Abroga Abrukale.

No nii. Sügis on siis põhimõtteliselt käes. Hommikuti on kaste maas, udu õhus ja puude lehed juba kergelt kolletavad. Tähendab see seda, et on aeg hakata suvistel matkadel tehtud märkmete ja piltide abil oma mälu taaastama.                                                                  Sissejuhatuseks räägin ajaloost ehk umbes paarkümmend aastat tagasi, kui tütar reisis meiega autos turvatoolis ja poega veel polnudki, tegin Janele ettepaneku käia ära Abruka saarel (esmakordselt). Nõus. Helistasin siis sadamakaptenile, küsisin praamiaegade kohta ning asusimegi teele. Enne mõtlesime veel Saaremaal ringi sõita ja ... siis see juhtus jälle ehk ajad olid vaesed ja autod nirud ning kui masin mandril sõitis hästi, siis Saaremaal kippus katki minema. Hiljem on selgunud, et me ei olnud kaugeltki ainsad, kellega nii on juhtunud. Ühesõnaga kuskil Karujärve lähedasel metsateel auto enam käima ei läinud. Selgus. et generaator oli "töölepingu" lõpetanud, aku tühjaks saanud ja seda nii, et isegi märgutuli armatuuris ennetavalt ei süttinud. "Normaalne", naine ja aastane laps autos. Õnneks leidsin jalgsi tuldud teed tagasi minnes kaks meest, kes aitasid auto käima lükata. Loomulikult oli tuju miinuses ja Abruka asemel asusime otse koduteele. Tuled kustutasin ära, et aku kauem peaks ja muidugi andsid enamus vastusõitjaid vilgutamisega märku, et pane enda auto omad ka tööle. Kurat, ma ju tean seda väga hästi ise ka, et need ei põle. Praami peal rääkisin laadijatele ära, et kui mandrile jõuame, oleks vaja käima lükata ja ime-ime, aga akus niipalju voolu jätkus, et koju jõudsime. Huhh.                                                                                                                      Nüüd, kakskümmend aastat hiljem kui lapsed täiskasvanud, tegin Janele pakkumise, et klaarime vana võla ära. Jälle nõus ning 9. juuni hommikul kümne paiku stardime Saaremaa (Muhu) poole. Sinna viivale praamile, ma pileteid tavaliselt broneerinud ei ole, sest need käivad piisavalt tihti ja pealesaamisega probleemi pole, kui just Jaanipäevale või rallile minekut ei toimu. Nii ka täna. Jõuame Virtsu ja viis minutit hiljem olemegi praamil. See eelnev jutt ei kehti aga Abro kohta, mis mahutab ainult paarkümmend inimest ja auto tuleb üldse sadamasse maha jätta.                                  Paras aeg süüa lõunat, milleks seekord võtame vana hea sealiha, kartuli ja hapukapsaga. Muhus maha ja tuju on hea, sest kõik on jälle endine. Selgitan. Nimelt pidin käima jaanuaris kuus korda veokaga Saaremaalt kaupa toomas ja kogemus oli jube. Pimedas läksin, samamoodi tulin. Kõik oli kõle, tühi, jääs, miinuses. Räämas majad ja muu laga, mille suvel taimestik ära varjab, oli nähtaval. Kaupa laadisin kuuti läbilõikava tuule käes. Praamil olid valdavalt tööinimesed ja kutselised juhid. Jube. Saaremaale minnakse puhkama, mitte tööle. Täielik šokk, mis sai nüüd lõpuks läbi, sest vastu võttis maa, mis oli jälle soe ja roheline, meri sinine ja vedelas olekus, turistid, puhkus jne. Kõik on jälle hästi. Kuna praamiga ülesaamine kulges meil kiirelt, võiks isegi öelda, et liigagi kiirelt, siis otse Roomassaare sadamasse me ei põruta, vaid kondame Kuressaare poodides ringi. Jane šoppab hilpe, mina jõlgun sabas. Ja noh, minuga ikka juhtub. Nimelt pole mul kõht paar viimast päeva millegipärast eriti korras ja suundun apteeki (Abrukal ju selline võimalus puudub), kus räägin oma mure ära. Seal vaadatakse mind pikalt ja natuke imelikult ning viiakse tohutu valikuga vastavate ravimite juurde. Ja siis jõuab kohale. Nimelt oli ju Kuressaares alles paar nädalat tagasi laiaulatuslik joogivee saastumine ja inimesed haigestusid üleüldisesse pasanteeriasse. Vahetult enne meie tulekut tehti avaldus, et nüüdseks on veeproovid korras ja... peagi tuleb juba esimene hädaline.              Kuna Abrukal toidupoodi pole ja söögi asemel pakutakse meie turismitalus ainult kööki, ostame vajaliku moona kaasa. Selleks kasutame Roomassaare sadamasse viiva tee alguses oleva Auriga keskuse teenuseid.                                                                                          Sadamas küsin auto parkimistingimuste kohta ja heaks üllatuseks näidatakse, et seal kai ääres on see tasuta. Nii teemegi. Kohvikus veedame veel natuke aega ja tegeleme sihipärase tegevusega, kuid peagi saabub aeg kui saame pardale astuda. Inimesed istuvad aluse servades ja pambud pannakse keskele. Nimede kontroll ja manitsus, et sõidu ajal me suitsu ei tee ja alkoholi ei tarbi ning start.        

