Tervitused Hiiumaalt, Kõpu poolsaarelt. Üllatus, alles olime Abrukal. Jep. Üleeile õhtul saabusime koju, eile oli puhkepäev, aga tänagi on veel kerge füüsiline rammestus peal. Sellest annavad põhiliselt tunda loomulikult jalad, mis samas pääsesid seal mingi ime läbi igasugustest hõõrdumistest ja villidest. Kuid ilmajaamad on uskumatul kombel ühisel meelel ning lähipäevadeks lubatakse, et see tuleb super. Mandril isegi liiga (loe kuumalainet) ja seega on on asjal kaks mõtet. Esiteks selle "laine" eest põgeneda mere äärde, kus puhub jahutav briis ja teiseks tuleb sellist ulatuslikku kõrgrõhuala ära kasutada, sest vaevalt nii stabiilselt ilma sellel suvel enam tuleb. Noh vähemalt minu puhkuse ajal kindlasti mitte, sest järgmisel nädalal lubab mõni portaal juba äikest ja kõva vihma. Siinkohal ütlen korrektsuse huvides, et kalendri järgi on alles kevad. Nagu ikka, teen ka siin väikese sissejuhatuse ja hakkan pihta juba talvest, mis muutub minu jaoks aasta-aastalt vastikumaks, eriti selle lumega tegelemine. See tali oli eriti nõme. Vast mingi neli korda sulas paks lumi ära, et siis uuesti maha sadada. Mis selle jutu mõte siin on? Vot see, et tuleb paratamatusega leppida, stressi vähendamiseks teha suviseid matkaplaane, otsida ja osta uut ja huvitavat matkavarustust ja kui sellest kõigest ikka väheks jääb, siis aitavad toredad töökaaslased magedusele vürtsi lisada. Küll see kevad ka ükskord tuleb.
Toredad töökaaslased.
Lisaks võtsin julguse kokku ja otsisin talvisest metsast üles "siilionu". Tuletan siinkohal meelde, et just tema blogi lugedes sain piisavalt inspiratsiooni, et selliste asjadega tänaseks juba kümme aastat olen tegelenud. Topelt ei kärise: Siilionu blogi. Loodetavasti kohtume veel. Hoia kõva.
Tema ongi "Siilionu".
Matkavarustusest räägin ka. Esiteks ostsin parema temperatuuritaluvusega (comfort +3c) magamiskoti, sest eelmisega hakkas nii mõnelgi ööl vilu. Järgmisena soetasin magamismati, mis on sama paks (5 cm.) kui eelmine, aga oluliselt väiksemas pakendis ja terve kilo kergem. See väljendus loomulikult ka hinnas, kuid head asja odavalt ei saa, aga korralik uni on edu alus. Esimest korda proovin ära ka kaloririkkad spets. matkatoidud. Lisaks oli arenemise mõttes plaan hankida droon, aga see eeldab lisa ruumi, raskust (loe akupanku) ja tegevust ehk las ta jääb.
Matka eelõhtul asju pakkides tekibki dilemma. Kas minna suvise magamiskotiga ja riskida külmade öödega või võtta kilo raskem, aga tunda end muretult? Valin viimase, sest ära saab alati võtta, aga juurde panna pole kuskilt. Olen neid südasuviseid trette saartel ennegi teinud = läbikülmumine. Matkavarustuse teema lõpetuseks ütlen veel nii palju, et magamismatt, mille välja valisin, pidi olema naiste oma. Jälle. Tuletan meelde, et seljakott kippus ka sama olema. Küsimuse peale, mis neil vahet on, vastati, et see on keskelt natuke laiem. No mis mul selle vastu saab olla kui küljealune vähe toekam on.
Matkast endast ka. Olen siin ennegi maininud, et Kõpu poolsaar on minu silmis üks ilusamaid paiku Eestimaal, aga et sellest viimast võtta, lähen sinna jalgsi, sest paljudesse kohtadesse ei saa rattaga ligi, ammugi autoga.
Alguses oli plaan läbida poolsaar kolme päevaga, aga meenutades eelmise aasta matkajärgseid puujalgu ehk kuidas pärast manuaalkastiga autoga praamile saada ja sealt ära ehk "pakkudega" pedaale vajutada, otsustasin, et teen matka päeva võrra pikemaks. Alustan raske kotiga ja tagasihoidliku kilometraažiga ning kaalu vähenedes ja jalgade harjudes, lisan distantsi juurde. Nüüd, värskelt Abrukalt "peaproovist" saabununa, jalad enam-vähem terved, ütlesin Janele, et lähen uuesti kolme päeva peale tagasi. Võib-olla isegi kahe, mille peale vastati, et sina tahad tööst puhata, aga meie sinust. Oled neli päeva ära ja jutul lõpp. Oeh. Nojah, alles hiljuti lugesin, et mingid teadlased on kindlaks teinud, et kõige hullem elukaaslane on kaksikute tähtkujust. No milles mina süüdi olen, et sel ajal sündisin. Vot mis tähendab veerand sajandit koos/abielu. Nali-naljaks. Tegelikult on mul kodus praegu kõik korras, muidu ma siin ei oleks.
