Jalgsimatk Ida- Virumaal.
Polegi vist siia nii vara veel kirjutanud. Suvi alles täies hoos. Põhjus selles, et pean täna hilisõhtul pealinna sõitma ja poisi Slipknoti kontserdilt ära tooma ning kuna mul momendil midagi paremat teha pole, otsustasingi vaikselt algust teha.
Enne kui matkajuttu pajatama hakkan, alustan natuke kaugemalt ja räägin, mis on toimunud vahepeal.
On olnud järjekordne hull talv ja veel hullem kevad. Näiteks kui tuli maha see viimane megakogus lund, mida ei olnud mittekellelegi vaja, sai tütar samal ajal positiivse teadagi mille. Ma muidugi selles mõttes või sees, et pean nüüd isolatsiooni jääma ja pääsen selle valge pasaga tegelemisest. Vabandust väljendi eest, aga kui midagi (halba) on korraga liiga palju, viskab see mulle korraliku kopa ette. Ja viskaski, sõna otseses mõttes, sest boss ütles, et sinu isolatsioon möödub traktori kabiinis ja kuna lund on meeletus koguses, siis lükkamisest enam ei piisa, paned kopa ette ja hakkad ära vedama. Kontorisse ei tule.
Nii ma siis tegelesingi nädal aega selle valge ollusega. Esimest korda olin tõsiselt mõttes, et ma ei taha seda enam kunagi läbi elada ja enne järgmist talve kirjutan lahkumisavalduse. Minu hingelisest olukorrast annab aimu tõik, et kui vahepeal oli mitu päeva sula ja sellele järgneval nädalavahetusel ühte läänemaa matkarada läbisime, oli mõnes kohas metsa all lumi ära sulanud ning paistis taimestik ja sammal. Ja keset seda rohelust istus üks mees, kes nautis olukorda täiega ja ei tahtnud kuidagi sealt ära tulla, kuigi pere hõikas mitu korda, et lähme edasi. Ei tahtnud jälle seda valget enda ümber näha. Kuid iga asi saab kord otsa, ka talv, olgugi, et seekord andis seda kaua oodata.
Saabus kevad ja nüüd läks kiireks, sest tänavusel aastal lõppes autojuhi tervisetõend ja ametikoolitus litsents, mis lubab kutselise juhina töötada. Ühesõnaga tuli külastada perearsti ja läbida 35 tunnine täiendkoolitus ning sooritada eksam. Kõik möödus edukalt ja nüüd on järgmised viis aastat rahu majas.
Kui see kadalipp läbitud sai, algas järgmine. Nimelt lõpetasid mõlemad lapsed kooli, mille tulemusena omandas üks põhi, teine keskerihariduse. Kulmineerus see kõik aktustega Raplas ja Tallinnas. Siinkohal panen kirja ühe tähelepaneku. Nimelt oli pealinna aktusel kohal umbes nelisada lähedast ja silm fikseeris, et meestest olid ülikonnad seljas ainult mõnel üksikul, kaasaarvatud minul. Raplas oli seis sama, kusjuures üks sell tuli kohale shortside ja plätudega. Ilm oli muide kõike muud kui suvine. No ma ei tea. Ajad muidugi muutuvad, aga kui inimene on kõvasti õppinud ja vaeva näinud, siis selle piduliku kulminatsiooni puhul võiks ikka veidi austust avaldada ja endaga natuke vaeva näha.
See-selleks. Nüüd siis matkamise juurde. Nimelt sattusin vaatama ETV2 -st. saatesarja Metslased, kus nad paaris osas seiklevad Aidu mahajäetud kaevandustes ja tekkis ka omal huvi seda kanti lähemalt uurida. Kuna piirkond tundus olema selline, et jalgrajal saab suurema emotsiooni kui rattamarsruudil kulgedes, mõtlesin, et vaja proovida. Jah, ma tean, et selg on mul hell teema ja kipub mõnel õhtul valutama ning olen kunagi ravivõimlemiselgi käinud, siis tunded ületasid järjekordselt mõistust ja täiesti ootamatult oli peagi ligi paarisaja eurone matkaseljakott äkki toanurgas. Nimeks Ferrino Transalp 60. Mõeldud pigem naistele, aga mulle jäi see kohe silma. Juba värv väga meeldis ja ostsingi ära, seda enam, et müüja ütles, et ega meeste/naiste mudelil muud vahet polegi kui õlarihmade väike laiuse erinevus. Matkaseljakott oli põnev. Terve õhtu oli avastamist. Erinevad lukud, taskud, taskutes salataskud, välis ja sisetaskud, nöörid mis võimaldavad pingule tõmmates koti sisu sektoriteks jagada, seega ka erinevad sissepääsud pealt, alt ja keskelt, igasugused rihmad, nii kinnised kui lahtised, milledega saab varustust koti külge kinnitada, pingutid, selja pikkuse mõõdu skaalad, vihmakatte otsimine jne. jne.
