Kotiga Karulas.
Rapla - Karula rahvuspargi külastuskeskus - Rebasemõisa.
On 25 juuni. Teisipäeva hommik. Jaanipäev on edukalt selja taga ja täna, puhkuse esimesel päeval, teades kui raske on kodust välja saada, veel hullem, siia mitte jäädagi, haaran kohe härjal sarvist. Raplast väljasõit kujuneb üllatavalt meeliülendavaks. Nojah, teised läksid ju tööle. Raadiost öeldakse ka parasjagu, et palju õnne teile, kellel puhkus hakkab, sest ilmad lähevad superilusaks (loe kuumaks), mis mulle üldiselt väga meeldib, aga mida jalgsimatkal tõsiselt kardan, on higistamine ja sellega kaasnev putukate (eriti parmude) invasioon. Seega tunnistan ausalt, et eesolev üritus on suure kahtluse all, mis selgub koha peal. Võib-olla passin niisama autoga mõnel RMK telkimiskohal.
Aga niikaua kui sinnapoole vuran, räägin kahest asjast, mis minuga kevadel juhtus. Esiteks, kuna eelmisel suvel Hiiumaal, Kõpu poolsaarel olin mäletatavasti (elus esimest korda) puugimagnet ja sain ka borrelioosi, siis selllel aastal olen ennetavalt puukentsefaliidi vastu vaktsineeritud. Käis see nii, et varakevadel sain esimese süsti kätte, paari kuu pärast järgmise ja nüüd on selleks aastaks rahu majas. Aasta pärast, tehakse järgmine ja siis juba iga viie aasta tagant. Tasuta ei saa, iga sutsakas maksab kolmkümmend pluss raha.
Teiseks ongi nüüd kätte jõudnud see paljukardetud vanus, kus esimene number on viis. Üks töökaaslane ütles isegi järsult, et sa käid ju nüüd juba kuuekümnendaid. Õudne, ma ei taha sellel teemal pikemalt peatuda, sest kohe saavad statistiliselt otsa tervena elatud aastad ja mehed hakkavad minema... Aitab, negatiivset on meie ümber ju niigi küll.
Viljandis teen shopingupeatuse ja ostan veel ühe valge t-särgi juurde. Nimalt kuulsin mõned päevad tagasi raadiost mingi putukadeadlase juttu, et parmud ei pidavat heledaid toone eriti nägema ja seega ründavad pigem tumedaid, loodetavasti näiteks minu tumepunast matkakotti. Lisaks on mul nüüd ka valge nokamüts.
Edasi. Järgmise peatuse ehk lõuna teen Pukas Kraine kohvikus, kus kõik üksteist sinatavad, aga mind teenindaja teietab. Olen siin nagu tulnukas. Nojah, see ongi vist kohalikele mõeldud söögikoht, sest olles kordades Pukast läbi sõitnud, pole ühtegi suunavat viita täheldanud. Imelik.
Tellin sealiha prantsuse moodi koos ahjukartulitega. Täitsa normaalselt maitseb. Kas just prantsuse moodi, ei tea. Lisaks tulevad plusspunktid selle eest, et praad on kuum justkui otse ahjust võetud ja see nagu te juba teate, mulle meeldib. Ka hind on normaalne ehk fantaga koos 5.20€
 |
| Kohalikele mõeldud, väljast üsna kole kohvik. |
Kõht täis ja edasi Karula rahvuspargi poole. Mingi aja pärast, peale väiksemaid eksimisi olengi kohal. Enne vaatasin üle veel RMK Rebasemõisa telkimiskoha, kuhu õhtuks jääda plaanin. Muidu täitsa tore, aga täielikult pealelõunasele päikesele avatud ja nagu sellest veel vähe. All orus on järv, aga selgub, et sinna ligipääs inimlikul kombel puudub. Kahju. Tuletan igaks juhuks meelde, et õues hakkab tekkima kuumalaine. Enne lahkumist märkan, et terve plokk ühekordseid kahvleid on laua peale jäetud. Umbes 40 tükki.
 |
| Hakkab looma. |
 |
| 1€ eest saab tee äärest kasutatud raamatu osta. |
Karula rahvuspargi külastuskeskusesse jõuan poole nelja paiku. Räägin natuke ka töötaja tädiga, kes küsimustele kahjuks eriti vastata ei oska või annab vananenud infot. Näiteks ütleb ta, et üks paarikilomeetrine lõik metsateed on tuulemurru tõttu suletud, mille peale vastan, et praeguseks on kodulehel hoiatus maha võetud. Ka tema poolt soovitatud RMK kaardi äpp näitab minu meelest ainult matkateid, mitte radu. Vabandust kui eksin, aga mina ei leidnud. Lõpuks suunab mind kui jalgsimatkajat veel rattarajale ka. Küsin, kas parme on palju, saan vastuseks ON. Otsustan siiski startida mõttega, et kui tekibki vereimejate massrünnak, siis sado-masoga ma ei tegele ja tulen tagasi.
