Sügise edenedes hakkas mul tekkima peas mõte, kuidas üle elada järjekordne pime ja külm aeg ehk Eestimaa talv? Linnud ja loomad on ka targemad kui inimesed. Kas lendavad lõunasse või keeravad magama. Võiks ju meiegi jõululauas kõhu korralikult täis süüa ja seejärel talveunne suikuda ning ärgata näiteks lihavõttepühade ajal. Paraku on loodus sättinud asjad nii, et inimene on sunnitud võitlema külma ja lumega.
Ühesõnaga talvel ma grüünes eriti ei käi. Ka kalal mitte, sest jääaugu kohal istudes hakkab sõltumata ilmast külm. Tean, et müügil on spetsiaalsed talvised ujuvkombinesoonid, aga need maksavad nii kõva hinda (x2, poeg ka ju), et ei ole proportsioonis minu pakaselise ilma kalapüügikirega.
No tegelikult on veebruaris tugevalt selga soojendava päikesega kalapüük juba päris mõnus, seda enam, et uimelised tunnetavad ka ära juba peatselt saabuva kevade ja võtt hakkab aktiivseks muutuma.
See selleks, aga mida siis talvel ikkagi teha, sest päris niisama selili diivanil, läpakas kõhu peal ei tahaks kaalu ka kasvatada? Kui eelmisel aastal tegin nn. metallitööd, siis nüüd võiks midagi puust kokku soperdada. Naispere ütles, et tee kümblustünn, aga siin on minu jaoks paar tõrget. Esiteks saime viimane kord (tuleb tunnistada, et ka esimene) kui seal ligunesime ja läbi vilu öö paljalt kämpingu vahet patseerisime, kõik külma ja järgmisel päeval oli igaühel mingi sümptom (nohu, haige kurk jne.) küljes. Kõigest päevaks, paariks, aga ikkagi. Ühesõnaga kokkuvõttes ei jätnud see atribuut mulle head muljet. Teiseks eeldab see (tegin netis nati uurimistööd) hulga elektriliste puutöömasinate olemasolu, et kõik detailid saaks täpselt parajaks saagida, freesida, hööveldada, puurida jne. Kuna mul puidutöökoda pole plaanis avada, siis jäi see plaan katki. Teemat kokkuvõttes ütlen, et selline tünn võiks kunagi isegi aias olla, kuhu mõnel soojal suveõhtul sisse hüpata, kuid osta on seda tunduvalt odavam kui ise teha eeldusel, et tingimuseks ei ole justnimelt oma kätega tegemise soov.
Nii tekkiski mõte teha dekoratiivne tuuleveski põhitingimusel, et see oleks teistsugune kui tavaliselt aedades nähtud ehk nn. Hollandi tüüpi, millel "katus sõidab".😀 Ühtlasi nägi plaan ette sama tegutsemismalli, mis grillrattaga ehk teha võimalikult odavalt sitast saia.
Hakkasingi siis sügisel tööl olles auto(de) rooli(de) taga plaani välja hauduma ja läksin sellega nii ametisse, et paaril korral juba peateel olles mõtlesin, kas enne kõrvalteelt siia keeramist autosid ka vaatasid või. Vist mitte.👎
Igatahes aju ragistas alustuseks välja, et tuuliku üldkõrgus ei tohi tulla garaaži laest kõrgem sel lihtsal põhjusel, et muidu ei saa seda ju sees teha. Sõber tuli ühel õhtul läbi ja minu plaanist kuuldes arvas, et võiks veel väiksem (loe madalam) tulla, sest tuulel on kohutav jõud ja veski "teeb tööd" ikkagi 24/7.
