Jalgrattamatk Rapla-Võru 2014

Plaan sõita jalgrattaga Raplast Võrru õele külla oli mul juba umbes kaks aastat peas küpsenud ja sai ka varustust ostetud, kuid millegipärast ei saanud ikkagi asjast asja.
Nüüd sai siis lõplikuks tõukeks see kui mul algas puhkus ja ülemus ütles, et puhka siis hästi ja ära kuhugi kaugele sõida, sest meil on siin objekt pooleli ja sind on traktoriga vaja. Tuli põgeneda.
Et olen alustamas oma elu esimest jalgrattamatka, siis ei hakka telkimisega vaeva nägema ja loodan turismitalude peale. Ja seda ilma broneerimata, sest ei kujuta ette kui palju kilomeetreid ma üldse päevas läbida suudan, kuidas tagumik vastu peab jne. Peale selle lubab ilmajaam veel kõikidel päevadel päikesepaistet ja + 32 kraadi. Siiski on mul kaasas kõik telkimiseks vajalik, et saada tunnetust matkaratta raskusest ja juhul kui turismitaludesse ei saa, siis ei pea öid bussipeatustes veetma. Nii, et tegelikult on ju kõik nii kui peab. Olgu veel öeldud seda, et olen planeerinud matka nn. üheotsamatkaks, sest arvan, et tagasi vändata on tüütu ja mõttetu. Ühesõnaga kui minu või rattaga peaks midagi juhtuma või jõuan kohale ja arvan, et nüüd oleks paras aeg koju naaseda, siis Raplas ootab minu kõnet autojuht ja täispaagiga auto.
Niisiis esimese päeva 7 juuli hommikul kella üheksa paiku panen minema. Kui ennem olid mõtted, et kuhu ma loll omastarust sõita kavatsen, siis nüüd tekib hoopis kuidagi vaba tunne, saates selle jama kõik pikalt. Ilma lubab ka muidugi suurepärast, isegi liiga. Ja sõidangi. Esimest korda panen jala maha alles Lokutal, et võtta lonks vett. Ja 44 kilomeetri pärast ongi juba Pärnu maakond. Probleeme ei teki. Peatun Vändra Konsumis. Ostan süüa ja külma õlut ja õige pea olengi Vihtras Käära puhketalus. Kell näitab alles 14.00. Meeleolu on hea, sest ratas pidas vastu ja mina ka. Esimesed 61 km. on edukalt läbitud.

Hüvasti Raplamaa.

Pärnu jõgi.

Saan siis 15 € eest teisele korrusele toa vaatega Pärnu jõele. Olengi siin praegu ainuke, aga õhtul pidid kaks tüüpi kõrvaltuppa jalkat vaatama tulema. Loodan, et on kultuursed inimesed ja väga ei lärma. Tuba on muidu lihtne ja mõnus. Lihtne sellepärast, et ei ole telekat, ega muud elektroonikat ja ega ma nendest tegelikult puudust ei tunne ka. Mõnus sellepärast, et mul on oma isiklik wc. Ja sellised asjad mulle meeldivad. Käin ka duši all (mis on küll ühine), koos riietega, saab kaks asja korraga aetud.
Jõkke ei saa kahjuks ujuma minna, sest ilmad on just soojaks läinud ja vesi veel jäiselt külm. Siiski pistan kohale jõudes jalad purde pealt jõkke ja avan külma õlle. Küll on hea. Puhkuse esimene päev.
Praegu pikutan voodis katuseakna all vaatega jõele, rüüpan õlunaadi, kirjutan seda juttu ja puhkan. Peremees lubas hommikul kohvi ja paar võileiba ka sebida. Tänaseks kõik.

Matka esimene ööbimiskoht. Käära turismitalu Vihtras.

Siin veetsin esimese öö.

Vaade Pärnu jõele teise korruse aknast.

Eksib see kes arvab, et parkett käib ainult põrandal. Võib ka lakke panna.

Nii ma siin siis pikutan.

Õhtupoole tutvun ümbrusega ja teen hobustele pai.

Teine päev 8 juuli. Öösel magasin kolmeni, siis hakkasid kärbsed segama. Tapsin õhtul küll kõik ära ja pole õrna aimugi kust neid juurde tuli. Umbes kella viiest jäin uuesti magama ja siis panin kaheksani. Nüüd ootan kui venelased kõrvaltoast oma tegemised ära teevad ja hakkan ise ka vaikselt sättima.
Ja nüüd sadulasse ja edasi Suure-Jaani poole. Rattal millele just tehtud hooldus on hakanud keskjooks loksuma. Esialgu küll väga ei häiri, aga on ju alles teise päeva hommik. Ja mis ma näen. Sõber Taavi sõidab piimaautoga vastu. Tööriistakast välja ja paari minutiga on ratas jälle loksuvaba.
Suure-Jaani Konsumist ostan sooja kartulipudru, guljašši ja külma õlle. Kõht täis ja sõidan edasi, aga särts ei ole enam see mis oli eile, ei ole lõbus, tõusudel lükkan ratast käekõrval, temperatuur +30, päike paistab lagipähe, bussipeatustes teen pause. Lõpuks peale jõhkrat langust ja seejärel tohutu pika tõusu lõpus vahetult enne teise päeva lõpppunkti jõudmist on teeremont ja ümbersõit. Käin Ramsi poest läbi ja küsin liikluskorralduse kohta. Õnneks ei ole probleemi ja ei pea ringi sõitma ning jõuan edukalt sihtkohta.