Pakkisin siis ühel õhtul koti vajalikke matkaasju täis. Noh ikka neid, mida olen rattamatkal kasutanud. Kokku tuli 27 kilo (Kott ise 2,5 kilo). Vinnasin selle koorma selga, tegin ringi ümber maja ja... sai selgeks, et sellise kandamiga ei lähe ma kuskile. Tuli varustust kergemaks saada. Kuna enne juba mainisin võimalikke seljaprobleeme, siis üritasin eesmärki täita võimalikult odavalt, sest kui praktikas selgub, et tervis ikka vastu ei pea, saab poiss linna kõige stiilsema/kallima taaravedamiskoti ja sellega suures plaanis asi piirdub.
Alustasin telgist. Vana kaalus üle kolme kilo. Uue leidsin ja tuunisin (loe lõikasin kõik ebavajaliku, näiteks taskud küljest ära ja tegin ka nööre lühemaks) ära ning lõpptulemuseks oli 0,86 kg. Pole paha.
Edasi ultrakerge magamismatt (0,15 kg.) ja kolmanda asjana tuli lahendada joogivee probleem, sest see on raske ja seda kulub palju. Ostsin Lifestraw GO veefiltri, mis võimaldab juua igasugusest veekogust riskimata saada organismi seda, mis ei tohiks sinna sattuda. Nii kallist pudelit (tühja ka veel 😁) pole ma enne ostnud.
 |
| Kui veebruari lõpus mölluks läks ja rahvas hullunult poodi tikke ja soola ostma tormas, lahendasin mina olukorra loomingulisemalt ehk nüüd oli paras aeg soetada kauaigatsetud asjad, veefilter ja Soomes toodetud ning ehtsa põhjapõdranahaga kaunistatud tulepulk, millega saab süüdata ca. 35000 korda. |
Ahjaa. Märkimist väärib veel asjaolu, et kuna jalad on jalgsimatkal tähtsaimad kehaosad (peale aju), siis soetasin esimest korda elus omale kaks paari spetsiaalseid matkasokke, mis sisaldavad muuhulgas näiteks hõõrdumisvastast ainet lükrat ja niiskusteraldavat meriinovilla. Samas spets matkasaabastele ei hakanud raha kulutama, sest seda ju niigi palju juba läinud hobile, mis võib jääda väga lühikeseks. Vaatamas käisin neid küll ja rahakott oli piltlikult öeldes juba taskust väljas, aga panustan siiski oma läbi aja olnud lemmikjalanõudele ehk Nike Air tossudele, mis nooruses olid valged ja kõrge äärega, hiljem aina tumedamad ja madalamad. Muide viimases paaris olen pettunud, sest vasak kriuksub ja parem kipub pealtpoolt varbaid hõõruma.
Lõpuks kui kõik ametlikud asjad ja tseremooniad läbi said, oli käes aeg iseendale ehk matk võiks alata, aga siis tuli kuumalaine ja sellise temperatuuriga turnima minemine oleks hullumeelsus. Pidin ootama jahedamat perioodi. Kui see lõpuks saabus, siis kahjuks koos niiskusega (loe vihmadega), mis puhul tuli kotti lisada vihmajakk ja koormakate telgile, sest vähese raha eest saad küll kerge varjualuse, aga mitte eriti vihmakindla. Kuna paraja suurusega katet ei müüdud, tuli hakata improviseerima, ehk lõikama ja teipima (ikka kerguse huvides). Lisaks oli vahepeal selgeks saanud, et mulle ei sobi ka see ultrakerge (loe liiga õhuke) magamismatt ja kaasa otsustasin võtta isetäituva. Kõige selle tulemusena näitas kalakaal matka eelõhtul kotti õhku tõstes juba 21 kg. Kippus paljuks, aga lohutasin ennast sellega, et nüüd hakkab see ainult kergemaks minema.
