sellest, millest just rääkisin. Nimelt jõuavad püügikohta venelased Passatiga, kes meie ees sõitsid ja paarkümmend kilomeetrit enne metsapeatuse tegid ning nad on närvis, sest ühel pool meist ei saa püüda (kivine) ja teisel pool on juba kalamehed ees. "Võ prijehali". "Da". Mind ajab hoopis närvi see, et kõigepealt võiks küsida, kas vene keelt räägid, aga ei. Olengi viimasel ajal vastanud selliste tegelinskite küsimustele Eesti keeles ja saavad aru küll kui tahavad, aga nad lihtsalt ei taha. Hea küll, kes ees see mees ja kes taga see naise naba ning lõpuks nad kuskile tahapoole ikka koha leiavad.
Mainin veel siinkohal ära, et ühesillaveolise autoga peab mõnes kohas Hiiumaa rannikul ettevaatlik ja ettenägelik olema (loe mõnest liivasemast kohast hooga läbi sõitma, et mitte kinni jääda). Selge näide eelmisest aastast kui ühte mikrobussi kaevati pool õhtut välja ja seda kallist püügiajast.
Viskame rakendused vette püüdma, misjärel saab hakata rahulikult lõunat pidama. Seejärel tagasi randa ja peagi hakkavad esimesed lestad ämbritesse potsatama, mis tähendab seda, et tõsine töö algab ja rohkem täna rääkida pole aega. Mis meid loodetavasti ees ootab, saab näha siit. See on eelmise aasta salvestus. Homseni.
 |
| Selle aasta esimene on käes. |
 |
| Nii see püük käib. |
 |
| On ju ilus suur kala. Täpsemalt säinas, kes peaks olema tegelikult veel kuus cm. pikem, et ta ämbrisse tohiks panna. Etteruttavalt võin öelda, et seekord saime selliseid kolm tükki ja kõik ujuvad rõõmsalt edasi. |
 |
| Panen võrdluseks mõõdus säina pildi, mis püütud kaks aastat tagasi poja poolt. Samasuguse sain ka ise. |
Teine päev, 26 oktoober. Hiiumaa.
Tänane hommik algas kell pool kaheksa sellega, et helises telefon ja nõuti kohest tööle tulemist, sest turbakoorem on vaja maha tõsta. Nojah... , mõneni pole veel info jõudnud, et mind see nädal pole.
Egas midagi, tuleb päevaga pihta hakata, aga eile õhtul tulin veel ühe totaka mõtte peale. Millise vaata (loe kuula) siit.
Püügi lõpetasime eile (tegelikult juba täna) kell üks öösel, sest kui mandril läks õhtu edenedes võtt paremaks ja kalad suuremaks, siis Hiiumaal on tendents jätkuvalt vastupidine ja kallis uneaeg kaalus saagikuse üle.
Täna pole vist eriti millestki kirjutada, sest oleme terve päeva sama koha peal ja tegeleme sama asjaga ehk püüame kala ja naudime loodust.
 |
| Magamistuba.😀 |
 |
| Öös on asju, ehk me ei olnud (loe ole) siin üksi. |
See ülemisel pildil olev jälg on rebaste omadest, mida on siin hulgim, mitu korda suurem. Tulles rebaste juurde tagasi, siis kirjutan veel ühest asjast, millele peaks tähelepanu pöörama. Nimelt rebased = vargad. Alguses mandril püüdes ei osanud sellist ohtu oodata, aga õige pea sai selgeks, et kotid tuleb kinni hoida ja ämbritel kaaned peale panna. Näiteks läksin pimedas eemal püüdva sõbra juurde kalasaagi suurust uurima ja tagasi tulles kotist viinerit võttes imestasin, et kas ma olen neid tõesti juba nii palju ära söönud. Mingi aja pärast tuli sõber omakorda minu juurde ja kui tagasi läks ja järgmist lesta ämbrisse hakkas panema, vaatas, et neid peaks seal nagu rohkem olema. Pealampi minu poole pöörates avastas, et minust meetri kaugusel helgivad kaks silma. REBANE. Kui valgusvihud üles taimestiku poole suunasime vaatas sealt neid vastu terve trobikond, kes soodsat hetke ootasid. Nii, et kõik söödav olgu nii rannas kui meil näiteks auto juurde tekitatud miniköögis 24/7 kinniselt.
 |
| Püük jätkub või siis mitte.😊 |
 |
| Vot mis juhtub kui esimese märguande peale rakendust välja ei tiri. Trio! |
Õhtu hakkab vaikselt kätte jõudma. Saak on täna parem. Naudime imekaunist loodust, merekohinat ja ilusat ilma niikauaks kui seda antakse, sest EMHI lubab, et siin hakkab kella neljast sadama, mis kestab öösel üheni. Muide selle merekohinaga on minul isiklikult nii, et kui lained hommikust õhtuni muudkui pahh, mõni sekund vahet, siis uuesti pahh randa uhuvad, hakkab pikkamööda tekkima tunne, et ranna asemel loksuvad nad mul ajus. Niipalju siis mere rahustavast mõjust.😁
 |
 |
| Lest on üks freak kala. Küll on suu vasakul pool, küll paremal. Ka sisikonnas on mõnel teistest mõni organ vähem. See näiteks hakkab ka teisest küljest ära "pruunistuma". |
Aitab tänaseks küll ja aeg on "põhku pugeda". Muide, sellest EMHI lubatud üheksatunnisest sajust, venitas vihma välja reaalselt umbes... üheksa minutit, mis oli muidugi meile hea, aga... Olen enne siin sellel teemal juba suu tühjaks rääkinud.
