pühapäev, 12. november 2023

                                                  

                Rattaga ümber Rapla.

                      Rattatee nr. 161


Kalendri järgi algas eile sügis ja kolme kuu pärast on juba jõuluõhtu. Kui kevadel ei tahtnud soe kuidagi tulla, siis nüüd püsib see uskumatult kaua Eestimaal. Ilm on suisa suvine, temperatuur püsib päevasel ajal stabiilselt üle kahekümne kraadi. Seda tuleb ära kasutada ja nii sünnibki otsus peale maitsvat (loe rasvast) lõunasööki, et aitab kõhu kasvatamisest (loe läpakaga diivanil vedelemisest) ja tuleb liigutada. Kas nüüd või mitte kunagi. 
Lasen rattarehvidesse lufti juurde. Kaasa võtan kaks liitrit vett, koerapeleti, telefoni ja rohkem mitte midagi ning tuld. Kõigepealt pean ametliku rattateeni väntama ja see on tänu kõvale vastutuulele energiat nõudev (loe kaloreid põletav). Lähim asula on selleks Ira küla. Sealt edasi Kuusiku poole. Kui küla juba selja taha on jäänud, selgub, et ametlik rattatee läheb sealsest mõisapargist läbi. Kohe alguses panin ämbrisse. No pole hullu. Edasi Raikküla poole ja järgmine ei lase ennast kaua oodata. Nimelt märkan, et tee on kuidagi kahtlaselt sirge. Nutikontroll ja valesti ongi. Olen vanal Virtsu raudteetammil ja see soovitud kohta välja ei vii. See teeots, millest mööda sõitsin oli rattateemärgitu ja nii pean umbes pool km. tagasi minema. Natuke piinlik on ka, sest olen noorena siinkandis üsna palju igasuguste mootoriga kaherattalistega ringi paarutanud, aga nagu selgub, ei mäleta s....i. 
Nüüd algab väga halb lõik kruusateed, sest eile sadas kõvasti vihma, lisaks suured lahtised kivid. Õudne, aga lõpuks saan altpoolt kergelt sopasena, millega ei arvestanud, siiski asfaldile välja. Edasi on lihtne. Põlmasse ja seejärel üle värskelt valminud Rail Baltica raudteeviadukti taganttuulega Kehtnasse. Super.


 
Viadukti otsas. Kahjuks pole siit kauneid Lõuna-Eesti vaateid loota.

Seejärel teen uuele Hepa bensiinijaamale pulli pärast ringi peale. Polegi siia enne sattunud. Sisse ei hakka minema, sest rattale pole ju bensiini vaja.😁 Edasi liigun juba Keava poole, vasakul kuuskede rivi. Peale just nimetatud asulat tuleb siinkandis võõrale ootamatuna ja sealt nime saanud selline pinnavorm nagu mäed. Täitsa vahva on siin pedaalida. Kohe peale mägede lõppu kasvab üks märgiline puu. Nimelt tulin lapsena selle alla kunagi rallit vaatama. Selles polekski ju midagi erilist, aga... Ma tulin siia mopeediga, öösel, talvel (-25 kraadiga), üksi. Siis ei olnud mobiile. Mäletan, et tahtsin teksadega tulla, aga ema soovitas mingeid talvekindlamaid pükse. Jumal tänatud, et kuulda võtsin. Ma oleksin ära külmunud, sest poole pealt minema minna ei saanud. Tee on ju teatavasti kiiruskatse ajal kinni. Ime, et pärast mopeed sellise külmaga üldse käima läks, aga koju ma hommikul kell kuus jõudsin. Meelde on jäänud, et neli tundi hiljem vatiteki all põlvi katsudes, olid need endiselt jäised. Õnneks mingit püsivat tervisekahjustust ei saanud. Täitsa lollakas ikka. 
Järgmisena läbin Ingliste, kuhu rattatee silt näitas. Edasi enam märke ei märka ja Rapla-Juuru teeni jõudes näen viita, mis viitab, et hoopis Hõredalt oleksin pidanud siia liikuma. Hmm? Ilmselt kellegi kuri käsi on tegutsenud ja suuna Inglistel valeks keeranud. Vahet pole. Arvan, et tulingi huvitavamat maržruuti pidi. Nägin mõisa ja puha, kuigi tehelikult on Hõredal ka mõis. Ühesõnaga olen jälle õigel teel tagasi.  

Kuigi õues on täielik t-särgi ilm, näitab loodus peo peatset läbi saamist.

Mingid rohkem kui poolemeetrise läbimõõduga seened tee ääres.

Täitsa suvi ju alles.