Uus magamiskott.
Uus magamismatt võrdluses vanaga. Asi areneb.
Küljealusena selline.
Spets matkatoidud. Lisada tuleb etteantud triibuni ainult kuuma vett, segada, mõned minutid oodata ja enne sööma hakkamist taaskord segada. Nälga ei jää ka külma veega.
Nüüd on mul ka elu esimesed päris matkasaapad (HH). Kuna enne soovitatakse käimad sisse käia, siis need on ka juba ühe kalaretke edukalt läbinud.
Esimene päev: Luidja - Palli.
Törts enne ühtteist toimub start. Kuna kõik on eelnevalt pakitud, siis "veebun" otse Rohuküla sadamas.
Piletit jällegi ei bronninud, sest kes see loll ikka tahab keset teisipäeva saarele minna. Lõunaks võtan mõeldud supi asemel hoopis prae, sest hinnavahe on ebamõistlikult väike.
Kuna Hiiumaa merereis on pikk, siis sätin ennast telekat vaatama. Jookseb mingi Inglise/Austraalia keskaega kehastav seriaal. Telepilti näen see aasta teist korda. Jah, te lugesite õigesti. Esimest korda sellel aastal vaatasin tellituna 1. jaanuaril Eesti mängufilmi "Vee peal", kus loodetud 80-ndate tänavapildi asemel kus isegi üles kasvasin, seda eriti ei näidatud ehk nostalgialaks jäi suures osas saamata. Selle teema kokkuvõtteks ütlen, et mulle piisab autoraadiost ja internetist.
Hiidus kohal. Natuke sõitmist ja peatun Luidja trahteri ees nimega "Meite Möte". Läbi pisikese ava köögis suhtlen omanikega, et kas võin auto mõneks päevaks teie tagahoovi jätta. Saan nõusoleku parkida nende kaubiku kõrvale. Aitäh teile head ja lahked inimesed. Tegelikult ma sellist vastust salamisi saada ka lootsin, sest ennetavalt ühtegi kõnet ei teinud.
Nüüd käin ära RMK Ristna külastuskeskuses, et jätta sinna üks kast. Täpsemalt vaheladu koos söögi/joogiga. Ei pea ju kõike terve tee kaasas tassima. Tuleb jälle positiivne vastus. Veelkord aitäh teile Hiidlased.
"Vaheladu".
Tagasi trahterisse. Auto pargin etteöeldud kohta, kott selga ja tuld. Kõigepealt marsin Luidja randa ja sealt edasi mööda rannikut lääne poole. Minek on enam-vähem ok., liiv peamiselt kõva (mööndustega) ja kuna tänu põuastele ilmadele on mereveetase madal, pääsen ka vette kukkunud puudest hõlpsasti mööda, ning peagi olen tänases sihtkohas nimega Palli telkimisala. Siin on üldiselt rahulik. Vaid ühed sakslased on matkaautoga kohal. Käin meres pesemas, teen valmis magamise ja söögi, milleks on matkatoit chili con carne. Tšillit on tunda, aga erilist maitseelamust küll ei saa. Pigem on juures mingi võõrastav mekk, aga pole hullu, täitsa söödav. Pisut häirib see, et kui äpi järgi olen kohale jõudes kaotanud 500 kcal., siis selle toidupaki peal on kirjas, et 600 kcal. tuleb juurde. Nõus, et matkatoidud peavadki energiarohked olema, kuid mulle, kes on koguaeg kaaluga hädas, need vist ei sobi.
Hiljem polegi midagi rohkem teha kui kirjutan märkmeid ja naudin loodust. Taskuraadio kaasavõtt koos lisapatareidega osutub seekord vist kasutuks "luksuseks", sest peale Skyplusi kostub sealt ainult šššš, mis minu puhul tähendab seda, et täna õhtul ma raadiot ei kuula. Homme plaanin teha distantsilt üle kahe korra pikema päeva, aga seda juba umbes neli kilo kergema kotiga.
Varsti vist lähengi magama, sest päevad on praegu aasta pikimad ja päikeseloojangut ei viitsi ootama jääda. Ilusat õhtut. Eee... no vist ikka ei lähe veel, sest tõepoolest on õhtu ilus. Päike, merevaade, tuulevaikus, soe olemine, männid, mõni üksik sääsk, mida ei saa öelda sipelgate kohta, linnulaul, väljateenitud õlu jne.
