No nii. Jäänud ongi viimane etapp pedaalimist Eesti äärealadel. Seekord plaanin seda teha juba mai lõpus ehk võtta välja nädalake korralist puhkust. Miks mais? Põhjusi kaks. Esiteks sellepärast, et oleks midagi teistmoodi. Kõigil suvekuudel juba vändanud küll ja mu suur unistus on teha matka ajal kui loodus tärkab, puhkeb õitsele, läheb lehte. Tahan peale pikka talve seda kõike endale sisse ahmida. Pole ka veel tüütuid kärbseid ja parme. Segavaks faktoriks võib osutuda üksnes ilm, aga üldiselt on mai lõpp ilus olnud.
Teiseks on RMK telkimis ja lõkkekohad, mis niigi kipuvad suviti ülerahvastatud olema, tänavusel aastal seda kohe kindlasti.
Enne minekut tuleb muidugi tegeleda ettevalmistustega. Madratsi vahetasin ikkagi mati vastu, sest see peab vähemalt õhku ja vahepeal targemaks saades selgus, et täispuhutavas madratsis olev õhk jahtub öösel maha, seega ka minu küljealune. Seevastu isetäituval matil on lufti nii vähe sees, et see püsib tänu kehatemperatuurile soe. Kaasa võtan ka termoteki, mille plaanin seekord panna maapinna (loe telgi põhja) ja mati vahele. Seal püsib see liikumatuna (loe tervena) ja peaks keresoojust tagasi peegeldama. Kuna lubatakse öökülma, on seekord varustuses ka talvetunked, mis sõidavad rullikeeratuna ümber mati kaasa. Ennem proovisin ära ka, kas mahun nendega magamiskotti ja vastus oli positiivne.
Muust varustusest pole muud rääkida kui seda, et soetasin omale matkasõbralikuma noa.
Ahjaa. Saada veel tütar silma alt ära Tallinna õppima. Selgus, et ta on soetanud omale 20 000 mAh-se akupanga ja loomulikult "konfiskeerisin" selle talt enne matka (ja matka ajaks) ära, sest praktiseerimise tulemusena sain enda nutit sellega kaks nädalat laadida ilma vooluvõrku kasutamata.
Ratta viisin spetsialisti juurde, kes lõtkuva keskjooksu üle vaatas. Mida ta seal tegi või tegemata jättis, aga praegu on asi korras. Ülejäänud asjade ja määrimistega sain ise hakkama.
Toidumoona osalisest kaasatassimisest ei loobunud ka sel korral, kusjuures esmakordselt kuulub hommikumenüüsse kaerahelbe kiirpuder, et päeva alguses kohe energialaks kätte saada. Proovisin need enne ära ja üllatusin meeldivalt. Peale selle leidub kottides veel pastat, tatraputru, kuivatatud liha ja kala, kaasa võtan ka osana tütre jõulukingist säilitanud paki nimega Kommi asemel ehk pähklite ja rosinate segu, lisaks hunnik batoone ja komme, mida raskel hetkel põske pista, et särtsu saada.
Endast niipalju, et kevadel kaalu peale astudes, sealt loomulikult midagi head vastu ei vaadanud, aga pole hullu, suures plaanis on olukord kontrolli all ja ei viitsi eriti põdeda ka, sest pidev mõtlemine ja võitlemine, mida suhu pista ja mida mitte, tekitab tunduvat suuremat ängi kui need juurdetulnud paar kilo. Lisaks võin endale lohutuseks öelda, et kui üle kõhu vaadates veel paistab, pole hullu.😊
 |
| Kaasatulev toidumoon. |
Esimene päev 25 mai. Pärnu - Kaubaru metsaonn.
Esialgu oli plaan matka alustada pühapäeval, lootes, et liiklus Via Baltical on hõredam, sest mitukümmend kilomeetrit on vaja seda trassi läbida, enne kui vana Riia maantee peale pääsen. Otsustasin siiski startida esmaspäeva hommikul kui teised tööle lähevad ja finišeerida reede õhtul kui nad sealt tulevad. Nii saan puhkust rohkem nautida.
Kuna Simsoni mutt võttis Pärnu rongi käigust ära, tuli jälle lähedaste poole pöörduda, kes mind transpordiga abistaksid ja ka neile sobisid argipäevad paremini.
Igatahes kell üksteist oleme Pärnus. Värk auto pealt maha, hüvasti ja juba poole tunni pärast leian ennast Uulust. Sealsest kohvikust kerge supp, sest hommikueine oli hiline ja lõunasöök kipub varaseks põhjusel, et rannahooaeg pole veel alanud ja ma ei tea kas eesootavad söögikohad on juba avatud või mitte.
Matk on alanud hästi. Ilm on mõõdukalt soe, kuiv, päike paistab. Ideaalne. Liiklus ongi tihe, kuid teed jätkub kõigile. Enne kauaoodatud Vana Riia maanteed, käin ära Rannametsa vaatetorni otsas mere (loomulikult ka sisemaa) vaateid nautimas. Olen ju mitu aastat järjest mööda rannikut sõitnud ja nüüd on aeg hakata merega vaikselt hüvasti jätma ning pöörata pilk sisemaa poole.
 |
| Matk, mis selle tunneli juures pea kolm aastat tagasi lõppes, jätkub täna. |
 |
| Ilus sillake üle Ura jõe. |
 |
| Rannametsa vaatetorn. |
 |
| Üks viimaseid merevaateid selle otsast. |
Kui lõpuks ihaldatud maantee kätte jõuab (loe autoliiklus minimaalseks muutub), saabub ka uus probleem. Nimelt läheb tee nüüd merele tunduvalt lähemale ja olemine muutub uskumatult külmaks, lausa nii külmaks, et olen sunnitud dressipluusi selga panema. Lisaks hakkab peale Kablit vihma tibutama ja päike kaob. Jõuan mõelda, et nüüd läheb olukord hapuks, aga intensiivsemalt sadama siiski õnneks ei hakka. Treimanis (kolme mehe külas) hakkab meri kaugemale jääma, õhk läheb soojemaks ja irooniana hakkab päike jälle pilvede vahelt piiluma. Ja märkamatult saabubki asula nimega Ikla/Ainaži. Alguses oli plaan ka siinse lainemurdja peal turnida, aga ilm mere ääres on jäiselt külm, lisaks kogunevad tumedad vihmapilved pea kohale ning kolmandaks on mul Pärnu muulide peal juba käidud ja võin öelda, et ei olnud eriti hea kogemus. Oli ime, et meil nende libedate kivide peal kondid terveks jäid.
 |
| Milline kergendus. |
 |
| Uhke värk. |
 |
| Viimane pilt merest Kablis ühe lühikese torni otsast. |
 |
| Kui ait, siis ait. |
 |
| Tohohh. Kas mingi endine vähemuste kokkusaamise koht? |
 |
| ? |
 |
Teele jääb asula nimega Massiaru, kus on üllatuslikult toidupood ja mitteüllatuslikult on see "rikkaliku" kaubavalikuga. Näiteks soovin osta mineraalvett ja viimase antud tootegrupi pudeli, seekord liitrise Värska sealt ka saan.
 |
| Matk kulgeb mööda piiriäärseid metsateid. |
 |
| Vot selliseid. |
 |
| Kommentaar on liigne. |
Tänaseks finišiks on Kaubaru metsaonn. Kedagi siit eest ei leia ja pakin oma kola lahti. Õhtuks on ka ilm mõnusamaks muutunud. Päike paistab ja linnud laulavad. Eemalt lähenevad küll äikesepilved, aga mul tänaseks kindel katus pea kohal. Muude tegevuste hulgas kasutan võimalust ja teen onnis olevale lõkkeasemele tule, et tuba soojaks kütta, sest täna ööseks lubatakse öökülma.
 |
| Kaubaru metsaonn. |
 |
| Siin asub ka väga hästi toimiv kaev. |
 |
| Tuba soojaks, siis on mugav magada. |
Päeva lõpetuseks räägin koertest ka. Arvasin, et mul tuleb nendega Lõuna-Eesti matkal kõige rohkem probleeme ja esimese päeva järel võin öelda, et ei eksinud.