Egas midagi, teooria pilt silme ees, tuli hakata praktikaga tegelema ehk materjali kokku ajama. "Põhi", millest kõik alguse pidi saama, olid võllid koos laagritega. Egas muud suutnud välja mõelda kui mõnest kuulutusest leida kreissae omad, aga lähemal vaatlusel osutusid need väikese tuuliku jaoks liiga massiivseteks. Lisaks taheti arutult palju raha saada (mul neid ju kaks tükki ka veel vaja). Ja nagu ikka, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Nimelt avastasin need ühel heal päeval üsna ootamatust kohast ehk tööjuures aianurgas seisvast vanast mahakantud taaraautomaadist. Ideaalne.👍✌
Tiiviku "südameks" ostsin vene päritolu veoauto(de) uaz/gaz jahutusventilaatori. Algne plaan nägi ette tuuliku sisse panna ka auto generaator, tsikli aku ja pirn, et "propelleri" pööreldes hakkaks genekas voolu tootma ja kui tuult parasjagu pole, saaks pirn tänu akule edasi põleda, kuid loobusin põhjusel, et asi läheks liiga keeruliseks. Ostsin hoopis kaks Osrami led "nutipirni" , milledel saab kaasasolevate pultidega ise parasjagu meeldivat värvivalguskombinatsiooni tellida. Pirnid plaanin panna veneaegsetesse niiskuskindlatesse lampidesse, mis töökaaslastelt sain. Aitäh! Veski voodriks lähevad jällegi samast ajastust pärit punnlauad. Need on pärit mingitest vanadest tellingutest. Tasuta. Ühesõnaga mõned asjad ja materjalid on mul juba enne olemas ja ülejäänud tuleb töö edenedes ja pilti järjest paremini ette saades osta, otsida, hankida. Etteruttavalt võin öelda, et ka tuulikus kasutasin jalgrattaosi.
 |
| Vasakul niiskuskindel lamp. Hiljem sain teise veel. Lisaks hämaralüliti ja pistikupesa. |
 |
| Sellised pirnid lähevad lampidesse. |
Nagu iga asi, algab ka tuuliku ehitus vundamendist ehk saagisin, hööveldasin, kruvisin põhja kokku, mille alla lõikasin paksust plekist tahvli. Seejärel "poltisin, muterdasin" lattraua juppide ühed otsad veski põhja külge, mille tagajärjel tõusis see maast kümne sentimeetri kõrgusele. Teised otsad plaanin mingi hetk pleki külge keevitada. Miks? Aga vot selleks, et tahvli peale panen raskuseks tellised, et tuul seda kaadervärki ümber ei lükkaks. Kevadel peale aparaadi paika sättimist tahan tuua kuskilt veel hunniku munakive, millega tuuliku alumine serv ära "vooderdada", et tellised näha ei jääks. No ja kui on oht, et tuul peaks ikkagi jagu saama, panen pikemad lisalattrauad külge nii, et need juba maa sisse ulatuvad. Seejärel keeran otsad horisontaalseks, siis panen raskused ja mulla peale ja tambin kinni. Niimoodi tekib juurte efekt ja vaevalt see siis tormise ilmaga enam maast lahti tuleb.
 |
| Põhi valmis. |
Edasi karkassi tegema. Siin läksin jälle lihtsama vastupanu teed, mis tähendas seda, et ei hakanud tuulikut ümmarguseks, ega kaheksanurkseks ajama. Piisab neljast küll. Selleks materjaliks on 50 x 50 roovlatid. Küll on hea kui sul majal on garaažipealne, kus nii mõndagi leidub ja ei pea kõike ostma. No tegelikult on need ju kunagi enne ikkagi ostetud, aga varasematest tegemistest lihtsalt üle jäänud.
Järgmisena oli käes aeg panna paika esimene võll, mille alumisele otsale keevitasin jupi juurde. Seejärel "säristasin" nii üles kui alla jälle lattrauajupid, mis omakorda kruvisin karkassi külge. Kupli põhjaks sai tükk veekindlat vineeri, sest see on nagu nimigi ütleb ilmastikukindel. Laagripukk poltidega sinna külge kinni ja valmis ta oligi. Teise võlli ja jahutusventilaatori omavaheline sobitamine osutus vastupidi kardetule äärmiselt lihtsaks. Kapitalistliku maailma võll mahtus täpselt läbi sotsialistlikust ventikast. Ainult neli uut auku oli vaja puurida ja relakaga seda "sotsialisti" tuunida. Uskumatu vedamine. Mõtlesin, et mul kulub selle töö peale päevi (loe õhtuid).