Minek. Halb on see, et kott on raske, sest pool selle kaalust moodustab mineraalvesi, kuid nagu öeldakse, et pole halba ilma heata. Nimelt ei ole mingeid parme, isegi mitte sääski. Esialgu pole üldse mitte midagi, vaatamist mõtlen. Ainult padrik, kui Veski lõkkekoht välja arvata. Nii põhimõtteliselt sinnamaani kui metsast välja saan ja Mäekonnu vaatetorn paistma hakkab. Nüüd läheb asi ilusaks.
 |
| Matkarada alga. |
 |
| Leia pildilt Mäekonnu vaatetorn. |
 |
| Ei leidnud? Vaata uuesti. |
 |
| Etteruttavalt võin öelda, et tornivaateid näeb selles jutus palju. |
Teele jääb Veetka talu. Tuttav koht, sest olen mõned aastad tagasi siit rattaga läbi sõitnud. Lõpuks jõuan Puurina-Lüllemäe-Litsmetsa teeni ja sealt Õdri järveni, kus olen korduvalt perega, autoga, rattaga viibinud. Seekord siis jalgsi. Lõunapoolses lõkkekohas teen peatuse. Uurin kaasaostetud kaarti, et kuidas edasi minna ja alles nüüd märkan sinna joonistatud riste. Mida k.....t? Edasi ei lasta! Teen kõne külastuskeskusesse, et mis värk on. Ja ongi, sest saan infot ees oleva talu peremehe kohta, kes ei taha, et tema maadel matkatakse. Pidi olema rohkelt koduloomi ja muuhulgas ka lahtiselt ringi jooksvad kurjad koerad. Asi selge. Sellest viimasest lausest mulle piisab.
 |
Metavahetee leiud. Sai vist traktori remonditud ja pani suurest
heameelest minema nii, et tööriistad jm. jäid maha.😁
|
 |
| Matkatee on karm. |
 |
| Õdri lõkkekoht I |
Tegelikult pole hullu midagi, sest see keelatud rada tuleb peagi sellesama suurema tee peale välja ja matk jätkub uuesti mööda ametlikku marsruuti, mis on teekond asfaldil. Ja see on jalgadele oi kui valus. Eks ole ju täna juba marsitud ka. Ja need mäkketõusud ei lõppe... ja see umbes 25 kilo kaaluv matkakott on ikkagi liiga raske minu jaoks. Tapab selga ja üldist olemust. Natuke veel minna ja õnneks on see "sumadan" homme juba umbes viis kilo kergem.
Lõpuks kohal. Täpsemalt
siin. Selgub, et päikese käes ei olegi nii väga paha olla. Võtan särgi seljast ja vastupidi, väga chill. Eks aeg ka juba hiline. Putukaid küll on, aga elusegavaid praegu mitte. Tegelikult mõtlesin teel olles ka alternatiivile ehk Õdri lõkkekohta jäämisele. Seal ju järv sõna otseses mõttes käegakatsutav ja olemine viludas, aga see teinuks homse matkatee liiga pikaks. Niisiis loputan ennast mineraalveega üle.
Hakkan telki püstitama ja tekib ootamatu probleem. Nimelt on telgikotist kadunud metallvaiad. Nojah. Nüüd pean midagi välja mõtlema, sest öömaja on ju vaja. Käiku lähevad noaga võsast lõigatud puuoksad ja kaks lõkkekohal olevat šašlõkivarrast.
Üritan meenutada seda vaiade anomaaliat ja asi oli vist nii, et kaalu huvides võtsin eelmise aasta matkale kaasa suurema telgi kerged alumiiniumvaiad ja hiljem panin need sinna tagasi, aga sellega unustasin sama teha ja ju nad siis kuskile kappi jäid.
Õhtusöögiks leidsin kauplusest, midagi minu jaoks uut ehk Salvesti vürtsikas chilli sin carne, millesse lisan suitsuvorstitükke. Söögitegemise käigus avastan, et need kahvlid, mida päeval nägin, on haihtunud. Asi selge, kogu matkavarustus tuleb ettevaatuse huvides ööseks minuga telki kaasa.
Egas midagi. Praegu, puhkuse esimesel päeval, palja ülakehaga, lühikeste pükstega, crocsidega, peaaegu putukavabalt, naudin linnulaulu (mitte kodust vareste ja hakkide sõda), Lõuna-Eesti loodust ja soojust, mida meil enamuse aastast pole, peatselt saabuvat päikeseloojangut ja kahte kaasa taritud õlut, ei kahetse, et Õdrile ei jäänud. Hoopis vastupidi. Väga mõnus on lageda peal olla. Seal oleks juba sääsed kallal...
 |
| Tänase öö veedan siin ja nii. |
 |
| Õhtusöök. |
 |
| Homne matkatee läheb alustuseks kohe mäest üles. |
 |
| Ütlen kohe ära, et see on mul selle suve lemmikpilt. |
Rebasemõisa - Plaagi.
