Kajakkidega Manilaiule.

Tere taas. Käes on augusti viimane päev ja väljas ladistab vihma, seega paras aeg alustada siin uue hooajaga.

Esiteks sellest, et "kahjuks" ei jäänudki see mõte mõtteks, mille kallal eelmisel talvel juurdlesin, vaid sai kevadel teoks, isegi topelt ehk nüüd on meil ühe kajaki asemel lausa kaks. Arvan, et merel on kahekesi, eraldi alustel turvalisem kui ühes olles, sest halbade asjade kokkulangemisel ei lähe me suure tõenäosusega korraga ümber. Loodan muidugi, et midagi sellist ei juhtu, aga meri (veekogud üldse) ei ole naljategemise koht. 

Läksin punaste, Norra litsentsi alusel toodetavate Seabird Afjordide peale välja. E-Poest. Andmed olid paljulubavad. Näiteks kandejõud max. 105kg. ehk varuga. Õnneks taipasin mingis alateadvuses firmasse helistada ja küsida, kas saame proovima tulla? Jah, saate küll. Joppas, sest nagu kohapeal selgus, oleksin kõik peale aerude tagasi saatnud. Nimelt ei mahtunud me Afjordidesse sisse. Mina kiluna karbis siiski, aga Jane ainult ühe jalaga. Eks see kandejõud oli arvestatud sõitja + varustus. Tume maa mulle, sest olin neid sõiduvahendeid enne ju ainult pildilt näinud ja ei teadnud panipaikade suurusest tuhkagi, mis kohapeal selgus, on nii mahukad, et reaalselt läheks matkal vaja neist ainult ühte (no kaalujaotuse mõttes vast ikka kahte). Sama jama oli ka ohutusvestidega, mis tuli samuti suuremad osta. Ei, meie kaal pole oluliselt suurenenud, Janel isegi vähenenud, aga mõõdud (vähemalt vestidel) on norrakatel meie suhtes ebastandardsed.

Käiku läksid Seabird Discoveryd (sest ostuotsus oli ju nagunii tehtud), mille kandevõime on 140 kg. Punased olid otsas, misjärel valisime saadaolevaid. Jane võttis kombo, ehk rohelise kajaki, punase vesti ja kollase aeru. Mina otsustasin olla täiega päikesepoiss, üleni kollases. Pritsmepõllesid esialgu ei ostnud, kuigi soovitati, aga meil on kindel plaan aerutada soojaveelisel ja tuulevaiksel merel. Vaatame kas ja kuidas areng toimub. Ahjaa. Kajakid, mille soetasime on nn. B-kategooria omad. See tähendab seda, et need on väikeste vormi ja/või värvivigadega, kraapsudega, mis meresõiduohutust ei kahanda, aga maksavad poole vähem. Transportima plaanin neid esialgu hakata järelhaagisega vanade rehvide peal.   

Firmast ka. Kui algne suhtlus telefoni teel oli Eesti keeles, siis kohale jõudes võtsid meid vastu umbvenelased, kes tegid kohe selgeks, et suhtlemine toimub kas vene või inglise keeles. Ukraina sõja taustal tekkis mõte loobuda. Takkajärgi saabus veel üks "pirn" ehk arve mailile. Korrektne, kus kõik vajalik olemas, aga... inglisekeelne. Eesti Vabariigis, Norra litsentsi all tegutsev firma... Olgu aitab.

Kokkuvõtteks soovitan selliseid asju ilma füüsiliselt proovimata mitte kunagi osta.

Tegelikult oli plaan Manilaiule minna alles juulis puhkuste ajal, aga ilmal on omad olekud ehk maikuu teine pool on see aasta supersuvine, ligi kolmekümne sooja/kuumakraadiga. Mõned ilmatargad ähvardavad koguni, et mais teebki suve ära ja edasine on heitlik. Seega otsustame, et tuleb varakult pihta hakata ja eks edasi vaatab, mis saama hakkab. Lisaks on see matk viimane..., mille teen neljakümnendates eluaastates. Jah, järgmisel nädalal saabub kätte aeg kui tuleb ette paljukardetud viis... Aga nüüd teemasse ehk maikuu viimasel laupäeval stardime. Enne Pärnut keerame trassilt maha bensukasse, kus "tangime" end burksidega. Paar liitrit vett võtame ka reispassiks. Peagi jõuame Munalaiu sadamasse. Siin sõiduki parkimine maksab. Minimaalne aeg on 24 tundi ja selle eest tuleb välja käia 5€. Hea mõte!?? Meil läheb umbes kolm tundi. 

Positiivne on, et kajakid on erinevalt eelmistest kordadest püsinud korralikult haagisel paigal. Olin eelnevalt testinud erinevas mõõdus rehve ja lõpuks leidnud parajad, mille külge alused koormarihmadega kindlalt kinni saab. Meresüstad (ka nii võib kajakkide kohta öelda) tassime randa, mida on mugav teha, sest neil on mõlemas otsas sangad ja kaaluvad ainult 22 kg. ning "tuld". Ees ootab natuke alla kilomeetrine merereis. Ilm on ka siin õnneks jätkuvalt kerge tuulega, vaid keskel tekib väike (pole hullu) laine. Siinkohal pean ausalt tunnistama, et ostsin ikkagi nn. põrsad kotis. Suurused nüüd klapivad, aga erinevalt Janest ei ole minul hea tunne. Olles neid veesõiduvahendeid kevadel eelnevalt kahes järves testinud, pole see paremaks läinud. Olen eemaldanud mõlemalt kajakilt reietoed, sest me lihtsalt ei kasuta neid (loe ei tee sporti). Lisaks tundusid need ka aluse ümbermineku puhul kui surmalõksud (loe ei saa seest jalgu kätte). Enda omal liimisin ka seljataguse istme penoplasti täis, sest tahapoole kaldu istumine tekitas pingeid kaela ja kõhulihastes (loe aerutada oli vastik). Nüüd istun sirgelt. "Istmel" on küll seljatuge pingutav nöör, aga see on ainult teoreetiline. Lisaks kipuvad kajakid ikkagi väga kipakad olema. Ma ei hakka siia lisama veel teemasid nagu klaustrofoobia ja krambid, sest võimalikel lugejatel on vast juba ammu tekkinud küsimus, et kas te ükskord Manilaiule kohale ka jõuate?  