Labadeks leidsin jälle sealt eelnevalt mainitud heast kohast sauna leiliruumi voodrilaudade jäägid. Küll kitsad, aga peale nende tiivikule kinnitamist jalutasin selle komplektiga õues ringi ja hakkas pöörlema küll. Ega ma tahagi, et see tuulik "hüsteeriliseks" muutuks. Kui jääbki väheks, saab tänu laudade sees olevatele punnidele (loe soontele) panna labadele samast materjalist laiust juurde. Ülemise horisontaalse võlli paigaldasin samamoodi. Kõigepealt keevitasin kõrvad külge ja seejärel kinnitasin veskile.
 |
| Kerkib. |
 |
| Vertikaalne võll on paigas ja veekindlast vineerist kupli põhi juba "sõidab". |
 |
| Ventilaatorit oli vaja ennem tuunida, mis tähendas viltuste labade eemaldamist. |
 |
| Mõlemad võllid paigas ja tiivik küljes. |
Nüüd oli aeg tegeleda elektriga, sest hiljem oleks läinud juba kitsaks. Alumise lambi sättisin raami külge, ülemise korruse oma riputasin. Tuuliku nn. hoovipoolsesse otsa tulevad edaspidi luugid, et oleks võimalik vajadusel pirne vahetada. Ja nüüd tulin omast-arust superandeka idee peale (tegelikult juba enne).💡💡💡 Nimelt kruvisin veskisse pistikupesa ja lambid saavad voolu mitte otse tulevikus garaažist maa seest tulevast kaablist, vaid pesast. Jälle miks? Sest nüüd on mul aias tuulikukujuline pikendusjuhe, kust on vajadusel hea voolu võtta (elektrisaag, hekilõikur jne.).😃👍
Kõige lõpuks panin vahele veel hämaralüliti. "Otsad" koos, tuli kange tahtmine proovida, kas on ikka õigesti koos. Olid küll, aga... Selgus, et iga kord kui pirnid kustuvad (loe hämaralüliti nad välja lülitab) hakkavad uuesti voolu saades põlema algseades (loe valgetena). Väike tagasilöök, aga asi siis korra puldist nuppu vajutada. Ja suvel ei pea neid üldse põlema panema, sest enamus ajast on ju niikuinii valge. Või panen edaspidi ainult tähtpäevade puhul tööle. Praeguste elektrihindade puhul ju mõistlik mõte. Samas just mainisin, et kui vajutan päevas niikuinii sadu igasuguseid nuppe ja lüliteid, asi siis läbi garaažiakna veel üks kord seda teha, seda enam, et ma viibin seal niikuinii rohkem kui toas.
Elektriteema lõpetuseks mainin ära, et uurisime pojaga neid pulte ka tõsisemalt ja ka kaks pead ei suutnud salvestamisvarianti välja mõelda.
 |
| Alumise korruse valgustus. |
Alustasin laudise paigaldamist, mis tähendab seda, et tuli välja mõelda ka akende proportsioonid tuuleveski suhtes ning luugid pidid ka sellised tulema, et käsi sealt mitte ainult sisse mahuks, vaid vajadusel ka tööd teha saaks (näit. pirni vahetada).
Katusele tegin ka roovlatist karkassi, mille peale panin osb plaadi ja sellele omakorda liistudest katte. Tegin seda nii, et kui äärtest nurgaliistud ära võtta, saab nelja kruviga "kupli" pealt lahti keerata ehk ligipääsu laagritele kui neid on vaja vahetada.
Ahjaa, enne "särtsutasin" veel titeratta esikahvli võlli tagumisse otsa, võtsin rattal kummi maha ja aretasin velje külge labad. Tüüri ei hakanud (esialgu) tegema, sest nagu siin ennegi mainisin, ei taha, et see aretus tuule käes "hullu panema hakkab". Vaatan, mis kevadel reaalsetes ilmastikutingimustes toimuma hakkab ja seejärel tuleb vajadusel üht koma teist muuta.