Abroga saab Abrukale.

Halvema ilmaga on võimalus ka sees istuda.

 Meri on rahulik ja selle pool tundi, mis saarele minekuks kulub, kannataks ka rahutuma ilmaga ära. Vahtra turismitalu peremees Rein, kes on ühtlasi ka saarevaht on meil oma vana kastikaga vastas. Pakkusin küll enne suheldes, et pole vaja tulla, sest nii saame jalutades kohe saarega tutvuma hakata, aga vana ajas oma jonni, et tuleb ja jokk. Ah vahet pole.

Reinu kastikas.

Majutuse saame vinge. Terve kahekordse maja. Esimesel on kaminaga istumisruum, köök, saun, dušš, wc ja möbleeritud väliterrass. Teisel magamistoad kokku kümne voodiga (valik missugune) ja veel üks wc. Klaarime kohe arved ära, sest Rein peab nädalavahetuseks mandrile sõitma, seejärel teeme õhtusöögi ja peale seda ongi hea ennast natuke liigutada, mis tähendab saare põhjapoolsema osaga tutvumist, kus suunas põhimõtteliselt alates meie talust ongi kogu inimasustus.

See kõik on meie päralt.

Jõhker "tööriist".

      

Väike muuseum, mis praeguseks kellaajaks juba kinni.

Nüüd tulevad loodusvaated.

Paistab homne eesmärk ehk minek läbi mere Vahase saarele.

Hakkab loojuma.

Võibki ootama jääda.

Väikesaarte klassika. Kõik, mis siia kunagi toodud, see jääb.

?

Egas midagi. Soojendustutvumine saarega on tehtud ja aeg hakata magama sättima. Esmane mulje on positiivne. Ütles ju Rein ka ennem, et neil on kõik siin parem kui eelmise aasta Ruhnus käigust rääkisin, välja arvatud see, et liivaranda ei ole. Ilma lubatakse järgmisteks päevadeks super-ilusat ja aina paremaks minevat.

Talu väravas tuleb vastu peremehe haukuv, kuid kõigiga sõbralik koerake. Selgub, et meiega samasse  majja saab allkorrusel pisikese nurgatoakese ka üks naisterahvas jalgrattaga (mitte matkarattaga), kes kohe päikeseloojangut pildistama väntab ja homme juba tagasi sõidab. Tänaseks kõik.

                                          10. juuni. Abruka - Vahase - Abruka.

Hommikul teeme tõhusa söögi, sest tagasijõudmise aega ei oska prognoosida. Saarevaht ütles eile, et see trett kestab ca. neli tundi. 

Minek. Alguses läbi metsa, seejärel mööda rannakarjamaad, väravatest läbi. Loomi siin praegu ei näe. Ju siis passivad kusagil puude all päikesevarjus. Nüüd tulebki mereületus. Kuna pikalt on põud olnud, siis on ka veeseis madal, isegi natuke allapoole põlve. Muidu on siin meri puhas, aga nagu kiuste on enne mõlema saare kallast vaja läbida mitmemeetrine mudane lõik. No pole hullu, küll õhtune dušš puhtaks peseb.

?

Siit pääseb läbi mere Vahasele.

Vahasel peal. Oleme tulnud üle "kolme mere", ehk Eesti mõistes ikka väga kaugele. Siin on mõned suvekodud. Paar suvitajatki kohal. Kadakad. Põhjaküljes pisike paadisadam paari alusega, üks isegi täiesti arvestatava merekindlusega. Suur nastik, kellele peaaegu peale astun. Edasi st. tagasi, äge laevakahur, mis arvatavasti mere põhjast välja traalitud. Vaevumärgatav rajake (hooaja algus) lõunatippu. Päikesepaneelidega majakas. Tagasitee läbi metsa ja tehtud ongi. Kõige selle eelnevalt kirjeldatud "saatjaks" oli loomulikult imeline loodus ja meri. Mega!!!

Saarest pilte kah.

Nii laaditakse siin paadi elektrimootori akut.

Ei saanud rikkaks 😁 (vihjeks lind pea kohal).

Tuleb kuidagi tuttav ette (loe eelmist juttu).

Mõni suvekodu siin on.

Mööda selliseid rajakesi saare "liiklus" käibki.