Luidja rannast algab minu matk eesoleva silmapiiri poole.
Selliseid märke peab nüüd puudel jälgima, et ametlikust RMK rajast mööda ei pane.
Täna jään siia, sest...
pole paha ju.
Seal ees paistvas metsas algavad homme uued väljakutsed.
Teine päev: Palli - Mägipä - Hirmuste.
Hommik. Öö möödus super hästi. Uus magamismatt näitas sõna otseses mõttes, kuhu raha läks ja magamiskotiga oli täpselt paras olla. Lisaks tegin uue avastuse ehk kui keerata magamiskott tagurpidi, kapuuts peale, siis ei aja valgeks minemine üles.
Päev tõotab tulla ilus nagu lubati. Eile Kõpu poole sõites oli näha päris mitmeid automatkajaid, aga siin on peale minu endiselt need eilsed sakslased. Ongi hea rahulik. Saan ka raadio levisse. Eks varahommikul segajaid vähem. Sealt öeldakse, et tänasest keelab päästeamet metsas ära lõkke tegemise, grillimise ja suitsetamise. Priimust ei mainita.😉 Tegelikult on asi naljast kaugel, sest siin ka kõik krabiseb.
Minek, ja kohe alguses panen valesti, sest märke puudel ei ole. Õnneks saan veast kiirelt aru ja vast mingi paarsada meetrit pean tagasi tulema. Ja nüüd saan aru miks selle koha nimi, kuhu suundun, on Mägipä. Tee sinna on nii künklik, et Lõuna-Eesti kahvatub selle kõrval. Torkab silma ka see, et siingi on rada tehtud kunstlikult pikemaks ja keerulisemaks (loe raskemaks). Näiteks miks ma pean mäe harjalt alla laskuma ja siis kohe uuesti üles ronima kui saaks samasse kohta mööda harja otse. Miks üldse pean ma mere ääres olles käima metsas. Merd on Palli - Mägipä lõigul näha vaid paar korda ja sedagi kaugelt. Kurat, Hiiumaa on ikkagi mereriik ja mandrimees tahab seda näha. Metsa meil omalgi küll.
Lõpuks ometi Mägipä telkimisala. Olin juba lootust kaotamas, sest tundus, et rada suundub üha rohkem sisemaa poole. Siin pean lõuna ära, milleks on chicken tikka masala meal. Siis kott jälle pool kilo kergem. Abiks ikka, sest seljale ei mõjunud need mäed hästi, eriti laskumised. Otseselt küll ei valuta, aga on tunne nagu tahaks katkeda. Läbitud teekonna raskusest annab aimu telefoni näotuvastus, mis ei tunne mind enam ära.😅 Kerge irooniaga oma praeguse matkastiili kohta pean ütlema, et siin suvitab momendil üks pere, kes pole lisaks muule pidanud paljuks ka elektrigeneraator kaasa tarida, mis pläriseb üle kõige.
Alguses on rada veel tasane.
Aga peagi tekivad mäed, tegelikult luited.
Rada läheb vasakult mööda luiteharja.
Olen nagu Setomaale sattunud, kuigi nähtavus on väiksem.
Kuid ei, tegemist on siiski Hiiumaa ainulaadse loodusega Kõpu poolsaarel.
Natuke nalja kah, et matkalise samm ikka reibas püsiks.
Mägipä telkimisala. Kalurikoja metsaonn on ka pildil.
Enne kui edasi minema hakkan, pingutan kotil puusarihmasid, et seljale vähem koormust anda. No muidugi, jälle panin mööda. Seekord pääsen viiekümne meetriga. Miks küll ei lasta mööda ilusat mereäärt matkata? Kohe esimesel võimalusel metsa. Ja kui meri paistma hakkab, siis veel sügavamale. No vast üks vastus on see, et seal rannas on pehme liiv ja seega edasiliikumine raskendatud.