Esimene situatsioon oli enne Treimani, kus metsast, täiesti suvalisest kohast, kus majagi polnud, jooksis asfaltteele selline keskmisest natukene suurem krants. Rünnaku algus oli selline, et tundus, et tuleb võitlus, aga lähemale jõudes peni ind rauges, sest seekord aitas "verbaalne relvastus".
Peale Massiaru küla hakkasid mind taga ajama kaks keskmist kasvu nähvitsat. Nende eest jõudsin minema putkata. Väiksematest juhtumistest pole mõtet rääkidagi, nagu lahtine koer, kes pani ilma aiata hoovis lõugama, kuid välja sealt ei jooksnud. Kilomeeter eemal rünnati järgmisest lahtisest õuest, kuid õnneks oli kett järgi, väga pikk kett muideks. Ei taha mõelda, mis homme saama hakkab. Tänaseks aitab.
Komp. 93,7 km.
Endo. 90.75 km.
Kcal. 3306
Teine päev 26 mai. Kaubaru metsaonn - Tündre järv.
Öökülmast oli asi küll kaugel, aga vastu hommikut pidin tunked ikkagi magamiskoti peale tõmbama. See lüke töötas suurepäraselt ja edasi oli hea soe olla.
Hommik on imeilus oma selge taeva, soojuse ja tuulevaikusega. Lisaks tasuta kontsert erinevate lindude näol. Reeglina nauditav, aga mõni võiks siiski ennem puu taga natuke harjutada kui avalikult esinema tuleb. Üks isend teeb ikka eriliselt rõvedat häält.
Enne kui edasi liikuma hakkan, on siinse liiklustiheduse kohta öelda niipalju, et metsaonnis viibitud rohkem kui neljateist tunni jooksul möödus kaks autot ja üks traktor.
Enne Talit märkan kaardil pisikest teekest, kust saaks mitu kilti lõigata. Tekib küll väikene kahtlus, et see tee on kuidagi vara tulnud, aga lähen ikkagi. Kui olen ratast umbes kilomeetri mööda pehmet turbapinnast lükanud, saab rada otsa ja algab põld. Oligi vara. Täielik ämber. Lisaks paneb metsaservast mingi suur loom puude raginal minema. Kaks varianti, kas põder või karu. K...t, kas ta selle peale ei mõtle, et mitte ainult tema ei ehmata, vaid mina ka. Egoist selline.
Egas midagi, norgus peaga tagasi ja uuesti edasi. Ja edasi pole nagu midagi. Senistel matkamistel esimene päev, kus isegi pildistada pole midagi ega kedagi. Kummaline. Lisaks pole selle pooleteist päevaga ette tulnud märkimisväärseid langusi, ega õnneks ka tõuse, aga tean, mis mind ees ootab.
Vahepeal on mingi silla remont, aga töömehi pole. Märkan soojaku kõrval prügikotti, kuhu poetan vargsi ka enda oma, sest metsaonnis vastavat kasti polnud.
Mõisakülasse jõudes on plaan väntaalida mööda väikest teekest Veeliksesse, aga "telliskivi" on ees. Näen ühes aias vanemat naist toimetamas ja küsin, kas siit Veelikse kaudu Abja-Paluojasse saab. Vastatakse, et siit küll ei saa, aga sõida selle tänava lõppu (viitab käega), siis jõuad vana raudteetammini, mille peale on tehtud kergliiklustee ja seda mööda saad otse Abja-Paluojasse.
Mul muidugi pidu, et sinna autovabalt ja mööda asfalti saan, mitu kilti otsem ka veel ja... Tammile jõudes pole kergliiklusteest haisugi. No tehtud on nii palju, et mõni post on maasse löödud infoga, et siin oli kunagi Viljandi-Mõisaküla raudtee ja eriti läbimatutesse kohtadesse (loe mülgastesse) on täiteks paar tellist visatud. Oleks seda olukorda ette teadnud, läinuks kohe mööda maanteed. K....i mutt. Kannatuste karikas saab üsna kiiresti täis ja kuna "KERGLIIKLUSTEE" läbib samuti Veelikse küla, kust saab maanteele, siis nii teengi ja Abja-Paluojasse jõuan normaalselt.
 |
| Pulgatamine tahab veel harjutamist. |
 |
| "Kergliiklustee", esialgu isegi sõidetav, |
 |
| aga läheb aina hullemaks ja pehmemaks ning väga raske on pedaalida. |
Nüüd istun Mulgi Kõrtsis, kirjutan seda juttu, naudin külma õlut ja ootan mulgiputru. Mida muud siis ikka Mulgimaal maitsta proovida. Selles linnakeses on plaan ka natuke puhata, ringi vaadata ja ka kohalikku Konsumit külastada, sest siia tuli aastaid tagasi tööle ja siiakanti elama Mari nimeline töökaaslane. Silma ta siiski ei jää ja tagasihoidliku inimesena ei hakka küsima ka. Mine tea, võib-olla on juba ammu edasi liikunud. Sooritan ostud ja lahkun linnast. (Hiljem selgus, et oleks pidanud ikkagi küsima, sest töötab küll seal. Kahju, aga seekord läks nii. Kui kunagi sinna satun, siis luban, et küsin tema järgi.
 |
| Loodan, et metsateel sellisega ei kohtu. |
Peale Abja-Paluoja hakkab Lõuna-Eesti kuppelmaastik endast vaikselt märku andma (loe sõit muutub huvitavamaks). Lisaks on ka ilm rattasõiduks ideaalne. Soe, vahelduv pilvisus, pärituul ja hämmastav, kuidas vahest lahenevad asjalood iseenesest. Nimelt ei suuda ma otsustada, kas lähen mööda metsateed Ruhijärve avastama või panen otse Lillisse. Kergelt eelistan suuremat teed, ehk Lillisse minekut ja kui see otsustav teerist saabub, selgub, et Ruhijärvele viiv rada on kaetud nii jämeda killustikuga, et otsus on momentaalselt tehtud.
Kuna täna, nagu ennist juba mainisin, on olnud väga vähe, mida vaadata või pildistada või mõlemat teha, lähen Tündre järve äärde kaarega ehk külastan Taagepera lossi. Sisse ei hakka minema, kaen väljast. On kah.
 |
| Kollane. |
 |
| Taagepera loss. |
Peagi olen eelpoolnimetatud järve ääres, täpsemalt Tündre järve Suurekivi lõkkekohas, et hakata laagrit üles panema. Hetkeks käib peast läbi mõte, paneks edasi. Jaksu nagu on, sellist suurepärast ilma oleks ka patt raisku lasta, aga õnneks mõistus võidab, sest täna on juba üle saja kilomeetri seljataga. Jään siia. Järves pesemise protseduur on külm, kuid tulemus värskendav.
Lahtiste koertega, kellega arvasin täna kõige rohkem tegemist tulevat, märkimisväärseid juhtumeid polnudki. Metsloomadest nägin kolme kitse, kolme jänest, ühte rebasekutsikat ja paar "kraed" jooksis ka üle tee. Mind nägid kindlasti rohkemad silmad.