Püssi - Aidu - Kohtla-Nõmme.
Hommik. Minu esimene jalgsimatk ootab ees ehk kuidas asjad ei lähe absoluutselt nii nagu olin plaaninud, aga sellest juba allpool.
Silver viib mind autoga raudteejaama. Peagi saabun Tallinnasse ja seejärel juba Narva rongile. Kõik sujub. Ülemiste jaamas tuleb peale mingi paks ja kiilakas, aga see-eest tätoveeringuid ja jämedaid kuldkette täis vanem vene mees, kes avastab peagi, et on vale rongi peale sattunud. Nimelt tahtnud tema Tartusse sõita. Ja nüüd on näha seda vene hinge, sest tegemist on ju Narva sõitva rongiga, milles istuvad reisijad ongi valdavalt venelased ja terve vagunitäis tunneb talle kaasa. Helistatakse, uuritakse nutiseadmetest, kaasatakse konduktor jne. Istun nurgas ja ütleksin, et igav ei hakka. Lõpuks tehakse talle selgeks, et kui Tapa jaamas kiiresti õigeks ajaks õigesse kohta jõuad, saad selja tagant tulevale Tartu rongile ümber istuda. Kas see ka õnnestub, jääd teadmata.
Püssi jaamas tulen maha. Vastu võtab mind ideaalne ilm. Vähene pilvisus ja paras temperatuur. Olen paar kilomeetrit kõndinud kui vastu tulevad kaks koolipoisist matkaselli. Saan kinnitust, et parv on jälle töökorras. Jess!
Mahajäetud kaevandus hakkab eemalt vaikselt paistma, aga esialgu on näha vähe, sest võsa ei lase seda teha. Peagi jõuan parveni, millega end üle kanali tirin ja seejärel paistab juba RMK esimene lõkkekoht, milleks on Aidu-Liiva.
 |
| Piltidega teeb kuiva jutu kindlasti mahlasemaks. |
 |
| See ei ole ju Eestimaa. |
 |
| Näe parv. |
 |
| Selleks, et üle 20 m. sügavuse kanali saada, tuleb see kõigepealt siia tirida. |
 |
| Parvematk alaku. Nagu näha, on kott juba stardivalmis. |
Kuna arvasin, et raske matkakoti tassimine nõuab kõvasti puhkepause ja päeva teises pooles tuleb seda üldse järgi tirida, siis plaanisin siin ööbida. Kell on alles kaksteist. Äpp näitab, et matkanud olen kaks tundi ja alla 9 km. Seega selgub, et olen teinud oma füüsises suure valearvestuse, sest jalgadel väsimuse ja hõõrdumise tunnused puuduvad ja kuidas ma saan jääda nii vara laagrisse. Võtan vastu otsuse, et lähen edasi ja oh-oh-oo. Peagi hakkab juhtuma. Teadsin omast arust küll, mis ees ootab, aga nüüd selgub, et ei teadnud absoluutselt. Järsud tõusud ja laskumised, millest heal juhul kõige hullematel on abiks köied, et saaks end üles/alla vinnata, sest muidu lihtsalt pole võimalik mäge ületada. Peamiselt tuleb siiski sõna otseses mõttes nelivedu kasutada. Siin selgub ka, et matkakott osutub reaalselt ohtlikuks, sest kui mäkke ronides ennast liiga sirgu ajan, tõmbab see mind jõhkral moel tagasi ja nii mõnelgi korral pääsen napilt allakukkumisest. Samuti on ka mägede harjadel kulgeva kitsa, nii 30-40 cm. laia rajaga, sest need inimese tekitatud hunnikud on pea püstloodis. Astud natuke valesti, tirib kott sind külje peale ja kui reageerimisega hiljaks jääd, leiad ennast mitukümmend meetrit allpool. Kui leiad, st. ellu jääd. Ära ei saa sa sealt mujale kui üles tagasi ja ise sa seda ei tee. Siia pääseb ligi ainult helikopteriga, aga kõigepealt on vaja sind üles leida. Vaevalt seal all levigi on. Nii, et ettevaatlikus ennekõike. Oma naisperet ma siia kindlasti ei tooks, sest tean, et nad pole juba neid mägesid suutelised ületama. Allolevad pildid ütlevad kindlasti rohkem kui tuhat sõna.