Algab järgmise maakonna "vallutamine".

Siin mõtlen, et nüüd on küll suurest pingutusest ja kuumusest kuppel keema
läinud ja tuleb aeg maha võtta, sest olen hakanud nägema luulusid ehk metsas
lendavad juba lennukid. Aga selgub, et metsatuka taga ongi kohalik pisike
 põllulennuväli.

Sellel langusel teen poole peal peatuse, sest kiirus kipub juba 70 km/h minema.
Tuletan meelde, et sõit käib siiski 20 aastat vana jalgrattaga, mitte autoga.

Aga sihtkohas ehk siis Kivi turismitalus ei ole kedagi, telefonile ei vasta keegi. Hakkan naabri poole minema, sest see pakub ka majutust. Samal ajal jõuavad mingid poisid maja juurde. Peremees pidi Pärnus olema. Tuleb mingi papi õue ja teeb mulle siiski toa valmis, kuid tuju on pigem pahur. Niikuinii siin keegi ei käi, mis sa siit veel tahad. Tuba on aga viimasepeal. Jahe ja putukatevaba. Isiklik wc ja dušš. No eks ma enne matka olin netis natuke majutustingimuste kohta eeltööd ka teinud. Pesen riideid ja käin Sinialliku järves ujumas. Vette lähen nagu kerisekivi, susinaga. Nüüd teen priimuse peal süüa, sest toas oma kööki ei ole ja suurde majja ei viitsi kolistama minna. Vaikselt hakkab elu tagasi tulema. Üldiselt on liigesed läbi, käed surnud, päeval kiskus jalga krampi ja on üleüldine kurnatus. Loodan siiski homme jätkata. Elame-näeme. Kurat pool teed on ikkagi juba läbitud. Kilomeetreid kogunes täna 67.

Kivi turismitalu peamaja, kuhu teise korruse katuse alla pakuti ka mulle
öömaja, aga...

kauplesin ennast siiski alla orgu teise majja, sest...

tuba on jahe, kusjuures ilma konditsioneerita, nii mugavas voodis pole ma juba
ammu maganud, mul on isiklik wc ja dušš, ma olen majas täiesti üksi, toas ei
lenda mitte ühtegi kärbest ega sääske ja seda kõigest 20 € eest. Ma ei mäleta
millal viimane kord nii sügavalt magasin. Isegi kolmas maailmasõda ei
 oleks mind äratanud.

Pilt hakkab vaikselt ette tulema ja olemine läheb lõbusamaks.

Kolmanda päeva 9 juuli hommik. Nagu ennist juba mainisin oli öö taastumise mõttes ideaalne.
Lähen siis hommikul natuke enne lubatud aega peamaja juurde ja annan kella nagu peremehega oli kokku lepitud. Annan veel ja koputan, ei kedagi. Noh võib-olla tuli tal midagi vahele. Katsun ust, on lahti. Astun sisse, ikkagi pole mitte kedagi. Leian köögi üles ja mis ma näen. Kohvipurk ja veekeetja. Kohvi valmis, tuleb peremees ja ütleb, et mis sa minu kodus teed, ma panin sulle külalistemajas söögi valmis. Küsin, kas valan kohvi ära? Ära vala, aga tule mulle järgi. Söödud-joodud, peremehega hüvasti jäetud ja minek.
Algus on raske, aga langusi palju, pikim lausa viis-kuus kilomeetrit (kujutate ette Eestimaal on koht, kus saab kuus kilomeetrit sõita jalgrattaga ilma väntamata) ja peale lõunat jõuan juba Pikasillale. Tanklas premeerin ennast ühe külma õllega. Mmm. Mõnus.

Suvine Lõuna-Eesti on minu lemmikpaik.

Seda olengi siia nautima tulnud.

Pole mulle vaja Türgit ega Egiptust.

6 km. languse lõpp. Ei hakka poole mäe peal pidurdama ja pildi teen tagantjärgi.
Hüvasti Viljandimaa.

Tere tulemast Valgamaa. Muidugi sissejuhatuseks kohe suure tõusuga.

Pikasilla ja Väike-Emajõgi. Selle jõe peal oleme sõbraga korduvalt paadiga
rallinud, kala püüdnud ja isegi Võrtsjärvele Tondisaareni välja põristanud.
Seekord viib matk siis pealtpoolt silda.

Nüüd jõuangi kolmandasse ööbimiskohta. Selleks on Purtsi jõe ääres asuv Jõesuu kodumajutus. Käin ujumas, siin on vesi külm, kuid see-eest karastav. Nüüd on Võrru jäänud veel 80 kilomeetrit. Siinne peremees ähvardas järskude, kuid õnneks lühikeste tõusude eest. Tahan siiski homme selle asjaga ühele poole saada ja õhtuks Võrru jõuda. Ilmajaam lubab ka natuke jahedamat ilma, "kõigest" +28. Elame-näeme. Kõige rohkem kardan neid tõuse, aga nüüd hakkan puhkama. Tänane läbisõit on 55,1 km.

