Sadula seljas Setomaal. 

Ilusad suveilmad kestavad jätkuvalt ja seda ei saa ju kasutamata jätta. Ma võin oma aeda vastu naabrit ehitada ka peale tööpäevi ja halvemate ilmadega kuni miinuskraadideni välja. Puukidest pole siiamaani  haigeks jäänud, kuigi peiteaeg veel kestab ja tunne on sandipoolne, sest see Saaremaa ärimees, keda eelmises postituses mainisin, ei tulnudki entsefaliidi põdemisest välja ja on nüüdseks siitilmast lahkunud. Minu kaastunne omastele. Ise mõtlen, et ega tegelikult ju vahet pole, kus haigestun. Kodus või matkal. Kui juhtub, siis juhtub. Paratamatus.

Aga alustan algusest. Oli plaan vändata Pärnust Värskasse mööda ametlikku rattateed nr. 5. Teades oma rahmeldamisi, tahtsin seekord võtta asja rahulikult ja inimese kombel maanteedel liigelda, mitte kuskil võsas higisena putukaid sööta ja muidu hullu panna. Äkki tabasin end mõttelt, et ümber Eesti ringi tegemine oli nagu missioon, mille saaks ühena vähestest tehtud, aga praegu sõidan küll puhtalt enda lõbuks ja ei taha lähedaste kallist aega kulutada, sest näiteks minu Lõuna-Eestist ära toomine võtaks aega sisuliselt terve päeva. Niisiis otsustan teistest mitte sõltuda ehk jätan auto õe juurde Võrru, mis on kujunenud sealseks baaslaagriks ja panen rattaga Setomaa poole ajama. Miks sinna? No minu jaoks ilus kant ja tahan üle vaadata need kaunid maastikud ja männimetsad. Olen seal küll perega ja autoga vahepeal olnud, aga Kagu-Eestist ei saa mulle iial küllalt. 

Teiseks on need kuradi idanaabritest täikotid võib-olla seal ka varsti kõik ära mineerinud. Minu meelest olemegi juba üks rinderiikidest. NATO (ametlikult sinna kuuluvad liikmesriigid) annab ukrainlastele varustust, tehnikat, relvi, laskemoona, väljaõpet, luureandmeid jne. Vabatahtlikud juba sõdivad ka. Võime mõelda küll, et võimas allianss (loe USA) kaitseb, aga elu on näidanud, et venelased on segased, kes ei hooli kellegist, ega millegist. Kui omad taganevad, siis lastakse need maha. Pohh, küll babad uued sünnitavad. Jne. Olks, aitab nüüd sellest teemast küll, ikkagi puhkus ju.

 

                         Esimene päev. Võru - Värska (Õdri järv).

Juhtus, et kodustel oli kõigil vaba päev ja mindi kollase "raketiga" (tütre 150 kw -ne. väikeauto) Valgeranda. Kaasa ei läinud, sest päevitamine pole minu teema. Selleks on hoopis matkamine, sest mis ma ikka ilusa ilmaga niisama kodus passin ja arvutist videoid vahin, mida olen juba kümme korda näinud. Seega loobin asjad suvalt kottidesse ja panen ajama. Ise üldse ei mõtle ja naasen peagi, et võtta mõned esemed veel. Lõpuks saan ennelõunast minema. Savi, sest aega küll. Miks küll? Nimelt on plaan sõita õhtuse jõelaevaga Värska sanatooriumi juurest Lüübnitsa külani ja tagasi. Kulgeb see tee(vee)kond mööda Pihkva järve vene piiri lähedalt. 

Autosõit sujub kenasti ja Võrru jõudes pean Nöörimaa toidukeskuses teravamaitselise Mehhiko paja näol ära hilise lõuna. Seejärel juba õe juures. Juttu jätkub kauemaks kui arvestasin ja ühtäkki taban ennast mõttelt, et ups, laev läheb juba üsna varsti. 

4.40€ Mida hinda.