Keava mäed.

Ennast jätan seekord varjudena piltidele.

See ongi "rallipuu".

Ingliste mõis.

Edasi Maidla. Jälle minu jaoks mitte niisama koht, sest olen siinses mõisas paar-kolm aastat töötanud ja vahelduva eduga ka elanud. 
Nõmme kõrtsi juurest keeran karjääre läbivale teele. Uskumatu, aga rattarada läheb neist läbi. Peagi jõuan nende kohtade lähedale, kust tõmbasin lapsena välja oma esimesed kalad. Täpsemalt Keila jõe äärde. Ka siin käisin mopeediga. Tänapäeval enam jõele ligi ei saa, sest selle kaldad on võssa kasvanud. Tõestatud, sest mõni aasta tagasi proovisin lapsepõlve meenutada ja ei õnnestunud.
Peagi jõuan Krusensterni mõisani. Seejärel mööda alleed Hagudisse.

Maidla mõis.

Seda maržruutipidi pedaalin.

Nn. Maidla auk ehk maanteeäärne Keila jõgi, kus imeharva ei 
ole ühtegi kalastajat. Tean, et suuri saake siit ei saada, lihtsalt 
hästi ligipääsetav ajaviitmiskoht. 

Selle võsa taga voolab ligipääsmatu Keila jõgi.

ä
Krusensterni mõis.

Võtan suuna Seli-Koigi poole ja ütlen "tere tulemast" vastutuulele. Säärelihased hakkavad valutama ja peavad vist streigiplaane, aga mul aega küll, panen ratta kergema käigu peale ja mõjub hästi. Lisaks keeran peagi Oelast lõunasse ning endine vastutuul puhub nüüd küljelt ehk läheb kergemaks. Sõidan Kodilast mööda, seejärel ristun Varbola teega ja olengi Iira külas tagasi. Tehtud. Nüüd tuleb ainult allatuult Raplasse "purjetada". Peale viite olen kohal. Uskumatu poole päevaga olen rattakompuutrile ette saanud 84,4 km. Raja enda ametlik pikkus on 68 km.
Selleks aastaks on matkamistega kõik. Elan talve üle ja vaatan mis edasi saab, kui saab. Olen ju nüüdseks tegelenud sellega juba kümme aastat. Ehh, aeg läheb vananedes aina kiiremini.

Pole paha.

Tohohh! Valmistuvad sõjaks? Tankitõrje? Olen siin ennegi
sõitnud, aga varem pole tähele pannud.

Kuusiku lennuväli.

Raplas tagasi.👍



Teen seekord siia ka hooaja kokkuvõtte, siis omal kunagi hea meenutada, kus käidud ja mida tehtud. 
Kohe alguses pean muidugi mainima, et igal talvel teen suveks suuri plaane, aga kui kauaoodatud aastaaeg kätte jõuab, siis... Kogu asja taga on tegelikult ainult üks asi ja see on laiskus ja veelkord laiskus. Noh eks muidugi peab ju tööl käima ja oma majapidamises ei saa asju kunagi valmis. Saad ühest nurgast korda, hakkad teisest jälle pihta. Siiski takkajärgi pilte vaadates selgub, et asi nüüd kõige nutusem ka polnud:

Sai kalal käidud ja peale pikka talve kevadist päikesetõusu nauditud

Sattusime ka Viitna loodusõpperajale, ehk kolme järve teele.

Rabavaateid vaatasime Ingatsi õpperajal ja Kuresoo vaatetornis.

Traditsiooniliselt veetsime nädalalõpu ka Matsirannas.
Pildil on esmakordselt näha ka meie kolmas, neljakohaline telk,
mis on pärit umbes sajandivahetusest, aga siiani täiesti ilmastikukindel. 

Jane kiikus ja mõnules seal niimoodi päikeseloojanguni.

Sellesamani.

Vahepeal saime Silveriga jälle kalale.😀👍

Käisime ära taasavatud Tolkuse rabateel ja Rannametsa vaatetornis.
See koht mulle isiklikult ei meeldinud, sest valitses totaalne ülerahvastatus.

Loosalu rabas oli tunduvalt rahulikum.

Elus esimest korda käisime Kassinurme linnusel.
Leiab veel kohti, mida külastada.

Elus esimest korda käisime Soontagana maalinnas.

Loomulikult toimus traditsiooniliselt ka Hiiu Lest 2023.😀
Seekord eriti turvalises keskkonnas ehk NATO sõjalaeva valvsa pilgu all.

Kindlasti ei jäänud suures lestapüügituhinas ka 
Hiiumaa loodus tähelepanuta.

