Lühipuhkus Lõuna-Eestis.

Käes on november. Minu jaoks aasta kõige vastikum kuu. Mõnusalt soe aeg on möödas ja rõvedalt külm ees. Sopp ja pimedus. Jälle peab ennast mitu korda päevas riietesse toppima jne. Ühesõnaga on tubane nädalavahetus, sest õues sajab vihma ja puhub vali tuul. Seega, olles maja soojaks kütnud, kõhu omatehtud lasanjet täis söönud ning mugavalt ülakorruse diivaninurka sisse seadnud, otsustasin kirjutada siia ühe suvise retke. Siis on talvel hea vaadata/meenutada. Nimelt on mul pojaga traditsioon (mis eelmisel aastal küll põua tõttu ära jäi) käia augusti lõpus erinevates kohtades Lõuna-Eestis kalal ja kukeseeni korjamas.

Egas midagi, võtsin neli viimast puhkusepäeva välja ja tuld. Tavaliselt on retke kestvus selline, et ühel päeval läheme, teisel oleme ja kolmandal tuleme. Seekord on kindel plaan ainult esimeseks õhtuks/ööks, kuhu minna. Edasi vaatame saagi pealt, kas jääme või liigume. Kuna tegemist on natuke suuremat sorti ettevõtmisega, siis loomulikult võtame kaasa "raskerelvastuse" ehk paadi ja mootorid. 

Minek meie moodi.

Esimene peatus on Viljandis, kust ostame kaladele sööta. Siin oli plaan "Objekti" nimelises kiirtoidukohas ka endil kõhtu täita, aga kellaaeg näitab juhuslikult keskpäeva ja näljaseid on ümber putka oma pala ootamas nii palju, et sõidame hoopis teelt natuke kõrvale jäävasse "Metsarõõmu toidutarre". Olen seal kunagi korra käinud ja nüüd selgub, et hiilgeaegadest on alles riismed. Söök iseenesest on aga täitsa hea. 

"Metsarõõmu toidutare".

Ma saan aru, et iga toitlustuskoht, peab ka 
pildilolevat teenust võimaldama kasutada, 
aga sellega ma küll nõus ei ole.

Järgmine peatus on Mustlas, sest mõned asjad tulid tee peal meelde, mis Viljandis ostmata jäid. Seejärel juba Võrru, kus on kohustuslik käik õe juurde. Umbes pooleteisetunnine kohvi/jutupaus ja peagi oleme järve ääres kohal. Siin on ees sakslased kahe matkabussiga, aga pink-laud näib tühi olevat. Küsin, kas on free? On. Jess. Kuna läheneb vihmapilv, siis esimese asjana ei hakka me laagrit kokku panema, vaid siirdume metsa eesmärgiga saada ämbrisse võimalikult palju kukeseeni ja peagi meie rõõmuks sinna ka esimesed potsatavad. Seda enam teeb heameelt, et nii nagu teiste seentegagi, peab kohti teadma. Meie tulime siia lambist, aga seekord joppas. Muide siin lõunas öeldakse hoopis kikkaseened.

Täitsa olemas.

Esimene eesmärk, saada ämbritäis kukeseeni, hakkab täituma.

Aga kell on juba palju ja järve peale kalale ka ju vaja jõuda ning ega laagritki taha pimedas kokku panna, lisaks veel süüa teha. Ikkagi augusti lõpp juba ja päevad pole enam suviseselt pikad, mida ei saa öelda ilma kohta, sest külm see nüüd küll ei ole. Kui, siis natuke hoovihmane. 

Niisiis telk kokku, magamisasjad sisse ja veele. Täna õhtul püüame spinningutega ja eesmärgiks on haugid ja ahvenad. Siinkohal pean jälle täpsustana, et lõunas öeldakse haugi asemel havi.  

Landi loopimine käib täie hooga ja äkki poisil suuremat sorti kala taga, mis vahetult enne paati (ja kahva) ära läheb ja seda veel koos vobleriga, mis siinsetele kupuvahtidele vägagi isuäratav oli. Oi kurja. Piip-piip-piip. Arvatavasti andis sõlm järgi. Vehkat teinud haug küll väga suur polnud (nägime ära). Umbes kahekilone, aga Silveri elukala oli küll. Kahju, et nii läks, aga tal elu ees, küll tulevad suuremad ka. Eks see kalapüük ongi selline asi, et kui kõik oleks väga lihtne, oleks veekogud juba ammu tühjaks püütud. Suurematel isenditel ongi ju suurem jõud ja kalale peab ka pääsemisvõimalus jääma. Poiss õnneks sellest väga traagikat ei tee (vähemalt näiliselt), ainult landist on kahju. Sellega tänane kalapüük ka lõppeb. Paadist käis läbi seitse haugi ja null ahvenat. Kaldale, õhtusöök ja tuttu. 

Järvest pilte kah.

Vägisi kisub hilissuveks.

Nii see püük käib.

Hakkab hämarduma ja varsti tuleb võtta suund laagrisse.

See pilt on juba kaldalt tehtud.

Vahelduseks näitan, milliseid küüslauke kasvatan.
Söögi valmistamiseks võtan alati kaasa.