Matka planeerides mõtlesin esialgu teha kahepäevase ehk saabuksin külastuskeskusesse täna õhtuks tagasi. Teeksin selle ka ära, aga siis oleksin jälle ülepingutatud sandi staatuses. Kuna jätkuplaan näeb ette ka tsivilisatsioonis patseerimist (loe võimalikult vähe kangeid lihaseid ja tallaaluseid ville), muutsin plaani ümber, võtan asja rahuliku(ma)lt ja viibin Karula rahvuspargis kolm päeva. Puhkus ju, kus mul kiiret. Nüüd olengi varakult kohal ja taastan suuri villiseid varbaid ja lihaseid, mis seekord tekkisid juba teisel päeval. Eks see jalgealune probleem tuleneb ka sellest, et ilm muutub aina kuumemaks, mis soodustab haudumist.
Aga alustan hommikust. Silma saan lahti kell kaheksa. Kohe saabub heinamaale ka traktor, mis alustab ma ei tea mis asja. Nimetan seda kustutamiseks, sest see lihtsalt siblib pinnase nii ära, et mäkke viiv matkarada sõna otseses mõttes kaob.
Pühin minema. Aimatav rada nagu on ja seejärel jälle pole, aga kui metsaserva jõuan, näen puul valge-kollane-valget märki, mis tähendab ainult üht, olen õigel teel.
 |
| Rallis seal laagri kokkupaneku ajal niikaua ringi, kuni raja ära kaotas. |
Alguses läbin natuke padrikut, aga siis avaneb minu jaoks muinasjutumaailm, mida olingi siia otsima tulnud. Kulminatsiooniks Ararati mägi. Vägev selliseid vaateid autoaknast juba ei näe. Asja võimendab ka suurepärane ilm. Muide siia saabki ainult jala ja tegutsemisjälgede järgi vist ka traktoriga.
 |
Mõne läbimatuma koha peal on ka laudtee.
Oh sõrmed, need sõrmed. Miks?👎 |
 |
| Kui üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, |
 |
| siis päriselt kohal viibimine annab rohkem kui tuhat pilti. |
 |
| Seisan Ararati mäel, ja naudin seda kõike täiega. |
Kahjuks pean edasi liikuma. Nüüd tulebki see võsane tuulemurru lõik, mida on umbes kaks ja pool km. Ongi kõik puud eest ära saetud ja selle poolest täitsa läbitav, aga mille poolest ei ole... on SÄÄSED. Neid põrgulisi elab selles padrikus selline kogus, millist ei ole ma enne näinud. Sõna otseses mõttes varjutavad päikese pea kohal. Appi. Kotti ei saa ka seljast võtta, et sealt kuskil asuv sääsetõrje üles otsida, sest niikui peatun, olen üleni "sääsevärviline". Raske kotiga ei õnnestu nende eest ka ära joosta, sest selg ei lase seda teha. Asi on hull. Reaalselt ka. Peas vasardab mõte, et peaasi on siin tihnikus mitte ära eksida, sest erinevaid rajakesi läheb vasakule ja paremale ja just nüüd kui oleks vaja, pole märgistusi puudel. Kui lõpuks ometi võsast välja kruusateele jõuan, istun tee serva maha, hingeldan ja kaanin vett. Olen üleni higine. Seda olen muide siin kogu aeg, eriti pea ja selg, millele toetub kott.
Peatub auto. Juht laseb akna alla ja selle asemel, et küsida, kas kõik on korras, tuleb täiesti jabur jutt. Nimelt kas sa kaamelit oled näinud? Misasja??? Ühel pidi siin olema. Vastan, et tulen metsast ja seal küll ei kohanud. Sellega dialoog lõppeb ja sõidab minema. Nüüd ootab ees umbes neli km. kruusateed, mis peaks tooma jälle visuaalseid naudinguid ja hunnituid vaateid. Eriti kui just möödunule hirmuga tagasi vaadata.
 |
| Ja nii ongi. |
 |
| Joppenpuhh!! Mida mu silmad näevad. Teeäärsel karjamaal ongi kaamel. |
Peagi saabub ristmik, kust pean jälle metsateele pöörama ja algab uus võitlus sääskedega. Ja neid tekib järjest juurde. Nüüd aitab. Võtan koti seljast ja lasen ennast tõrjega üle. Mõjub, aga lühikest aega, sest higiga voolab see ju maha. Vahepeal marsin mööda sellisest hirmsast kohast, kus vasakul pool on Mustaputsisuu ja paremal Nõiutumõts. Roppusid kohanimesid on Lõuna-Eestis palju. Ka on siin piirkonnas palju selliseid paiku, kuhu inimene mingil ajavahemikul või aastaringselt üldse minna ei tohi erinevate lindude, näiteks musta toonekure või kotkaste pesitsemise pärast.