 |
| Aga Sõnajalad teevad siia teed. |
 |
| Näide matkarajast. Siit on vaja üles saada. Õnneks on köis. |
 |
| Seal see kurikuulus Sõnajalgade tuulik ongi, mis valmis saades oleks kaitseväe arvates liiga kõrge ja segaks radarite tööd. Propeller on masti juures pikali. |
 |
| Järjekordne kondiproov. |
 |
| Ja neid on lugematul arvul. |
 |
| Täiesti suvalises kohas matkarajal. Lihtsalt jäi silma. |
 |
| Te ei usu, aga tegemist on RMK ametliku matkateega. |
 |
| Kaevandamise lõppedes täitusid kaevealad veega. Kõrguste vahe on umbes 40 m. Mäeharjad on veest 20 m. kõrgusel ja ja vesi ise samapalju sügav. |
 |
| Näe, kivi põleb ehk põlevkivi ehk kukersiit. Küttepuud kallid? Ämbrid kaasa ja korjama. Energia maast võtta. Ainult põlemisel tekkiv hais on muidugi hull. (Pilt tehtud hiljem kodus.) |
 |
| Tuleb ette ka laskumisi. Seekord järjekordse parveni. |
 |
| Jälle tuleb kõigepealt kohale tirida. |
 |
| EESTIMAA!?!😮 |
Ja nüüd hakkas siis rahepadu ka veel tulema. Igalt poolt voolab soppa alla, mis muudab need tõusud/langused põhimõtteliselt läbimatuks (loe libedaks). See on ebainimlik. RMK rajamärgised tekitavad segadust ja tihti eksin ära, sest nutitelefoni ekraan märjaga ei tööta. Ilmnevad esimesed väsimuse tundemärgid. Näib, et asi hakkab üle võlli kiskuma, aga rahu, ainult rahu ja liigun vaikselt edasi.
Vahepeal jääb teele Sipelgamägi. See tehti siia inimese poolt selleks, et saaks hiigelkoppa hooldada/remontida. Lühidalt lahti seletatult siis nii: Kopp toetati mäe nõlvale, et töömeestel oleks sellele lihtsam ligi pääseda.
 |
| Vaated Sipelgamäelt. |
Üüratu aja pärast (vähemalt mulle tundub nii) jõuan siinse piirkonna teise RMK lõkkekohani, milleks on Aidu-Nõmme. No ei pane ma oma uhiuut telki siia sopamülkasse üles. Rahesadu on vahepeal küll järgi jäänud, aga tean, et Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumis, mis ei ole enam mägede taga ja seda sõna otseses mõttes, saab ka ööbida.
 |
| Kohtla-Nõmme lõkkekoht. |
 |
| Ees ootab järjekordne parvesõit. Seekord on see "õigel" pool. |
Pilt hakkab vaikselt tasku ära minema ja kui jõuan ühe suurema kruusatee peale, siis sealt enam maha ei keera lootuses, et see viib Kohtla-Nõmmele välja. Aeg-ajalt küll matkatee märgid metsa kutsuvad, aga ma ei lähe sinna kolmel põhjusel. Esiteks kulgeb see trass siin tükati minu jaoks mõttetult, st. läheb kruusatee pealt metsa kus pole nagu midagi huvitavat ja tuleb peaaegu sama koha peale välja tagasi. Teiseks tean, et niikuinii olen kohe kaevandusmuuseumis kohal ja kolmandaks pannakse see kell viis kinni, mis võib tähendada minu ööbimisplaanile kriipsu peale tõmbamist ja siis on jama majas. Mul on ainult napp pool tundi veel jäänud.
 |
| VKG põlevkivi konveier tuleb sealt ja |
 |
| läheb sinna. |
Kui kohale hakkan jõudma selgub, et oleksin ikkagi pidanud kasutama ametlikku rada, sest kaevandusmuuseumi ümbritseb aed ja esimese väravani jõudmine võtab viimase energia. Lihtsalt enam ei jõua. Ma pole kunagi nii pikka distantsi läbinud. Veel vähem 21 kg. kaaluva seljakotiga. Isegi mitte noorena kaitseväes, sest teenisin autojuhina. Seda enam, et täna ei olnud tegemist matkarajaga, vaid pesuehtsa mägimatkaga. No pole ka ime sest matkatee selle lõigu autor on kes ??? Alar Sikk.
