Rattaga ümber Rapla.
Rattatee nr. 161
Kalendri järgi algas eile sügis ja kolme kuu pärast on juba jõuluõhtu. Kui kevadel ei tahtnud soe kuidagi tulla, siis nüüd püsib see uskumatult kaua Eestimaal. Ilm on suisa suvine, temperatuur püsib päevasel ajal stabiilselt üle kahekümne kraadi. Seda tuleb ära kasutada ja nii sünnibki otsus peale maitsvat (loe rasvast) lõunasööki, et aitab kõhu kasvatamisest (loe läpakaga diivanil vedelemisest) ja tuleb liigutada. Kas nüüd või mitte kunagi.
Lasen rattarehvidesse lufti juurde. Kaasa võtan kaks liitrit vett, koerapeleti, telefoni ja rohkem mitte midagi ning tuld. Kõigepealt pean ametliku rattateeni väntama ja see on tänu kõvale vastutuulele energiat nõudev (loe kaloreid põletav). Lähim asula on selleks Ira küla. Sealt edasi Kuusiku poole. Kui küla juba selja taha on jäänud, selgub, et ametlik rattatee läheb sealsest mõisapargist läbi. Kohe alguses panin ämbrisse. No pole hullu. Edasi Raikküla poole ja järgmine ei lase ennast kaua oodata. Nimelt märkan, et tee on kuidagi kahtlaselt sirge. Nutikontroll ja valesti ongi. Olen vanal Virtsu raudteetammil ja see soovitud kohta välja ei vii. See teeots, millest mööda sõitsin oli rattateemärgitu ja nii pean umbes pool km. tagasi minema. Natuke piinlik on ka, sest olen noorena siinkandis üsna palju igasuguste mootoriga kaherattalistega ringi paarutanud, aga nagu selgub, ei mäleta s....i.
Nüüd algab väga halb lõik kruusateed, sest eile sadas kõvasti vihma, lisaks suured lahtised kivid. Õudne, aga lõpuks saan altpoolt kergelt sopasena, millega ei arvestanud, siiski asfaldile välja. Edasi on lihtne. Põlmasse ja seejärel üle värskelt valminud Rail Baltica raudteeviadukti taganttuulega Kehtnasse. Super.
Viadukti otsas. Kahjuks pole siit kauneid Lõuna-Eesti vaateid loota. |
Seejärel teen uuele Hepa bensiinijaamale pulli pärast ringi peale. Polegi siia enne sattunud. Sisse ei hakka minema, sest rattale pole ju bensiini vaja.😁 Edasi liigun juba Keava poole, vasakul kuuskede rivi. Peale just nimetatud asulat tuleb siinkandis võõrale ootamatuna ja sealt nime saanud selline pinnavorm nagu mäed. Täitsa vahva on siin pedaalida. Kohe peale mägede lõppu kasvab üks märgiline puu. Nimelt tulin lapsena selle alla kunagi rallit vaatama. Selles polekski ju midagi erilist, aga... Ma tulin siia mopeediga, öösel, talvel (-25 kraadiga), üksi. Siis ei olnud mobiile. Mäletan, et tahtsin teksadega tulla, aga ema soovitas mingeid talvekindlamaid pükse. Jumal tänatud, et kuulda võtsin. Ma oleksin ära külmunud, sest poole pealt minema minna ei saanud. Tee on ju teatavasti kiiruskatse ajal kinni. Ime, et pärast mopeed sellise külmaga üldse käima läks, aga koju ma hommikul kell kuus jõudsin. Meelde on jäänud, et neli tundi hiljem vatiteki all põlvi katsudes, olid need endiselt jäised. Õnneks mingit püsivat tervisekahjustust ei saanud. Täitsa lollakas ikka.
Järgmisena läbin Ingliste, kuhu rattatee silt näitas. Edasi enam märke ei märka ja Rapla-Juuru teeni jõudes näen viita, mis viitab, et hoopis Hõredalt oleksin pidanud siia liikuma. Hmm? Ilmselt kellegi kuri käsi on tegutsenud ja suuna Inglistel valeks keeranud. Vahet pole. Arvan, et tulingi huvitavamat maržruuti pidi. Nägin mõisa ja puha, kuigi tehelikult on Hõredal ka mõis. Ühesõnaga olen jälle õigel teel tagasi.
Ingliste mõis. |
Edasi Maidla. Jälle minu jaoks mitte niisama koht, sest olen siinses mõisas paar-kolm aastat töötanud ja vahelduva eduga ka elanud.
Nõmme kõrtsi juurest keeran karjääre läbivale teele. Uskumatu, aga rattarada läheb neist läbi. Peagi jõuan nende kohtade lähedale, kust tõmbasin lapsena välja oma esimesed kalad. Täpsemalt Keila jõe äärde. Ka siin käisin mopeediga. Tänapäeval enam jõele ligi ei saa, sest selle kaldad on võssa kasvanud. Tõestatud, sest mõni aasta tagasi proovisin lapsepõlve meenutada ja ei õnnestunud.