Jõuame jõuame. Tegelikult juba jõudsime.

Mõnusasse miniliivaranda sadama kõrval.

Oleme esimest korda Manilaiul. Jess! Umbes kakskümmend minutit võttis see natuke alla kilomeetrine merereis aega. Kajakid jätamegi siia samasse, ronime üle ülemisel pildil olevate kivide sadamasse ja sealt suundume juba laidu avastama. Minu jaoks tuleb üllatusena, et siinne piki saarekest kulgev ainukene tee on asfaltkattega. Kõik on praegu hästi. Ilm on mõnus. Soe ja tuulevaikne (mandril palav). Ja nii me siis käimegi läbi laiu, millel on umbes tosin majapidamist. Algselt siin asustust peaaegu ei olnud, aga kuna Kihnus läks inimestel kitsaks, andis EW valitsus 1933 a. loa osadel peredel siia kolida.

Manilaiu magistraal.

2005 a. Jaanuaritormi veepiir, mis on ettekujutades
üsna hirmutav, aga vist ainult üks talu sai 
natuke kahjustusi.

Kuna siin elab kõre ehk juttselg-kärnkonn, siis on ka vastavat
temaatikat palju.

Manilaid sai otsa. Fotol on lisaks majakale ka kunstniku, teatrikunstniku 
ja purjetaja Vello Tamme mälestuspink, kes siia elama asus.
Taamal paistab Kihnu saar.

Kauguses asub Sorgu saar, kuhu üks hull eelmisel aastal mandrilt ujus.
Tüüp teebki igasuviselt selliseid ujumismatku. Ise ees ja väike
kummipaat matkavarustusega nööriga järgi. Segane.

 Inimhüljes (Jane) läheb muidugi ujuma, kes sellest aastast ongi nagu hüljes, sest minu naine käib nüüd jääaugus enda sõnul energiat saamas. Lihtsalt lambist, ilma ettevalmistamata läks ja jäigi käima. Järgmine hull.😀

"Hüljes".

Tagasi tuleme sama teed pidi, sest nagu enne juba mainisin, siis muid "valgekraelisi" alternatiive pole. Ja polegi vaja, sest laid on ainult törts üle kahe ruutkilomeetri suurune. Edasi-tagasi teeb see umbes 6 km. Teise otsa ei hakka minema, sest seal on tupik ühe majapidamisega.

Tagasiteel näeme ära ka vast tuntuima Manilaiu elaniku Mark Soosaare. 

Idüll.

Selline kandiliste nurkadega ja ümmarguste akendega rookatusega maja siis. 

Liigume vaikselt sadama poole ja mis siis öelda kokkuvõtteks. Noh. Oli jälle omaette kogemus. Midagi väga värsket me siit ei leidnud. Pigem luitunut, väsinut ja ajale järgi jooksvat. See siis majapidamiste mõistes. See on ka arusaadav, sest kliima on ju enamusest aastast karm ja inimese loodud on meretuultele valla. Olen ju ise ka sel suvel pannud oma kodus rõhu puumaterjali mädanemise ja pleekimise vastasesse võitlusse. 

Mis veel. Pea igas hoovis olid küttepuud, aga metsa ei tundunud siin eriti olevat. Pigem vähene võsa. Ju siis toovad mandrilt. Looduses valitses umbrohi. Tüüpiliselt väikesaartele oli ka siin palju autovrakke. Jälle arusaadav, sest nende mandrile kokkuostu viimine läheb kallimaks kui saadav tulu. 

Olemegi tagasi sadamas. Väike tutvumistuur ja aeg siirduda suurele maale. Ja nüüd toimub minuga järsku mingi muutus. Kajakisõit ei olegi mingi piin ja jõuan hakata seda juba kergelt nautima ning ruumigi on justkui iseenesest jalgadele juurde tulnud. Lisaks toimib väga hästi seljatoe taga olev penoplastist seljatugi. Ei müü maha, vähemalt praegu veel nagu hommikul plaanis oli. Kõik asjad vajavad harjumist.

Manilaiu sadam.

Kajakid kenasti alles.

Tagasitee mandrile algab.

Õnnelikult kohal. 
Niimoodi transpordin.

Koju. Teel saab meid kätte ootamatu äikesevihm, mille tagajärjel teeb äkkpeatuse kolonnist mööda kimanud uhke cabrio bmw. Irv. Lõpuks jõuame koju ja meiega koos ka kauaoodatud vihm. Õhtul teeme sauna ja puhas voodi ootab. Oli pea täiuslik laupäev ja homme on ka hea päev ehk mitte kuskile minemise päev.

Lõppu lisan veel ühe täpsustuse, et kumb on siis õige, kas Manilaid või Manija. Õige on nii: Manilaiul asub Manija küla.