 |
| Näiteks selle sildi taha, ei tohi praegu minna. |
Eemalt hakkab paistma kauaoodatud
Plaagi lõkkekoht. Enamus sääski jääb õnneks metsa, aga mõned tulevad siiski kaasa. Koorin riided seljast ja hüppan Ähijärve. Higi kui sääsemagnet tuleb maha saada. Nonii, ongi siis selle aasta esimene suplus käes. Pigem lühikesepoolne, sest selgub, et midagi pole vahepeal muutunud ja vesi on endiselt märg. Pull on selles, et järves ujudes paistab külastuskeskuse nurk ja kuulen ka veemõnusid nautivate laste kilkeid. Vahemaa on kõigest kilomeeter ja mul on seal sääseuputusest päästev auto. On ainult üks pisike takistus... järv.😀 Selge on see, et enne kui homme sinna jõuan, tuleb nende vereimejatega kõva võitlus maha pidada. Momendil on neid siin mõni üksik, aga karta on, et õhtul saabuvad lisajõud kohale ja pean telki põgenema. Telki, kus saab olla ainult horisontaalsetes asendites. Ma saan lamatised ju niimoodi. Näis. Sellega seoses tulebki meelde, et on aeg suunduda võssa uusi vaiu voolima.
 |
| Ujumiskoht. |
Ahjaa, üks sitt asi juhtus täna ka. Nimelt pidasin kruusatee ääres kase all vilus parasjagu jahtumis ja joogipeatust kui istuli asendist kukkus telefon taskust vastu kivi ja... katki see läkski, ekraan nimelt. Õnneks töötab praegu edasi. Savi. Seda enam, et see käis juba ammu mulle närvidele oma aegluse (eriti hommikuse) poolest. Ma tarvitan odavama otsa telefone (siiani max 120€). Asi siis iga paari aasta tagant uus osta. Miks kaitsvaid asju ei kasuta? Vot sellepärast, et mul on erinevalt teistest elektroonikavidinatest, kodumasinatest ja tööriistadest just telefonidega mingi kiiks (ma ei tea miks), et need peavad olema tundmatute firmade omad ja sellega seoses ei viitsi sobivaid näiteks kaani otsida.
Kuulda on mootori häält ja peagi saabub noorpaar autoga. Tüdruk küsib, kas jääte siia ööseks? Jah alles tulin, ega plaani niipea ära minna. Lahkuvad. Jama värk. Pikk metsatee seljataga ja ikka üks jobu ees.😁 Mis teha. Kes ees, see mees.
Vahepeal kuulan taskuraadiost Lõuna-Eestis levivat Ruut FM-i. Muidu ok. musa, aga jube palju reklaami lasevad vahele. See tüütab kiiresti ära ja lähen igavusest järve äärde. Näen, et mingid väikesed kalad ujuvad. Tunduvad viidikad olema. Tulen laagrisse tagasi, et võtta neile tükk saia. Kui uuesti järve poole suuna võtan, astun peaaegu rästiku peale, kes konn suus minust mööda vibab ja otse vette läheb. Sinna, kus paar tundi tagasi ujusin. Õudne. Pilti ei jõua muidugi teha, sest telefon laagris, aga kohtumine ja see on peamine oli võimas. Nüüd istun laua taga nagu vagur voonake😊 Telgil oli "uks" juba ennetavalt kinni. Uskumatu kui lihtne on Eesti looduses kohtuda roomajaga. Käidav RMK lõkkekoht, niidetud muru ja... madu. Selle tõestuseks, et koht popp on, tulevad autoga järgmised ja lahkuvad. Midagi pole teha. Jätkuvalt on eesoleval eesõigused.
 |
| Täna olen siin. |
 |
| Lõkkekoha leid, mis jääb võimalikke hädalisi ootama. |
 |
| Natukene Aasia maitset Lõuna-Eesti õhtusse. |
Plaagi - Karula rahvuspargi külastuskeskus.
Öö otsa pinisesid sääsed mul telgi võrgu taga ja kuna nende eest tuli varakult varjuda, oli ka ärkamine varajane. Tegelikult see oligi mul meelega niimoodi sihitud, sest tänaseks lubatakse siia kanti juba pea kolmekümne kraadist palavust. Seega on plaan kohe hommikul vara startida.
Nii palju antakse armu, et saan laagri kokku pakkida ja hommikukohvi ära juua. Kuna auto minu juurde ei sõida nagu ühes 80-ndate kultusseriaalis, tuleb tegutseda. Pihustan nii katmata kui kaetud kehaosad, ühesõnaga kõik, mis võimalik sääsetõrjega kokku ja minek. Vereimemise vältimist jätkub umbes kilomeetriks. Mis kuradi Soome sodi see on. Seal ju sääski hirmsalt. Ma pole veel higinegi. Nimelt ostsin enne matka 15€ maksva (loe kalli) kõikide putukate tõrjumise vahendi, aga see ei tööta absoluutselt. Kirjas on, et kuus kuni kaheksa tundi toimib. Praktikas on numbrid samad, aga need on minutid. Pask. No sääski on ka muidugi meeletult.