Nagu ennem olen siin maininud, et lauakombed olgu olla, sest
silma hoitakse peal. Muide sellele kirjakule on poeg tekkinud.

Hüvastijätt ja asun pedaale litsuma. Kuna mulle tundub, et kilometraaž ja sellele kuluv aeg ei sobi kokku, lisan vunki. Selle eelmise lause viimase sõnaga pean muidugi piiri. Olen seda juba natuke tegema õppinud. Asi toimib. Samas olen nii ülbe, et põikan möödaminnes imeilusa Paidra järve äärde. Koht ei ole võõras, sest olen siin perega paar korda ööbinud. Märksõna RMK. 

Paidra järv.

Värskas kohal ja astun sisse kohalikku poodi. Käin viis ringi peale ning silma ei hakka ikkagi mitte midagi "söödavat". Ehh, see maapoodide kaubakriis jätkub ka aastal 2023. Lõpuks ostan kaks pakendatud burksi, vett ja õlut. Värska vesi maksab siin seninähtud hindadest kõige rohkem. No eks see logistika on selline, et tehasest sõidab koorem pealattu, seal komplekteeritakse ära ja siis tuleb see siia uuesti tagasi. Rohepööre.😏 Edasi sanatooriumisse, täpsemalt selle territooriumile, kus tundub, et siia küll ühtegi laeva ei sõida, aga lõpuks see siiski tuleb ja läheme ringsõidule piki vene piiri. Peale minu on pardal veel umbes kümmekond reisijat. Lisaks muidugi kapten koos abiga. Ratta saan ka peale tõsta. Teekonna äppi välja ei lülita, sest siis on näha, kuhu reaalselt oma matkarattaga olen välja jõudnud. Selgub, et kapten osutab ka giiditeenust ning muuhulgas räägib, et nõuka ajal käisid piiriäärsete vene külade elanikud paatidega massiliselt Eestis tööl. Näiteks Räpina paberivabrikus. Riigikorra muutusega lõppes see loomulikult nagu noaga lõigatult ja nüüd on külad sisuliselt välja surnud. Täpsemalt on neid saarel kolm. Kolpino, Medli ja Shartovo. Üks endine elanik oli Kolpinos käinud. Seal elab kolm inimest ja metssead luusivad tänavatel...

Lüübnitsa juures teeme tagasipöörde. Tänu loojuma hakkavale päikesele, on nähtavus veelt maale halb, kuid see polegi oluline, sest üsna värskelt ehk paar aastat tagasi olen seal olnud. 

Sanatooriumi juures tagasi. Kuna laeva kodusadam asub Värskas, kauplen ennast mitte maha minema ja saan umbes pool tundi ja kolm km. tasuta sõita, kusjuures ainukese reisijana. Jess. Milline privileeg.

Ratas laevas ja minek.

Piir.

Vene küla.

Eesti küla Lüübnitsa vaatetorn.

Uhkes üksinduses Värska poole.

Kohal.

Edasi teen väikese jalutuskäigu kapteni reklaamitud lühikesel promenaadil, mille lõpus on allikas. Seejärel võtan suuna Värska telkimiskohta, mis asub Õrsava järve ääres. Päike loojub. Jõuan kohale, higine, hunnik sääski, laager püsti, riided tuulduma ja lähen ujuma. Ilm on super. Suvi Eestimaal on täies hoos (kalendri järgi alles kevad). Vesi pole mitte soe vaid kuum. Ujun päikeseloojangus. VOT SEE ON PUHKUS, VOT SEE ON ELU!!! Naudin täiega. Täna õhtul kella ei tunta. Lõpuks lähen puugirohkesse telki, mille hommikul tolmuimejaga siiski puhtaks tegin. Saab näha. Head ööd.

Promenaad, mis viib allikani. Sealtpoolt 
just laevaga tulime.

Värska ümbruses juba teine teadaolev koht, kust vett saab.

"Gurmeeõhtusöök".