Ja veel. Olen ennegi öelnud, et mida uuemaks, seda si....ks. Lähedased ootavad, et neile igal õhtul teada annan, kuhu ööseks jään ja nüüd seda tegema asudes selgub, et siin Läti piiri ääres pole levi (mida pole muide paljudes kohtades üle Eesti). Jalutan nutiga ringi, pole lootustki. Tagasi sõitma ka ei hakka, sest pole ju aimugi, palju seda tegema peab. Lülitan sisse oma tavalise mobiili ja voila, viiest levipulgast neli olemas (mõlemal telefonil sama operaator).
Homsest ilmast ei tea samuti tuhkagi, sest no internet. Hädast päästab antenni ja kahemeetrise vasktraadiga vähem kui kümne eurose hinnaga taskuraadio. Ja muude uudiste kõrval saan teada, et ka homme tuleb suurepärane ilm. On küll hoovihma võimalus, aga õhutemperatuur küündib + 23 kraadini. Niipalju siis nutiajastust matkal ja äärealadel. Hakuna Matata.
 |
| Kõige siledam telgi ülespanemise koht on selle viltuse puu all. Ei hakka riskima ja otsin edasi. |
 |
| Leidsin. Enam-vähem. |
 |
| Puhkus! |
 |
| Tündre järv. |
 |
| Kuna pildistamisväärset materjali oli täna vähe, siis kompensatsiooniks näitan, millise matkanoa soetasin |
Komp. 105,6 km.
Endo. 102 km.
Kcal. 3756
Kolmas päev 27 mai. Tündre järv - Kõrgeperve lõkkekoht.
Praegu on metsas selline aeg, et kui tahta ka natuke magada, tuleb sellega tegelema hakata eelmisel õhtul suht varakult, sest niikui hommikul neljapaiku valgemaks minema hakkab, on kõrvulukustav linnukontsert lahti. Ühtepidi ilus kuulata, teistpidi, nagu juba mainisin, ei lasta magada. Siristamised, huiked, vilistamised, kukkumised jne. Jõuan mõelda, et vähemalt siin pole seda eilehommikust "hõbekõri", kuid eksin, sest mingi aja pärast hakkab kostuma hästi madala tooniga midagi taolist: nnnnnporooooo, paar sekundit vahet ja nnnnnporooooo. Jääb küll eilse röökija varju, aga laulmisest on asi valgusaastate kaugusel.
Kuid ilm on täna hommikul jätkuvalt ilus ja tuleb edasi liikuda. Tee äärde jääb Lasa järv. Lähen vaatan lähemalt, sest ei mäleta, et oleks siia varem sattunud. Väga vaikne ja kena kohakene tundub olema, vähemalt praegu. RMK poolt on kõik vajalik olemas, isegi riietumiskabiin. Soovitan. Edasi näen eemalt Koorküla Valgjärve. Eemalt sellepärast, et sisse ei viitsi põigata. Ka sinna on puhkamisvõimalused loodud. Järgmine on Nihu järv. See tundub küll mõttetu koht olema.
 |
| Holdre loss. Lähemale ei lasta, värav lukus. |
 |
| Lasa järve puhkekoht. |
 |
| Järv ise selline. |
 |
| Taamal paistab Koorküla Valgjärv. |
 |
| Piiriäärsetel aladel, kus asustust vähe, käib lindude pesitsuse ajal igal pool tohutu metsaraie. Põhjenduseks kooreüraski hävitamine. Siin on mindud juba nii kaugele, et igas suunas tulevate metsaväljaveoteede jaoks oli vaja teha ringliiklus. |
 |
| Nihu järv. |
Lõpuks olen maantee peal väljas ja kuna siin enne oli teepervest juttu, siis ütlen selle ebameeldiva lõigu eduka lõpetamise puhul ühe raadiost kuuldud nalja. Teeperv - Maanteedel tegutsev pervert. 😊
 |
| Ristmikult keerasin paremale, kus killustik lõppes, kuid kahjuks mitte kauaks. |
Valga. Olen üle pika aja jälle tsivilisatsioonis. Plaan on minna Valka Top Veikalsisse sisseoste tegema. Las vahivad lolli eestlast, kes tuleb jalgrattaga Lätti kahte õlut ostma. Kuid riike ühendaval tänaval on teeremont. Noh, rattaga lastakse ikka läbi, aga tutkit, isegi jalakäijatele on keelumärgid ja piirded ees. Tagasi ja ringiga ka ei viitsi minna ja peagi avastan end Valga Maxima eest. Ratta jätan poe ees kaupleva müüja pilgu alla ja marsin sisse. Käsivarred "põlevad", sest jätsin päikesekreemi teadlikult koju, kuna sünoptikud lubasid matkapäevadeks hoovihma ja äikest ning päikest eriti mitte, siis tegelik olukord on hoopis vastupidine ehk täielik suvi koos selge taevaga. Oeh.
Ja ülla-ülla, XX Maximas päikesekreemi pole. Polevat hooaeg. Näitan käsi, on ju. Teenindaja kehitab õlgu, aga soovitab üle tee asuvat Magaziini, kuhu lähengi. Siin on olemas ja suundun ostma. Kassiir vaatab käsi ja ütleb, et teil on midagi kangemat vaja ja toob riiulist teise pudelikese. Milline tähelepanu ja teenindus. Super-Lux.
Ratta pakin jälle süüa-juua täis ja edasi ootab mind Valga Militaarteemapark ja seal asuv söögikoht nimega Sinel. Tellin jalapenošnitsli ja see lihatükk, mis lauda tuuakse, on nii suur, et all olevad ahjukartulid, kaste ja kolm erinevat sorti salatit ei paista väljagi. Näoilme on mul vist väga murelik, et kas ma pean selle nüüd kõik ära sööma, sest laualetooja neiu naeratab armsalt-süüdlaslikult. Kuidagi ma selle endale siiski sisse topin ja poleks iial uskunud, et antud tegevus osutub siiani matka raskeimaks katsumuseks. Mis teha kui lapsena on kasvatatud nii, et taldrik tuleb tühjaks süüa. Muide see hiigelpraad maksab viis eurot ja on selle raha eest ka väga maitsev. Söögikohtade omanikud, tehke järele.
Nüüd on öökiv-raske tunne ja muuseumis ringi käies märkan peeglit, kust vaatab vastu üks suur kõht. Õudne, arvan, et sel nädalal ma enam süüa ei taha.
Teemapargist pikemalt jutustama ei hakka, kel huvi kaeb ise perra. Mainin ainult ära, et minu aiamajas asuv suveniiririiul saab temaatilise meenemündi näol täiendust.
 |
| Praad neljale. |
 |
| Nagu just ütlesin, siis teemapargist pikemalt rääkida ei viitsi, panen parem mõne pildi. |
 |
 |
| Sellisest isegi kõmmutanud. |
 |
| Muide täiesti sõidukorras. |
 |
 |
| Helikopter on ikka üks keeruline aparaat. |
Koikkülani kulgeb pikkade laskumistega ja ainult ühe tõsisema tõusuga Valga-Võru maantee. Siinsest poest ostan pooleliitrise Vytautase mineraalvee, mis maksab sama palju kui mujal suur pudel, aga kulub marjaks ära, sest ilm on läinud uskumatult palavaks. Edasi näitab viit Koiva poole ja jalgrattatee siltki selle all. Kütan minema ja umbes kümme kilomeetrit pikal teel lõppeb poole maa pealt kruus ja algab liiva ja mulla segu. Edasi sõita on võimatu, tagasi ka palju minna. Lohistan ratast käekõrval. Just nimelt lohistan, sest selle pehme pasa sees raske ratas lihtsalt ei veere. Tohutu palavus, higi jookseb, ka silmadesse, kärbsed ja sääsed noolivad oma. Õnneks ei ole veel parme. Ja nüüd saan tõsiselt vihaseks. Näidata sellise pinnasega teele rattatee märgistust on täielik sigadus. Ennem võiks ikka ise (loomulikult jalgrattaga) raja läbi sõita. Umbes kolm kilomeetrit lohistan ratast ja ennast edasi, lootes pinnase kõvenemist, mida muidugi ei teki. Öeldakse, et kui oled kaelani pasas, ei maksa pead norgu lasta ning loodan minagi, et küll see maantee ka ükskord tuleb.