Tänane öömaja.

Vaade puhkemaja hoovist Pikasilla sillale, millest olen vahetult enne just üle
sõitnud.

Puhkemaja peremees on mul salaja külas käinud, minu tegevusi järgi ahvinud
ja samasugused plaadid ümber oma maja paigaldanud.

Purtsi jõgi, mis suubub Väike-Emajõkke.

Särjed jões.

Kuna muud toad on juba kinni, olen nõus ööbima sellises voodis (15€).

Järjekordselt leiab kinnitust fakt, et Eestimaa on väike. Puhkemajas on
muuseumi moodi nurgake, kus ühel pildil poseerib haugidega omakandi
fotograaf Taimo Tammik. Kusjuures ma ei teadnudki, et meie fotomees on ka
kalamees. Vot nii.

Kah üks puhkemaja väljapanekutest. Öösel vetsu minnes pidin sellest isendist
mööduma.

Neljas päev 10 juuli. Olen nüüd siis lõpuks kohal ja seda juttu kirjutan juba Võrus. Tegin ära. Tänane kilometraaž on 76,9 ja kokku tuli 260 km. Kuid alustan hommikust (väga vara hommikust).
Magamisest viimases kohas eriti midagi välja ei tule, sest mingi töömees-üüriline elab naabertoas ja terve öö norskab, röhitseb, krooksub, peeretab jne. Peale selle veel varahommikul ka hirmsasti kolistab. Tüüp läheb küll peale viite tööle, kuid uni on ikkagi rikutud ja magama enam ei jää. Tõusen üles, teen oma toimetused ära ja panen Võru poole uugama juba kell 7.40. Saan mõne kilomeetri sõita kui eemalt hakkab kostma siuke disku, et las olla. Mõtlen tohohh, argipäeva hommikul kell kaheksa juba pidu käib või ei ole veel ära lõppenud. Lähemale jõudes näen, et põllu peal mängib raadio, aga inimesi ei ole. Siis saab selgeks, et siinmail peletatakse niimoodi metssigu.
Väntan edasi ja viimase päeva hommik on ikka hull. Enne ja ka peale Pukat on stabiilne tõus ca. 15 km. Mõtlen juba, et kuna olen ennast selle esimese 15 km. juba hommikul täiesti tühjaks sõitnud-kõndinud, siis tuleb veel üheks ööks kuskile turismitallu jääda, aga kuidas sa vajud hommikul kell üheksa ukse taha, et kas öömaja saaks. Väntan edasi lootuses, et kunagi peavad nendest tõusudest saama ju ka langused ja niimoodi see ka pikapeale hakkab minema.

Majake järve kaldal. Ehh. Peab vist hakkama lotot mängima.

Vahepeal "rikun" ka Põlvamaa piiri. Umbes nii nagu teevad seda Vene
sõjalennukid Vaindloo saare juures.

Päris kurvaks-nõutuks läheb olukord ca. 30 kilomeetrit enne Võrut. Sõidan kaardi järgi, silt teeääres näitab Võru 24. Vänderdan 1 kilomeetri edasi ja järgmine teerist, ning viit näitab jälle Võru 24. Pedaalin siis kaardi järgi veel 5 kilomeetrit Võru poole, ise mõtlen, et nüüd saan esimese viidanumbri juba ühe peale. Jõuan järjekordsele teeristile ja silt näitab Võru 23. Mida kuradit? Kui samas vaimus jätkub, siis ma ei jõuagi kohale. Siis saab jaks otsa. Mägedest üles ainult marsin (aga kus on kirjas, et jalgrattamatkal ei tohi ratta pealt maha tulla ja niisama ratas käekõrval ringi jalutada ja pepule puhkust anda), alla veeren.

Mehed, Tallinn (Võru) ei ole enam kaugel.

Osula kauplusest ostan lõunaks kaks banaani ja ühe külma õlle. Kui ma neid parasjagu tarbin, tuleb juurde üks kohalik muti ja küsib, et kaugele siis matk läheb ka. Vastan, et siiasamasse Võrru, kuid see-eest startisin Raplast. Seda kuuldes ütleb ta, et saatis just poja-poja bussiga Rapla poole teele. Järjekordne tõestus, et Eestimaa on väike. Kahjuks ei taibanud poja-poja nime küsida, äkki isegi mõne tuttava laps.

Hakkab looma.

Keegi on vaskussist üle sõitnud.