Möödus jällegi üks päev. Pildil on ka juba 
tuttav nastikutega saun.

Siit tuleb laevasõit maha arvata. Rattaspido näitas vist 63,1 km.

          

                               Teine päev. Värska - Lõunalaagri.

Kuna eile õhtu venis pikale, siis tegi seda ka tänane hommik ja silma saan lahti alles peale üheksat. Ilm on jätkuvalt suvine, mis täna tõotab tulla isegi nii suvine, et õhutemperatuuri lubatakse siiakanti üle kolmekümne kraadi. Mulle soe (loe kuum) ilm meeldib, sest enamus aastast on Eestis vastikult külm. 

Asjad kokku ja peagi olen Mustoja maastikukaitsealal. Torkab silma, et ka siia on mõnda kohta jõudnud metsaraie. Maastikukaitseala? Noh eks mõned on ikka teistest võrdsemad. Õnneks on seda minimaalselt. Jõuan Poogandi järve äärde, kus seitse aastat tagasi ümber Eesti matkal ööbisin. Imelik, siis tundus see koht nagu suurem olema. Imeline on endiselt. Naudin seda veitsa ja panen Saatse poole edasi.

Hommikune Õrsava järv.

Vahet pole kas Setomaa või Kõpu poolsaar.

Seitse aastat on möödas, aga muinasjutus olen endiselt. 

Keegi on vist ellujäämist proovinud. Pildil on õng (kork).

Suvehommik Setomaal. Lammast kahjuks all paremas nurgas pole.😀

Olengi Eesti vabariigi lõpus. Piiripunkt on ees ja edasi pole kusagile minna. Pööran ümber eesmärgiga külastada kohalikku poodi. Selliseid kohti väisates peab ennast enne väga vähenõudlikuks mediteerima. Kuna see on piirkonnas ainuke kauplus ja mul plaanis Lõunalaagri lõkkekohas ööbida, tuleb lisaks olla ka laia silmaringiga. Astun sisse ja see, mis ma näen, õigemini ei näe ületab igasuguse ettekujutuse maapoodidest. Nimelt mitte ükski lamp ei põle. Valgust on niipalju kui väikestest akendest sisse pressib. Mis, kas pood on kinni? Kui silm harjub, näen siiski leti taga istuvat teenindajat. Kas elekter on ära? Ei ole, elekter on kallis. Teen taas mitu ringi peale. Nüüd vast juba kümme. Mitte ükski külmkapp ei tööta, külmlett on tühi. Riiulid samuti. Mitte midagi peale alkoholi ei ole. Tundub, et äri aetakse ainult oma küla joodikutega, kes õues puu all parasjagu päeva kordasaamisega tegelevad. Ahastus tuleb peale, sest sellist "taset" ma küll ei oodanud. Ainuke variant on mööda liivaseid metsateid tagasi Värskasse logistada. Seda on üle 20 km. üks ots ehk suht võimatu üritamine. Tuletan meelde, et termomeetri esimene number näitab kolme. 

Proovin esialgu siiski poepidajaga rääkida. Küsin ettevaatlikult Värska vett. Tädi käib tagaruumis ära ja tuleb võidurõõmsa näoga tagasi, kaasas pooleteiseliitrine pudel. Ütlen kolm, mille peale jahmub, et ainult üks on. Nojah. Õnneks leiab mulle mingit teist vett juurde. Paar purgiõlut võtaks ka (loe kerge tassida). On ainult Saku originaali, mis ei ole absoluutselt minu mark, aga mis teha, parem kui üldse mitte midagi, tuleb leppida. Nii joogid on olemas, aga süüa ju endiselt pole. Tädi näeb mu nõutut nägu ja ütleb, et tal tagaruumis üks külmkapp töötab, lähme vaatame. Pakub pakki viinereid, aga silm leiab üles hoopis tüki suitsusinki (loe säilib paremini). Lisaks ka ühe kalakonservi. Eest leian veel kartulipudrupaki (loe ainsuses) ja hommikusöögiks kohvi kõrvale mingid soolased, juustumaitselised "küpsised". Noh hakkab looma. Tegelikult ei ütle ma ühtegi halba sõna, sest niigi on elu maalt suuresti linnadesse kolinud. Tema vähemalt üritab ellu jääda. Kohalik pood on ju ikkagi küla keskus ja siinsete elanike sotsialiseerumise koht. Muide ma olen elanud/töötanud oma elust paar aastat maal, kus inimeste nädala tähtsündmus oli... laupäevane autolavka. Seda tuldi juba mitu tundi enne ootama.