Aga nüüd jääb see aretus teadmata ajaks seisma, sest vahepeal on kuhjunud igasuguseid muid tegemist tahtvaid asju ja töid ja peagi on ka jõulud käes, mis nagu igal aastal, vajavad ka tänavu ettevalmistamist. Näiteks maja külge uue jõuluvalgustuse paigaldamist, sest vanaga on meie karm kliima oma töö teinud. Näiteks valgusvoolik murdus kust iganes puutudes pooleks nagu spagett.
 |
| Natuke kahju oli korras ratas ära lõhkuda, aga elu ongi julm. |
 |
| Edeneb. |
 |
| Tulevane garden windmill. |
 |
| Siin on katus ja ratas koos esihargiga paremini näha. |
Jaanuar. Jõulud möödusid nagu jõulud ikka. Kuusk toas ja seapraad laual. Kinke sain ka. Tööjuurest firma logoga vihmavarju. Asi, mida pole kunagi kasutanud, ega plaani ka teha ja nüüd ripub see nõutult garaažis kardinapuu küljes.
Tütrelt, kes vahetult enne jõule naasis vahetusõpilasena (issi on uhke) Pariisist, Euroopa ühest moepealinnast, sain ehtsa prantsuse parfüümi. Lisaks veel klassikat nagu villased sokid, mis on minu jaoks talvel asendamatud ja uue pehme padja, mida oli ka väga vaja. Lisaks sain tütrelt veel isiklikult mulle Pariisist toodud suveniiri. See on nii liigutav kui keegi mind meeles peab. Näiteks viimase aasta jooksul on õnnestunud saada kommi USA-st ja eksootilisest Dominikaani vabariigist. Seni kõige kaugemast kandist, kust on nänni laekunud minu suveniiririiulile on 2x Austraaliast.
Kui nüüd isiklikult reisimisest rääkida, siis mina ei ole selle pisikuga eriti nakatunud. Noh vene ajal olid ju piirid kinni. Inimesi ei lastud isegi Eestimaa saartele. Üheksakümnendad oli vaene aeg. Seejärel oli vaja oma elu ja elamine paika saada. Nii see läks. Nüüd on selle batsilli puhul uus jama käes. No hea küll, ega ma nüüd päris "süütu" ka pole ja elu jooksul olen kümmekonnas riigis käinud, aga mingit vapustavat muljet pole küll jäänud. Olen rohkem selline tüüp, et käin enne Nuustakul ära või tutvun parema meelega Eestimaa nurgatagustega. Võib ka niimoodi võtta, et kui on valida remont või reis, siis valin praktilisema. Jah naasen tripilt, oli tore, aga remont on ikka tegemata.
Samas saan aru ka sellistest inimestest kes elavad terve oma elu üürikorteris, aga kõik vaba raha kulutavad reisimiseks. Elu on lühike ja möödub kiiresti ja seda korrata ei saa. Ühesõnaga igaühele oma ja kindlasti ei võida see, kellel on surres rohkem asju. Üritan isegi kuldset keskteed leida ja kui vanemast peast arstidest ja rohtudest raha üle jääb võtaksime Janega mõne väljakutse vastu küll. Kuskile teise kultuuriruumi. Näiteks Filipiinidele - see on lihtsalt viide kuhu mul mõte liigub.
Selle teema lõpetuseks ütlen, et tean inimesi, ka juba pensionäre (autodega pensionäre muide) kes pole siiamaani käinud isegi Hiiumaal. Vot nii.
Uut aastat alustasin veskile "akende" tegemisega. Materjalideks liistud ja pleksiklaas. Seejärel luugid ja riivid. Lõpuks oligi aeg nii kaugel, et tuli liistud ja muu ajutiselt kinnitatud kraam küljest ära võtta, et alustada ettevalmistusi värvimiseks, mis tähendas pahteldamist, lihvimist, silikoonimist jne. Kui see etapp läbi sai, olid tunded kahetised. Hea, et tolmune osa ( loe relakaga lihvimine) oli lõppenud. Halb, et selle tagajärjel olid garaažis kõik asjad ühte värvi ja tuli ette võtta üks suurem koristusaktsioon.