Kolmas päev, 27 oktoober. Hiiumaa- Rapla.
Tere hommikust. Täna läheme koju. Kauem ei saa olla (oleme proovinud ja ei taha ka), sest muidu läheksid esimesed kalad juba hapuks. Enne hommikusööki sätime siiski ridvad püüdma, sest mis nad ikka niisama puu najal seisavad ja söötagi veel natukene järgi.
Peagi on keha kinnitatud ja merestki lisa saadud, kuid aeg ei oota ja tuleb vaikselt liikuma hakata, mida plaanime teha rahulikult ja mööda rannikut, et avastada uusi salakohti kui järgmine kord siia ei mahu ja ühe superilusa leiamegi Tahkuna poolsaarelt. Silver ütleb, et siin on veel ägedam kui eelmises. Kas siit ka kala saab? Proovida enam aega pole, aga vast ikka saab, sest kõik eeldused liivaranna ja adruvallide näol on olemas. Muide ka siin on suured kiskja jäljed.
Ühest talust möödudes torkab silma grillratas. Mitte küll invarattast tehtud, kuid mõte on olnud sama mis minul ehk grillahi on tagarataste kohal. Lähemalt vaatama kahjuks ei saa minna põhjusel, et kuidas sa ikka võõra õue peale lähed.
Tagasiteel põikame läbi ka Lehtma sadamast, kust on ka võimalik lesta püüda, mida on jälgede järgi ka kõvasti tehtud. Praegu on siin ainult paar räimepüüdjat. Ise pole seda proovinud, aga tean ja näen ka praegu, et püütakse teda nii, et pealiini otsas on lipsud läikivate konksudega, millel ei ole ühtegi sööta (see on vist küll ainuke kala Eestimaal, mida niimoodi seaduslikult püüda saab) ja mida siis üles-alla sikutatakse. Hea võtu korral saab niimoodi mitu räime korraga välja võtta.
 |
| Hüvasti Hiiumaa. |
Kärdlast ostan vahelduseks kaasa kohaliku toiduainetööstuse toodangut ning peagi oleme sadamas. Burksisöömispaus ja seejärel juba praami peale, milleks on seekord Tiiu. Hakkab sadama vihma. Oi kuidas meil seekord ilmaga vedas. Kell viis oleme väsinutena, ent õnnelikena kodus. Sellega aga päev veel ei lõppe, sest enne külmikusse panemist tuleb kalad ära puhastada, mille võtan enda peale. Silver tassib auto tühjaks, mis ei ole samuti väike töö. Olks, tänaseks siin aitab ja nüüd läheb tõsiseks "opereerimiseks".
Neljas päev, 28 oktoober. Rapla.
Seekord tõime ära kuuskümmend lesta, mis on sama kogus nagu üle-eelmisel aastal. Rekord oli mullu kui see number oli üheksakümmend kolm. Ühest küljest võiks nagu rahule jääda, kuid minu arvates lähevad nad iga aastaga väiksemaks.
Plaan nägi seekord ette ka mõne kohaliku kaluri käest juurde osta, aga neile helistades vastasid kõik nagu ühest suust, et pole merele saanud, tormine. Kahju, sest lest on igatmoodi tehtult minu lemmik.
Siinkohal ütlen, et see koolivaheajal käimise traditsioon kipub vist üldse lõppema, sest poeg lõpetab põhikooli, ja kutsekas ju teatavasti vaheaegu pole. Peab nädalavahetusel minema, kui rahvast (loe kalamehi) palju. No kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja sinnani aega terve aasta. Vaatame, mis aeg toob.
Aga nüüd lähevad osad lestad "kvartettidena" sügavkülma, et keset talve hea võtta oleks kui tekib isu muna ja riivsaia/jahuga paneeritud kraami järele. Mmm... Teine osa suitsuahju ja ülejäänud katlamajja kuivama, kust neist saab hiljem maiustamiseks kääridega ribasid lõigata.
Lõpetuseks ei ole kade ka jutustama, kuidas mina näiteks lesta suitsutan. Võib-olla on abiks.
Ennem puhastatud ja õlitatud (loomulikult toiduõliga😁) restidele asetan kalad. Siis umbes tund aega (täpseid aegu ei ole kalade suitsutamisel võimalik öelda, see on rohkem, kuidas nüüd lahti seletada, tunde ja visuaali kokkuviimine) lasen kaladel väikese lepapuude tulega ja poollahtise uksega kuivada. Kui kohe luuk kinni lajatada, saab suitsukala asemel keedetud kala. Seejärel hakkan ust pikkamööda kinni panema, samal ajal kuumust lisades. Kui asi looma hakkab, viskan sütele peotäie kõrvenõgeseid, mis annavad kaladele ilusa kuldse tooni. Seda viimast protseduuri saab teha muidugi ainult sel juhul kui hoolikas perenaine pole umbrohtu enne ära hävitanud. Siis panen lestad kaussi, vahele raputan keskmise jämedusega soola ja seejärel mässin vatiteki ümber. Nüüd võib rahulikult ära käia näiteks saunas. Kalad "rahunevad" teki sees, mis hoiab hästi sooja. Samal ajal toimub sooldumine. Seejärel nauditakse söömist ja lestade lõppedes lakutakse sõrmedki puhtaks. Vot nii.
 |
| Ei hakanud uut pilti tegema, sest analoogne juba olemas, selle vahega, et täna mahutasin lestasid restidele rohkem. |
 |
| Nämm-nämm!!! |
KIVI KOTTI!!!