Lisaks tõi Janele jõuluvana😊Retrobesti vip piletid kahele, kuhu ta töökaaslasega läks, õigemini mina kohale viisin ja ka ära tõin. Jäädi ülirahule ja läheb kindlalt kordamisele. 
Lisaks väisasime mõnda laata ja käisime ära ka Haapsalu toidutänaval, sest mul oli kindel soov saada šašlõkki just nimelt nende käest, kelle rahvusroog see on ehk siis mägede poegadelt. Sain ka ja oli hea küll, aga ootused olid suuremad. Mõned korrad saime Silveriga ka paadi vette. Näiteks Suurel- Emajõel kihutasime esmakordselt (jälle) Pede jõe suudmeni. Kalasaakidest millestki märkimisväärsest rääkida pole, tavaline aasta. Koju tõime muuhulgas hunniku kevadisi vimbasid, suviseid hauge ja sügisesi lestasid. Kindlasti oli midagi veel, mis momendil ei meenu. Naisperel oli muidugi oma programm, mis sisaldas muuhulgas kontserte, spaa külastust ja rannamõnusid. Nonii, see tuli justkui mingi ankeet nüüd. 

Kuna ma seda matkahooaega alustasin pildiga toredatest  
töökaaslastest, siis samamoodi võiks ka lõpetada.

                                                        Selleks aastaks on otsad koos.

laupäev, 4. november 2023

             Lühipuhkus Lõuna-Eestis.



Käes on november. Minu jaoks aasta kõige vastikum kuu. Mõnusalt soe aeg on möödas ja rõvedalt külm ees. Sopp ja pimedus. Jälle peab ennast mitu korda päevas riietesse toppima jne. Ühesõnaga on tubane nädalavahetus, sest õues sajab vihma ja puhub vali tuul. Seega, olles maja soojaks kütnud, kõhu omatehtud lasanjet täis söönud ning mugavalt ülakorruse diivaninurka sisse seadnud, otsustasin kirjutada siia ühe suvise retke. Siis on talvel hea vaadata/meenutada. Nimelt on mul pojaga traditsioon (mis eelmisel aastal küll põua tõttu ära jäi) käia augusti lõpus erinevates kohtades Lõuna-Eestis kalal ja kukeseeni korjamas.
Egas midagi, võtsin neli viimast puhkusepäeva välja ja tuld. Tavaliselt on retke kestvus selline, et ühel päeval läheme, teisel oleme ja kolmandal tuleme. Seekord on kindel plaan ainult esimeseks õhtuks/ööks, kuhu minna. Edasi vaatame saagi pealt, kas jääme või liigume. Kuna tegemist on natuke suuremat sorti ettevõtmisega, siis loomulikult võtame kaasa "raskerelvastuse" ehk paadi ja mootorid. 

Minek meie moodi.

Esimene peatus on Viljandis, kust ostame kaladele sööta. Siin oli plaan "Objekti" nimelises kiirtoidukohas ka endil kõhtu täita, aga kellaaeg näitab juhuslikult keskpäeva ja näljaseid on ümber putka oma pala ootamas nii palju, et sõidame hoopis teelt natuke kõrvale jäävasse "Metsarõõmu toidutarre". Olen seal kunagi korra käinud ja nüüd selgub, et hiilgeaegadest on alles riismed. Söök iseenesest on aga täitsa hea. 

"Metsarõõmu toidutare".

Ma saan aru, et iga toitlustuskoht, peab ka 
pildilolevat teenust võimaldama kasutada, 
aga sellega ma küll nõus ei ole.

Järgmine peatus on Mustlas, sest mõned asjad tulid tee peal meelde, mis Viljandis ostmata jäid. Seejärel juba Võrru, kus on kohustuslik käik õe juurde. Umbes pooleteisetunnine kohvi/jutupaus ja peagi oleme järve ääres kohal. Siin on ees sakslased kahe matkabussiga, aga pink-laud näib tühi olevat. Küsin, kas on free? On. Jess. Kuna läheneb vihmapilv, siis esimese asjana ei hakka me laagrit kokku panema, vaid siirdume metsa eesmärgiga saada ämbrisse võimalikult palju kukeseeni ja peagi meie rõõmuks sinna ka esimesed potsatavad. Seda enam teeb heameelt, et nii nagu teiste seentegagi, peab kohti teadma. Meie tulime siia lambist, aga seekord joppas. Muide siin lõunas öeldakse hoopis kikkaseened.

Täitsa olemas.

Esimene eesmärk, saada ämbritäis kukeseeni, hakkab täituma.