Ja nüüd... Vastu tormab lahtine, lõrisev saksa lambakoer ja selle järel omanik. Peni jookseb ümber minu ja tahab selja tagant hammustada. Kihvad käivad kokku paarikümne sentimeetri kaugusel säärtest. Koer "peremehe" tagasikutsumisest muidugi välja ei tee ja kui see lähemale jõuab, muutub veelgi julgemaks. Täitsa pekkis jõuan mõelda, siit ma veretult ei pääse ja keerutan ennast koera poole näoga. Peni ta muidugi kätte ei saa ja nii me siis kolmekesi "tantsime". Lõpuks õnnestub siiski rihmast kinni haarata ja tõmbab looma eemale. Huhh!!! Seekord jäin terveks. "Vabanduseks" ütleb, et koer ei ole kunagi kedagi hammustanud ja nii käitunud. Võib-olla ehmatas teda see suur kott, mis sul seljas on. No-nii, nüüd olen mina süüdi ka veel. Jobu. Mul pole rattamatkadel olnud koertega mitte ühtegi nii otsest kontakti kui praegu. Siin ei oleks osanud sellist asja oodatagi. See Hiiumaa matkarada kattub mõnes lõigus kohalike matka/õpperadadega ja ju see suvitaja otsustas siis selle läbida. Mismoodi mina rada läbin, saab näha allolevast videost:
No ei lasta merevaateid nautida, sest märk puul suunab kohe metsa.
Selline see Kõpu poolsaare matk on. Sealt metsast tulen
ja sinna lähen.
Hirmuste telkimisalale ilmub ämblikmees. Sõna otseses mõttes, sest puude vahele tehtud võrkudest oli vaja läbi tulla ja nüüd olen kõige sellega koos. Jõudsin siia kuidagi imelikult kiirelt. Noh eks maastik polnud sellel lõigul ka nii mägine kui ennelõunat. Jalad annavad täna ennast juba tunda ja talla all on hakanud villidel tekkima mõte, et võiks tulla, aga kohal veel ei ole. Kuna pärale jõudsin varakult, siis on organismil õnneks aega taastuda. Homme tuleb vist natuke pikem päev, aga seda kõvasti kergema kotiga. Üle pika aja näen tsivilisatsiooni ja enne õhtut saan Ristna külastuskeskusest loodetavasti ka oma paki kätte. Mine tea, äkki lubatakse ka dušši kasutada. Ja mis peamine: ALGAB TAGASITEE.
Egas midagi. Laager üles ja süüa tegema. Hirmustes olin viimati 2015 a. rattamatka käigus, seega kaheksa aastat tagasi. Oeh, kui kiiresti aeg lendab.
Õhtusöögiks on tom kha supp ja küll sellesse on asju pandud. Koostis: kana, kookospiim, tomat, sibul, seened, suhkur, sidrunhein, kaffir, laimi lehed, punane tšilli, tamarind, kalangali, risoom, sool. Joppenpuhh. Nimetan siin lihtsalt, milliseid matkatoite on võimalik Eestist osta. Neid on muidugi palju rohkem.
Kui kõht täis näpin vahelduva eduga raadiot, millel läheb huvitaval kombel "maailma otsa" poole liikudes levi aina paremaks ja uut Motorola telefoni (tagasi juurte juurde) 😀, mis on täiega nuti, sest saab vist aru, et kusagil pole laadida ja siiamaani on aku peaaegu täis, kuigi on päris palju kasutust saanud. Uus telefon on mul sellepärast, et eelmine "kõigekindel" kukkus kevadel maha ja klaas läks katki. Töötab, aga matkama minna ei riski sellisega. Uus on mittemiskikindel (loe kerge).
Vahelduseks üks kole pilt kah.
Tänane "pleiss".
No kuidas sa poed telki, kui õues tekivad sellised vaated.
Aasta pikimad päevad saavad õhtuks.
Kolmas päev: Hirmuste - Kaleste.
No nii. Olen siis õnnelikult ja ühes tükis Kaleste telkimisalal. Tänane päevateekond oli senise matka kõige pikem, aga see-eest minimaalsete küngastega ja pikalt oli ka üsna hea pinnasega metsateid. Lisaks veidi majadevahelist asfaltkatet. Aga lähen nüüd ajas veidi tagasi ja alustan hommikust.
Ärkan selle peale, et telgis hakkab palav. Päikesekiired imbuvad läbi ja lisaks hakkab see mandri kuumalaine vaikselt ka saartele jõudma, kuid on praegu veel talutav. Tänaseks lubatakse siiakanti 23 kraadi sooja, mis matkamiseks ideaalne. Jah, tegelikult oleks pidanud ikkagi suvise magamiskoti kaasa võtma, aga nüüd on nii.
Start. Täna on tunne hea (mitte, et ta eelnevatel päevadel halb oleks olnud), sest natuke veel ja seejärel hakkan Luidja poole tagasi liikuma. Lisaks satun nagu eile juba mainisin, mõneks ajaks tsivilisatsiooni. Hommikul küll paar küngast natukene hirmutavad (Hirmuste ju😁), aga peagi muutub maa tasaseks ning minek on kiire ja kerge (kotis vähem asju ka). Jälle on paaris kohas näha, et miks minna otse kui saab ringiga. Lõpuks jõuan metsast välja ja ennäe, Ristna tuletorn paistab. See tähendab, et kohe on meri vastas ja hakkan "allapoole" liikuma. Peale majakat satun valele teele. Puudel pole märke noh. Pole hullu, sest RMK äpp juhib mind õigele rajale tagasi. Edasi käin nagu mingis pargis. Väga hea ja lai rada on. Väikest elevust lisab kohtumine kitsega.