Nii ma siis jooksengi ajaga võidu, sest kui ilm kuumaks läheb, muutub asi juba väljakannatamatuks. Iga kilomeetri tagant teen peatuse ja lasen törlönti juurde. Kogu tähelepanu läheb sääskede tõrjumisele ja ringi vaatamist ei saa niimoodi väga nautida. Tõsi, tegelikult polegi siin praegu muud kui mets, mets ja veelkord mets, sekka mõned mahajäetud talukompleksid. See tähendab seda, et kui näiteks Lääne-Eestis läks kõik (nt. laut, ait, küün, elamine) ühe katuse alla, siis Lõuna-Eestis oli iga hoone eraldi. Väikeseks vahelduseks jääb tee äärde lambaaedik koos tiheda elektrikarjusega ja suure koeraga (hundid). Muide sellele eilsele kaamelile oli ka koer turvaks pandud.
 |
| Lambakari, kui terasemalt vaadata. |
Lõpuks saan metsast välja. Seekord tulevad sääsed kaasa. Uus pihustamine. Lage maastik ja päike päästavad mind siiski pikkamööda neist ja matka lõpp ei ole ka enam kaugel.
 |
| Üle heinamaa paistab finiš. |
 |
| Kolmsada meetrit on jäänud. |
 |
| Mina näen siit juba autot. Jess!!! 😀👍 |
 |
| Olen tagasi Karula rahvuspargi külastuskeskuse juures. TEHTUD. |
Keskus on veel kinni ja avatakse alles kella kümnest. Istun higisena õues auto juures, lasen ennast mõnel parmul hammustada (õnneks on nad alles nüüd välja ilmunud) ja loen netist, et siit vist dušši ei saa, aga leian õuest kraani ja vooliku, mis tänu päikese pealepaistmisele mõne minuti ka sooja vett annab. Saan pestud ja puhtad riided selga ning sokid ja tossud jalga. Nüüd on tunne, et olen jälle inimene. Ära veel ei sõida, sest tahan anda natuke tagasisidet ja osta järjekordse meene oma suveniiririiulitele (jah, nüüd on neid juba kaks, ja aeg on hakata mõtlema kolmanda peale).
Kuna kell on juba kümme, aga jätkuvalt kedagi pole, tutvun ümbrusega. Koht on kaunis. Siin on näiteks rand, mäe otsas asuv telkimisala erinevate lõkkekohtade ja pinklaudadega, lasteatraktsioonid jne. Vaata pilte.
 |
| Ähijärv, mille ääres on mitmeid laagrikohti. |
 |
| Teise nurga alt kah. |
 |
| Suuremäe telkimisala. |
 |
Siit algavad mitmed jalgsi ja rattarajad. Ka RMK
Peraküla-Aegviidu-Ähijärve matkatee lõppeb siin.
Mina käisin sellel 36 km. pikkusel rajal. |
Nii inimene kohal ja keskus avatud. Juttu jätkub umbes tunniks. Põhiliselt räägin muidugi mina, sest tükk aega ju metsas üksi olnud😁, kuulajaks Merike. Lahkudes toetan kohalikku muusikut, artistinimega Linalakk, kelle päris nimi on Liina Tsimmer sellega, et ostan cd plaadi. Jah, mõni ostab veel plaate... Ta on koostööd teinud ka kutseliste muusikutega, näiteks Bonzoga. Lisaks on Rebasemõisa lõkkekohast, kus ma ööbisin, tema kodutalu ainult kiviviske kaugusel. Hiljem selgus veel, et ta korraldab seal ka igaaastast muusikafestivali.
 |
| CD. |
 |
| Poolesajandivanune on elusa ja tervena tsivilisatsioonis tagasi. |
 |
Lõpusirgjoon on vale. Millegipärast teekonna äpp vahest katkeb
ja hiljem kui märkan ja restardin taastab ennast ainult sirgena. Seega
tegelikult "kõverdasin" ikka rohkem ja matkasin koos väiksemate
eksimustega kokku tsipa alla 40 km. |
Võtan akupanga, mis seni laadis, jätan hüvasti ja olengi hetkel jälle maailma kõige mugavamas autos.
Kes arvab, et sellega lugu piirdub, siis...
Kaugeltki mitte. Olen küll metsast väljas ja tagasi tsivilisatsioonis, aga eestlasi näen ju niikuinii iga päev, seega ei pööra ma auto nina põhja, vaid hoopis lõunasse mõttega, et lähen vaatan lätlased üle. Ainsaks tõrvatilgaks meepotis on see, et unustasin juhiload koju. Eestis piisab ju ainult ID- kaardist. Egas midagi muud üle ei jää kui peab lootma heale õnnele.
Alustuseks käin Varstus Daisy juures lõunal. Ei ta ei ole mu sõbranna, vaid juhuslikult leian sellise söögikoha. Väike alevik ja siin on seis veel hullem kui Pukas. Mõni mees ei saagi silmi pealt. Ei lase ennast häirida ja tellin koorese lõhesupi. Seda oodates vaatan ringi ja tekib kerge kõhedus, sest tundub, et üks klient ootab oma toitu juba väga kaua. Täpsemalt ei jõudnudki ära oodata. Söök mulle siiski mõistliku ajaga tuuakse.
