Sauna riietusruumi remont.          

Pole siia ammu ühtegi s....t saia tegemise juttu kirjutanud. Remondist üldse mitte. Seega üritan olla kaasaegne inimene kes oma tegevustest ka teistele teada annab ja kirjutan vahelduseks kodustest töödest. 

Jane käis juba talvel peale, et vaja põrand korda teha. Reliin on igalt poolt katki ja hallitab, vaja plaadid panna. Puiklesin vastu, sest kõige vastikum ehitustöö ongi minu jaoks vist plaatimine. Irooniline, sest olin kunagi Tallinna Ehituskooli sellele samale kursusele ennast juba kirja pannud kui tuli pakkumine autotranspordi vallas, mis ongi veerand sajandit mind ja minu peret toitnud. Praegu ei kujutaks ettegi, olla päevad läbi põlvili maas betoonpõranda peal. Samuti ei meeldi mulle santehnika. Samas näiteks särts on vägagi meeltmööda. Olen praktiliselt terve majapidamise elektrisüsteemi uue pannud. 

Vahepeal tekkis juba väike lootus, sest teemat ei võetud pikalt üles, kuid ühel päeval põrutati, et kas sa hakkad ükskord pihta ka. Selge. Tundub, et pääsu pole ja tuleb hambad ristis ära teha. Sissejuhatava osa kokkuvõtteks ütlen, et olen sunnitud oma sõnu sööma ehk puhkuse ajal ei pidanud ma ju tööd tegema. Väikeseks lohutuseks on tõik, et praegu on vihmaperiood ja sellega seoses õues niikuinii viibida halb. 

Kõigepealt oli vaja vaimusilmas pilt ette saada mis ja kuidas. Mõtted läksid aina lennukamaks ehk põrandakütte ja led "valgusmänguni" välja, aga siis tulin "maa peale tagasi". No palju me kord nädalas selles ruumis viibime? Ainult mõned minutid. Seega lolliks pole mõtet minna ja mingeid suuri summasid kulutada ei taha, eriti praegusel kallil ja tundmatu tulevikuga ajal.

Jutt oli ainult põranda korda tegemisest, aga asjaga alustades selgus, et tuleb "täispangale" minna, sest mädad olid ka seinas olevate voodrilaudade alumised otsad (ma tegelikult salamisi teadsin seda enne ka) ja nende taga asuv roovitus. Loogilise jätkuna ei pääse minu käest ka lagi. Oeh. Kui peale puhkust tööle naasen ja küsitakse kus käisid, saan rahulikult öelda, et keldris ja lugematul arvul kordi.

Tassin toa asjadest ja mööblist tühjaks. Seejärel kisun pvc katte üles. Siis lammutan poole sajandi vanuse laudise koos rooviga maha ja tassin õue. Sama teen ka loomulikult laega. Lõpetan selle etapi prügi kokku kokkupühkimisega.  

Lammutus alga.

On ju "tore" puhkuse veetmise koht.

Ehitusetappi alustan roovi panemisega. Seda nii lakke kui seintele. Elektrijuhtmeid ma siin ruumis vahetama ei hakka, sest need on vasest (loe igavesed). Siinkohal võin anda väikese vihje, kuidas vanal majal vajadusel alumiinium ja vaskjuhtmed omavahel ühendada, sest need metallid üksteist "ei salli". Sobivaks lahenduseks on terasseib, mille ühele poole alumiiniumjuhe ja teisele vask kinni keerata. Kokku omavahel ei puutu, aga ühendus on olemas. Mingitest euronõuetest me siinjuures muidugi ei räägi.😁

Laelaudade panema hakkamisega algab ka meeleolu tõusmine, sest ruum hakkab vähemalt mingist otsast lõpuks ilusamaks muutuma. K...t, saaks selle neetud põranda ka kaelast ära, hakkaks juba looma. Lagi valmis, ongi aeg lõpuks niikaugel. Tagantjärgi võin öelda, et need kolm päeva, mis ma seal väänlesin ja põlvitasin olid VÄGA PIKAD PÄEVAD, aga valmis sain. Tulemusega võin rahule jääda. Käib kah. Ma ju iseõppija ja paremini ei oska. 

