Kanuumatk 2020 Koorvere - Kiidjärve (Ahja jõgi).

Põhipuhkuse aeg on käes ja seekord tegin perele ettepaneku vahelduseks maad vee poolt vaadata. Kõik olid kohe nõus ja saigi broneering tehtud. Matk pidi algama keskpäeval Koorvere silla juurest ja nii me kättejõudnud päeval sinnapoole kulgemegi. Järsku taban end mõttelt, et matk algab kell kaksteist, aga enne seda peame ju autod lõpppunkti ära viima, kust meid (ainult autojuhte, teised ootavad sillal) tagasi tuuakse. Peale selle veel instruktaaž, päästevestide selga ajamine ja kanuude alla vedamine. Kurat. Nüüd läheb kiireks. Ei ütle, mida olen sunnitud tegema (tavaliselt ma seda ei tee), aga kohale jõuame varakult.
Tee ääres, talu hoovis ongi hunnik kanuusid ladustatud, aga inimesi pole näha. Jalutan mõned sammud sinnapoole. Täiesti vaba minek, ei mingit aeda, ega väravaid. Ikka pole kedagi (kui välja arvata üks nurga tagant ootamatult ligi kargav lahtine koer, õnneks rahumeelne) ja tulen tagasi teadmisega, et arvatavasti peab lihtsalt ootama, küll juhtuma hakkab. Umbes kümme minutit hiljem hakkabki ja üldse mitte soovitud suunas. Nimelt ilmub sealtsamast hoovist välja üks hirmus kuri ja kisendav mutt, et mis sa siin kooserdad. See on eramaa. Silti ei näe lugeda või. Vastan, et tulime kanuumatkale ja nägin neid siin teie õue peal ja arvasin, et on õige koht. Ma esimest korda ju siin. See ei tee kuulmagi ja kisa läheb edasi. No ma olen teatud puhkudel ka üpris lühikese süütenööriga ja lajatan vastu, et mis siis juhtus, kas ma lõhkusin või varastasin midagi ära, hakkas sul nüüd parem, said ära öelda, hing ei andnud rahu ja oli vaja kümme minutit hiljem sõimama tulla. On nüüd päev korda läinud. Mina sinu asemel oleks tulnud ja küsinud, otsite kedagi või kas saan aidata. Selle peale minnakse torisedes ära.
Andral tuleb esimene häda peale ja läheb üle maantee metsatukka. Tagasi tulles pistab teisel pool teed elav järgmine mutt kriiskama. Vaata, et sa siia ei tule, see on minu maa, see on eravaldus. Tütar ütleb selle peale "palju õnne", mis on minu arvates väga hästi öeldud. Inimesed, mis teil viga on? Täiesti sõgedad tegelinskid. Muide teiesuguste õrritamiseks ei lase me tujul langeda, pigem vastupidi, tehti meile ju tasuta komöödiat.
Vahepeal on matkajuht koos kanuudega kohale jõudnud ja selgub, et ikkagi keskpäevaks oli vaja siia saabuda ning matk hakkabki hiljem. Õige pea on kohal ka kõik seiklejad, keda on kaheksateist ehk üheksa kanuutäit. Autojuhid istuvad igaüks oma masinasse ja matkajuhi järel sõidame lõpppunkti ning mikrobussiga tuuakse meid tagasi. Päästevestid selga, põhitõed selgeks, kus öeldakse julgustuseks, et kanuu ümberminekuks peab kõik totaalselt valesti minema, eesootavate olude kirjeldus ja ongi aeg alustada. Kanuude vette laskmine käib ükshaaval ja kuidagi satub nii, et oleme Andraga esimesed. Tema istub ette ja mina kui kapten taha. Esmane mulje, et on ikka kipakas asi küll. Paadiga ei saa üldse võrrelda.
 Algne plaan nägi ette Jane ja Silver ka ära oodata, et neljakesi koos allavoolu kulgema hakata, aga matkajuht lükkab meid kaldast lahti ja hetke pärast võitleme juba kärestikega. Nüüd selgubki, et iga paatkond kui nii võib öelda, on enda eest väljas, sest loodetud rahuliku kulgemise asemel, on vaja kogu aeg mõlaga "vehkida". Pealegi ei tuleks mitmekesi koos sõitmisest midagi välja, sest lihtsalt ei mahuks ära. Jõgi on kitsas, kiire vooluga, tihti kärestikuline, nähtavad veepealsed ja salajased veealused kivid. Sama lugu on üle jõe kukkunud puudega. Tihti on saega sisse võetud ainult ca. ühe meetri laiune avaus, kust tuleb läbi rihtida. Sageli pole sedagi ja siis peab ennast kanuu peale pikali viskama. Ennem tuleb muidugi kokku leppida kumb ette, kumb taha (mitte kunagi ei tohi seda teha külje peale). Ka ei tohi kunagi võtta veekohal olevatest puudest kinni. Matkajuht ütles, et üks härra oli kord niimoodi teinud ja miskipärast lahti ei lasknud. Nii ta siis rippuski seal ja mõtles elu üle järele, kanuu rõõmsalt allavoolu minemas. 😊