Kõht täis, vaatan üle Pähni külas asuvad
metsa kõlakojad, kus on võimalik isegi ööbida. Seejärel...
 |
| Klient? |
 |
| Nii suurt vurri ikka igaühel aias pole. |
 |
| Kõike ei jõua ja pole ka mõtet pildistada. Kel huvi, tuleb ja kaeb perra. |
Lõpuks saan õigele teeotsale. Tuleb nelisada meetrit minna. Enamus sellest trepist üles ja seejärel veel torni astmed. Jalad on eelnevast töntsid ja villis, aga need vaated sealt otsast tasuvad pingutamist ära.
 |
Vahelduseks üks sobilikult udusem pilt ka ehk
metsadesse mattunud salajärv. |
 |
| Kornetis järvi jätkub. |
Edasi Aluksnesse. Siin tahangi veeta ülejäänud aja, kuni homse hommikuni. Autos üritan öö mööda saata. Nii imelik kui see viimasel ajal minu puhul pole, aga esimese asjana lähen ujuma. Ilm on ju kuum ka. Kolm hakkab ette tulema. See toiming muidugi erilist efekti ei anna, sest vesi on ka väga soe. Lisaks veel sinivetikaid täis, mis mulle seni pole ühtegi vaevust põhjustanud.
Seejärel käin paaris poes. Kohalikku söögikraami kahjuks koju osta eriti ei saa, sest need jõuaks sinna suure tõenäosusega riknenuna. Võtan mõned vana hea "geenius" Ossinovski aega meenutavad õlled ja vett. Ka kolm/ühes kohvi ja tüki pitsat hommikuks, sest järveäärsed kohvikud avatakse alles keskpäeval.
Vahepeal on kere heledaks läinud ja suundun kohalikku burgerirestorani Tvaiks x Ogle. Malenietis on nende kuulus firmaroog ja selle tellingi. Tegemist on musta burgeriga, mis on leiva välimusega, aga pigem hallitanud (heas mõttes) saia maitsega. Vahel peale peekoni mingid meie mõistes sinna mittesobivad asjad, näiteks hapukapsas, tuvastamatud punased marjad ja kurat teab mis veel, aga täitsa seeditav kraam. Kui lätikeelset nimetust ei tea, saab sama asja kätte ka black burgerit küsides.
 |
| Malenietis. |
 |
Et mu edasine jutt arusaadavam oleks, ostsin postkaardi ja tegin sellest foto.
1. Auto parklas. 2. Kohvik Pie Martas. 3. Tasuta WC. 4. Kohvik Sala. 5. Rand. 6. Torn. |
Nüüd istun Sala nimelises järveäärses kohvikus. Limpsin õlli, naudin ilma, vaadet ja puhkust. Eemalt paistab torn, mis pidi olema baltimaade kõrgeim. Ei, ei, ei, mu jalad ei vea sinna praegu välja. Ja, ja, ja, muidu pärast kahetsen. Ja lähengi. Ai, ai, ai (villid ju). Lollakas. Tornini jõudmine on nagu labürindis käimine ehk kuidagi ei saa kohale ja suunavaid viitasid ei ole. Samme tuleb juurde ohtrasti, aga lõpuks olen päral ja üleval. Tasus ära see lonkamine, sest vaated on ülivõimsad.
 |
| Kohviku juurest on torn niikaugel. |
 |
| Ja saarelt saab sinna silla kaudu. |
 |
| Üliägedad vaated. |
 |
| Selle otsas käisingi. |
Tagasiteel olen muidugi juba korralikult higine ja janune ning nõuan kohvikust heledat õlut ehk gaisais alus. Neiu hakkab kraanist laskma ja siis läheb see katki. Terve lett on õlut täis. Jälle juhtub minuga, jälle. Küsib, kas pudeli oma kõlbab? Mulle kõlbab see hetk kõik, mis on külm. Saan kütte. Paldies.
 |
| Kõik on super lux. |
See koht on muidugi täielik kuurort. Rand, vaatetorn, kaks kohvikut, erinevate vee ja maapealsete sõidukite laenutused, mis liiguvad nii lihas kui elektrijõul, trossiga saab poolsaarelt, kus asub torn, üle järve saarele laskuda, ainult kergliiklusteed, sest autoga siia ei lastagi, staadion, mänguväljakud ja muud sportimisvõimalused, lasteatraktsioonid, muusikat mängivad sillad, purskkaev, õhtul peaks kõikjal süttima hubane valgus, jne. jne.
Seda viimast ma vast ootama ei jää, sest päevad on ju praegu kõike pikemad ja mul kurnav lähiminevik selja taga.
 |
| Kõik on siin hoolitsetud ja ilus. |
 |
| Mõeldud on ka neile, kes jala ei viitsi käia. |
 |
| Vaade. |
Õhtuks on Eesti numbrimärgiga autod lahkunud. Peagi ka kohalikud ja mina üksi parkla tahanurka jään. Nüüd on uus probleem. Ei saa magada, sest kuum päev on auto ikkagi nii soojaks kütnud, et veel õhtulgi mul higi voolab. Õuetemperatuur on juba mõnusalt jahe, aga aknaid ei saa avada, sest kohe levib järjekordne sääskede invasioon. Seega, niikaua kui auto jahtub, teen ikkagi kerge õhtuse tuuri ka ära.
 |
| Üksi. |
Öö möödus rahulikult, kuid magamisaseme kohalt häirivalt. Nimelt olin osa kunagi valmis mõeldud/tehtud küljealusest (tühi õllekast esi ja tagaistme vahel ja poolik euroalus pakiruumi põrandal) ikkagi maha unustanud. Ja kui seda asendada üritasin, siis pigem lohakalt. Niisiis tuli öösel improviseerida, mille tagajärg ei olnud kaugeltki täiuslik, mis autos magades ju ei saagi olla, aga märkamatult oli õues valge ja poolund jätkus veel kauaks. Vähemalt temperatuur oli täpselt paras.