Peagi jõuan Krusensterni mõisani. Seejärel mööda alleed Hagudisse.
Nn. Maidla auk ehk maanteeäärne Keila jõgi, kus imeharva ei ole ühtegi kalastajat. Tean, et suuri saake siit ei saada, lihtsalt hästi ligipääsetav ajaviitmiskoht. |
ä
Võtan suuna Seli-Koigi poole ja ütlen "tere tulemast" vastutuulele. Säärelihased hakkavad valutama ja peavad vist streigiplaane, aga mul aega küll, panen ratta kergema käigu peale ja mõjub hästi. Lisaks keeran peagi Oelast lõunasse ning endine vastutuul puhub nüüd küljelt ehk läheb kergemaks. Sõidan Kodilast mööda, seejärel ristun Varbola teega ja olengi Iira külas tagasi. Tehtud. Nüüd tuleb ainult allatuult Raplasse "purjetada". Peale viite olen kohal. Uskumatu poole päevaga olen rattakompuutrile ette saanud 84,4 km. Raja enda ametlik pikkus on 68 km.
Krusensterni mõis. |
Võtan suuna Seli-Koigi poole ja ütlen "tere tulemast" vastutuulele. Säärelihased hakkavad valutama ja peavad vist streigiplaane, aga mul aega küll, panen ratta kergema käigu peale ja mõjub hästi. Lisaks keeran peagi Oelast lõunasse ning endine vastutuul puhub nüüd küljelt ehk läheb kergemaks. Sõidan Kodilast mööda, seejärel ristun Varbola teega ja olengi Iira külas tagasi. Tehtud. Nüüd tuleb ainult allatuult Raplasse "purjetada". Peale viite olen kohal. Uskumatu poole päevaga olen rattakompuutrile ette saanud 84,4 km. Raja enda ametlik pikkus on 68 km.
Selleks aastaks on matkamistega kõik. Elan talve üle ja vaatan mis edasi saab, kui saab. Olen ju nüüdseks tegelenud sellega juba kümme aastat. Ehh, aeg läheb vananedes aina kiiremini.
Teen seekord siia ka hooaja kokkuvõtte, siis omal kunagi hea meenutada, kus käidud ja mida tehtud.
Kohe alguses pean muidugi mainima, et igal talvel teen suveks suuri plaane, aga kui kauaoodatud aastaaeg kätte jõuab, siis... Kogu asja taga on tegelikult ainult üks asi ja see on laiskus ja veelkord laiskus. Noh eks muidugi peab ju tööl käima ja oma majapidamises ei saa asju kunagi valmis. Saad ühest nurgast korda, hakkad teisest jälle pihta. Siiski takkajärgi pilte vaadates selgub, et asi nüüd kõige nutusem ka polnud:
Traditsiooniliselt veetsime nädalalõpu ka Matsirannas. Pildil on esmakordselt näha ka meie kolmas, neljakohaline telk, mis on pärit umbes sajandivahetusest, aga siiani täiesti ilmastikukindel. |
Käisime ära taasavatud Tolkuse rabateel ja Rannametsa vaatetornis. See koht mulle isiklikult ei meeldinud, sest valitses totaalne ülerahvastatus. |
Loomulikult toimus traditsiooniliselt ka Hiiu Lest 2023.😀 Seekord eriti turvalises keskkonnas ehk NATO sõjalaeva valvsa pilgu all. |
Kindlasti ei jäänud suures lestapüügituhinas ka Hiiumaa loodus tähelepanuta. |
Lisaks tõi Janele jõuluvana😊Retrobesti vip piletid kahele, kuhu ta töökaaslasega läks, õigemini mina kohale viisin ja ka ära tõin. Jäädi ülirahule ja läheb kindlalt kordamisele.
Lisaks väisasime mõnda laata ja käisime ära ka Haapsalu toidutänaval, sest mul oli kindel soov saada šašlõkki just nimelt nende käest, kelle rahvusroog see on ehk siis mägede poegadelt. Sain ka ja oli hea küll, aga ootused olid suuremad. Mõned korrad saime Silveriga ka paadi vette. Näiteks Suurel- Emajõel kihutasime esmakordselt (jälle) Pede jõe suudmeni. Kalasaakidest millestki märkimisväärsest rääkida pole, tavaline aasta. Koju tõime muuhulgas hunniku kevadisi vimbasid, suviseid hauge ja sügisesi lestasid. Kindlasti oli midagi veel, mis momendil ei meenu. Naisperel oli muidugi oma programm, mis sisaldas muuhulgas kontserte, spaa külastust ja rannamõnusid. Nonii, see tuli justkui mingi ankeet nüüd.
Kuna ma seda matkahooaega alustasin pildiga toredatest töökaaslastest, siis samamoodi võiks ka lõpetada. |
Selleks aastaks on otsad koos.