Lisaks on tekkinud villid. Matkasokid on minu hinnangul küll "head tööd teinud", sest lasid need villid alles õhtuks läbi. Samas on need praegu kõige väiksem asi, sest taasloodud Eesti algusaegadel kaitseväes teenides anti kasutamiseks uhiuued sissekäimata Valgevene sõdurisaapad kaaluga 2x2,5 kg. ja peale seda "kogemust" pole need praegused villikesed enam eriliseks probleemiks.
Probleem on hoopis selles, et jätkuvalt kipun üle pingutama ja järjekordselt olen tõmmanud end täiesti rihmaks. Kohal olen napp veerand tundi enne sulgemist ja juba keerataksegi erinevaid uksi lukku. Küsin toa kohta, mille oleks tegelikult pidanud ette broneerima, aga ma ju ei teadnud, kuhu ma täna õhtul välja jõuan. Selles mõttes oli siiajõudmine hea, et kui tuba hostelis ei anta, lubatakse vähemalt territooriumil telkida, aga nillin ikkagi majja sisse saamist,sest hinnavahe on väike:
1. Telgiga õues 8€
2. Pehme voodiga hostelis, alguses kuuma dušši all, pärast kindla katuse all 18€.
Kumba variandi valiks sina?
Veab, tuba on minu. JESS!!! Enne kui pabereid täitma hakkan, jõuan osta külma ja kalli õlle (4€), mille hind ei oma antud momendil mittemingisugust tähtsust ja mille ka registratuuris kohe avan ja poole omale sisse valan, sest ma lihtsalt pean seda tegema elu ja tervise huvides. Õnneks saadakse minu olukorrast aru ja pahaks ei panda, vähemalt näiliselt.
Nüüd olengi hostelis. Tuba on allolevalt pildilt näha. Dušš ja wc on koridoris. Teen priimusega süüa. Silt on küll üleval, et lahtist tuld kasutada ei tohi, aga muud varianti pole. Ennem poole kõrvaga küll kuulsin, et kuskil pidi saama kööki kasutada, aga ei viitsi otsima minna. Teen hoopis akna lahti ja loodan, et midagi üürgama ei hakka.
Õue täna enam ei lähe, kuigi välisukse võti on olemas. Lihtsalt ei jaksa. Mõnulen voodis poolunes niisama. Nüüd õhtul, erinevalt hommikust, lubatakse siia homseks päev läbi sadavat vihma. Jätkuvalt muudetakse ilmaennustust mitu korda päevas. Seega on kaks varianti. Matkan edasi või olen terve päeva katuse all ja pean vihmapüha ning puhkan. Eks hommikul aknast välja vaadates ole näha.
Kohtla-Nõmme - Valaste.
Hommikul päike paistab. Kus on lausvihm, mida õhtul lubati? Jälle muudetud. Teised portaalid küll päeva peale natuke näitavad, aga yr.no väidab erinevalt eilsest, et sadu praktiliselt ei tule. Noh, vähemalt on soe ja see sätib minekule. Tulgu siis kerge vesijahutus.
Kaevandusmuuseumisse ei hakka sisse (loe maa alla) minema, sest oleme seal juba käinud ja muuhulgas ka kaevurite rongiga sõitnud. Ka on pilet minu jaoks üle mõistuse kallis (23€).
 |
| Vot see on alles kopp. |
Täna hommikul ei hakka ka seda eile õhtul kaotatud matkatee väikest juppi üles otsima, sest tean, et Kohtla-Nõmme kaupluse lähedalt saan sinna peale tagasi ja nii ongi. Pood tehakse lahti kell üheksa, aga üht värskendavat õlut reispassiks ju enne kümmet niikuinii ei müüda 👎👎👎. Seega passima ei jää ning jätkan teekonda. Nüüd ootabki ees nn. tükk tühja maad ehk matkajate keeles motivatsioonisirged Tallinn - Narva maanteeni, aga käimine on see-eest horisontaalsel pinnal ja matka lõpppunktile lähenen jõudsalt.
Vihm kipub mind ikkagi kätte saama. Esialgu küll selle leebem tüvi ja kuna õhk on jätkuvalt soe, siis selline jahutus toimibki päris mõnusalt.