Aga kell on juba palju ja järve peale kalale ka ju vaja jõuda ning ega laagritki taha pimedas kokku panna, lisaks veel süüa teha. Ikkagi augusti lõpp juba ja päevad pole enam suviseselt pikad, mida ei saa öelda ilma kohta, sest külm see nüüd küll ei ole. Kui, siis natuke hoovihmane. 
Niisiis telk kokku, magamisasjad sisse ja veele. Täna õhtul püüame spinningutega ja eesmärgiks on haugid ja ahvenad. Siinkohal pean jälle täpsustana, et lõunas öeldakse haugi asemel havi.  
Landi loopimine käib täie hooga ja äkki poisil suuremat sorti kala taga, mis vahetult enne paati (ja kahva) ära läheb ja seda veel koos vobleriga, mis siinsetele kupuvahtidele vägagi isuäratav oli. Oi kurja. Piip-piip-piip. Arvatavasti andis sõlm järgi. Vehkat teinud haug küll väga suur polnud (nägime ära). Umbes kahekilone, aga Silveri elukala oli küll. Kahju, et nii läks, aga tal elu ees, küll tulevad suuremad ka. Eks see kalapüük ongi selline asi, et kui kõik oleks väga lihtne, oleks veekogud juba ammu tühjaks püütud. Suurematel isenditel ongi ju suurem jõud ja kalale peab ka pääsemisvõimalus jääma. Poiss õnneks sellest väga traagikat ei tee (vähemalt näiliselt), ainult landist on kahju. Sellega tänane kalapüük ka lõppeb. Paadist käis läbi seitse haugi ja null ahvenat. Kaldale, õhtusöök ja tuttu. 

Järvest pilte kah.

Vägisi kisub hilissuveks.

Nii see püük käib.

Hakkab hämarduma ja varsti tuleb võtta suund laagrisse.

See pilt on juba kaldalt tehtud.

Vahelduseks näitan, milliseid küüslauke kasvatan.
Söögi valmistamiseks võtan alati kaasa.

Hommik. Sakslased kahe bussiga olid eile meie laagrisse saabumise ajaks lahkunud, aga kolmas asemele tulnud. Ju siis nendega koos polnud. Ja nüüd läksid ka nemad nii, et isegi välja ei tulnud. 
Peale hommikusööki algab päev taas seenelkäiguga ja annab eilsest tunduvalt suurema saagi ehk meile piisab. Saab teha kastet koos haugikotlettide ja värske kartuliga ning saab ka talveks mitu portsu sügavkülma panna. Kodumaakonnast leiab ju teisi seeni veel, mida lisaks korjata. Alles hiljuti tegin võiseentest salatit.
Vahepeal käime ära kohalikus poes, sest Silver ütles, et tal oli siin haugidega eile õhtul põnev ja tahaks seda täna korrata. Lisaks on koht imeilus ja ka ilm soosib. Laager ju ka juba koos ja paat vees. Nõus. Jääme siia, mul vahet pole. 
Edasi püüame õngedega lepiskalu, sest päeval mõõdus haugid (min. 45 cm.) tavaliselt lanti ei haara. Igav juba ei hakka sest neid tuleb hulgi. Särjed, roosärjed, latikalipsud ja ahvenatatid. Loobime kõik tagasi, sest koju jõudes hingame kergendatult, et need järve jäid. Mõned suuremad isendid veedavad küll natuke pikemalt aega kuival maal, aga mõistus võidab ja seekord piisab meile haugidest küll.
Õngitsemise vahel käib poiss ka korduvalt ujumas, sest vesi on loomulikult soe, aga minu jaoks on see aasta-aastalt aina märjem. Võiks ju suvelõpusulpsu teha, aga ei taha, sest õues palav enam pole. See suvi olengi vist ainult neli korda ujumas käinud. Kolm higimahaloputamist ja üks puugiuputamine. Ei tea, mis minuga toimub? Vanusega kaasaskäiv eripära. Noorena olin igal võimalusel vees. Olgu siinkohal öeldud, et ka toidueelistused on muutunud. Asju, mida olen terve elu tarbinud, ei taha enam ja vastupidi, nii mõnigi värk, millest enne ükskõikselt möödusin, seda enam ei tee.

Kohe kaob vee alla.

Ja õnneks sinna ei jää.