Suurepärane matkarada jätkub.
Leia pildilt Ristna tuletorn.
Tänu ülipikale põuaperioodile, on ka merevee seis madal.
Teeskleb surnut.
Sellised sildid on iga kilomeetri tagant.
Meri vastas.
Ja nüüd tulevad mitte miljoni, vaid saja miljoni vaated. Siin on Paradiisi rand. Seda täiesti ametliku nimega ja õigustatult. Jälle väike eksimine. Märke ei märka mitte kuskil ja lähen rannast üles, sest näen, et teisedki matkajad on nii teinud (rada ees noh). Vast mingi tühised sada meetrit ja jälle on tuttav märk puu küljes. Selgub, et oleks pidanud ikkagi alt tulema.
Edasi Kalana sadam oma hirmkalli söögikohaga ehk sisse ei astu. Ei hakka kõhtu narrima. Pesemata ju ka veel.😊 Nüüd hakkan iga sammuga autole lähenema, kuigi see on veel väga kaugel, aga ikkagi. Edasi natuke külavaheteed, seejärel veidike männimetsa ja peagi astun sisse Ristna külastuskeskusesse, kuhu oma paki jätsin söögi/joogiga.
Esialgu varjavad vaateid kunagised militaarrajatised.
Kuid siis need avanevad.
Paradiisi rand. Muide, siin läheb vesi väga järsku sügavaks.
Piiritus vedelas olekus. Kus? Ei mitte see. Mõelgem loominguliselt.
Taimestik,
mille kasvutingimused on siin karmid.
Kalana.
Juhhuu!!! Algab tagasitee, suund paremale.
Lihtsalt jäi möödaminnes (matkates) silma.
Merele vahelduseks jälle natuke ilusat männimetsa.
Siin võtan aja maha, sest kohe on alles keskpäev, aga Kalestesse on ainult neli kilti minna. Kõigepealt käin 2€ maksva jaheda dušši all. Loomulikult on ka soe vesi olemas, aga vajan jahutust. Seejärel teen keskuse taga pinklaual süüa, milleks on tatrapuder kalkunilihaga. Huvitav, et sellel ei ole seda võõrastavat maitset. Pigem pole üldse mingit maitset, aga vähemalt kõhtu täidab.
Edasi vaatan eksitava nimega näitust "Mere kaubamaja", kus on väljas asjad, mida meri on kaldale toonud. Uskumatu, isegi rasked kineskoobiga telekad on väljapanekus. RMK tädiga saan jutule ja see väidab, et tal naaber tõi kaldalt traktoriga ära raske keti aiapiirdeks ja selle otsas oli veel mingi kuue tonnine paak. Merel on uskumatu jõud. Pilte ei tee, sest samal ajal telefon laadib. Kasutan võimalust ja laadin ennast ka... tühjaks. Mingi paar tundi läheb siin ära, aga olen justkui uuesti sündinud. Saan ka seletuse eile ja üleeile selge ilmaga kostunud arusaamatute mütsude kohta. RMK tädi ütleb, et siin (merel) toimusid paar päeva tagasi mereväe õppused. Nii kui järjekordne pauk käis, oli koer tal köögilaua all.
RMK Ristna külastuskeskus.
Keskuse taga olev telkimisala. Siin on kõik "laagerdamiseks" vajalik olemas. Keskuse seinast tuleb välja ka joogiveekraan.
Tactical foodpack näeb enne vee lisamist välja seest selline.
Jätan hüvasti ja võtan suuna Kalestesse. Poolel teel panen jälle mööda. Kurat, puudel tuleb ikka kogu aeg sõna otseses mõttes silma peal hoida. Kasutan äppi, mis suunab mind mäest üles ja peagi olen jälle õigel teel. Läksin kõigest mõnikümmend meetrit mööda, pole hullu.Vahepeal tuleb metsa all üks mudane koht, kuhu päike peale ei paista. Tundub uskumatu. Millal viimati vihma sadas? Ei meenu küll.
Üritan.
Jõuan mere äärde.
Olen sõnatu, sest
vaated on uskumatult imelised. Lisaks veel suurepärane ilm.
Siinsamas on ka kellegi kohalik spaa, ehk telksauna karkass ja vann.
Kivi on lõhki läinud.