Peale Osulat jääb veel viis kilomeetrit kruusateed ja liiklus on päris tihe. Tolm krigiseb hammaste vahel. Kopsud ja silmad on saasta täis. Jõuan Vagulasse. Viit näitab Võru 6. Pean veel natuke pingutama. Sõidan kaks kilomeetrit ülesmäge ja vastutuult. Tee ääres on bussipeatus, teen pausi. No lihtsalt ei jõua, kõik toss on väljas. Mõtlen, et kasvõi lükkan selle ratta käekõrval kohale, aga niimoodi ei sobi ju sihtkohta saabuda. Võtan oma viimased jõuvarud kokku ja jõuan Tartu-Võru maanteeni kus on tohutu liiklus peal. No mis ma sant seal komberdan ja keeran Navi külla. See tähendab seda, et nüüd jõuan Võrru kaarega ja tuleb nii mõnigi kilomeeter lisaks. See tundub juba ülbitsemisena. Navi poes teen viimased ostud ja mööda kergliiklusteed lõppeb sõit Võrumõisas.
Tegin ära, kurat seda olingi tulnud siia ennast tõestama.

Taamal paistab Vagula järv (mitte see esimene 😄) ja kas seal kauguses ei ole
mitte Suur-Munamägi?

Puhkepaus.

Kristi on perega puhkamas ja ta viib autoga mind Tamula järve ujuma. Saan puhtaks ja pildi ette. Kui järve poole sõidame ja ühel tänaval tuleb mäkketõus, lähevad jalad pingesse ja nägu krampi ja alles siis saan aru, et me oleme ju autoga. Vot nii mõjuvad need neli päeva ratta seljas. Nüüd istun õe juures ja kirjutan selle reisi viimased read.

Tehtud.

Viies päev 11 juuli. Ootan Raplast transporti järgi ja käin einestamas kohas,
mille ukse ees poseerivad sellised tegelinskid. Kahtlustan, et Tauno Kangro
on asjaga seotud. www.jaagumae.ee

Mida siis öelda lõpetuseks?
1. Turismitalusid on eestimaal ühest äärmusest teise. Ja ma ei ütle seda ainult selle reisi muljete põhjal. Aga kui leiab normaalse koha, siis saab keskmiselt 15 € eest ööseks kindla katuse alla puhaste linade vahele, dušši, wc, pesumasinat ja kööki kasutada, asjad sh. jalgratas on kindlas kohas, tihti on hinna sees ka hommikusöök. See on siis hind ühele.
2. Treenimata inimesel on matkarattaga 60-70 km. päevas sõita probleemivaba. Rõhutan, et tegemist ei ole tavalise vaid koormatud matkarattaga. Sellel on väga suur vahe. Matkalt koju jõudes võtsin rattalt asjad maha, hüppasin sadulasse, väntama ja... sõitsin hekki.
3. Pepu harjub sadulaga ära kolmandal päeval. Eks see on muidugi kõigil individuaalne, aga minul oli nii.
4. Esimest korda juhtus nii, et poodi sisse astudes esitas organism mulle tugevad nõudmised, mida ta süüa tahab. Näiteks tekkis kohutav isu jogurti järele, mida ma muul ajal üldse ei tarbi.
5. Sõites tuleb suu kinni hoida, sest putukatel on erinevad maitsed, reeglina ebameeldivad.
6. Joogivett kulus ca. 4 liitrit päevas (vahele paar külma õlli ka). No temperatuur oli ka muidugi +28 kuni +32.
7. Autojuhid on üldiselt viisakad.
8. Asi mida mõni rattamatkaja peab ülioluliseks ja mida minul ei olnud, ega tundnud ka absoluutselt puudust, oli tagasivaatepeegel.
9. Eestimaa on väike.
10. Lugedes enne matka erinevaid foorumeid, tegin otsuse soetada ka omale torkekindlad rehvid. Ja ei pidanud pettuma, kusjuures veeresid nad ka väga vabalt. Hind oli umbes 100 €.
Mõtle kas tahad rehvi vahetada ja pumbata näiteks kruusatee ääres, autod sõidavad mööda, tolm, päike paistab lagipähe, temperatuur +30, higi voolab, parmud hammustavad, kärbsed ronivad silma...
11. Mitte unustada maha päikesekreemi. Minul nii juhtus ja sai siis erinevaid kehaosi määrida küll hapukoore, küll viinaga. Kõige hullema hoidis ära.
12. Kui ei julge matka alustada, siis tuleb lihtsalt hakata minema ja kõik muu tuleb iseenesest.
13. Minule oli see elu esimene rattamatk (vanus 40) ja kindlasti mitte viimane. Hakkas meeldima. Järgmine suvi teen arvatavasti Hiiumaale ringi peale ja siis juba telgiga.
14. Miks matkan üksi? Sest oma töö tõttu suhtlen palju inimestega ja lihtsalt väsin sellest kõigest. Eriti telefonist. Ja üksi matkates ei pea teistega arvestama ja lähen sinna kuhu tahan ja nii nagu tahan.

Selleks korraks kõik. Kui elu mingeid suuri muutusi ei too, siis kohtume aastal 2015. Nägemiseni.