Õhtupoolik on kätte jõudnud ja käes on aeg siirduda haugijahile. Vahepeal on tulnud paar intensiivset hoovihma ja võtame vastavad riided järvele kaasa, aga meil veab ja õhtu on kuiv. Eemal müristab küll kurjakuulutavalt ja see on halb, sest seda kardavad mõned inimesed, enamus loomad ja kahjuks ka suuremad kalad. Ja nii ongi. Võtte on harvem kui eile. Samas loodus on imeline. Lõuna-Eesti. Veel on suvi. Puhkus (mini) jne. Hüper-Super.
Kahjuks pressib pimedus peale ja on aeg taas laagrisse naasta. Siia on saabunud poolakad matkabussiga. Meie aga vaatame, mida söögiks vaaritada ja siis juba telki. Homme sõidame koju, kuigi tahaks siin veel olla
Veel pilte.







No kala saame ikka ka.

Hommikul on ilm jätkuvalt normaalne (loe soe ja kuiv). Silver ütleb, et mingi suur loom jooksis öösel ümber laagri ja selle tõestuseks näitab tõesti suuri käpajälgi. No jooksis, siis jooksis. Mina ei tea midagi. Pigem selgub, et see mullamutt, kes siin elutseb ja kõik maa segi on kaevanud, oleks öösel peaaegu telki roninud. Egas midagi. Kala me täna enam ei püüa. Pakime laagri kokku, käeviibe poolakatele ja minek. 

Kuradi mutt. Ime, et telki ära ei lõhkunud.

Seekord jäid linask ja koger tabamata, aga neid siin ju vähe ka.

Tagasiteel reaalsusesse.

Võrus teeme põgusa A1M külastuse ja seejärel peame Viljandis minnes ära jäänud lõuna "Objekti" pakutavate burkside näol. Õhtuks oleme väsinutena, kuid ülimalt rahulolevatena kodus tagasi. Siiski ei mingit looderdamist. Silver peseb käru ja paati ning tühjendab autot. Mina tegelen kalade fileerimise ja seente puhastamisega.  

Kokkuvõtteks oleme mõlemad ülirahul, ja Silver pakub, et kuna kala ja seeni oli, võiks sellest välja kujuneda järjekordne traditsioon. Miks mitte. Olen päri. Lisaks ei teki mulle suvisest Lõuna-Eestist  iialgi küllastust. Ka seekord, kuigi mööndustega juba lehtede värvi osas. Ilm soosis. Väiksemaid sahmakaid küll tuli, aga nagu ütlesin, soosis. Inimesed võtavad suvest viimast ja käivad ujumas, kuigi palavust enam pole.
Haugidega kohtusime tosinal korral. Koju tõime kaks suuremat. Olen siin vist juba enne ka maininud, et käime kalal mitte niivõrd saagi, vaid käimise enda pärast, et saaks teise keskkonda. See ongi tõeline puhkus.
Nüüdseks on kalad fileeritud ja homme, puhkuse viimase päeva lõunaks teen kotlette. Praegu kõik.

Eestimaa järvest püütud haugidest kotletid koos 
Eestimaa metsast korjatud kukeseentekastmega.
Juurde veel oma aiast võetud värsked kartulid, 
ja oma kasvuhoonest toodud tomatid ja kurgid.
Vot see on tõeline gurmee, mis paneb meie
kalaretkele väärika punkti.



Ahjaa. Hoiatuseks kõigile. Kui peale kalalt naasmist järgmisel hommikul üles ärkasin, siis tundsin, et parem reis on soojem kui vasak. Teki alt välja saades nägin, et sinna oli tekkinud punane ja hullult paistes, kuidas nüüd öelda, umbes 30 x 30 cm. läbimõõduga laik. Alguses mõtlesin, et ju metsas mõni mürgine putukas hammustas, aga hammustuskohta nagu polnud. Igaks juhuks näitasin jalga naabrinaisele, kes on arst ja tema suunas mind kohe vereproovi andma, ning tulemus... PUUKBORRELIOOS!!! Niisiis ei pääsenudki puhtalt. Peiteaeg ei olnud mitte kolm nädalat nagu netist lugesin, vaid ligi kolm kuud. Vot nii. Kui "SeebiJüriga" Setomaal sel teemal rääkisime, et ta on selle kohutava haiguse läbi põdenud ja uuesti käima õppinud, olin mina juba nakatunud. Omal mingeid muid sümptomeid peale paistes reie välja ei löönud ja ka see hakkas vaikselt normaalseks minema, aga naabrinaine ütles, et pean kahenädalase antibiootikumikuuri ikkagi läbi tegema, sest muidu olen varsti tema juures järgmise paistes jäsemega tagasi. Nii tegingi ja juhtum on lõpetatud. Hiiumaalt ei pääsenud küll puhtalt, aga õnneks kergelt. Huhh. Vedas.