Tuld!!!

See on nii äge asi, et panen lähemalt ka ühe pildi.

Joppenpuhh. Kuidas on üle kolme mere siia jõudnud 
veneaegne Balti jaama pakivedamiskäru?

Vahase lõunatipus. Paremal paistab Abruka.

Siit saab ettekujutuse kuidas saarele tulla ja olla.

Tagasi Abrukal. Sopased, kuid rahul. Kaks hullu.😁 Peagi ka "tsivilisatsioonis". Meil kestis see Vahase tuur pea viis tundi. Jane teeb ettepaneku vantsida turismitalust mööda sadama kohvikusse nimega "Võta aeg maha". Ütlen, et mul on rahakott talus. Selgub, et tal on kaasas. No mis mul saab selle vastu olla kui välja tehakse. Minek ning lõuna peamegi seal. Jane võtab burksi, mina loomalihasupi, sest tahan proovida midagi uut. Lisaks nuian välja ühe Alexandri õlle (4€), mis tuleb otse külmkapist (ise võtsin), kuid supiga ma rahul ei ole. Maitse on normaalne, aga temperatuur mitte. Tükati isegi mitte soe, vaid lausa leige. Arvatavasti mikrouunis "värskendatud". Loodetavasti on vähemalt burgeri ja supi liha kohalik (loe lihaveis).

Sadama kohvik "Võta aeg maha".

Teine turismitalu "Must Pärl" sõidutab oma kliente saarel ringi
sellise bussiga. Omal ajal kutsuti neid seaninadeks.

Tagasi talus. Ja nüüd polegi nagu rohkem midagi teha. Mina üritan seda juttu kirjutada ja Jane teeb kõrval lõunauinakut. No eks pingutused nõuavad taastumist. Tal ju ülehomme varahommikul uus tööpäev terendamas. Ja homme läheme alles Abrukat ennast avastama ehk lõunapoolne osa on läbi käimata.

Õhtul teeme veel põgusa jalutuskäigu talu ümbruses. Ja kus sellega piirnevas metsas toimub lindude vahel selline action (pesitsusaeg), millega mandri omad ligilähedalegi ei saa. Kui ei näeks, ei julgeks metsa minnagi, sest heliefektid on sellised nagu kedagi (mitmuses) nülitaks elusalt.

Eelmisel hommikul kurtis kaasa, et tuba oli külm. Mul polnud, aga seekord lülitasin ennetavalt seinal oleva elektriradiaatori sisse ja nüüd on olemine hea. Kõht täis ja tuba soe. Kõik on ok. Homseni.

Päeva lõpuks ütlen neile, kes vene tehnikat restaureerivad ja 
juppe tikutulega taga otsivad, et tehke seda väikesaartel.
Sellele pildile on näiteks mahtunud kolm Muravei rollerit.

                                                     11, juuni. Abruka saare lõunaosa.

Kolmas päev jätkub suurepärase ilmaga, mida iseloomustavad päike, mõõdukas soojus ja kerge tuul. Nagu eile juba mainisin, on meil täna plaanis "vallutada" saare lõunatipp. Kui läbi varjulise metsa lõpuks kohale jõuame, avaneb imeline vaade. Suisa uskumatult imeline ja kindlasti tasus seda pikka käimist ära. Veised on "muruniitmise" ära teinud ja saame hõlpsasti ringi käia. Mul polegi momendil sõnu, vaadake pilte. Meie igatahes naudime siinseid vaateid täiega.

Teel lõunatippu. Mingid imelikud liiklusmärgid on neil siin.

Metsast väljas ja hakkab looma.

Lõunatipus päral.

Avaneb piiritu avarus.

Paistab Vahase saar koos majakaga.

Paistab Kasselaid.

Paistab Linnusitamaa, mis ongi laiu ametlik nimi.

Leia pildilt purjekas.

Algab tagasiminek.

Võrratud vaated.

Tuleb üllatusena, et ka Abrukal oli oma rannakaitsepatarei.

Järgmise üllatusena leiame (tegelikult juba tulles) siia püsti pandud "jurta", mille sees on voodid, loomanahad, ahi ja isegi kitarr. Väljas pinkidega lõkkekoht ja käimla. Täiesti paradiislik ööbimine miljardivaadetega. Hiljem saame teada, et päris niisama sisse kolida ei saa. Peab ette broneerima ja ka maksma, ning see ei ole mitte odav lõbu. Vähemalt meie jaoks.

"Jurta".

Seest selline.