Jalgrattamatk ümber Hiiumaa 2015

Sellel aastal algas puhkus 6 juulil ja kohe esimesel päeval paningi Hiiumaa poole ajama. Entusiasm ei ole nii suur kui eelneval aastal, sest töö juures sai objekt Jaanipäevaks valmis ja nüüd puhkuse alguseks oli(d) kõik juba maha rahunenud.
Kuid siiski 6 juuli hommikul kell 7 on äratus ja panen Hiiumaa poole minema. Seekord ma Raplast rattaga ei stardi. Autoga sõidan Rohuküla sadama parklasse, tõstan ratta maha ja lähen praami peale, milleks on vana St. Ola. Paras aeg süüa lõunat 5 € guljaši näol ja kell 11.30 olengi Hiiumaal.

Kohe astun Hiiumaa pinnale. Puhkuse esimene päev. Jess!!!

Väntan siis kohe Vohilaidu avastama. Kaart paneb ikka täiega puusse. Teid mis on kaardil, pole enam ammu olemas, samas on tekkinud uued, mida kaardil jällegi pole. Hullumaja. Lõpuks sõidangi tagasi. Teeolud on kohutavad. Mõne lõigu peal tulen ratta pealt maha, sest muidu jääks mu matk Hiiumaal väga lühikeseks. Jätkan mööda suuremat teed, kuni jõuan kaarega Vohilaiuni viiva teeni, kuhu ma enne tahtsin otse jõuda ja mis selgub. Seda otseteed ei olegi enam olemas. Tuli vist vähe segane jutt praegu, aga oluline on see, et ma ise tean täpselt kuidas asi oli.
Ühesõnaga Vohilaiu lähedale mööda liivast metsavaheteed umbes 1 km., siiski jõuan, mille läbin jalgsi, ratas käekõrval, sest liiva sees ei saa raske matkarattaga sõita. Mõttes on ratas ajutiselt maha jätta ja jalgsi läbi mere laiul ära käia, kuid pean oma plaanist loobuma, sest sinna viib loodetud kivise, liivase, kruusase põhja asemel hoopis teadmata sügavusega "mudakoridor".

Taamal paistab Vohilaid.

Aga loomadele siin meeldib.

Sõidan edasi. K...t, EO-mapi kaart on täielik p...k. Hiiumaa kruusateed on jubedad oma lahtiste kividega, teeviidad on praktiliselt olematud, ilm on pilves, seega ei saa ka päikese järgi orienteeruda. Sõidangi 6 km. valesti ja pööran tagasi, sest tahan kindlasti  Kärdla lennujaama näha. Kui nüüd küsida kuidas on nii väikese saare peal võimalik ära eksida, siis vastus on lihtne. Mida väiksemad ja metsasemad teed, seda põnevam. Maanteed jäägu autoga sõitmiseks.

Matkal panin tähele, et Hiiumaal vedeleb meeletus koguses veneaegset
tehnikat. Siin üks näide. Veel on selle õue peal kaks vana traktorit, mis pildile
ei mahtunud. 

Kallaste pank.

Kohustuslik pilt Hiiumaast.

Mingi uus trend. Lambad ei olegi enam valged. On musti, on pruune. Võib-olla
on see kogu aeg nii olnud, ei tea, linnalaps.

Ja ongi lennujaam. Väravast paistab ka piirivalvesalga lennuk, kuid ei julge
pilti teha, sest piirivalvurid on sealsamas.

Kärdla lennujaam.

Jõuan Kärdlasse ja hakkab sadama. Seega kuigi tahan, ei saa ma linnaga lähemalt tutvuda, vaid tuleb kiiresti leida telkimiskoht. Selleks saab Tõrvanina Tahkuna poolsaarel. Imelik on see, et tohutu suur rmk ala, aga telkida lubatakse vaid ühes kohas ja siia ma lausvihmas oma laagri ka üles sean.
Tegelikult tahtsin ma esimese ööbimiskohana kasutada hoopis Säärenina enne Kärdlat, kuid ilm oli siis veel kuiv ja, et järgmisel päeval ei oleks liiga palju sõita, otsustasin Tõrvanina kasuks.
Käin meres pesemas, ujuma ei lähe, teen priimusega kartuliputru, segan sisse kanalihakonservi, kirjutan päevikut, söön, kerge naps, loen ajakirja Imeline ajalugu, eelmise aasta novembri number (seal ei ole ju värskeid uudiseid) ja pikutan niisama. Väljas sajab laus vihma. Telgis kuiv (siiamaani), koormakate peal. Loodan, et ei hakka läbi laskma, kui hakkab, siis ma ei tea mis saab, kuhugi minna mul ei ole ja ühtegi tuttavat saarel ei ela. Muidu on ilm suhteliselt soe ja kannatab telgis lebotada ilma üleriieteta, sest need on märjad. Õnneks on magamismatt ja tekk kuivad. Vahest mõtlen, et olen ikka saabas küll, mis sa kurat ronid sellisesse kohta. Täiesti metsik elu. Olgu, praegu lõpetan, vaatan mis saama hakkab. Head ööd! Täna sõitsin 62,1 km.

Esimese päeva õhtu.

Ja teise päeva hommik.

Teine päev 7 juuli. Hommik algab päikesepaistega. Vihm jäi öösel järgi, aga sadas kõvasti, sest mu söögitops on ääreni vett täis. Asjade kokkupanemine võtab üllatavalt kaua aega. Planeeritud ühe tunni asemel hoopis kaks. Lõpuks start Tahkuna sõjaliste objektide poole. Tibutab vihma, kuid õnneks mitte rohkem ja peale poolsaarega tutvumist jõuangi militaarmuuseumisse.