Peale maantee ületamist jõuan peagi Aa mõisani, kus on vanadekodu ja siit keeran paremale Saka mõisa poole. Selja taga paistab helge tulevik ehk taevas läheb selgemaks.
 |
| Põlevkivi läheb ja elekter tuleb. |
 |
| Motivatsioonisirge. |
 |
| Matkatee on sellise värvikombinatsiooniga tähistatud, täpsemalt: Penijõe - Aegviidu - Kauksi. |
 |
| Tuhamägi kauguses teise nurga alt vaadatuna. |
Järsku kuulen selja taga rattapidurite kriuksatust. Tüüp tuleb kergemat sorti matkavarustusega ratta seljast maha ja küsib, et kas võib minuga natuke koos kõndida ja rääkida. No miks mitte. Selgub, et ta osaleb sellisel üritusel nagu Lame Maa 1500, millel võistlejate eesmärk on sõita päripäeva ümber eesti. Täpsemalt siis mitte mööda piiriäärseid metsateid, vaid teisejärgulisi maanteid. Rattatüübi valik on vabatahtlik. Temal on hübriidratas, aga maanteevelodega tüübid olla juba teise päeva õhtul Tallinnast Tartusse jõudnud. Hull värk. Tema laseb omas tempos, ehk tahab raja läbida kümne päevaga, st. 150 km. päevas. Nii me umbes kilomeetri koos liikudes jutustame, kuni jõuame Saka mõisa väravani, kus jätame hüvasti. Tema paneb paremale ajama ja mina astun vasakule, mõisa väravast sisse. Nüüd selgub, et suures jututuhinas, olen järjekordselt maha maganud natuke enne ära keerava matkateeotsa. No pole hullu, see vast mingi mõnisada meetrit. Mõisas oli tegelikult algselt plaan ööbima jääda. No mitte majas sees (kallis minu jaoks), vaid õues telgiga. Kuid värskemaid ilmaennustusi uurides selgub, et homseks lubatakse siiakanti terve päev kestvat sadu, seega otsustan teha ka täna topeltpäeva ja õhtuks koju saada, sest vihm on vastik. Soojast toast läbi akna õue vaadates muidugi mitte.
Kuna jätkuvalt sajab kergelt, siis mõisa katuse serva all tõmban hinge ja pean ka lõuna ära. Ühtlasi helistan kodustele, et võite varsti siiapoole liikuma hakata.
 |
| Tuttav koht või mis. |
 |
| Vaade pangalt. |
 |
| Värskelt avatud Mathias Rusti mälestusmärk |
Nüüd ootab umbes üheksa kilomeetrit pankrannikualust matkateed oma ettevõtmist jätkama. Algus on tore, sest pinnaseks on liiv ja mõned üksikud kivid, aga õige pea muutub asi põrguks, mille eest on tegelikult ka RMK loodusegakoos kodulehel ametlikult hoiatatud. Matka planeerides mõtlesin lolli peaga, et see jutt on "lumehelbekeste" jaoks. EI OLE!!! Teele, matkateele, mida tegelikult ei ole näha, tekivad kiviklibuväljad. Korduvalt käivad jalad pahkluust risti all ja on suur ime, et mõni kont pole veel pooleks murdunud. Kui see peaks juhtuma, mis siis saab? Ainult kopter või mõni paat saaks mind siit ära tuua. Teen meeldetuletuse seljas olevast umbes 20 kg. kaaluvast kotist. Vot nüüd oleks tõeliselt vaja spets matkasaapaid. Lisaks vette langenud puuderisu, millest tuleb sõna otseses mõttes läbi murda. Tihti istun matkakotiga nende all okstes kinni ja mõtlen, et miks ma siin olen. Ja asi läheb aina hullemaks. Ei ole harvad juhud kui pean roomama puude alt läbi, vahest ka kuidagi külgepidi, sest muidu takerduks kott jälle okstesse ja seejärel on vaja selle kandamiga ennast püsti ajada. Ja nii lõputult. Ära (loe üles) siit minna ei saa. Ainult edasi või tagasi. See ei ole normaalne. See ei ole matkarada, vaid lihtsalt suvaline kivine/risune mererand, kuhu on kaardil triip tõmmatud. See viimane lause oli mõeldud RMK -le. Miks ei võiks rada kulgeda ülevalt pangapealselt (nagu ratturite oma), et nautida head teed ja võrratuid merevaateid? Selle asemel pean turnima siin all teadmisega, et enne üheksat versta üles ei saa. Kurat, see pealelõunane matk kipub nii nagu eilegi käest ära minema.