Saatse piiripunkt.

Elu äärealal.

Saatse pood.

Tee äärde jääb seto restoran "Maagõkõnõ". Marsin lõunaküsimise mõttega sisse ja järjekordne tagasilöök. Selgub, et sel hooajal on nad avatud ainult ettetellimisel ja süüa ei saa. Asi kisub jamaks. Ei ole ju mõtet sinna tühja poodi tagasi minna. Järsku ütleb tädi, et kuule, mul sai just sibulapirukas ahjus valmis, kas see kõlbab. Muidugi kõlbab ja lauale saabub tulikuum kraam, millist ma enne vist söönudki polnud. Lisandiks värskelt soolatud kurgi viilud. Super-Lux. Ehe seto köök. Peale pakutakse veel klaas külma vett. Vot selliste hetkede nimel tasub matkata. Suur-suur aitäh.

Avatud ainult ettetellimisel.

Siia pandi mind istuma ja tühja kõhuga ära ei saadetud. 
Veelkord aitäh.

Umbe hää. Loomulikult ei saanud tasuta. Maksis vist 3.20€

Kõht täis ja "linnupetet" natuke kaasaski, panen muretult edasi.

Järgmisena külastan Vana Jüri Seebipoodi/koda, Kolossova külas, kus valmivad käsitööseebid. Olen siin kunagi perega käinud, hunniku kaasagi ostnud ja need kõik ära kinkinud. Nüüd tahan ühe toimetada suveniiririiulile (ostsin ju Abrukalt ka ehk olgu siis seebiaasta). Selleks saab tabavalt Setomaa Metsaseep, sest nende metsade pärast ma suuresti ju siin olengi.

Ja see, mis ta neisse sisse segab, on piiritu fantaasia. Ma ei hakka siin kõike üles loendama, aga näiteks: Värska ravimuda ja vesi, Rikka Ivani talu männitõrv, Petseri kloostri pühitsetud vesi, mesi, kasemahl, kadakamarjad, eukalüpti eeterlik õli, rabavesi jne. jne. 

Saame toredasti jutule, kus muuhulgas ütleb, et matkajad on kõige halvemad kliendid, sest ostavad kõige vähem. Teadagi miks. Kaal ja ruum. Peale selle tembeldab ta mind üleüldse hulluks, kes sellise ilmaga ringi rändab. Vastan, et meil ju enamus aega külm ja ma naudin seda praegust sooja täiega. Jah, selles on sul õigus. Ma käisin ka kevadel Itaalias, et sooja saada. Siis küsib veel, et parmud ei tule kallale või? Vastan, et lendavad küll ümber, aga ei hammusta, kuid puuke olen küll kartma õppinud. Jah, see on Eesti kõige hirmsam loom. Saan teada, et ta on borrelioosi läbi põdenud ja uuesti käima õppinud. Karm värk. Siis tuleb mingi järgmine seltskond sisse ja mina "kütan" edasi. 

"Kütan" edasi.

Nüüd olen RMK Lõunalaagri lõkkekohas. Korraks käib peast küll läbi mõte sõita Piusa lõkkekohta, aga tahan ikkagi siin Mustoja maastikukaitsealal olla. Lisaks asub Petseri linn ainult paari-kolme km. kaugusel (vene piir kõigest ca. 500 m.) ja äkki kostub sealt öösel mingeid põnevaid hääli, raudteeliiklust niikuinii.