Kalestes kohal. Siin mõni inimene isegi on. Otsin äpiga üles, kust rada edasi läheb, et homme härjal sarvist haarata ja voila, puhkeala kõige tagumine pinklaud on vaba ning selle juures postil valge-roheline-valge märk. Muidu super koht, aga sipelgaid on siin palju ja nad on tüütud. Eks neid ole muudelgi telkimisaladel, aga siin nagu just ütlesin, kohe eriti rohkelt. Mis teha, tuleb ära kannatada. Sellepärast plaaningi telgi hoopis eemale metsa üles panna, sest seal tundub "liiklus" väiksem olema.
Esimese asjana hoolitsen jalgade eest, sest need on praegu kõige tähtsamad. Merre likku. Seejärel sokipesu. Erinevalt Kõpu poolsaare põhjarannikust on siin vesi jäine. Siiski saan asjad aetud ja kastan ülakehagi üle. Mmmmõnus värskus tekib. Seejärel jäägeeli kuur (jalgadele muidugi). Kui nüüd korraks sokkide juurde tagasi tulla, siis nendega on väike nipp. Nimelt panin hommikul jalga kaks paari matkasokke, et need omavahel hõõruks, mitte minuga.
Nüüd polegi muud kui rutiinsed laagritoimetused. Homme tõotab tulla matka kõige raskem päev. Vähemalt pool sellest on suure tõenäosusega "mägine" ja ka kilometraaž teeb arvatavasti siin rekordi. Lisaks lubatakse 25 kraadist temperatuuri, mis tähendab füüsilist tegevust tegevale (loe kotiga mägedest üles ronivale) inimesele juba arvestatavat palavust ja higistamist. Samas lõpuks ometi on soe, mida enamusest aastast tuleb pikkisilmi oodata. Lisaks fantastiline loodus, auto ja kodu poole liikumine ja algusest kõvasti kergem seljakott. Aitab praegu küll.
Homne matkarada otse ees.
Polegi ammu ühtegi koledat pilti pannud.
Metsas on sipelgaid vähem.
Panevad võrku.
Õhtu hakkab kätte jõudma.
Neljas päev: Kaleste - Luidja.
Hommikul saabub üks mölakas vares, kes telkimisala kohal lendab ja oma kraaksumisega mind üles ajab. Tegelikult ongi hea tund varem tõusta, sest siis saab ju sama palju varem minema, ehk ilm on veel jahedam.
Öösel oli ka üks sunnitud ärkamine. Kuna õhtul oli soe, ei pugenud ma magamiskotti sisse, vaid tõmbasin selle lihtsalt omale peale. See oli viga, sest öösel hakkas külm vahelt sisse pressima ja tuli kotti pugeda. Seejärel oli jälle täpselt paras olemine.
Telgist väljudes selgub, et eilne sipelgauputus on asendunud õhu vallutanud sääskedega. Polegi neid sellel matkal nii palju näinud. Lasen tõrjet peale, aga siinsetele putukatele see eriti ei mõju.
Egas midagi, alustan. Peagi ongi vaja ületada "mäed", aga minu suureks üllatuseks need kaua ei kesta. Kaua kestab hoopis ülessaamine vahetult enne Kõpu tuletorni olevast nõlvast, mis on nii järsk, et korra vääratan ja... juhtub ime. Jään pidama ning alla ei kukkunud. Vedas. Siin on ka astumine ise viltusel pinnal. Lõpuks sõna otseses mõttes nelikvedu kasutades ja ropendades olen siiski üleval, pulss punases. Minu arvates peaks siin midagi ette võtma. Mismoodi matkaja üles saab kui näiteks vihma sajab (loe libe). Minu hinnangul on see võimatu. Äkki oleks esialgu abi allalastud köiest nagu seda on Aidu karjäärides tehtud.
Uskumatu, millist reljeefi Kõpu poolsaare metsad peidavad.
Mõnus kulgemine männimetsateel.
Leia pildilt Kõpu tuletorn.
Võrratu.
Kui ei peaks ainult ämblikuvõrkudest läbi pressima.
Ilmselt ei vaja tutvustamist.
Kõpu tuletorni kohvikus oli tegelikult plaan pidada räimesupi näol ära varajane lõuna, aga see avatakse alles kella kümnest. Tänu varesejobule ja sääserünnakule, mis kiirendas asjade pakkimist, pole see veel üheksagi. Ja kuna mul ei ole ka seekord plaanis üles torni ronida, sest iga samm on arvel ja kulla hinnaga, siis teen väikese puhke ja veejoomispausi misjärel panen edasi. Mul on alles pakk kabanosse ja batoon ehk väikese "pikniku" saan ikka kuskil ära pidada. Peaasi, et juua jätkub. Seda on mul mineraalveena kaasas veel umbes kaks ja pool liitrit. Vast tulen välja, sest edasine matkatee peaks samamoodi kulgema ehk valdavalt varjuliste puude all.