Pööru-Poi baari seekord sisse ei astunud.

Vanarauda on saarel kõvasti.

Loen tee ääres olevalt plakatilt, et siin võite kohata põtra. Vaatan siis ringi ja
näe ongi.

Olid ajad.

 Siilionu jälgedes, kelle blogi lugedes sain kõvasti inspiratsiooni, kelle isa
  on mu töökaaslane ja kelle legendaarse rattaga on õnnestunud ka üks väike
 ring teha. Miks just see pilt? Küll ta ise teab.

Tahkuna neeme tipus, kui õnnetuspaigale kõige ligemal oleval pinnal asub
mälestusmärk parvlaeval Estonia hukkunud lastele. Kell on ehitatud nii, et
lööma hakkab see siis, kui tuul saavutab sama tugevuse nagu oli
laevahukuööl. Pardal olnud lastest ei pääsenud mitte ükski.

Muuseumis ma väga pikalt ei peatu, sest olen seda juba varem külastanud, küll on sinna toodud Nüganeni filmi "1944" vineerist tankimaketid.

Nagu päris.

Tüng.

Jõhkrad numbrid.

Toru.

Tuumasõjavarjend. Nooremad ei ole vast asjaga kursis, aga lapsena on kooli
keldris istutud küll.

Rannik ja saared olid vene ajal inimestele suletud. Keelust üle astujaid võidi
kohapeal maha lasta.

Piirivalvur eelmise riigikorra ajast.

Edasi külastan Reigi Eiffeli torni. Tüüp on minu meelest natuke oh-oh. Igal pool on mingid sildid, kuhu on kirjutatud mõtteterad. Hoov on laga täis. Vanale mersule on ta ehitanud mausoleumi. Torni üles ei roni, sest kohutav tuul.

Hiiumaa Eiffel.

Hoovi on igasuguseid asju ehitatud.

Igasuguseid.

Igasuguseid.

Veetorudest kiik.

Allee tornini.

Edasi Kõrgessaare poole. Tuul vastu, võiks öelda, et torm vastu. Väntan nagu trenazööriga kohapeal. Kõrgessaare poest ostan vaid seda, mida müüa on, mitte seda mida osta tahan. Vot nii! Edasi Kõpu poole. Kohutav vastutuul. Bussipeatustes puhkan, süda peksab, jõud otsakorral. Joon ära Kõrgessaare poest ostetud energiajoogi, äkki aitab.
Edasi tutvun mõnede rannaaladega, lahe, kuigi rannailma ju muidugi ei ole. Lõpuks jõuan Hirmuste telkimisalale. Rannas kõrged lained ja kohutav müra. Panen telgi eemale metsaserva üles. Nüüd teen süüa, kuulan taskuraadiost kohalikku ragisevat jaama ja kirjutan seda juttu. Pärast vaatan mis mere ääres põnevat on. Ja siis väike õlu, ajakirja lugemine, kohalik ragisev raadio ja tuttu.
Jane helistas ja ütles, et homme pidi vihmane ilm tulema. Loodan, et hoovihmane, sest tahan õhtuks jõuda Sõrusse vastu Saaremaa rannikut ja seda kuivana. Ülehomme neljapäeval sadagu taevast kasvõi pussnuge, siis niikuinii kojusõit. Loodan parimat.
Muide Hiiumaa kruusateed on lihtsalt jubedad. Tohutult lahtiseid kive, mis lendavad nagu püssikuulid rataste alt põõsastesse ja igasugused muud augud ja lohud. On ime, et ratas ei ole veel pooleks läinud ja rehvid on terved. Ratas on mul 20 aastat vana, aga kuradi hea ratas on. Tänane läbisõit on 74,4 km. Seniks tšao.

Selliseid ehitisi juba autoakendest tähele ei pane.

Luidja rand.

RMK tehtud.

Tormine.

Mina.

Seda olengi siia otsima tulnud. Puhkuse teine päev. Idüll.

Kas tõesti Hiiumaa? Oleks nagu Lõuna-Eestis. Pildi pealt ei tundugi tõus nii
järsk.

Vaade telgist.

Minu pesa. Ka ratas mahub koormakatte alla.

Kolmas päev 8 juuli. Panen siis hommikul varakult minema, sest lubab päevaks vihma. Ja kuna Kõpu poolsaare ots on veel avastamata ehk siis veelgi kaugemale on vaja sõita, tuleb tegutseda. Ja käingi "maailmalõpus" ära. Mõni on sinna omale maja ehitanud. Ainult maja sest maad ei ole. Pinnaseks pole muru, ega muld, vaid kivihunnikud. Ja siis padavai tagasiteele. Ilm peab ja vahest ka natuke lekib, kuid suuremate vahejuhtumiteta olen peagi nn. Hiiumaa "Taevaskojas". Tundub, et sellel saarel peale metsa ei olegi rohkem eriti midagi. Kui nüüd mõni küsib, et kas Kõpu tuletorni otsas ei käinudki, siis vastus on ei, sest olen neid Hiiumaa torne külastanud enne korduvalt ja arvatavasti teen seda ka tulevikus, siis seekord on teised plaanid ja säästan ka energiat.