Järsku näen puu küljes silti, et eramets, aga jalgsi ja rattaga võib. Misasja ma rattaga seal metsas teen? Ühtegi rada ei lähe. Tegelikult tean, et kusagil siin on koolmekoht üle Laanemetsa oja ja võib-olla isegi purre, mille ületamisel saaks kõvasti lõigata. Rõhk sõnal kusagil, sest reaalselt asub see mitte tee ääres, vaid võsas. Mõtlen, kas lohistada ratast mööda "teed" edasi või sukelduda padrikusse. Otsustan riskida. Jalgrattamärk puu küljes ikkagi. Peale mõningast orienteerumist olengi oja ääres. Üle läheb siit koguni pisike sillake. Enne teisele poole minemist teen ojas jahutuspausi (loe kallan ennast veega üle), sest kehatemperatuur tundub turnimise tulemusena lähenema sajale kraadile.
Saan edukalt üle oja ja hakkan tee poole minema kui kuulen selja tagant müdinat. Vaatan üle õla ja näen, et suur hundikoer jookseb järgi. Kõik toimub nii kiiresti, et jõuan mõelda, nüüd on matk lõppenud ja saangi haiglavoodis puhata. Viimase võimalusena tuleb teha kiire taktika muudatus. Hea koer, tubli kutsu, ma ei ole paha, kohe lähen ära, tubli oled, nuusuta ära jne. Töötab. Vist jäetakse ellu. Tundub, et ei ole mahamurdmisplaane, aga tagasi ta ka ei lähe, koguaeg tiirutab ümber minu. Lõpuks õnnestub jõuda pisikese teekese peale. Vaatan, et see pole nagu õige, liiga väike. Kaardi järgi peaks suurem olema. Kuna koer on sõbralik, lähen tagasi taluni, kust ta tuli. Küsin perenaiselt, miks loom lahti on. Vastatakse, et meil käib siin rahvast harva. Aga mina olen ju siin. No oled jah, aga ta ei tee midagi, on sõbralik. Mina seda ju ei tea. Nojah, ega ei tea jah. Hea küll, kuidas siit Kõrgepervele saab. Teejuhatus on äärmiselt "informatiivne". Mine nüüd siit tagasi ja küll sa saad, ega mina ka täpselt ei tea. Lähen ja tekib juba kahtlus, aga saan ja õige pea olengi tänase päeva lõpppunktis, ehk Kõrgeperve lõkkekohas, mis asub maalilise Koiva jõe ääres, teiselpool on juba Lätimaa. Piirijõgi.
 |
| Taheva kant ja Koiva jõe äärsed männimetsad on paik, kus loodus on minu jaoks ilusam kui mujal Eestimaal. |
 |
| Kannatuste rada alga. |
 |
| Kannatuste rada jätku. Tagasivaadates ei usu ise ka, et siit rattaga läbi tungisin. |
 |
| Kannatuste rada, ära mingi hinna eest ära lõppe. Õnneks sõbralik kuigi pealetükkiv. |
Siin päevitab venelastest paar ja vastu jookseb nende keskmist kasvu koer (JÄLLE!!!), kellele eriti ei meeldi, et ma siia tulin. Tundub siiski ohutu.
Küsin, kas tohin siia ööseks jääda. Ja-ja, me läheme kell kuus ära, mille peale pakitakse asjad ja lahkutakse. Kell on neli.
Koorin riided seljast, pistan koivad Koiva ja kogu ülejäänud keha lasen ka karastava veega üle. No olgem ausad, ujumiseks on veekogude vesi veel liiga külm ja siin on ka ohtlikult kiire vool.
Igatahes pilt muutub uuesti värviliseks. Seda viimase kahe tunni seiklust ei soovi küll kellelegi.
Kõrgeperve lõkkekohas olen ennegi olnud. Peale viimast korda on hea üllatus see, et siia on tekkinud katusealusega pink-laud. Halb, et arvatavasti suurvesi on ära viinud alla jõe äärde viiva trepi.
Selgub ka, et siin on mingid äädikakärbse moodi pisikesed putukad. Üks sai isegi vere kätte. Väga tüütud. Täna tuleb ka ratast remontida. Täpsemalt lenkstange, mis ei olegi nii lihtne töö kui võiks arvata, sest mul on lenksutorule nii mõnedki asjad kinnitatud. See kägisemine on juba pikalt kestnud ja hakkab vaikselt närvidele käima. Lähemal vaatlusel imestan, et juhtraud pole veel ülejäänud rattast eraldunud. Asi on nimelt selles, et kehale võimalikult püstist sõiduasendit saada, mis koormaks vähem käsi, olen tirinud lenksutoru viimase piirini üles. Nüüd selgub, et üle piiri, sest ühenduskohas on asi juba nii õudne, et nurk on sees. Huhh! Vedas. Sain viimasel hetkel jaole ja nüüdseks ka korda. Proovisõitu ei tee, küll on. Müüakse ka vastavaid kõrgendusi, aga siis tuleks osta ka pikemad trossid ja need ka pärast paika reguleerida. Ei viitsi jamada.
Õhtul viskan pingile pikali, naudin päikest, magusat õhku ja linnulaulu ning jään poolunne. Hiljem kobin telki. Täna olen väga väsinud. Head ööd.
 |
| Koiva jõgi. |
 |
| Perv on kõrge. |
 |
 |
| Ennem siin katusealust ei olnud. |
 |
| Puhkus jätkub. |
 |
| Sinine. |
Komp: 85,4 km.
Endo: 82,86 km.
Kcal: 3073
Neljas päev 28 mai. Kõrgeperve - Paganamaa.
Hommikul ärkan selle peale, et vihm krabistab telgi katusele. Nojah, alles eile õhtul vaatasin, et prognooside järgi möödub ülejäänud matk kuivalt. Vahet pole. Vähemalt on soe.
Kella vaadates selgub, et maganud olen üksteist tundi jutti. Järelikult olingi väga väsinud.
Täna ootab ees kõige kasinamate kilomeetritega päev, aga teeolude suhtes eeldavad need tulla kõige raskemad (loe liivasemad). Saab näha.
Hommikuga väga ei kiirusta, sest minule teada olevalt, asub tänane ainukene tee peale jääv pood siin lähedal Harglas ja see tehakse lahti alles kümnest. Seoses sellega on muidugi paha, et kohe hommikul tuleb ratas tavaari täis toppida, sealjuures veel lõunasöök ka takkaotsa.
Tellingumäele keeravast teeotsast panen sellise hooga mööda, et sinna viitavat viita näen viimasel hetkel. Millegipärast teen järsu pidurduse koos pöördega, mille tagajärjel läheb esiots lohisema ja panen rattal külje maha. Ise kargan kuidagi üle velo ja jään imekombel püsti. Samas oli hoog juba nii maas, et mõlemad jääme terveks. No üks küljekoti serv saab natuke sopaseks. Tühiasi, kes teeb, sel juhtub.
