Jalgrattamatk Rapla-Võru 2014

Plaan sõita jalgrattaga Raplast Võrru õele külla oli mul juba umbes kaks aastat peas küpsenud ja sai ka varustust ostetud, kuid millegipärast ei saanud ikkagi asjast asja.
Nüüd sai siis lõplikuks tõukeks see kui mul algas puhkus ja ülemus ütles, et puhka siis hästi ja ära kuhugi kaugele sõida, sest meil on siin objekt pooleli ja sind on traktoriga vaja. Tuli põgeneda.
Et olen alustamas oma elu esimest jalgrattamatka, siis ei hakka telkimisega vaeva nägema ja loodan turismitalude peale. Ja seda ilma broneerimata, sest ei kujuta ette kui palju kilomeetreid ma üldse päevas läbida suudan, kuidas tagumik vastu peab jne. Peale selle lubab ilmajaam veel kõikidel päevadel päikesepaistet ja + 32 kraadi. Siiski on mul kaasas kõik telkimiseks vajalik, et saada tunnetust matkaratta raskusest ja juhul kui turismitaludesse ei saa, siis ei pea öid bussipeatustes veetma. Nii, et tegelikult on ju kõik nii kui peab. Olgu veel öeldud seda, et olen planeerinud matka nn. üheotsamatkaks, sest arvan, et tagasi vändata on tüütu ja mõttetu. Ühesõnaga kui minu või rattaga peaks midagi juhtuma või jõuan kohale ja arvan, et nüüd oleks paras aeg koju naaseda, siis Raplas ootab minu kõnet autojuht ja täispaagiga auto.
Niisiis esimese päeva 7 juuli hommikul kella üheksa paiku panen minema. Kui ennem olid mõtted, et kuhu ma loll omastarust sõita kavatsen, siis nüüd tekib hoopis kuidagi vaba tunne, saates selle jama kõik pikalt. Ilma lubab ka muidugi suurepärast, isegi liiga. Ja sõidangi. Esimest korda panen jala maha alles Lokutal, et võtta lonks vett. Ja 44 kilomeetri pärast ongi juba Pärnu maakond. Probleeme ei teki. Peatun Vändra Konsumis. Ostan süüa ja külma õlut ja õige pea olengi Vihtras Käära puhketalus. Kell näitab alles 14.00. Meeleolu on hea, sest ratas pidas vastu ja mina ka. Esimesed 61 km. on edukalt läbitud.

Hüvasti Raplamaa.

Pärnu jõgi.

Saan siis 15 € eest teisele korrusele toa vaatega Pärnu jõele. Olengi siin praegu ainuke, aga õhtul pidid kaks tüüpi kõrvaltuppa jalkat vaatama tulema. Loodan, et on kultuursed inimesed ja väga ei lärma. Tuba on muidu lihtne ja mõnus. Lihtne sellepärast, et ei ole telekat, ega muud elektroonikat ja ega ma nendest tegelikult puudust ei tunne ka. Mõnus sellepärast, et mul on oma isiklik wc. Ja sellised asjad mulle meeldivad. Käin ka duši all (mis on küll ühine), koos riietega, saab kaks asja korraga aetud.
Jõkke ei saa kahjuks ujuma minna, sest ilmad on just soojaks läinud ja vesi veel jäiselt külm. Siiski pistan kohale jõudes jalad purde pealt jõkke ja avan külma õlle. Küll on hea. Puhkuse esimene päev.
Praegu pikutan voodis katuseakna all vaatega jõele, rüüpan õlunaadi, kirjutan seda juttu ja puhkan. Peremees lubas hommikul kohvi ja paar võileiba ka sebida. Tänaseks kõik.

Matka esimene ööbimiskoht. Käära turismitalu Vihtras.

Siin veetsin esimese öö.

Vaade Pärnu jõele teise korruse aknast.

Eksib see kes arvab, et parkett käib ainult põrandal. Võib ka lakke panna.

Nii ma siin siis pikutan.

Õhtupoole tutvun ümbrusega ja teen hobustele pai.