Seitsmest saan kargud alla. Kargud on õige väljend, sest ikka liigun kukesammul. Jalad on endiselt kanged ja villis. Pohh, olin ju tegelikult sellega arvestanud.
Esimene "matk" on umbes neljasaja meetri kaugusel asuvasse vetsu. Lihased on vaja tööle saada. Seejärel otsustan auto korda teha, samal ajal kohvivett keetes. Saangi asja ilusaks. Must pesu ühte nurka, matkatarvikud teise jne. Kui kohvi ja pitsalõigu ära olen manustanud, teen veel paar pilti ja võtan suuna Toppi (toidupood). Äkki ikka õnnestub riknemata ära tuua mu kaks Läti lemmikut ehk ülisuitsumaitseline vorst ja suurte aukudega juust. Ähvardavad ju, et ilm muutub täna troopiliseks.
 |
| Milline, lausa mitmemilline suurepärane hommik. |
 |
| Selles piirkonnas on pandud kaugused suisa saja meetri täpsusega kirja. |
 |
| See on viimane pilt Lätist, mis paelub oma avarusega. |
Nüüd panen Eestimaa poole uhama. Kui endisesse Murati piiripunkti jõuan, näen eespoololeval piiril Läti politsei patrulli. Täitsa pekkis, mul ju load kodus. Tutvun ohutust kaugusest olukorraga. Pääsu pole, kõik võetakse kinni. Minu jaoks on inimesed ja on politseinikud (eriti liiklus), seega trahv oleks kindel. Ostan piiripoest veel mõned õlmarid juurde, sest mine tea millal jälle siiakanti satun ja sõidan Lätti tagasi. Uurin nutist kaarti ja lahendus täitsa olemas ehk Eestisse ja sellesama maanteeni saan ringiga mööda väikeseid kruusateid ning jõuan välja patrullist paari kilomeetri kaugusele kurvi taha. He-he-hee. Olen trahvivabalt kodumaal.
Üritan vaatama minna Murati järve, aga ainsad kaks sinna minevat teed on erateed ja kinni. Irooniline on see, et järv on avalik veekogu.
Nüüd alustan rahulikult oma vast võib nimetada, et lemmik autoteekonda Eestis ehk kulgemist Võrumaa kuppelmaastikul. Täpsemalt siis mööda Võru teed. Esimese peatuse teen Ruusmäel, Rogosi mõisas. Koolipoiss müüb pileteid. Küsin, teenid taskuraha? Vastab ja. Kas on ka midagi vaatamisväärset? On ikka. Täiskasvanu pääse maksab 5€. Annan, aga piletit vastu ei saa. Selge "teenibki taskuraha". Ah mul savi.
Mõisa peamine võlu on praegu selles, et see on seest piisavalt jahe. Õues on ju kuumalaine. Temperatuuri lubatakse tänaseks rekordilised + 35 kraadi. Käin ringi ja selle raha eest on täitsa isegi vaadata, lisaks mõisatagune järv.
 |
| Rogosi mõis. |
 |
| Mõisatagune järv. |
 |
Mõisa ühes osas on näitus, kuidas vanasti klass ja sealsed õpivahendid välja nägid.
Mis seal salata, olen isegi kolmel esimesel kooliaastal sellist pinki nühkinud |
 |
Esimene aparaat tuleb minuealistele kindlasti tuttav ette.
Kes ei tea, siis sellega kuvati tekst paberilt tahvlile. |
 |
| Kirjutusmasinad. |
 |
| No kuda sa Mona Lisa siia sattusid. |
Oi kui hea on neid kupleid autoga alistada. Viimane kord olin siin ju raske matkarattaga. Ka nii mõnigi vaade, näiteks Plaani külajärv, tuleb tuttav ette.Haanja. Kuigi alguses plaanisin, et seekord käin torni otsas ära, sest viimati sai seda tehtud nii ammu, et ei mäletagi millal, võib-olla isegi eelmisel sajandil, siis otsustan ikkagi loobuda põhjusel, et üles saamiseks on vaja piisavalt vaeva näha (loe katkiseid tallaaluseid veel rohkem lõhkuda). Mul on nendega kriitiline seis juba selle pärast, et kohe järgmise nädala alguses ootab meid Janega ühe saare taasavastamine (loe käimine). Seega pean jalad nädalavahetusega korda saama. Kindlasti on seal vahepeal palju muutunud, aga oma olemuselt jääb see ikkagi turistilõksuks. Eestimaa on torne täis, kust vaateid nautida. Lisaks on mul hetkeseisuga nende otsa ronimisest siiber ees.