Nii lagi kui põrand on valmis ja see viimane oleks vaja nüüd mõneks päevaks "rahunema" jätta. Sama kehtib ka minu kohta ja peale seda jura peab tulema preemia. Ja see tulebki. Loe järgmist juttu.

Roovitus paigas.

Elektrijuhtmed jätan vanad, aga plaanin pistikupesad ja
lülitid välja vahetada.

Lagi valmis.

Ootab plaate.

Põrand valmis. Huhh. Tööde lõpus tuleb veel korralikult puhtaks pesta.

Vihad tegin juba ammu valmis. 

Olen tagasi. Nüüd on jäänud veel seinad, elektripistikud/lülitid, värvimine, viimistlus (loe liistud) ja sisustus. Jube palju ikka, aga tegelikult pole mul ka kuhugi kiiret.            Kõik sujub ludinal, kuni jõuan uste värvimiseni, millega tekib suur probleem, aga õnneks laheneb kardetust tunduvalt lihtsamini. Nimelt tahan kanda nendele kindlasti lahusti baasil värvi, sest see erinevalt veebaasil tehtutest, katab pinda väga hästi. Jah, tuleb tunnistada, et selliseid värve tootvaid firmasid pole vist eriti alles jäänud ja tegelikult leian Espakist ainult ühe Läti tootja piiratud toonidega valiku. Rullin õhtul peale ja homme samaks ajaks peaks kuivanud olema, aga ei ole absoluutselt. Kohe nii värske, et teeb sõrme puudutamisel värviseks ja nüüd meenub grillratta värvimine. K...t, see ju sama firma värv, millega ma seda võõpasin ja mis ära ei kuivanudki, kuni laki peale lasin. Nüüd on suur jama majas, sest selle sodi mahakoorimine oleks ropp töö. Järsku tekib mõte, et teen kerise alla tule ja kütan ruumi soojaks. Lisaks toon veel suure pöörleva põrandaventilaatori, mis õhu ringlema paneb. Erilist optimismi muidugi pole, sest mäletan, et see värv soojenedes hoopis vedeldus.                                                          Õhtu käes, jätan propelleri tööle ja kobin magama. Hommikul enne tööle minemist, lähen pessimistlikult alla vaatama, mis öö jooksul muutunud ja selgub, et mitte midagi. Värv on sama märg kui eile õhtul. Jätan ventilaatori tööle ja ise lähen ka mornilt seda sama tegema. Tööd ma mõtlen, mitte puhumist. Ahjaa. "Kus on, sinna tuleb juurde". Nimelt teatas Jane, et soojavee boiler on vist läbi roostetanud, sest on hakanud tilkuma. APPI!!!                                                                                                                                                Kui õhtul koju naasen, loivan taas meeleheitel keldrisse ja pistan sõrme ukseserva värvitud pinnale. MISASJA??? Ei kleepu!!! Kuidas see võimalik on? Katsun ukse pinda. Sama teema. KÕIK ON KUIV.  Jess. Siit on hea edasi minna. Tunne on super-lux. Vurr oli terve päeva töös ja aknad olid ju ka  lahti. Ikkagi suvine aeg, erinevalt grilli ehitamise ajast. Õhk liikus ja värv kuivas. Seda küll kaks korda aeglasemalt kui etiketi pealt lugedes. 

Seinad ka valmis. Koos elektriga. See oli juba lõbus töö.

Nii, nüüd ongi veel jäänud liistude panemine, mis mulle väga meeldib, sest see tähendab ainult üht. Lõpp ei ole enam kaugel. Negatiivsena selgub, et ka puidumaailmast pole inflatsioon mööda läinud ja käputäie liistakate eest küsitakse kohalikus äris 100€. Jõhker, aga maksma peab, sest ruum on ju vaja valmis saada ja mujalt ostes oleks summa tõenäoliselt veel suurem.                                                                                                Aga tööde lõpp on peagi lähedal ja tunne on hea. Vahepeal sai ostetud ka natuke kasutatud kõrremööblit ja ühel hetkel ongi kõik. Valmis. Koos sellega olen nüüd ka otsapidi augustis. Seekord läks nii. Praegu on siin mõnus puidulõhn. Kui see aegapikku ära kaob, lakin seinad veel linaõliga üle.

Elektrikamin/soojapuhur oli mul juba varasemast ajast. 

Teisest otsast kah pilt. Mina paremini ei oska.