Teine päev 8 juuli. Öösel magasin kolmeni, siis hakkasid kärbsed segama. Tapsin õhtul küll kõik ära ja pole õrna aimugi kust neid juurde tuli. Umbes kella viiest jäin uuesti magama ja siis panin kaheksani. Nüüd ootan kui venelased kõrvaltoast oma tegemised ära teevad ja hakkan ise ka vaikselt sättima.
Ja nüüd sadulasse ja edasi Suure-Jaani poole. Rattal millele just tehtud hooldus on hakanud keskjooks loksuma. Esialgu küll väga ei häiri, aga on ju alles teise päeva hommik. Ja mis ma näen. Sõber Taavi sõidab piimaautoga vastu. Tööriistakast välja ja paari minutiga on ratas jälle loksuvaba.
Suure-Jaani Konsumist ostan sooja kartulipudru, guljašši ja külma õlle. Kõht täis ja sõidan edasi, aga särts ei ole enam see mis oli eile, ei ole lõbus, tõusudel lükkan ratast käekõrval, temperatuur +30, päike paistab lagipähe, bussipeatustes teen pause. Lõpuks peale jõhkrat langust ja seejärel tohutu pika tõusu lõpus vahetult enne teise päeva lõpppunkti jõudmist on teeremont ja ümbersõit. Käin Ramsi poest läbi ja küsin liikluskorralduse kohta. Õnneks ei ole probleemi ja ei pea ringi sõitma ning jõuan edukalt sihtkohta.

Algab järgmise maakonna "vallutamine".

Siin mõtlen, et nüüd on küll suurest pingutusest ja kuumusest kuppel keema
läinud ja tuleb aeg maha võtta, sest olen hakanud nägema luulusid ehk metsas
lendavad juba lennukid. Aga selgub, et metsatuka taga ongi kohalik pisike
 põllulennuväli.

Sellel langusel teen poole peal peatuse, sest kiirus kipub juba 70 km/h minema.
Tuletan meelde, et sõit käib siiski 20 aastat vana jalgrattaga, mitte autoga.

Aga sihtkohas ehk siis Kivi turismitalus ei ole kedagi, telefonile ei vasta keegi. Hakkan naabri poole minema, sest see pakub ka majutust. Samal ajal jõuavad mingid poisid maja juurde. Peremees pidi Pärnus olema. Tuleb mingi papi õue ja teeb mulle siiski toa valmis, kuid tuju on pigem pahur. Niikuinii siin keegi ei käi, mis sa siit veel tahad. Tuba on aga viimasepeal. Jahe ja putukatevaba. Isiklik wc ja dušš. No eks ma enne matka olin netis natuke majutustingimuste kohta eeltööd ka teinud. Pesen riideid ja käin Sinialliku järves ujumas. Vette lähen nagu kerisekivi, susinaga. Nüüd teen priimuse peal süüa, sest toas oma kööki ei ole ja suurde majja ei viitsi kolistama minna. Vaikselt hakkab elu tagasi tulema. Üldiselt on liigesed läbi, käed surnud, päeval kiskus jalga krampi ja on üleüldine kurnatus. Loodan siiski homme jätkata. Elame-näeme. Kurat pool teed on ikkagi juba läbitud. Kilomeetreid kogunes täna 67.

Kivi turismitalu peamaja, kuhu teise korruse katuse alla pakuti ka mulle
öömaja, aga...

kauplesin ennast siiski alla orgu teise majja, sest...

tuba on jahe, kusjuures ilma konditsioneerita, nii mugavas voodis pole ma juba
ammu maganud, mul on isiklik wc ja dušš, ma olen majas täiesti üksi, toas ei
lenda mitte ühtegi kärbest ega sääske ja seda kõigest 20 € eest. Ma ei mäleta
millal viimane kord nii sügavalt magasin. Isegi kolmas maailmasõda ei
 oleks mind äratanud.

Pilt hakkab vaikselt ette tulema ja olemine läheb lõbusamaks.