Hiiumaal on palju selliseid idüllilisi suvilaid metsa sees.

Ristna tuletorn.

Ehitis eelmisest riigikorrast.

"Maailma lõpus".

Kõpu poolsaare lõpp.

Rattamatkaja Priit "maailma lõpus".

See on kuulus Kalana kai, sügisene lestapüüdjate "Meka".

Hiiumaa "Taevaskoda".

Sõtkun edasi. Nurste poest ostan vajalikku provianti ja väntan Sõru poole. Ja siis see juhtub. Enne Sõrut lähevad taevaluugid valla, kurat ei võinud siis pool tundi oodata. Vihm on nii kõva, et t-särk vajub veeraskusest allapoole põlvi. Peale sadamat umbes pool kilomeetrit näen kadakate sees tee ääres nn. indiaani hütti. Kähku asjad välja ja laager kokku. Telk püsti, koormakate peale ja kõik kuivad asjad hopsti sisse. Viimasena ise ka järgi. Riided on läbimärjad, hakkab jahe. Panen viimase puhta ja kuiva särgi selga ja telk peab ka õnneks vett. Lonks teravat, hakkab natuke parem. Vihma kallab ja taevas on ühtlaselt hall, seega pole tegemist ajutise hoovihmaga. Korraks tekib mõte, et pakin asjad kokku ja panen mandri poole minema. Sajab, isegi kõige lühemat teed pidi tuleb sõita umbes 40 km. Tänane läbisõit on juba 67,5 km. Läheb paljuks ja plaan oli olla saarel siiski neli päeva. Mõtlen, et saagu mis saab, homme sõidan kasvõi läbimärjana koju, kuid umbes tund aega hiljem on vihm üle ja homseks lubab nõrka vihma hommikupoole ja pealelõunat juba tõsisemat sadu, aga siis olen ehk juba praami peal. Ja nüüd on muide juba päike väljas. Alles ladistas.
Selle päeva lõppu lisan veel, et Hiiumaa ilm on tõesti imelik. Tekkis tohutu sadu, siis jäi vihm järsku üle, tuulevaikus, päike paistab. Ja kui mõtlesin õhtul lõket teha, noh nii hüvastijätuks, tekkis hull tuul, mis ei vaibunudki maha. Niipalju siis lõkkest, ehkki olin ühe kuivanud männi juba kohale tirinud. Head ööd.

See praam läheb Saaremaale.

Seal see Saaremaa ongi.

Tee pealt paistab "jurta".

Hiiumaa kolmas ehk viimane ööbimispaik vihma küll ei pea, aga ruumilisem
 tunne tekib ikka.

Ja panebki Saaremaa poole ajama.

Elagu puhkus.

Õhtul tuleb isegi päike välja.

Neljapäev 9 juuli. Nüüd istun siis Heltermaa sadama välikohvikus ja ootan valget laeva. Juba tulebki. Kella kümnesest jätsin end meelega maha, et jätta Hiiumaaga väärikalt hüvasti.
Aga alustan algusest. Viimase päeva hommik ja sellele eelnenud öö on olnud kuivad. Öösel käis mul ka üks "külaline" või oli see vastupidi. Igatahes ärkasin selle peale, et keegi röhitses ja kraapis telgi kõrval. Ei lasknud end segada, keerasin teise külje ja magasin edasi. Tundis vist inimese lõhna, sest mul riided nööri peal kuivasid ja vaikselt ta ära läkski. Muide peaaegu sama koha peal jooksis mul mõni aasta tagasi metssiga auto eest läbi. Nüüd siis toimus arvatavasti taaskohtumine.
Niisiis hommik on ilus, päike paistab ja minek. Viimasel päeval on siis lõpuks ka taganttuul. Ja sõita on kerge, ratas on ju ka kergem kui alguses, tavaari vähem järgi. Ei hakka Kassarisse sisse keerama ja võtan suuna otse Käinasse. Seda neljal põhjusel.
Esiteks olen seal juba korduvalt olnud ja viimane kord jättis väga halva mulje. Kohalik rand oli täis situtud ja lagastatud, lisaks veel hunnik turismitalusid ja üldse liiga käidav koht minu jaoks.
Teiseks ei ole ma veel kunagi Käinas käinud. Alati olen ühel poolt sõitnud Kassarisse ja teiselt poolt välja.
Kolmandaks hakkab parem põlv valu tegema ja sellega seoses neljandaks peaks siis jälle vastutuult keerama, aga tuuled on siin kõvad.
Siiski ei vänta ma otse sadamasse, vaid kaarega mööda Sarve poolsaart. Tahan näha Kaevatsi laidu lähemalt, aga enne seda kus tee mere ääres lõppeb on üks talu ja siin on keelumärgid, elektrikarjus, hundikoer jne. Ei jää peremeest kaheraudsega ootama ja aja võtan maha Sarve telkimisalal, kus pesen ennast meres puhtaks. Pesemata ei lasta ju praami peale. He-hee.
Täna läbisin 61,7 km.