 |
| Tee põrgusse. |
 |
| Häh! Rannik ju suurepärase pinnasega. See RMK hoiatus on pehmodele. |
 |
| Noh mõned üksikud kivid on, so what. |
 |
| Naudi matka ja loodust. |
 |
| Peagi selgub, et mitte kauaks |
 |
| Ka pinnas hakkab "kivistuma". |
 |
| Ning muutub peagi "suurepäraseks matkateeks". |
 |
| Ning tsivilisatsiooni (sinna üles) ei pääse. |
Plaanin kodustele helistada, et võtku aeg maha, sest liikumise kiirus on muutunud pea olematuks, aga "kirsiks tordil" selgub, et siin all pole ka levi. Lisaks tekib üleüldisele kurnatusele veel üks huvitav ja etteprognoosimatu "nähtus". Nimelt, kuna rand on mere poole kaldu, saab eriti suure koormuse just parem jalg, mis käib vasemast kõrgemal ja teeb seetõttu rohkem tööd ning loomulikult annab ta sellisest ebavõrdsusest ka "teada". Palav on ja vesi hakkab lõppema... Kui nüüd midagi positiivset välja tuua, siis tänu tuulevaiksele ilmale ei löö lained kaldale ja pääsen vähemalt kuivalt kui higi mitte arvestada.
 |
| Järjekordne takistus. Kõige hullematest ei taibanud pilti teha. Ju siis ahastus oli nii suur. |
 |
| Miljonid aastad tagasi. |
 |
| Kilomeetreid piinu ja ei halasta loodus mulle ikka veel. |
Trepp. Juba. Ekraan näitab Valaste juga alles kilomeetri pärast. No need äpid on kahtlased ja kuna matkaraja valge-kollane-valge märk näitab, et just siit tuleb üles minna, siis võtan viimased jõuvarud kokku ja nii teengi. "Viskan" koti kummardudes ülespoole teadmisega, et see on viimane pingutus ja seal üleval on kohvik, kust saab pilti ette toovat külma õlut. Kuid õige pea muutub asi kahtlaseks, sest trepid lähevad üles-alla ning juga ei paista kuskilt. Lõpuks jõuan üles ja nüüd saab selgeks, et siia on ehitatud enne Valaste joani jõudmist hoopis mingi omaette treppidel kulgev pooleteise kilomeetri pikkune matkatee osa. Seega ei mingit kohvikut ja igatsetud külma õlle asemel joon ära viimase lonksu sooja vett.
 |
| Õlut küll ei anta, aga vähemalt olen tervelt tsivilisatsioonis tagasi. |
Helistan perele. Jõuavad mõne minuti pärast. See on Raplast tuleku alguse ja minu kuumaastikul kulgemise, mis liikumiskiiruse tükati pea nullini viis, üllatavalt hea täpsus. Annan ka teada, et tulin üles ca. kilomeeter enne Valastet. Ärge must mööda sõitke.
Peagi nad kohal ongi. Hurraa!!! Läks õnneks, sest Silveril on esmased load, mis tähendab, et täiskasvanu (ka lubadega) peab kõrval istuma. Kas oli???😊
 |
| 👍Tehtud.👍 |
Pere ütleb, et kui nad siin juba on, tahavad joa ka üle vaadata. Mulle sobib, sest siis saan võtta (loe osta) kohvikust selle kauaigatsetud õlle. Auto juurest sinna minek on väga vaevaline ja piinlik võõraste pilkude eest, sest jalad ei tule järgi. Lõpuks jõuan panga servale tagasi. Istun kivile. Naudin külma jooki ja vaadet. Kohe viiakse koju. Tegin ära. Jess!
Tean, et "vihasemad" jalgsimatkajad läbivad päevas 25-30 km. Kuna minu senini pikim käimine on olnud 12 km. mingisugusel matkarajal, kaasas natuke nosimist ja juua, siis on see kahe päevaga kohati ebainimlikes tingimustes läbitud ligi 50 km. ikka ülim tase. Olen enda üle uhke.