Tellingumägi ise on ilus koht, eriti vaade torni otsast Koiva jõele. Kahjuks on "seebikarp", millega enamus pilte teen küll suurepärane "matkakaaslane" (loe väike ja kerge), kuid mitte eriti suurepärane pildistaja, eriti tänapäevase fototehnikaga võrreldes.
 |
| Neljanda päeva hommikul jätkub matk taas suurepärase looduse ja ilmaga. |
 |
| Tornist tegin pilte palju, aga eespool kirjeldatud põhjusel panen siia ainult kaks. |
 |
| Need on seal siiski koduloomad. |
 |
| Tellingumäel on samuti kõik telkimiseks vajalik olemas. |
 |
| Pildiseeria teistmoodi bussipeatustest jätkub. |
Pool kümme olen Harglas. Kuna kaupluse avamiseni on veel aega, teen siinsamas bussipeatuses seda parajaks kirjutamisega. Ilm püsib kuiv, kuigi on läinud pilve, mis on kingitus käsivartele.
Natuke on veel kella kümneni aega ja vahin möödasõitvaid autosid. Siin Valgamaal (ka eelnevalt teedel nähtu põhjal) tundub olema kõige populaarsem sõiduk vana VW Passat.
 |
| Hargla bussipeatus. |
Poodi lastakse juba varem, aga ostlemisega pean viivitama, sest enne kümmet õlut ju ei müüda. No küll on idiootne seadus, sest ma tarvitan need ju alles õhtul ära. Saan täitsa aru, et kangemal kraamil on piirang peal, aga miks see ka nn. karastusjookidele laieneb. Ei näe erilist efekti, seda enam, et isegi kaheliitristel "parmuballoonidel" on kraadid maha tõmmatud. Näiteks kuulub minu töökohustuste hulka ka väikene, laupäevahommikune kaubaveosutsakas kohvikust toidupoodi ja ostaks produktid ja õhtuse, rõhutan ÕHTUSE saunaõlle ka ära, aga ei saa. Pean kodus kolmveerand tundi ootama, et siis uuesti poodi minna. Veelkord, see seadus sellisel kujul on nõme.
Kell "õige" ja kaup käes, Eesti lõunatipu poole veerema. Sinna viiva rajakese viimane ots, nii kaks kilomeetrit või natuke peale on sellises seisukorras, et edasi saab minna ainult ratas käekõrval.
Ja nüüd tuleb minu seniste metsaskäimiste kulminatsioon kui nii võib öelda, sest vastu tuleb ei keegi muu kui... HUNT!!! Eriti ägedaks teeb selle olukorra veel asjaolu, et mina märkan teda esimesena. Pilti ei jõua loomulikult teha, sest kohe on ka mind avastatud ja võsavillem silkab võssa. Kogu silmside võis kesta vast kaks-kolm sekundit. VAPUSTAV!!! Ma olen näinud esimest korda vabas looduses umbes viieteist meetri kauguselt hunti. Nojah, lähim tsivilisatsioon asub siit ju umbes kuus-seitse kilomeetrit eemal ka.
Panen edasi. Palav, higi jookseb, ei jõua ära kiruda, et ratast raja algusesse maha ei jätnud. Nüüd poole tee peal ei raatsi ka seda teha, seda enam, et mul seal lõunasöök sees. Sikutan mööda sopast pinnast edasi ja lõpuks olengi Eesti lõunatipus väljas. Looduse mõttes siin minu jaoks midagi ilusat ei ole. Paras võsa ja tihnik. Inimtekkelise poole pealt metsaonn koos väikese näituse (samblikud, kivid, käbid, kakad jne.) ja külalisteraamatuga, kuhu teen ka ise sissekande. Täna on 28 mai ja raamatu kannete järgi olen see kuu nn. 14 seltskond. Nii, et iga paari päeva takka siin ikka keegi käib. Onn asub Peetri jõe kaldal. Väljas on lõkkease ja puukuur. Lõunatipus pean ära ka lõuna ja "vallutuspreemiaks" joon ära ühe veel külma õlle. Ja siis tagasi ja siis edasi.
 |
| Enne Lõunatippu on maja kirjaga metssead. Vist mingi motoklubi teema. |
 |
| Lõunatippu viib alguses selline aimatav rajake üle lageda, enamus rada kulgeb metsas. |
 |
| Kohal. |
 |
| Seest selline. |
 |
| Kui on kõige lõunapoolne punkt, siis on siin loomulikult ka piir. |
 |
| Naha talu ehk Eesti kõige lõunapoolseim majapidamine. Otseselt kedagi siin ei tundu elavat, aga põllulapike on haritud küll. |
 |
| See on nüüd vist küll esimene kord kui Regio kaardi ilusa vaatega koht ühtib minu arvamusega. |
 |
| Inimeste fantaasial pole piire. |
Vastse-Roosasse jõuan täpselt selleks ajaks, kui hoovihm mind kätte saab. Üllatuslikult asub siin pood, Metsavenna pood, kuhu vihmavarju astun. Kuna vajalik kraam on kottides olemas, ei hakka kaubavalikusse eriti süvenema, aga juustu on siin küll igasugust. Kas mingit kohalikku joogipoolist ka pakute? Ainult toorpiima on, liitristes pakkides. No kuhu ma selle panen. Oleks näiteks klaasiga pakutud, proovinuks küll. Ostan vett.
 |
| Metsavenna pood. |
 |
| Mis paistab üle põllu? |
Jätan hüvasti giid Hanna-Ly-ga (ma vana loll taipasin seekord isegi nime küsida), kes on nagu juba enne mainisin, kena ja tore tüdruk, kellega oli mõnus ning pingevaba vestelda ja rügan edasi. OLE TUBLI HANNA-LY!🌹
 |
| Mõne pildi panen ka. |
 |
| Küsimuse peale, kas sellised katused ka reaalselt vihma peavad, öeldakse, et |
 |
| mine vaata seestpoolt ka. |
 |
| No ja vaatangi siis seestpoolt ka. |
 |
| Lihtsalt ilus. |
 |
| Inimeste fantaasia on piiritu vol.2 |
Täna on küll lühem tee minna, aga Lõuna-Eesti mäed ei hellita. Siin peavad ratta (ka enda) pidurid olema väga heas korras. Sõit nendel läheb siiski edukalt ja peagi olen Paganamaal. Mina oleks selle koha nimeks pannud Paganamäe, sest siia saamiseks tuli kaks ja pool kilomeetrit stabiilselt ülesmäge sõtkuda. Õudne, päeva lõpus veel selline katsumus. Noh, homme vähemalt laskumisega hea päeva alustada.
Kohale jõudes näen täna juba teist asja esmakordselt senise elu jooksul. Nimelt seda, kuidas RMK brigaad uut puukuuri teeb. Varem pole selle firma ehitamistele peale sattunud. Küsin, kas ei sega kui siia telkima jään. Ei sega.
Esimese asjana lähen alla järve äärde lobistama, sest see viimane lõik võttis minust ka viimase välja. Ja see minek sinna... Ma ei ole vist enne (jälle) nii järsust mäest alla roninud. Kui puude juuri poleks pinnasest väljas, siis alla ei saakski, mõtlen jalgupidi. Lohisedes või veeredes küll. Kui lõpuks tervelt kohale jõuan, vaatan, et päris ilus järv, võiks pilti teha, aga mul enda jahutamisega nii kiire olnud, et fotokas jäi ülesse. Ka puhtad sokid ja särk. Oeh. Vähemalt rätiku taipasin kaasa võtta. Niigi palju.