Homseks lubatakse ilma käest ära minemist, mis tähendab välku, pauku ja vihma (mis asi see vihm veel on) 😁, aga seda siinkandis alles lõunast kui ma peaks juba finišisirgel olema.

Ühesõnaga jään siia. Võtan selle kuumaga aja maha ja naudin vaikust, rahu, vilus pink-laua taga istumist, imeliselt lõhnavat männimetsa, linnulaulu, sekka ka kulli huikeid, rähni toksimist ja käo kukkumist, mis kukub mulle aastaid nii, et vähe pole. Peale selle veel sooja õlut😁 ja suitsusinki.

Ujuma
siia ei lähe, sest koht on kahtlane ja ma üksi ka ju veel, mis ei tähenda, et pesta ei saa. Ka siin on kõik kohad parme täis, aga jätkuvalt nad ei hammusta. Ju siis suvi veel noor.

Homme plaanin varasemat tõusmist, et enne vihma asi ära lõpetada, sest mul on kaasas ainult "lühikesed" riided. Muide kauguses juba müristab. Adjöö.

Täna ööseks jään siia.

Sest koht on kaunis ja männimetsad lemmikud.

Mõeldud-tehtud.

Oli küll EW kaitseväe "spa", aga ujuma ei tihka minna.

Vahelduseks näitan, et matkaja varustus koosneb suuresti rullidest.
Vasakult: Matt, kott, telk, rätik, padi.

NÄE HUNT!!! Kus?

Siin.

RMK on sellist nalja mujalgi teinud. Siin näiteks
pilt Rae järve matkarajalt Pärnumaal.

Seep suveniiriks. Taust on nagu olekski siin käidud pilti tegemas.

Rattakomp. näitab 40,1 km.

 

                                Kolmas päev Lõunalaagri - Võru.

Tänane öö oli üks minu telkimiskogemuse hirmsamaid. Esiteks kostus alalõpmata Venemaalt põhiliselt kaubarongide liigutamisega kaasnevat industriaali (loe rauakolinat), millega olin isegi arvestanud, kuid millega ei olnud ja mis tuli halva üllatusena, oli järgmine. Nimelt tunnen keset ööd järsku, et üle keha hakkavad toimuma valunäpistused (magamiskotis oli palav ju). Panen telefonil lambi põlema ja näen, et terve telk on täis mingeid äädikakärbse laadseid putukaid (hiljem selgus, et need olid kihulased), aga on nendest tunduvalt väiksemad ehk on juhtunud esimest korda see, et nad on suutnud ennast läbi putukavõrgu sisse pressida. Tõmban telgi välimise ukseava kinni ja asun seesolevaid usinalt tapma, aga kogused on siin nii suured, et saan vaid veidike leevendust. Poen magamiskotti nii, et ainult pea jääb välja ja keeran kõhuli. Nii pääsen hullemast. Lisaks häirib veel see, et uus magamismatt on osutunud libedaks. Näiteks patja pean kogu aeg pea alla tagasi tirima ja see on loomulikult tüütu ning rahutut und tekitav. Pean vist edaspidi mingid kahepoolsed krõpsud orgunnima (loe liimima).  

Peale seda kohutavat ööd, mis tähendas, et võib-olla selle teises pooles natukeseks tukastasin ka, aga pigem mitte, koidab hommik. Vaatan telefonist ilmaprognoosi, mis pole muutunud ja kell üksteist on vihm siin kohal. Ronin telgist välja. Ilm on praegu jätkuvalt ilus, aga need sõgedikud, kellest just kirjutasin, on otsustanud, et siseruumi pataljonitasemelt on välistingimustes aeg viia rünnak brigaadi suuruseks. Ennetavalt võin öelda, et läheb kolmveerand tundi enne kui siit pääsen, sest on mis on, aga matkavarustust ma niisama kottidesse ei loobi, vaid kõik peab korras olema ja ilusti pakitud. Kannatan ära. Eelneva tegevuse käigus manustan ka hommikukohvi ja konservi. Kreekerid lähevad prügikotti. Väkk. Siinkohal kasutan võimalust ja ütlen, et kodus meie pere toitu peaaegu üldse ära ei viska. Kõik läheb käiku. Koerale ja viimasena mulle.😁