Kolmanda päeva 9 juuli hommik. Nagu ennist juba mainisin oli öö taastumise mõttes ideaalne.
Lähen siis hommikul natuke enne lubatud aega peamaja juurde ja annan kella nagu peremehega oli kokku lepitud. Annan veel ja koputan, ei kedagi. Noh võib-olla tuli tal midagi vahele. Katsun ust, on lahti. Astun sisse, ikkagi pole mitte kedagi. Leian köögi üles ja mis ma näen. Kohvipurk ja veekeetja. Kohvi valmis, tuleb peremees ja ütleb, et mis sa minu kodus teed, ma panin sulle külalistemajas söögi valmis. Küsin, kas valan kohvi ära? Ära vala, aga tule mulle järgi. Söödud-joodud, peremehega hüvasti jäetud ja minek.
Algus on raske, aga langusi palju, pikim lausa viis-kuus kilomeetrit (kujutate ette Eestimaal on koht, kus saab kuus kilomeetrit sõita jalgrattaga ilma väntamata) ja peale lõunat jõuan juba Pikasillale. Tanklas premeerin ennast ühe külma õllega. Mmm. Mõnus.

Suvine Lõuna-Eesti on minu lemmikpaik.

Seda olengi siia nautima tulnud.

Pole mulle vaja Türgit ega Egiptust.

6 km. languse lõpp. Ei hakka poole mäe peal pidurdama ja pildi teen tagantjärgi.
Hüvasti Viljandimaa.

Tere tulemast Valgamaa. Muidugi sissejuhatuseks kohe suure tõusuga.

Pikasilla ja Väike-Emajõgi. Selle jõe peal oleme sõbraga korduvalt paadiga
rallinud, kala püüdnud ja isegi Võrtsjärvele Tondisaareni välja põristanud.
Seekord viib matk siis pealtpoolt silda.

Nüüd jõuangi kolmandasse ööbimiskohta. Selleks on Purtsi jõe ääres asuv Jõesuu kodumajutus. Käin ujumas, siin on vesi külm, kuid see-eest karastav. Nüüd on Võrru jäänud veel 80 kilomeetrit. Siinne peremees ähvardas järskude, kuid õnneks lühikeste tõusude eest. Tahan siiski homme selle asjaga ühele poole saada ja õhtuks Võrru jõuda. Ilmajaam lubab ka natuke jahedamat ilma, "kõigest" +28. Elame-näeme. Kõige rohkem kardan neid tõuse, aga nüüd hakkan puhkama. Tänane läbisõit on 55,1 km.

Tänane öömaja.

Vaade puhkemaja hoovist Pikasilla sillale, millest olen vahetult enne just üle
sõitnud.

Puhkemaja peremees on mul salaja külas käinud, minu tegevusi järgi ahvinud
ja samasugused plaadid ümber oma maja paigaldanud.

Purtsi jõgi, mis suubub Väike-Emajõkke.

Särjed jões.

Kuna muud toad on juba kinni, olen nõus ööbima sellises voodis (15€).

Järjekordselt leiab kinnitust fakt, et Eestimaa on väike. Puhkemajas on
muuseumi moodi nurgake, kus ühel pildil poseerib haugidega omakandi
fotograaf Taimo Tammik. Kusjuures ma ei teadnudki, et meie fotomees on ka
kalamees. Vot nii.

Kah üks puhkemaja väljapanekutest. Öösel vetsu minnes pidin sellest isendist
mööduma.