 |
| Nooh? Õige. Suur Munamägi. |
 |
| Pilt ei näita hästi, aga nimi võiks olla lõpmatus. |
Olengi Võrus. Loomulikult lähen õe juurest ka läbi. Küll väikese viivitusega, sest varasemal telefonivestlusel ütles, et tegeleb praegu tööasjadega, tule paari tunni pärast. Mis siis ikka. Ongi kätte jõudnud lõunaaeg ja suundun tuttavasse Nöörimaa marketisse. Nüüd lähen riski peale välja ja tellin timmipada. No midagi söödamatut ei saa seal ju olla. Vanemad teenindajad juhendavad õpilast, et võta sealt ja esialgu tabab mind kerge ehmatus, sest moll on täiesti puutumata. Mitte keegi pole seda möksi tahtnud. Ei hakka ju ütlema ka, et ma mõtlesin ümber... Õigesti teen, sest praad on bra. Koosneb see pehmest hautatud sealihast, ahjukartulisektoritest, šampinjonidest ja kastmest, lisaks salativalik. Väga maitsev.Õega loran vast mingi paar-kolm tundi. Enne minemist joon veel kruusitäie kohvi (suht halb öö oli ju), hüvasti ja panen kodu poole ajama. Võtan asjast viimast ja teen tagasisõidu enda jaoks huvitavamaks ehk valin väiksemad teed, millest osa on ka kruusased. Kõigepealt tuleb Urvaste kiriku vaade, seejärel Tamme-Lauri tamm, mis on Eesti jämedaim. See puu on kujutatud ka ilusa Eesti kümnekroonise tagaküljel.
Sõidan mööda ka Pokumaast, kus kunagi väikeste lastega ka käisime. Ebareaalsuse lõpetab vaade Vidrike järvele. Siin paistab ka väiksemat sorti vaatetorn, aga ühtegi sinnasuunavat teeotsa ei
leia. Lõpuks näen mingit vist kohaleviivat jalgrada, aga... Las ta jääb. On ju nendel viimastel päevadel natuke turnitud kah.
Olen kodus. Tegin ära. Tänast päeva iseloomustab kõige rohkem kuum ilm. Auto termomeeter näitas kogu teekonna vältel + 31 - +34 kraadi. Hetkeks Türilt Rapla poole sõites tuli kaks ette, aga kohe oli kolm tagasi ja on seda ka praegu. Kell on juba üle üheksa. Mis toimub?
Tassin asjad sinna, kus nad olema peavad. Jane kamandab riided seljast ja autost pessu. Ise läbin dušši ja kobin magama. Kokkuvõtteks võin öelda, et... Norr!!!
Eestimaa: Niisiis kokkuvõtteks võin öelda, et peamine eesmärk oli seekord nautida võimalikult palju Lõuna-Eesti kuppelmaastikku ja seda ma ka sain. Sain ka õigel ajal metsast välja, sest tänaseks on selgunud, et selle treti viimane päev oli möödunud suve kuumim, kus temperatuur küündis kohati +35 kraadini. Sain vahepeal konditsioneeritud autos maha jahtuda. Metsast oleks mind suure tõenäosusega toodud jalad ees. Jah matkakott, viimasel päeval muidugi enam nii raske ei olnud, sisaldades siiski umbes kaks kilo süüa/juua, mis üle jäi (parem üle kui puudu), aga ikkagi, see oleks olnud karm teekond. Tänu kuumusele läksid ju jalad ka kiiresti hauduma ja villi.
Selliste kuumalainete ajal olen mõelnud, et kuidas me vanasti ringi sõitsime. Ainus jahutus olid lahtised aknad, tolm tungis Multivani uksetihendite vahelt sisse, ise õnnelikud ja või sees ning kõik kohad sai käidud. Eh vanaks hakkan jääma.
See matk jääb meelde ka sääseuputuse poolest. Neid oli ikka tõesti metsikult, eriti metsas. Õnneks kõige hullemad putukad ehk parmud kimbutasid ainult külastuskeskuse juures.
Aluksne: Olen seda blogi pidanud siin rangelt ilusat Eestimaa loodust reklaamides, aga mõtlesin, et teeks vahelduse mõttes väikese põike lõunanaabrite juurde Aluksnesse, kuhu soovitan minna, sest Eestist vähem kui 30 km. kaugusel asub väga ilus ja äge ning paljude vaba aja viitmise võimalustega järveäärne kuurort.
Ahjaa. Tõin "rikkevabalt" koju ka mu suured lemmikud Majas Desa ja Siers Maasdam. Enne juba mainisin, mis need on. Olid autos kõrvalistuja mati peal, kuhu konditsioneer peale puhus ja vahepeal ka õe külmkapis.
Praeguseks on kõik, aga vihjeks ütlen, et uued väljakutsed juba ootavad.