Stardin tip-top seisus, kui mitte enda olukorda siia arvestada. Pole hullu. Küll kodus on aega haavu lakkuda. Ühesõnaga soovitus on järgmine: Lõunalaagris on päeval väga kena, aga ööseks, vähemalt praegusel aastaajal ärge jääge. Kui, siis telgil kindlasti kõik lukud kinni.

Ideaalne hommik.

 Koidula raudteejaamas jätan prügi täpselt samasse kasti, kuhu seitse aastat tagasi. Erinevalt eelmisest korrast, ootab siin uskumatu trobikond reisijaid bussi. Peagi jõuan Piusa äärsetele teedele. Kõik on jätkuvalt väga viis. Mõnusalt kargevõitu päikeseline ilm. Metsad ja maastikud. Lõhnad ja hääled. Minek on mõnus. Täielik nauding. Väga mämmerdada muidugi ei saa, sest lääne poolt on paista juba pilvi. Siiski teen põike Härma müüri juurde, millest paar aastat tagasi kogemata mööda kimasin. Seekord ei eksi ja ei kahetse, sest vaated on seda väärt. 

Raudteesild Piusal. Paar aastat tagasi tulin selle alt läbi siia.
Seekordne matk sinna ei keera.

                                 

Maja (punase katusega) mäe otsas. 
Vähemalt siitpoolt vaadates.

Mingi kuradi kaabel on maastikule ette jäänud.

Võlg on tasa. See on Härma müür.

 Lähedal on ka Jõeveere turismitalu, seega 
nimi õigustab ennast täiega. 

Kahjuks leidub ka koledaid vaateid. Isegi mägi pole olnud raie takistuseks.

Võru pole enam kaugel. Teest natuke kõrvale jääb asula nimega Lasva, kust põikan läbi, sest kaart näitab, et seal on pood, vaatetorn ja järv. Kauplusest tahan osta külma alkovaba finišiõlle, aga selgub, et see ostukoht avatakse alles kümnest. Praegu pole veel napilt üheksagi. Seega ootama ei jää. Järv on, vaatetorni ei märka ja lähemalt ei uuri, sest järvest mööduv tee läheb mõnusalt ja pikalt allamäge, seega ei raatsi juhust kasutamata jätta.

Lasva järve ääres küll ei peatunud, aga enne seda oli Tabina järv.

Poodi ei lasta aga erinevaid loomakujusid näen siin küll.

Viimane pilt loodusest enne kui taas "linnastun".

Olengi Võrus. Ratta pakin autosse ja taevas hakkab pilve minema, mis õega rääkimise ajal üha sombuneb. Jätan hüvasti ja eemal tõmbub taevas tumesiniseks. Käin Tamula järves ujumas (loe higi maha pesemas) ja päev muutub peaaegu ööks. Pestud, kustud, kammituna siirdun Nöörimaa Toidukeskusesse, et miskit kohalikku kraami osta (saan ka) ja kui välja tulen, et kaup autosse viia, kukuvad esimesed jämedad vihmapiisad. Sel ajal kui ma üleval ananassi ja juustu katte all olevat šnitslit naudin, sajab väljas juba täielikku padukat. Milline ajastatus. Kordan üle, et mul on kaasas/seljas üksnes lühikesed püksid ja samasugune t-särk. Praegu oleksin kuskil poolel teel täiega koolnud. Siinkohal kiidusõnad nii Eesti, Norra kui Vene ilmateenistustele, kes juba eile näitasid hämmastava täpsusega, et kell üksteist hakkab siinkandis sadama. Kiru veel.