Neljas päev 10 juuli. Olen nüüd siis lõpuks kohal ja seda juttu kirjutan juba Võrus. Tegin ära. Tänane kilometraaž on 76,9 ja kokku tuli 260 km. Kuid alustan hommikust (väga vara hommikust).
Magamisest viimases kohas eriti midagi välja ei tule, sest mingi töömees-üüriline elab naabertoas ja terve öö norskab, röhitseb, krooksub, peeretab jne. Peale selle veel varahommikul ka hirmsasti kolistab. Tüüp läheb küll peale viite tööle, kuid uni on ikkagi rikutud ja magama enam ei jää. Tõusen üles, teen oma toimetused ära ja panen Võru poole uugama juba kell 7.40. Saan mõne kilomeetri sõita kui eemalt hakkab kostma siuke disku, et las olla. Mõtlen tohohh, argipäeva hommikul kell kaheksa juba pidu käib või ei ole veel ära lõppenud. Lähemale jõudes näen, et põllu peal mängib raadio, aga inimesi ei ole. Siis saab selgeks, et siinmail peletatakse niimoodi metssigu.
Väntan edasi ja viimase päeva hommik on ikka hull. Enne ja ka peale Pukat on stabiilne tõus ca. 15 km. Mõtlen juba, et kuna olen ennast selle esimese 15 km. juba hommikul täiesti tühjaks sõitnud-kõndinud, siis tuleb veel üheks ööks kuskile turismitallu jääda, aga kuidas sa vajud hommikul kell üheksa ukse taha, et kas öömaja saaks. Väntan edasi lootuses, et kunagi peavad nendest tõusudest saama ju ka langused ja niimoodi see ka pikapeale hakkab minema.

Majake järve kaldal. Ehh. Peab vist hakkama lotot mängima.

Vahepeal "rikun" ka Põlvamaa piiri. Umbes nii nagu teevad seda Vene
sõjalennukid Vaindloo saare juures.

Päris kurvaks-nõutuks läheb olukord ca. 30 kilomeetrit enne Võrut. Sõidan kaardi järgi, silt teeääres näitab Võru 24. Vänderdan 1 kilomeetri edasi ja järgmine teerist, ning viit näitab jälle Võru 24. Pedaalin siis kaardi järgi veel 5 kilomeetrit Võru poole, ise mõtlen, et nüüd saan esimese viidanumbri juba ühe peale. Jõuan järjekordsele teeristile ja silt näitab Võru 23. Mida kuradit? Kui samas vaimus jätkub, siis ma ei jõuagi kohale. Siis saab jaks otsa. Mägedest üles ainult marsin (aga kus on kirjas, et jalgrattamatkal ei tohi ratta pealt maha tulla ja niisama ratas käekõrval ringi jalutada ja pepule puhkust anda), alla veeren.

Mehed, Tallinn (Võru) ei ole enam kaugel.

Osula kauplusest ostan lõunaks kaks banaani ja ühe külma õlle. Kui ma neid parasjagu tarbin, tuleb juurde üks kohalik muti ja küsib, et kaugele siis matk läheb ka. Vastan, et siiasamasse Võrru, kuid see-eest startisin Raplast. Seda kuuldes ütleb ta, et saatis just poja-poja bussiga Rapla poole teele. Järjekordne tõestus, et Eestimaa on väike. Kahjuks ei taibanud poja-poja nime küsida, äkki isegi mõne tuttava laps.

Hakkab looma.

Keegi on vaskussist üle sõitnud.

Peale Osulat jääb veel viis kilomeetrit kruusateed ja liiklus on päris tihe. Tolm krigiseb hammaste vahel. Kopsud ja silmad on saasta täis. Jõuan Vagulasse. Viit näitab Võru 6. Pean veel natuke pingutama. Sõidan kaks kilomeetrit ülesmäge ja vastutuult. Tee ääres on bussipeatus, teen pausi. No lihtsalt ei jõua, kõik toss on väljas. Mõtlen, et kasvõi lükkan selle ratta käekõrval kohale, aga niimoodi ei sobi ju sihtkohta saabuda. Võtan oma viimased jõuvarud kokku ja jõuan Tartu-Võru maanteeni kus on tohutu liiklus peal. No mis ma sant seal komberdan ja keeran Navi külla. See tähendab seda, et nüüd jõuan Võrru kaarega ja tuleb nii mõnigi kilomeeter lisaks. See tundub juba ülbitsemisena. Navi poes teen viimased ostud ja mööda kergliiklusteed lõppeb sõit Võrumõisas.
Tegin ära, kurat seda olingi tulnud siia ennast tõestama.