Taevaskodades on kõik käinud, aga kui palju on liivakivipaljandeid
Eestimaal tegelikult.

Hakkab sadama vihma, aga meil pole aega sellele tähelepanu pöörata, sest tegevust on hullumoodi.

Hea on see, et omavaheline koostöö hakkab vaikselt vilja kandma ja sõit muutub sujuvamaks. Vaid ühes kohas ei suuda me olukorda kontrollida ja kanuu jääb kivide vahele kinni täpselt veevooluga risti. Kisub dramaatiliseks, aga ühiste jõupingutuste tulemusel saame lahti ja minema ning seda kuivalt kui nii võib öelda, sest vihma ju jätkuvalt sajab. Et telefon taskust jõkke ei kukuks, viskan selle kanuu põhja, kuhu vihmavesi ja lisaks mõladest tilkuv on tekitanud juba paarisentimeetri sügavuse veekihi. Pohh, mul telo vee ja kõige muu kindel.

Nii me siis kulgeme ja kuna selja taha vaadates pole näha kedagi, siis tundub, et edukalt. Kõige karmima koha, milleks on raudeesillaalune kärestik koos suure "hüpekaga", läbime lausa nii kiirelt ja  filigraanselt, et Andra suust kostub JUHHUU! Lisaks on vahepeal vihm üle jäänud, päike tuleb välja ja riided kuivavad.

Kanuumatk täies hoos. Andra ees ja...

mina taga.

Ees on kõige ohtlikum koht. Isegi hoiatav silt oli kaldas. 

Loodusepoolest on siin nii ürgmetsa kui suvilakrunte. Kaldad on enamasti kõrged ja võsased. Valdavalt sellised, et maa poolt põhimõtteliselt ligi ei saa, järelikult ka vastupidi, seega tuleb lõpuni võidelda. Loomi ei näe, linde küll, põhiliselt parte ja veel mingit pardilist, millist pole enne näinud, ega oska nime anda.

Pardiperekond.

Eemalt hakkab paistma punane maja ehk Kiidjärve vesiveski, mis ühtlasi tähendab finišisirget. Esimestena saime vette ja esimestena jõuame ka kohale. Matkajuht aitab meid kaldale. Üksteist kilomeetrit läbisime kahe ja poole tunniga, mis pidi tema sõnul olema väga hea aeg.
Veerand tunni pärast tulevad järgmised kanuulised. Kaks naist. Selgub, et neil oli korra ka kõik totaalselt valesti läinud, nagu alguses öeldi, st. käisid kummuli. Matkajuht ütles, et kui kanuu on triiki vett täis, kaalub see umbes kaks tonni ja vett tuleb hakata välja valama kanuud pikkamööda külje peale kallutades. Ei tea, mis neil seal täpselt juhtus, aga kohal nad on.
Ja ülla-ülla, kolmandatena jõuavad minu omad. Miskipärast arvasin, et neil läheb kauem. Ma ju enne paatidega sõitnud. Kui meil läks kõik hästi, riided kuivanud ja märg pole mujalt kui talla alt, sest ettenägelikult sai tossud plätude vastu vahetatud, siis neil nii hästi ei läinud. Täpsemalt põrutasid sellise hooga vastu kivi, et lendasid istmete pealt kanuu põhja ja Jane sai jalale sinika. Lisaks märjad riided, aga pole hullu, sest kuivad on kaasas ja ilm ka soe.