Edasi. Jah varjus võin ju olla, aga vähemalt alguses peaks tulema "mägismaa", kuid üllatusena, loomulikult hea üllatusena selgub, et ainult ühe suurema künka pean ületama ja edasi jalutan lihtsalt mööda metsa ja lauskmaad.
Jaluta vasakule.
Ja nii kulgengi vaikselt selle matka matka lõpu poole. Midagi märkimisväärset ei näe, ei kuule, ega toimu kui välja arvatud seik, kus mingil hetkel tekib segadus äpiga, mis näitab, et olen rajalt eksinud ja märke ka puudel pole. Jalutan viimase olemasoleva märgi juurde tagasi, aga sealt ühtegi mujale suunduvat rada ka ei leia. Vaatan ekraanilt, et kui ikkagi seda sama rada edasi lähen, saan ühe suurema tee peale välja ja seejärel juba õigesse kohta. Nii teengi ja mingi aja järel "märgid puudel taastuvad", aga äpp näitab ikkagi, et seiklen raja asemel kuskil võsas. Noh lõpp hea, kõik hea. Väiksemaid eksimusi ja rajale naasmisi juhtus täna tegelikult enne seda veel kolm korda.
Viitasool lähevad siis RMK ja minu teed lahku, ning võtan suuna Luidjasse. Alguses on kruusatee, aga viimased kilomeetrid asfalt ja vot see pinnas paneb jalgadele põntsu. Tallad löövad tuld välja ja kuna koti rihm vasakut jalga astudes liigub ning kott ise teeb seljas häält, saan aru, et olen hakanud lonkama, mida ise ei adu. Lõpuks OLEN AUTO JUURES ja saab see piinarikas lõpp läbi. Saapad "lendavad" koos sokkidega jalast ja asemele panen crocsid. Ok! Õnneks nagu alguses mainisin, tegin Abrukal "trenni" ja jalad nii hullud ei ole.
Kuna räimesuppi ei jõudnud ära oodata, siis otsustan siin proovida kalasuppi, sest selline asi meil koduses menüüs puudub. Lauale tuuakse ilus suur taldrikutäis maitsvat, parajalt tummist ja mõnusalt kuuma, aga... see on Norra lõhega. Mis kurat siin Eestimaal toimub. Alles hommikul nägin, kuidas Kalestes käis võrgu nõudmine ja kala saadi. Kus on?
Kõrvale ostan alkovaba õlle ja see on peale asfaldil tampimist tõeline valuvaigisti. Söögi/joogi eest küsitud summa "duubeldan". Selgituseks ütlen, et see on auto parkimise/valvamise eest. Võetakse vastu. Veelkord aitäh teile, kellega kokku puutusin. Tänu teile läks matk nii nagu plaanisin.
Siit RMK matkatee jätkub.
Kuid mina sean sammud Luidja poole.
Kus on kohalik kala?
Tehtud.
Autosse ja minema. Olen siin ennegi maininud, et peale sellist pingutust tundub, et istun maailma parimas masinas. Kärdlast ostan kohalikku leiba ja sepikut koju, ning liitrise fanta, mis ei ole muidugi külmkapis, aga vähemalt on poes piisavalt jahe. Isu selle järele on nii suur, et auto juurde tagasi jõudes, on järel ainult "pooleliitrine".
Aga tean, et mul riided "lõhnavad" ja niimoodi ei taha praami peale minna. Otsin seljakotist välja puhta t-särgi, dressipüksid ja sokid, mis olid kõik need päevad mul matkal kaasas, aga vaja ei läinudki, sest ilm püsis seekord kuiv ja soe.
Praamilt kiirustajaid ootab ees mitte üks, vaid koguni kaks patrulli. Viis versta enne sadamat tulebki autoderivi vastu ja litsun gaasi. Äkki jõuan peale. Vahest mõõdetakse kiirust ka praamile kiirustajate suunast, aga no palju neil patrulle ikka on. Topeltvedu. Kiirust ei mõõdeta ja aparell sulgub kohe minu selja taga. Mul vist polegi sellist praamile saamist enne olnud. Sekundi täpsus. Nüüd on hea merereisi ajal seda juttu kirjutada. Seejärel koju. Kõik. Järjekordne matk on tehtud.
Lihtsalt infoks:
Seljakoti raskus matka alguses: 21 kg.
Seljakoti raskus matka lõpus: 10,5 kg. Vett jäi 1,5 l üle. Söök pohh, vesi = elu.
Matka pikkus: 59,91 km. rajal + 3,37 km. autoni = 63,28 km.