Olen Tamula järve ääres. Veel ei saja.

Nöörimaa Toidukeskuse aknast välja vaadates ei ole pilt just meeldiv.
 Või vastupidi hoopis on, sest olen nüüdseks ju varju all ja soojas.

Paduvihmas alustan teed koju. Enne Viljandit tunnen, et eelnev aktiivne elu ja magamata öö annavad tunda, aga ei midagi hullu. Vähemalt enda arvates. Viljandis teen sirutuse ja kui ma siin juba olen, käin ära A1M toidupoes varusid täiendamas. Edasi Türi poole ja enne seda tuleb juba paar väikest juhtimisviga sisse (väsimus süveneb noh). Kevadpealinnas teen sõidu/kohvipausi. Mõjub turgutavalt ja koduni enam mingeid probleeme pole.

Teel koju. Küll on hea autos olla.

Lõpetuseks tänane pedaalimine kah.

                                                        Lõppsõna.

Oli tore kui neid viimase öö kihulasi mitte arvestada. Pea on praegu krobeline nagu kuumaastik, punne paksult täis. Pakun, et neid on mitutuhat. Lisaks muud putukahammustused ehk väga suurt valget pinda nahal praegu polegi. Suine aeg. Savi, küll ära kaovad. 

Jalgrattaga on ilusate ilmadega jätkuvalt mõnus sõita kui asja rahulikult võtta. Eriti minu jaoks imekaunis Kagu-Eesti looduses. Nagu juba ütlesin, siis ilm ootas ära kui matkaga ühele poole saan. Ka inimesed, kellega kohtusin, olid head. Sõitsin laevaga seal, kus polnud enne viibinud. Päikeseloojangul ujusin ülisoojas järvevees. Süüa anti kah (napilt).😋 Koldavitsa külas, sildi juures, mis tervitab sinna saabujaid, oli ka üks ärev moment, kus aiast jooksid kaks koera välja, kuid tõsiseks õnneks asi ei läinud. Egas midagi. Minu selleaastased suuremad matkad, kui nii võib neid nimetada, on tehtud ja aeg muudeks toiminguteks. Suvi ju alles ees. 

Kui nüüd oma matkamistest suuremas plaanis rääkida, siis Eestimaa on ikkagi väike ja siinsed teekonnad ja ka pildid on hakanud ennast kordama. Näiteks nii mõndagi pilti ei pannud üles põhjusel, et see juba on siin. Noh, eks ma olen sellega nüüdseks juba kümme aastat tegelenud ka juba. Riigist välja ei tahaks ka nagu üksi minna, ega kuskile sügavale padrikusse, sest vanus juba selline. Momendil neid ridu kirjutades on kohe november käes ja järgmiseks aastaks ei ole tekkinud mitte ühtegi (matka) plaani. Noh mõnda väikesaart võiks ju külastada ja kuskil aju tagumises sopis haudub pisikene plaan üks uus ujuvvahend soetada, aga ma ei ole praeguse seisuga teemasse absoluutselt süvenenud ja loodan, et see mõte ununeb nagu näiteks viimasel matkal kus taskuraadio võtsin kaasa (et nutiseadme akut säästa), aga patareid jäid koju. Alzheimer süveneb? Muide see tõbi pidi kõige hullem olema lahtise kõhuga. Jooksed, aga ei mäleta kuhu.😁 

Jutu lõpuks on hea kribada siia jällegi viimasel matkal, täpsemalt koduteel nähtu. Nimelt kui olin Türil kohvipausi ära teinud ja auto nina kodu poole keerasin, nägin nelja täisvarustuses (kotid pakiraamide küljes ja vihmakatted peal) rattamatkajat minuga samas suunas linnast väljuvat. Sooritasin aeglase möödasõidu ja... MIDA? Kõik need olid penskarid. Vanuses nii 70-75 aastat. Kortsud näos. Mina olen vana...???