Finiš Kiidjärve vesiveski juures.

Minu omad kah õnnelikult kohal.

Tehtud.

Jätame matkajuhi ülejäänuid ootama ja võtame suuna Värskasse, Õrsava järve äärde, kust ma kunagi jalgrattamatkal tähelepanematusest mööda sõitsin. Seal on mul broneeritud RMK metsamaja. Õhtu möödub saunas leili võtmisega, jaanipäeva paiku ise metsas tehtud kasevihaga vihtlemisega ja minu ammuse unistuse täitumisega ehk saunalavalt järve hüppamisega ja seda loomulikult korduvalt. Pärast grill. MILLINE PÄEV!!!
Muide leili võtmine käib koos nastikutega, kes elavad leiliruumi lava all. Kuulen sisinat kui lähen kerise alla tuld tegema. Mõtlen, et ei tea mis, aga hiljem näen. Alguses natuke ehmatab, pärast ei pööra tähelepanu. Temperatuuri saja kraadini jõudmisel, panevad nad seinaprao vahelt vehkat, aga hommikul on tagasi. Elutuppa õnneks ligipääs puudub. Pidin selle lihtsalt siia kirja panema, sest nastikutega leili võtta ei saa just iga päev.
Ja veel. Sain nüüd selle järve ääres asuvast Värska mineraalvee allikast, millest kunagi kirjutasin, vett ka juua. Kusjuures väga hea maitsega. Võtsin mitu pooleteiseliitrist pudelit kojugi kaasa.
Kanuumatkast kokkuvõtet tehes. Äge ja veelkord äge. Loodus on fantastiline ja mõjub võimsalt. Ahja jõgi ise oma liivakivipaljandite, kõrgete kallaste, kärestike ja veealuse taimestikuga on vaatamisväärsus omaette.
Tehnilise poole pealt arvasin enne, et "tööd" tuleb vähem teha ja ringi vahtida on rohkem aega, aga eksisin. Kogu aeg on vaja mõlatada, et kurssi hoida. Samas ei olnud aeruga "siblimises" midagi rasket ehkki arvasin vastupidist. Eksisin taas. Ka pildistada eriti ei saanud, sest sätid telefoni valmis ja juba on kanuu jõega risti, ees kivid või üle jõe langenud puud, vee all seis samasugune. Algajate värk noh. Kuid nagu eespool näha, õnnestus kamba peale siiski mõned fotod teha. Selleks tuli paarilisele hüüda, et sõua nüüd tähelepanelikult, teen pilti või võtan lonksu juua. Teine võimalus oli mõnes rahulikumas kohas kaldasse rammida.
Ühesõnaga, asi läks kümnesse. Kõik jäid matkaga ülirahule, olid veel paar päeva hiljemgi väga elevil ja nõuavad järgmisel aastal uut. Siis vaataks juba Võhandu jõe poole.
matkajuht.ee

Tegemist ei olnud küll jalgrattamatkaga, aga väike vaheldus on minu puhul ainult teretulnud. Olgu öeldud, et matkame tegelikult rohkemgi. Autoga, RMK radadel jalgsi, kalavetel jne. (näiteks sel sügisel kui puudel lehed värviliseks lähevad, tahame Viljandi järvele ringi peale teha), aga kõigest ei viitsi ja pole ka mõtet kirjutada.