Kui kümblus tehtud ja nelivedu, küüni ja hambaid kasutades tagasi üles jõuan, olen muidugi sama higine kui enne. RMK meestele ütlen, et ehitate siin puukuuri, tehke trepp ka järveni. Näe sealt platsi servast, posti juurest läheb... Veelkord oeh. Enda õigustuseks võin öelda, et järve ääres ma treppi küll ei näinud. Ju see siis kuskile maani viib. Igatahes teistkorda ma sinna, täpsemalt Liivajärve äärde minna ei plaani. Paganamaal olen küll kunagi olnud, aga nagu selgub ei mäleta tuhkagi.
RMK mehed hakkavad lahkuma. Enne tuntakse huvi ka minu matka vastu, mis saab rahuldatud.
Paganamaa lõkkekoht ise asub rohkem sellise võsase metsa ääres. Ilusaid mände pole. See-eest paistab eemalt Raadi mäe otsast vaatetorn, kuhu plaanin peale pisukest taastumist ja õhtusööki ka ronida. Laagrit üles pannes, selgub, et sääski on siin palju. Pohh, sest sääsetõrje taipasin erinevalt päikesekreemist kaasa võtta.
 |
| Värske värk. |
 |
| Vaated Raadi mäe vaatetorni otsast. |
 |
| On seninähtutest vingeimad. |
 |
| Siit paistab ka lõkkekoht. |
 |
| Näe, veel üks (või kaks) matkaja(t). |
Kui lõkkekohta tagasi jõuan, selgub, et need matkasellid, kes ülemisel pildil, on Monica ja Ludwig.
Nemad matkavad jalgsi ja plaanivad ka siia ööbima jääda. Pole probleemi, ruumi jätkub kõigile. Ludwig on nooruke kutsa, kes ka mind aeg-ajalt külastab. Vahelduseks on päris tore ka mõne sõbraliku koeraga tegemist teha.
Õhtul käin tänu taastumisele ja kahe õlle dopingu abil ikkagi järve ääres ära. Seekord koos fotokaga ja mööda treppi. Tasub ära, sest väga ilus vaade on.
 |
| Topelt ei kärise. |
 |
| Ludwig. |
 |
| Liiv(a)järv, teisel pool on juba Lätimaa. |
Endo : 61,41 km.
Kcal : 2379
Viies päev 29 mai. Paganamaa - Misso - Võru.
Hommikusöögiks on Viini Laevukesed. Magusasõber pole, ostsin huvi pärast, sest polnud kuulnudki sellistest. Loputan need kohviga alla.
Jätan Monica ja Ludwigiga hüvasti ning viimane päev alga. Paganamaalt saangi mõnusasti vaba hooga alla maanteele. Edasine teekond kulgeb ilusti, kuni jõuan kusagile Viitina ja Luutsniku vahele. Nimelt jookseb ühest eemalolevast talust uskumatu kiirusega järjekordne suur koer teele, kuid umbes neli meetrit enne mind saab julgus õnneks otsa. Kuna majapidamistest möödumistest on närvid läbi, sest kunagi ei tea, mis ees ootab, röögin talu poole, et kuradi piip-piip-piip, hoia oma peni kinni, aga seal raadio mängib ja sadistist koeraomanik ei kuule arvatavasti midagi.
Koeral edasine tegevusplaan puudub ja läheb ära, saan matka jätkata ja alles hiljem tulen selle peale, et oleks võinud stardikast ikka paar pauku teha. Seda mitte koera, vaid omaniku hirmutamiseks, et järgmisel korral ei pruugi tema lemmik enam koju naaseda.
Taludest mööda pedaalides üritan olla helitu, aga tänu auklikele kruusateedele, see väga tihti ei õnnestu. Pöördesseminejaid on veel, kuid õnneks kinniseid.
 |
| Aga ilusaid vaateid on siin palju. |
Lõpuks olen Riia-Pihkva maantee peal väljas. Milline kergendus, seda enam, et see on tänu planeedikuuendiku lagunemisele üks vähim kasutatavam ja seega väga heas korras maantee Eestis ning Misso tuleb kiirelt.
Ja ongi otsad koos. Häbi tunnistada, aga klomp tuleb kurku ja silm läheb märjaks. Peale kõiki neid vintsutusi on kunagine eesmärk täidetud. Sain vihma ja vastutuult. Lõdisesin telgis ja kõrbesin võsas. Valutasin liigeseid, kõõluseid ja põlvi. Kõrvetasin nahka ja kümblesin külmas vees. Võitlesin pureda tahtvate koertega ja hammustavate putukatega. Järskude tõusudega ja kohati kohutavate teeoludega.
Tuli ette moraalilangust ja füüsilist väsimust. Me saime selle kõigega hakkama. Juhhuu!!!
 |
| Tühi Riia-Pihkva maantee. Misso pole enam kaugel. |
Enne suuna Võru poole võtmist siirdun Misso kauplusesse lõunasöögi jahile. Nillin juba ammu rosoljet, aga väikesed maapoed ei võta sedasorti kraami müüki, sest kohalikud niisuguseid tooteid lihtsalt ei osta. Siiski leian viimase karbi punast lihasalatit. Noh vähemalt värvi poolest hakkab looma.
Aeg liikuda edasi, tegelikult jälle tagasi. Ennist kui tulin, näitas teeäärne viit Võru 61 ja see ehmatas ära. Niipalju ei saa olla, sest kaugus Haanjasse on sama sildi peal 17. Arvan, et kolme asemel on inimliku eksituse tulemusena kuus pandud. Võrumaa ju väike (tänu vahepeal toimunud haldusreformile vist enam mitte ehk Põlvamaa arvelt 468 ruutkilomeetri võrra suurem).
Teele jäävad Ruusmäe ja Plaani külad. Lõuna-Eesti maastik on jätkuvalt kena, aga nende kuplite otsa turnimine hakkab üle viskama. Samas allasõit on meeliülendav, kuid pingeline. Nii mõnelgi laskumisel tuleb rakendada pidureid.
Plaan on sõita Võrru ringiga ehk külastada Rõuget. Jõuan välja Haanjast sinna viiva teeni ja nüüd läheb minek pööraseks, sest umbes viis kilomeetrit enne sihtkohta tekib tunne, et ei ole mitte rattamatkal, vaid motoringrajal. Puudub ainult mootorihääl. Annan väikese vihje. Haanja kõrgustik vs. Rõuge ürgorg. Vot see on elamus. Ainult lenksudest tuleb kõvasti kinni hoida. Mitte nii kõvasti kui siinsetel kruusadeedel, aga ikkagi ja õige pea olengi päral.
Siin on peamine eesmärk ära käia uues Pesapuu vaatetornis ja nautida vaateid. Vesioinad jätan seekord vahele, näinud neid mulksutajaid juba korduvalt.
 |
| Roheline. |
 |
| Taustal Plaani külajärv. |
 |
| Kahetasandiline Pesapuu vaatetorn. Muide kui rahvast on rohkem, siis see kõigub päris tuntavalt. |
 |
| Ilus oled Eestimaa! |
 |
| Pilt ka ühe teise, tunduvalt madalama rajatise otsast. |
 |
| Rõuge Suurjärv. Eesti sügavaim (38 m.). |
 |
| Lihtsalt teadmiseks. |
Lõpuks olen õe õue peal. Mairi on kohe-varsti kohal, et mind koju viia. Niikaua pläkutame juttu ja naudin preemiaks ostetud külma finišiõlli. Tänane läbisõit kompuutri järgi on igati lahedad:
99,9 km.
Endo: 96,7 km.