Peagi on käes kojusõiduaeg ja tuleb kivilt püsti tõusta, aga... allpool vööd ei liigu mitte midagi. Lõpuks ma kuidagi püsti, autoni ja ka autosse jõuan ning sõit võib alata. Mingilt maalt hakkab sadama vihma. No küll see katuse, mootori ja ratastega vuraja on ikka hea asi välja mõeldud.
Kohale jõudes tekib sama mure, ainult tagurpidine. Kuidas välja saada ja tuppa jõuda. Ülevalt alla ei jõua ükski korraldus. Selge, tuleb teha sauna. Positiivne on see, et vähemalt seljaga probleemi polnud.
Kokku matkasin kahe päevaga 46,54 km. Lahe. 💪
Kokkuvõte.
Järgmine päev oli karm. Villid ja alakeha liikumatus. Tekkis tunne, et ma ei tulegi sellest seisundist enam välja. Õhtuks läks siiski õhkõrnalt juba paremaks ja eluisu hakkas taastuma. Eks asi oli ka selles, et tegin mitu valearvestust ja esimene kord läheb ikka aia taha. Oli ju alguses plaan matkata neli päeva, aga... praktikas sai selgeks, et kümme kilomeetrit saab läbitud paari tunniga ka raske kandamiga. Ma loll mõtlesin, et läheb mitu korda kauem, sest näiteks selg või õlad hakkavad valutama, pean puhkamiseks palju pause tegema ja päeva teises pooles kotti juba järgi lohistama, aga polnud hullu midagi. Samas kui järgmised kümme kilti ette võtsin, oli see ajaliselt juba normaalne, aga mõjus jalgadele (eriti järgmist päeva silmas pidades) hukutavalt. Noh võib-olla mööda normaalset rada käies vast nii hullu sõna ei kasutaks.
Muide kui koti mõne kilomeetri läbimise järel seljast võtsin, oli natuke aega tunne, et olen kaaluta olekus ja jalad maad ei puutu.
Teine asi, millest pean paratamatult jälle rääkima, on ilma ennustamine. Kes meist ei tahaks ilusaga õues olla ja kui ära keerab, põgeneme tuppa või autosse. Matkajal sellist võimalust pole. Ma ei hakka detailidesse laskuma, sest olen sellel teemal siin juba korduvalt sõna võtnud, aga toon PILTLIKULT ära, homme algava nädalavahetuse prognoosi ühe Norra saidi poolt.
Neljapäeva hommik: Minge kõik matkama, tuleb suurepärane ilm.
Neljapäeva õhtu: Püsige kodus, üle Eesti liigub madalrõhkkond koos kõva vihmaga.
Reede hommik: Nädalavahetus soosib väljas viibimist, sest ilm püsib valdavalt kuiv.
Reede õhtu: Homme hommikuks "vallutab" lausvihm kogu Eestimaa.
Takkajärgi reaalsus oli see, et laupäeva hommikul paistis õues päike ja midagi hakkas tibutama (mis õues olemist ei seganud) alles õhtul. Johhaidii!!! Kuidas ma saan niimoodi (matka)plaane teha?
Selle teema lõpetuseks ütlen, et kunagi vene ajal lapsena, ütles ema, et homme lähme rongiga Pärnu randa, sest ilma lubatakse ilusat ja päikeselist. Ja nii see minu mäletamist mööda ka alati oli.
Kokkuvõtlikult ütlen, et jalgsimatk ei ole minu jaoks. Noh, mis seal salata. Eks lisaks matkakotile on vanust ka üksjagu turjal juba. Kuid üldiselt olen arvamusel, et kui inimkonna suurim leiutis on ratas, siis mille kuradi pärast pean mina seda matkakraami tassima kui seda võib teha ratas (jalgratas, koos sinna külge kinnituvate kottidega). Seda viimast juttu kirjutas siin mees, kellel olid veel lihased kanged ja suured (6-7 cm.) villid päka all. Nüüd hiljem ma siiski jalgsimatka päris maha ei kanna, sest tean, et kuni viisteist kilomeetrit päevas normaalsetel teedel ning asja rahulikult võttes ja igal pool aega viites ei ole see ületamatu takistus, seda enam, et saan minna sinna, kuhu isegi rattaga ligipääs puudub.
Lõpetuseks ütlen, et Ida-Virumaa on jätkuvalt põnev. Tihti tekib tunne, et ei viibigi Eestimaal. Kummaline, aga nii on.