Taamal paistab Vagula järv (mitte see esimene 😄) ja kas seal kauguses ei ole
mitte Suur-Munamägi?

Puhkepaus.

Kristi on perega puhkamas ja ta viib autoga mind Tamula järve ujuma. Saan puhtaks ja pildi ette. Kui järve poole sõidame ja ühel tänaval tuleb mäkketõus, lähevad jalad pingesse ja nägu krampi ja alles siis saan aru, et me oleme ju autoga. Vot nii mõjuvad need neli päeva ratta seljas. Nüüd istun õe juures ja kirjutan selle reisi viimased read.

Tehtud.

Viies päev 11 juuli. Ootan Raplast transporti järgi ja käin einestamas kohas,
mille ukse ees poseerivad sellised tegelinskid. Kahtlustan, et Tauno Kangro
on asjaga seotud. www.jaagumae.ee

Mida siis öelda lõpetuseks?
1. Turismitalusid on eestimaal ühest äärmusest teise. Ja ma ei ütle seda ainult selle reisi muljete põhjal. Aga kui leiab normaalse koha, siis saab keskmiselt 15 € eest ööseks kindla katuse alla puhaste linade vahele, dušši, wc, pesumasinat ja kööki kasutada, asjad sh. jalgratas on kindlas kohas, tihti on hinna sees ka hommikusöök. See on siis hind ühele.
2. Treenimata inimesel on matkarattaga 60-70 km. päevas sõita probleemivaba. Rõhutan, et tegemist ei ole tavalise vaid koormatud matkarattaga. Sellel on väga suur vahe. Matkalt koju jõudes võtsin rattalt asjad maha, hüppasin sadulasse, väntama ja... sõitsin hekki.
3. Pepu harjub sadulaga ära kolmandal päeval. Eks see on muidugi kõigil individuaalne, aga minul oli nii.
4. Esimest korda juhtus nii, et poodi sisse astudes esitas organism mulle tugevad nõudmised, mida ta süüa tahab. Näiteks tekkis kohutav isu jogurti järele, mida ma muul ajal üldse ei tarbi.
5. Sõites tuleb suu kinni hoida, sest putukatel on erinevad maitsed, reeglina ebameeldivad.
6. Joogivett kulus ca. 4 liitrit päevas (vahele paar külma õlli ka). No temperatuur oli ka muidugi +28 kuni +32.
7. Autojuhid on üldiselt viisakad.
8. Asi mida mõni rattamatkaja peab ülioluliseks ja mida minul ei olnud, ega tundnud ka absoluutselt puudust, oli tagasivaatepeegel.
9. Eestimaa on väike.
10. Lugedes enne matka erinevaid foorumeid, tegin otsuse soetada ka omale torkekindlad rehvid. Ja ei pidanud pettuma, kusjuures veeresid nad ka väga vabalt. Hind oli umbes 100 €.
Mõtle kas tahad rehvi vahetada ja pumbata näiteks kruusatee ääres, autod sõidavad mööda, tolm, päike paistab lagipähe, temperatuur +30, higi voolab, parmud hammustavad, kärbsed ronivad silma...
11. Mitte unustada maha päikesekreemi. Minul nii juhtus ja sai siis erinevaid kehaosi määrida küll hapukoore, küll viinaga. Kõige hullema hoidis ära.
12. Kui ei julge matka alustada, siis tuleb lihtsalt hakata minema ja kõik muu tuleb iseenesest.
13. Minule oli see elu esimene rattamatk (vanus 40) ja kindlasti mitte viimane. Hakkas meeldima. Järgmine suvi teen arvatavasti Hiiumaale ringi peale ja siis juba telgiga.
14. Miks matkan üksi? Sest oma töö tõttu suhtlen palju inimestega ja lihtsalt väsin sellest kõigest. Eriti telefonist. Ja üksi matkates ei pea teistega arvestama ja lähen sinna kuhu tahan ja nii nagu tahan.

Selleks korraks kõik. Kui elu mingeid suuri muutusi ei too, siis kohtume aastal 2015. Nägemiseni.