Kcal: 3541
Max speed: 56,76 km/h. NB! 26 tolliste ratastega maastikurattaga!!!💪👍😄
 |
| Sellised liiklusmärgid mulle meeldivad. |
 |
| Viimased kilomeetrid. |
 |
| Ootasin jõudmist Tamula järve äärde, aga ootamatult jäi tee äärde hoopis Vagula järv, mis on tunduvalt suurem. |
 |
| Üle järve paistab Võru linn. |
 |
| Sealt kuskilt üle kuplite tulin. |
 |
| Roosisaare sild. |
 |
| Üks osa Tamula järve äärsest promenaadist. |
 |
| Võru linna keskväljak. |
 |
| Kohal. |
Seekordne matk osutus nii ajalises kui klimaatilises mõttes igatepidi õnnestunuks. Ütleksin lausa, et läks kümnesse. Ilm on mai lõpus reeglina alati ilus olnud, nii ka seekord. Esimesel päeval sain natuke vihma, aga see oli köömes. Erinevalt ennustustest öökülmi ja äikesetorme ei esinenud. Valdavalt puhus pärituul. Praegusel ajal pole veel väga palju ka tüütuid putukaid.
Haanja kuplite vallutamine võtab esialgu kõvasti energiat, aga harjutamine teeb meistriks. Kupli otsa jõudes fikseerid ära, milline on järgmine. Kui kõrge, kui pikk, kui järsk ja vastavalt sellele valid taktika, kas väntad üles, aitad enne ülesjõudmist pedaalimisega kaasa või väntaalid juba eelmise kupli otsast laskudes hoogu juurde, et järgmise otsa saada. Neljas variant on üldse ratta pealt maha tulla ja lihtsalt üles jalutada, sest järsust mäest nui neljaks üles punnimine on mõttetu energiakulu, aega ju küll ja pepu tahab ka tuulutamist.
Laskumisi tuleb ka muidugi mõistusega võtta. Kui on palju lahtisi kive või tee liivane, on võimalus, et sõit lõppeb traagiliselt. Samas kui näed, et ees ootavad enam-vähem normaalsed olud, naudi mäest alla kihutamist täiega. Ühesõnaga kui aru vähegi peas on, pole nendes kuplites hullu midagi.
Seekordne matk kujunes vist esimeseks kui keskjooks ei hakanud lõtkuma. Respect meistrile, kes selle enne üle vaatas ja korda tegi.
Panite tähele, et ma ei maininud kordagi seda c- tähega paharetti. Esiteks sellepärast, et kõikvõimalikud infokanalid on seda paksult täis. Kõik halb ju müüb. Sodiajakirjandus külvab paanikat. Sodiajakirjanikud võiks enne inimese interviueerimist teha alustuseks selgeks sellise elementaarse ja lihtsa asja nagu tema nimi. Toon paar näidet ühest päevast, ühest nõrga tähega algavast portaalist. Näide üks: A1M omaniku Elmar Visnapuu käest küsiti, kuidas äri peale piiride taasavamist läheb. Minu teada on A1M üks omanikest siiski Einar Visnapuu.
Näide kaks: Jahtlaev Admiral Bellinghausen jõudis tagasi Saaremaale, Roomassaare sadamasse. Õige on Admiral BellingShausen. Kuhu jäi S.
Võin tuua ka kolmanda näite: Pärnumaal sõitis sõiduauto möödasõitvale mootorrattale ette. Viimane viidi kopteriga haiglasse, autojuht sõitis edasi. Nüüd tuleb minu jutt, ehk soovin mootorrattale kiiret paranemist ja tahaks ajakirjanikult teada, mis sai mootorratturist.
Ja siis tahetakse selle sodi edasilugemise eest raha ka veel saada. Olen selle jutu kirjutamise ajaks niisugustest portaalidest juba mitu kuud eemal olnud ja puudust ei tunne absoluutselt.
Teiseks on tänu sellele pandeemiale välja ilmunud igasuguseid "eksperte" ja "teadlasi", kes tarka juttu räägivad. Tegelikult ei tea keegi kas ja kuidas see jama lõpeb.
Olgu, aitab sellest maailmaparandamisest nüüd küll. Lõpetan selle jutu hoopis millegi positiivsega, ehk tegin eduka matka lõpetamisega omale ilusa sünnipäevakingi, ja mida homme tähistama hakkan. Selle matka lõpparvud siis järgmised:
Rattakompuuter: 448,7 km.
Endomondo: 433,72 km.
Kilokaloreid: 16055 PÜSIME TERVED!
Kõik sai alguse sellest, et sattusin täiesti juhuslikult lugema Siilionu blogi. See tekitas mingi romantilise, nostalgilise, igatseva, ära saada tahtva tunde ja järsku kihvatas, kurat, tahan ka ja hakkasin vaikselt varustust soetama. Esimeste matkadega ettevaatlikult alustades kasvas ind, mis aasta-aastalt hakkas jälle raugema, sest kõik muutus rutiinseks. Igaõhtused telgipüstitused ja hommikused väga tüütud asjade kottidesse toppimised. Lisaks olin enamustes kohtades (ka korduvalt) autoga juba käinud. Ka halb ilm tekitas tihtipeale küsimuse, et miks ma siin olen ja seda teen?
Teiseks hakkas mulle tunduma, et alguses mõeldud matkad endale hakkasid muutuma matkadeks teistele. Asi tuli sugulas, sõprus ja tööringkonnas vaikselt avalikuks ja sain positiivset tagasisidet. Kui puhkus hakkas või lõppes, küsiti vastavalt, et kuhu siis seekord väntad või nooh, jalgrattamatkal käisid. Katsu öelda, et ma ei viitsinud enam minna. Pidin minema. 😊 Lisaks pole ma kunagi alustatud asju pooleli jätnud.
Sellises matkas muidugi midagi originaalset polnud. On sõidetud enne mind ümber Eesti ja tehakse seda ka tulevikus. Samas teevad niisuguseid asju ikkagi üksikud, mina nüüd nende hulgas. Jah, Tallinnast läbi ma ei pedaalinud, kuid erinevalt teistest, kes sõitsid mööda riigi välispiire, tegin mina ringi peale nii mandrile kui saartele. Lisaks tulin kaks korda üle Võrumaa kuppelmaastiku ja Jägalast Raplasse.
Kokkuvõttes olid matkad toredad. Ilm pigem soosis, ühtegi üleni laus vihmaga päeva vist polnudki. Nägin palju ilusat, huvitavat, põnevat ja harivat. Arvan, et jalgratta liikumise kiirus on ringivaatamiseks just paras. Kohtusin nii mõnegi toreda inimesega, kurjadega õnneks kokkupuuteid polnudki. Koertel saab reeglina ratturi juurde jõudes mõistus otsa, et mida nüüd edasi teha. Metsloomi nägin palju, kulminatsiooniks hunt. Kui koostada Eestimaa äärealade looduse ilu top kolm minu silmade läbi, oleks see järgmine: Mustoja maastikukaitseala Setomaal, Kõpu poolsaar Hiiumaal ja Koiva jõgi ning sealsed männikud Valgamaal. Liikluses ohtlikke olukordi ei tekkinud mitte ühtegi. Ise panin kaks korda külje maha, valutult nii endale, kui rattale. Kiivrit ja rattasõiduriideid ei kasutanud. Minu lapsepõlves selliseid asju polnudki, aga ükski sõit sellepärast tegemata ei jäänud. Miks peaks nüüd teistmoodi olema? Ratas pidas ideaalselt vastu ja sisuliselt ei olnud vaja mitte midagi remontida, isegi kumme mitte. Enda tervis püsis ka vähemalt nii korras, et sai edasi matkata. No vahest oli vaja mõni valuvaigisti võtta. Kohati oli nii moraalselt kui füüsiliselt raske, aga loobumismõtteid ei tekkinud kunagi.
Mis edasi saab? Vastan ausalt, ei tea. Jalgrattaga matkamise mõtteid on, aga entusiasmi ja tahtmist eriti mitte. Seega, kas siia edaspidi mõni jutt lisandub, samuti ei tea. Tahaks loota, aga pead ei anna.