 |
| Tehniline osa sai valmis. Viimistluseks tuli palju asju uuesti küljest ära võtta. |
 |
| Must töö sai tehtud (ka koristamine) , jäänud on värvimine ja see õite magus osa ehk kokkupanek. |
 |
| Vastuseks lumejutule, panen vahelduseks pildi, mis toimub südatalvel suvelille hortensiaga ehk kaubandustöötaja aiaatraktsioon talvekorteris.😀 |
Nii, lõpuks sai see ollus teisaldatud, ilm andis ka vahepeal natuke armu, mille tulemusel valmis ka tuulik. Seest värvisin mustaks, et pirnide värvide kontrast paremini esile tuleks. Väljast tegin kolmevärviliseks. Must, valge ja oranž. Esimesega läks kõik hästi, teisega ka ja lõppkokkuvõttes ka kolmandaga, aga mööndustega. Nimelt ei tahtnud ma poest seda õlibaasil valmisoranži värvi osta, sest mõni aasta tagasi tegin keldris sauna riietusruumis remonti ja seinad värvisin samasugusega, mille lõpptulemusel tekkis vähemalt minul tunne, nagu oleks sattunud mingisse nõukaaegsesse suvilasse. Ühesõnaga värvi tooni valisin ise veebaasilise värvi näol, mille eesmärk on, et puidu struktuur jääks läbi kumama, aga kuna ma poest muud ilmastikukindlat pahtlit ei leidnud kui auto oma, mis on tumedat tooni, ei tahtnud värv seda ära katta. Peale vist mingit kuuendat, seitsmendat kihti hakkas lõpuks asi siiski looma. Ideaalis oleks võinud veel paar kihti panna, aga niigi on see projekt juba halenaljakalt pikaks veninud ja ei viitsinud rohkem jännata. Liistud, detailid külge ja...
 |
| Ja valmis ongi. |
 |
| Tagumine külg koos luukidega. |
Nüüd kui selle asjaga ühele poole olen saanud on veebruarist saanud teine pool ja õhus on õrnalt tunda juba kevadet. See seekord eriti pikk talv hakkab loodetavasti lõpuks ometi lõppema. Noh võib ju öelda, et mis sa hädaldad, lapsepõlves oli ju karmimaidki talisid. Jah oli küll, aga siis ei olnud lapsena mingeid kohustusi. Käisin kelgutamas ja ehitasin lumeonni. Tuba oli koju tulles alati soe jne. No hea küll vaatame, kuidas tuulik kevadel tuule külge võtab. Kui eesolevast suvest rääkida, siis plaane on. Ka selliseid, mis võiksid hiljem siin äramärkimist leida. Vaatame seda asja.
Lõpetuseks ka tuuliku ehitamise hinnast, mis tšekke kokku lüües valmistas kerge pettumuse, sest lootsin odavamalt hakkama saada. Paljud asjad olid mul ju enne olemas, aga jah, on ka vastupidiseid näiteid ehk kui mul on vaja mingit liistu 3,1 meetrit, aga neid müüakse 3 meetristena, siis järelikult pean ostma kaks tükki ja 2,9 meetrit liistu leiab oma koha garaaži vahelae peal paremaid aegu ootamas. Pähh, pole hullu selle pika talve peale, vähemalt oli tegemist. Kuidas lambid põlevad ja asjad pöörlevad näed siit.
Lõpptulemus: 1. Varuosa (jahutusventilaator) + transport pakiautomaati 13.93 €
2. Kinnitusvahendid (peitenaelad, kruvid, riivid) 24.45 €
3. Liistud 52.8 €
4. Elekter (lambid, pirnid, hämaralüliti, pistikupesa jne.) 28.19 € + 2 õlut.
5. Värv + toonimine 28.95 €
6. Muu (ventilatsioonirestid) 6 €
7. Lasteratas 10 €
8. Töövahendid (lihvkettad, liivapaber, pintslid jne.) 16,3 €
Kokku: 180. 62 € + 2 õlut.
 |
| Grillratas on ka ennast igati õigustanud ja lisana saanud retro esitule. |
 |
| Mitte lammas all paremas nurgas, vaid lamp all vasakul nurgas. |
Praegu kõik ja KENA KEVADET!!!
Kõik klappis ideaalselt ja tuulik ei lähegi "hulluks". Aprilli lõpus tassisin välja. Kuidas töötab näeb alt.