Tagasiteel ei lähe me otse tallu, vaid teeme seda väikese ringiga, sest enne saarelt lahkumist on ju vaja kaasa osta mõni meene ja selleks tuleb külastada "Abruka maja" ehk muuseumi, kust saab muu nänni hulgas ka näiteks jäätist või vett. Jane soetab külmkapimagneti, mina "sitaseebi".😁 Lihtsalt nimi on selline, Linnusitamaa järgi. Tegelikult on koostises kitsepiim, kaerahelbed, saialill ja lavendli eeterlik õli. Siinse töötajaga saame ka jutule, kes räägib, et on saarel aprillist oktoobrini ja talvisel ajal elab Tartus. Üleüldse elabki talvel saarel kolm inimest. Saarevaht, see meie Rein, sadamavaht ja üks 80. aastane mammi. Ühendus Saaremaaga on selline, et "normaalsel" ajal sõidab Abro, talvel mingi suurem alus, mis suudab paksemat jääd lõhkuda ja mille nimi mulle praegu enam ei meenu ning päris karmil ajal tehakse jäätee. Jää kandmisest oli enne aru saada kui esimene joodik Kuressaarest viinadega tagasi jõudis. Nüüdseks nagu enne ütlesin, on saar talvel varjusurmas. 

Aeg edasi liikuda. Lõpetuseks teeb Jane külalisteraamatusse ka sissekande.

Muinasjutuline metsaalune tagasitee.

Seep.

"Võlg" on klaaritud, see ka kirja pandud. 

Tagasi Vahtra talus. Sööme kõik jäägid ära ja hakkame asju pakkima, sest meie aeg saarel saab peagi otsa ja praam ei oota. Sadamasse otsustame minna jala, kuigi pakuti autoga viimist. Me niikuinii siin juba üle kahekümne km. ringi jalutanud, asi see üks veel ära ei ole. Rein ütles küll alguses, et sinna on kaks km., aga mina kange saarlase ja matka geeniga vaidlen vastu, ega ikka ole küll. 

Selline oli meie majutus.

Hüvasti.

Sadamas viimast aega parajaks tehes avastan raamatukogu kõrvalt kuuri, mille seinal on silt, et võta siit raamat kaasa. Aega on, otsin. No ei leia midagi põnevat. Pole aega olnud ju ajakirjugi lugeda, mistõttu olen tellimused lõpetanud. Järsku jääb silma Albert Kivikase "Nimed marmortahvlil" aastast 1991. No kui selle järgi juba film on vändatud, siis järelikult on tegu väärt teosega. Rändab kotti ja vot see on tõeline Abruka aare, mis tasub üle "mitme" mere koju tuua.

Vahepeal roomas järjekordne nastik üle laia betoonkai. Muide kas teadsid, et Abruka saar on Eesti kõige rästikurohkem koht. Isegi hoiatavad sildid olid väljas. Meie õnneks või kahjuks jäid nad seekord siiski nägemata. 

Üsna pea on ka "päästev" praam kohal ja algab kodutee. Kuna Saaremaa praamile jällegi broneeringut ei teinud, siis saame seekord ka tunnikese oodata, aga mis siis. Kiiret pole kuhugi ja sisustame seda aega lägaburksidega nägude määrimisele. Õhtul üheksapaiku oleme kodus. Tehtud. 

No ma ei saa ikka tehnikast üle, ega ümber.

"Kersti"

Hüvasti Abruka. Tore oli olla.😂

Tuleb. Kohe algab kodutee.

Lõpetuseks. "Võlg" on tasa. Intressidega, sest saime ka Vahasel käidud ehk kaks kärbest ühe hoobiga. Oli tore ja võrdlemisi rahulik, sest suurem rahvamass pidi hakkama jaanipäeva paiku liikuma. Ilus oli ka. Näiteks see Abruka ainulaadne laialeheline mets, millesse mina isiklikult suhtusin enne, et las need määrangud jäägu teadlastele, aga tõesti oli nende puude all, kust päikesekiired läbi piilusid tükati muinasjutuline tunne. Vahase oli ka ilus, aga vaieldamatult viimaste aastate kindlaks lemmikuks jääb Abruka saare lõunatipp.

Majutus oli normaalne. Ainuke mis natuke häiris, oli majas vilu olemine. Eks see merevee soojenemine võtab veel aega ja tänu sellele on siin jahedam kui mandril. Ka on majutus suurte puude all, mis ei lase päikesel peale paista. Samas suvekuumaga on see kindlasti suur pluss. Janele ei meeldinud esimene korrus, sest see oli tema arvates liiga must. Puhtusefriik on rääkinud. Minu arvates polnud häda midagi. Peremees oli muheda jutuga ja ehtsa saarlase huumoriga, kellel oli iga asja kohta mõni lugu rääkida. Kahjuks kohtusime vaid korra. Palju tervist sulle Rein ja edu edaspidiseks.  

Kas tulen siia veel kunagi tagasi? Arvatavasti mitte, kuid ilusa ilmaga saare lõunatippu praamilt jalgrattaga ja seal min. kolm päeva olla, vääriks tõsiselt kaalumist.