Lõpetuseks mõned arvud ka: Ümber Eesti matk kestis kokku 33 päeva. Telgis olin 21, metsaonnides 3 ja turismitaludes 3 ööd.
Rattakompuutri järgi läbisin kokku (siia ei ole arvestatud Raplast Võrru sõit ja Vormsi) 2776,8 km.
Endomondo: (kuna Hiiumaal seda veel ei kasutanud, siis arvutasin ülejäänud matkade keskmise vahe välja ja liitsin juurde) 2364, 53 km.
Kilokaloreid läks 108161 kcal + Hiiumaa.
Kõik.
Laskumisi tuleb ka muidugi mõistusega võtta. Kui on palju lahtisi kive või tee liivane, on võimalus, et sõit lõppeb traagiliselt. Samas kui näed, et ees ootavad enam-vähem normaalsed olud, naudi mäest alla kihutamist täiega. Ühesõnaga kui aru vähegi peas on, pole nendes kuplites hullu midagi.
Seekordne matk kujunes vist esimeseks kui keskjooks ei hakanud lõtkuma. Respect meistrile, kes selle enne üle vaatas ja korda tegi.
Panite tähele, et ma ei maininud kordagi seda c- tähega paharetti. Esiteks sellepärast, et kõikvõimalikud infokanalid on seda paksult täis. Kõik halb ju müüb. Sodiajakirjandus külvab paanikat. Sodiajakirjanikud võiks enne inimese interviueerimist teha alustuseks selgeks sellise elementaarse ja lihtsa asja nagu tema nimi. Toon paar näidet ühest päevast, ühest nõrga tähega algavast portaalist. Näide üks: A1M omaniku Elmar Visnapuu käest küsiti, kuidas äri peale piiride taasavamist läheb. Minu teada on A1M üks omanikest siiski Einar Visnapuu.
Näide kaks: Jahtlaev Admiral Bellinghausen jõudis tagasi Saaremaale, Roomassaare sadamasse. Õige on Admiral BellingShausen. Kuhu jäi S.
Võin tuua ka kolmanda näite: Pärnumaal sõitis sõiduauto möödasõitvale mootorrattale ette. Viimane viidi kopteriga haiglasse, autojuht sõitis edasi. Nüüd tuleb minu jutt, ehk soovin mootorrattale kiiret paranemist ja tahaks ajakirjanikult teada, mis sai mootorratturist.
Ja siis tahetakse selle sodi edasilugemise eest raha ka veel saada. Olen selle jutu kirjutamise ajaks niisugustest portaalidest juba mitu kuud eemal olnud ja puudust ei tunne absoluutselt.
Teiseks on tänu sellele pandeemiale välja ilmunud igasuguseid "eksperte" ja "teadlasi", kes tarka juttu räägivad. Tegelikult ei tea keegi kas ja kuidas see jama lõpeb.
Olgu, aitab sellest maailmaparandamisest nüüd küll. Lõpetan selle jutu hoopis millegi positiivsega, ehk tegin eduka matka lõpetamisega omale ilusa sünnipäevakingi, ja mida homme tähistama hakkan. Selle matka lõpparvud siis järgmised:
Rattakompuuter: 448,7 km.
Endomondo: 433,72 km.
Kilokaloreid: 16055 PÜSIME TERVED!
Ümber Eesti matkamise kokkuvõte.
Kõik sai alguse sellest, et sattusin täiesti juhuslikult lugema Siilionu blogi. See tekitas mingi romantilise, nostalgilise, igatseva, ära saada tahtva tunde ja järsku kihvatas, kurat, tahan ka ja hakkasin vaikselt varustust soetama. Esimeste matkadega ettevaatlikult alustades kasvas ind, mis aasta-aastalt hakkas jälle raugema, sest kõik muutus rutiinseks. Igaõhtused telgipüstitused ja hommikused väga tüütud asjade kottidesse toppimised. Lisaks olin enamustes kohtades (ka korduvalt) autoga juba käinud. Ka halb ilm tekitas tihtipeale küsimuse, et miks ma siin olen ja seda teen?
Teiseks hakkas mulle tunduma, et alguses mõeldud matkad endale hakkasid muutuma matkadeks teistele. Asi tuli sugulas, sõprus ja tööringkonnas vaikselt avalikuks ja sain positiivset tagasisidet. Kui puhkus hakkas või lõppes, küsiti vastavalt, et kuhu siis seekord väntad või nooh, jalgrattamatkal käisid. Katsu öelda, et ma ei viitsinud enam minna. Pidin minema. 😊 Lisaks pole ma kunagi alustatud asju pooleli jätnud.
Sellises matkas muidugi midagi originaalset polnud. On sõidetud enne mind ümber Eesti ja tehakse seda ka tulevikus. Samas teevad niisuguseid asju ikkagi üksikud, mina nüüd nende hulgas. Jah, Tallinnast läbi ma ei pedaalinud, kuid erinevalt teistest, kes sõitsid mööda riigi välispiire, tegin mina ringi peale nii mandrile kui saartele. Lisaks tulin kaks korda üle Võrumaa kuppelmaastiku ja Jägalast Raplasse.
Kokkuvõttes olid matkad toredad. Ilm pigem soosis, ühtegi üleni laus vihmaga päeva vist polnudki. Nägin palju ilusat, huvitavat, põnevat ja harivat. Arvan, et jalgratta liikumise kiirus on ringivaatamiseks just paras. Kohtusin nii mõnegi toreda inimesega, kurjadega õnneks kokkupuuteid polnudki. Koertel saab reeglina ratturi juurde jõudes mõistus otsa, et mida nüüd edasi teha. Metsloomi nägin palju, kulminatsiooniks hunt. Kui koostada Eestimaa äärealade looduse ilu top kolm minu silmade läbi, oleks see järgmine: Mustoja maastikukaitseala Setomaal, Kõpu poolsaar Hiiumaal ja Koiva jõgi ning sealsed männikud Valgamaal. Liikluses ohtlikke olukordi ei tekkinud mitte ühtegi. Ise panin kaks korda külje maha, valutult nii endale, kui rattale. Kiivrit ja rattasõiduriideid ei kasutanud. Minu lapsepõlves selliseid asju polnudki, aga ükski sõit sellepärast tegemata ei jäänud. Miks peaks nüüd teistmoodi olema? Ratas pidas ideaalselt vastu ja sisuliselt ei olnud vaja mitte midagi remontida, isegi kumme mitte. Enda tervis püsis ka vähemalt nii korras, et sai edasi matkata. No vahest oli vaja mõni valuvaigisti võtta. Kohati oli nii moraalselt kui füüsiliselt raske, aga loobumismõtteid ei tekkinud kunagi.
Mis edasi saab? Vastan ausalt, ei tea. Jalgrattaga matkamise mõtteid on, aga entusiasmi ja tahtmist eriti mitte. Seega, kas siia edaspidi mõni jutt lisandub, samuti ei tea. Tahaks loota, aga pead ei anna.
Lõpetuseks mõned arvud ka: Ümber Eesti matk kestis kokku 33 päeva. Telgis olin 21, metsaonnides 3 ja turismitaludes 3 ööd.
Rattakompuutri järgi läbisin kokku (siia ei ole arvestatud Raplast Võrru sõit ja Vormsi) 2776,8 km.
Endomondo: (kuna Hiiumaal seda veel ei kasutanud, siis arvutasin ülejäänud matkade keskmise vahe välja ja liitsin juurde) 2364, 53 km.
Kilokaloreid läks 108161 kcal + Hiiumaa.
Kõik.