Näe jälle üks veski.

Helilooja Rudolf Tobiase majamuuseum Käinas.

Muuseumi juurest paistab ka Käina laht ja Kassari.

Postkastid Hiiumaa moodi.

Sellest praamist jätsin ennast meelega maha. Aega on, puhkus ju.

Istun enne kojuminekut ja jätan Hiiumaaga hüvasti.

Taamal paistab üks Hiiumaa laidudest, millest neljal on minu jalg tatsunud.
Nendeks on Saarnaki, Hanikatsi, Kaevatsi ja Kõrgelaid.

"Kinnisvara".

Seal kusagil on manner.

Ühesõnaga see trett on nüüd siis tehtud. Ei oskagi midagi kosta. Ei olnud nii äge matk kui eelmisel aastal Raplast Võrru. Eks põhilise vingerpussi mängis ikka ilm. Oli paras ellujäämiskursus minu jaoks. Sain vett, tuult ja külma. Ei olnud suvi. Ja seda juulikuus. Ujuda ei saanud. Hiiumaa kruusateed on kohutavad võrreldes Lõuna-Eestiga. Aga ma ei kahetse midagi ja hiljem on hea meenutada. See on nüüd tehtud. Arvan, et jalgrattaga Hiiumaale ma enam ei tule. Aga ratas on mul tugev. Kiitsin ka teda. Ja talvel tuleb teda jälle natuke ümber ehitada. Mõnda ideed näed teiste matkajate rataste küljest, mõne peale tuled ise nn. "töö" käigus. Igal juhul peaks edaspidi minema rattasõit mugavamaks ja kaalujaotus võrdsemaks. Kui tervis alt ei vea, on järgnevatel aastatel plaanis teha Eestimaale jupikaupa ring peale.
Nüüd aga pean lõpetama ja praamile minema. Hiiumaal sõitsin kokku 266 km. Kõik.

Tehtud.

Koju.

Lõpetuseks. Mida võtta rattamatkale kaasa? Minu kottides leidus järgmist:
Ratas- torkekindlad rehvid Schwalbe Marathon Plus, odavamat sorti pakiraamikott, lenksukott ja raamikott, koormakummid, rattakompuuter, geelkattega sadulakate, lenksu küljes pipragaas koerte jaoks. Rattalukku Hiiumaale ei võtnud.
Võimalikuks remondiks- siselohv, pump, kruvikeeraja väliskummi mahavõtmiseks, rattavõti, kuuskantvõtmed, "Mägiaivari" teip, näpitsad ja mõned kaablivitsad.
Teejuhiks- kaalu huvides mitte terve atlas, vaid ainult need lehed kus peal Hiiumaa kaart.
Elektroonika-  nutitelefon ja laadija, tagavara mobiiltelefon ja laadija, fotokas (seebikarp) ja laadija, väike taskuraadio, lisapatareid.
Riietus- lisaks seljas olevatele riietele oli kaasas, dressipluus, dressipüksid, 2 t-särki, aluspesu, sokid, ujukad.
Magamine- odav säästuka telk, (tulevikus plaan soetada firmakas), tekk (magamiskotis mina magada ei saa, klaustrofoobia), isetäituvad magamismatt ja padi, koormakate 3 x 4 m. ja paar tonkaharki koormakattest "esiku" tegemiseks (selle all on näiteks vihmaga hea süüa teha).
Hügieen- seep, deodorant, hambahari ja pasta, saunalina ja tualettpaber.
Apteek- valuvaigistid, söe ja kõrvetistetabletid, kaaliumi-magneesiumi kapslid (välistavad krampide tekkimist), mõned plaastrid, side, igaks juhuks ka kannivahepulber.
Köök- priimus koos gaasiballooniga, tagavaraballoon, roostevaba topsik-kruus, ühest osast koosnev kahvel, lusikas, nuga.
Söök Jook- saib, võileivakatted, kiirmakaronid, kiirkartulipuder, suitsuvorst, konservid, banaanid, midagi näksimiseks, ööpäevas läks 2 x 1,5 l mineraalvett ja 1,5 l joogivett, õlu, lapik viin, kohvi kolm ühes variant, sool, pipar.
Ja veel- tikud, tulemasin, sääsetõrje, päikesekreem, monokkel, nuga, pesunöör, pesupulgad, randmekott kus olid sees telefonid, rahakott, dokumendid ja fotokas (selle koti sai vajadusel lenksukotist välja võtta ja näiteks poodi minna, seega siis välistada vargust), ajakiri meelelahutuseks, väike kaustik ja pastakas, otsmikulamp, nõel ja niit, haaknõelad, prügikotid asjade vihma eest kaitseks, helkurvest rattakottide peal loperdamas, et ennast autojuhtidele nähtavaks teha.
Kindlasti jäi mõni asi kirja panemata, aga vähemalt kõik oluline peaks olema üles loetletud. Eks igaühel on omad eelistused ja minagi kavatsen edaspidi varustuse osas teha muudatusi. EDU!