Lõppsõna.
Esiteks loodus ehk Kõpu poolsaare mäed, mis on tegelikult vanad liivaluited. Lausa uskumatu, milline kuppelmaastik seal metsade vahel peitub. Ütlesin juba enne, et Lõuna - Eesti kahvatub selle kõrval. Seda kõike autoga sõites ei märka. Ka siis kui rattaga saarel matkasin ei mäleta, et oleks tähele pannud va. Kõpu tuletorni ümbrus, mis on ju loogiline, sest merest kaugel asuv majakas peabki kõrgema koha peal asuma. Ja männimetsad ei jää samuti Värska kandile alla. Sellel rajal, kus mina käisin, pole rattaga midagi teha ehk jalgsimatkamisel on oma võlu. Läbid küll väiksemaid vahemaid, aga see-eest näed oi kui palju rohkem.👍
Teiseks ilm, mis oli suurepärane, ütleksin suisa ideaalne. Temperatuur päeval 20 - 24 kraadi, öösel 15 - 16. Õrn tuuleke, raskemates kohtades mõõdukam briis. Päike, mis metsa alla ei paistnud = mõnusalt soe matkata. Need neli päeva oli ilm selline nagu oleksin saanud seda ise nuppudest reguleerida. Näiteks kui viimase päeva viimasel lõigul asfaldile jõudsin (loe lageda taeva alla), läks just siis pilve. Super - Lux.👍
Kolmandaks spetsiaalsed matkatoidud, mis jätavad mind külmaks. Jah, kaloreid neil on ehk toidavad küll, aga maitsed on kuidagi uimased ja kerge võõrastava alatooniga. Võtsin kaasa nelja erineva firma tooted ja ütlen, et nende kuni kümneeuroste pakkide asemel maitses kõige paremini viimasel õhtul menüüs olnud tavalisest toidupoest sentide eest saadav kartulipuder, millele lisasin suitsuvorstitükke.👎 Neljandaks on minu jaoks täiesti uus teema ehk puugid, mida ei ole mul poole sajandi jooksul kunagi teadlikult peal olnud, kuigi olen tihti kalal, seenel jne. käinud. Igasugustes võsades ragistanud ja mis seal salata, nooruses on ette tulnud ka kuskil heinamaal jaaniõhtu pidustuste väljapuhkamist. Kõik räägivad mingitest puukidest. Nalja teete või. Kes need on? Kus need on? Minu peale küll ükski ei ole hakanud. Ju on siis selline veri, mis neile ei maitse. Ja sellest on tekkinud ka hoolimatus...
Õhtul dušši all avastan, et mul on mõlemal reiel punane laik ja selle keskel kinnine puuk. Misasja? Lisaks leian veel ühe sooja kohta otsiva tegelase. Tegelikult tundsin sügelust juba paar päeva tagasi, aga mõtlesin, et ju mõni sääsk või muu putukas on hammustanud. Järgmine viga, et vajutan need küünte vahele ja tõmban välja. Järjekordne tõestus, et enne teen, siis mõtlen. Ei oleks tohtinud niimoodi pigistada. Tundub, et mingeid suiseid siiski sisse ei jäänud. Hammustuskohad puhastan covidi desoainega. Siiski olid need puugid sees minimaalselt kaks ööpäeva.
Nojah. Nüüd on nii. Miinused: Entsefaliidi puhul 0 - 1,4 % surm, kui haigus ajju satub, siis rängad "jääknähud". Peiteaeg kuni kolm nädalat. Plussid: Kerge gripitaoline läbipõdemine, sinine leht puhkust pikendamas, eluaegne immuunsus. Peale selle veel borrelioos. Lisaks loen, et kõige mürgisemad puugid on just saartel. Saab näha. Lohutan ennast sellega, et kui see oleks nüüd suur probleem, küll siis meedia pasundaks. Ei ole küll viimasel ajal midagi hullu kuulnud. Meenub ainult mingi entsefaliiti haigestunud ja vist haiglasse pandud 38 aastane Saaremaa ärimees.
Kahjuks ei näe kõikidesse õnarustesse. Poeg küll vaatas, aga igal asjal on piirid, ehk siiani oleme leidnud kokku kuus kinnist puuki. Ei usu, et puhtalt pääsen. Iseasi kui kergelt/raskelt. Kui lisada siia ka see lahtine puuk, siis teeb neid vähem kui kümne matkakilomeetri peale üks. Õudne.👎 Aga matk iseenesest oli vahva ja nauditavate vaadetega. Kohtume metsas.
Õnneks taipasin mingis alateadvuses ennetavalt omale RMK külastuskeskusest puugihaigusevastase (uskuma peab) õnneamuleti osta.