Hommik. Sakslased kahe bussiga olid eile meie laagrisse saabumise ajaks lahkunud, aga kolmas asemele tulnud. Ju siis nendega koos polnud. Ja nüüd läksid ka nemad nii, et isegi välja ei tulnud. 

Peale hommikusööki algab päev taas seenelkäiguga ja annab eilsest tunduvalt suurema saagi ehk meile piisab. Saab teha kastet koos haugikotlettide ja värske kartuliga ning saab ka talveks mitu portsu sügavkülma panna. Kodumaakonnast leiab ju teisi seeni veel, mida lisaks korjata. Alles hiljuti tegin võiseentest salatit.

Vahepeal käime ära kohalikus poes, sest Silver ütles, et tal oli siin haugidega eile õhtul põnev ja tahaks seda täna korrata. Lisaks on koht imeilus ja ka ilm soosib. Laager ju ka juba koos ja paat vees. Nõus. Jääme siia, mul vahet pole. 

Edasi püüame õngedega lepiskalu, sest päeval mõõdus haugid (min. 45 cm.) tavaliselt lanti ei haara. Igav juba ei hakka sest neid tuleb hulgi. Särjed, roosärjed, latikalipsud ja ahvenatatid. Loobime kõik tagasi, sest koju jõudes hingame kergendatult, et need järve jäid. Mõned suuremad isendid veedavad küll natuke pikemalt aega kuival maal, aga mõistus võidab ja seekord piisab meile haugidest küll.

Õngitsemise vahel käib poiss ka korduvalt ujumas, sest vesi on loomulikult soe, aga minu jaoks on see aasta-aastalt aina märjem. Võiks ju suvelõpusulpsu teha, aga ei taha, sest õues palav enam pole. See suvi olengi vist ainult neli korda ujumas käinud. Kolm higimahaloputamist ja üks puugiuputamine. Ei tea, mis minuga toimub? Vanusega kaasaskäiv eripära. Noorena olin igal võimalusel vees. Olgu siinkohal öeldud, et ka toidueelistused on muutunud. Asju, mida olen terve elu tarbinud, ei taha enam ja vastupidi, nii mõnigi värk, millest enne ükskõikselt möödusin, seda enam ei tee.

Kohe kaob vee alla.

Ja õnneks sinna ei jää.

Õhtupoolik on kätte jõudnud ja käes on aeg siirduda haugijahile. Vahepeal on tulnud paar intensiivset hoovihma ja võtame vastavad riided järvele kaasa, aga meil veab ja õhtu on kuiv. Eemal müristab küll kurjakuulutavalt ja see on halb, sest seda kardavad mõned inimesed, enamus loomad ja kahjuks ka suuremad kalad. Ja nii ongi. Võtte on harvem kui eile. Samas loodus on imeline. Lõuna-Eesti. Veel on suvi. Puhkus (mini) jne. Hüper-Super.

Kahjuks pressib pimedus peale ja on aeg taas laagrisse naasta. Siia on saabunud poolakad matkabussiga. Meie aga vaatame, mida söögiks vaaritada ja siis juba telki. Homme sõidame koju, kuigi tahaks siin veel olla

Veel pilte.

No kala saame ikka ka.

Hommikul on ilm jätkuvalt normaalne (loe soe ja kuiv). Silver ütleb, et mingi suur loom jooksis öösel ümber laagri ja selle tõestuseks näitab tõesti suuri käpajälgi. No jooksis, siis jooksis. Mina ei tea midagi. Pigem selgub, et see mullamutt, kes siin elutseb ja kõik maa segi on kaevanud, oleks öösel peaaegu telki roninud. Egas midagi. Kala me täna enam ei püüa. Pakime laagri kokku, käeviibe poolakatele ja minek. 

Kuradi mutt. Ime, et telki ära ei lõhkunud.

Seekord jäid linask ja koger tabamata, aga neid siin ju vähe ka.

Tagasiteel reaalsusesse.

Võrus teeme põgusa A1M külastuse ja seejärel peame Viljandis minnes ära jäänud lõuna "Objekti" pakutavate burkside näol. Õhtuks oleme väsinutena, kuid ülimalt rahulolevatena kodus tagasi. Siiski ei mingit looderdamist. Silver peseb käru ja paati ning tühjendab autot. Mina tegelen kalade fileerimise ja seente puhastamisega.  

Kokkuvõtteks oleme mõlemad ülirahul, ja Silver pakub, et kuna kala ja seeni oli, võiks sellest välja kujuneda järjekordne traditsioon. Miks mitte. Olen päri. Lisaks ei teki mulle suvisest Lõuna-Eestist  iialgi küllastust. Ka seekord, kuigi mööndustega juba lehtede värvi osas. Ilm soosis. Väiksemaid sahmakaid küll tuli, aga nagu ütlesin, soosis. Inimesed võtavad suvest viimast ja käivad ujumas, kuigi palavust enam pole.

Haugidega kohtusime tosinal korral. Koju tõime kaks suuremat. Olen siin vist juba enne ka maininud, et käime kalal mitte niivõrd saagi, vaid käimise enda pärast, et saaks teise keskkonda. See ongi tõeline puhkus.

Nüüdseks on kalad fileeritud ja homme, puhkuse viimase päeva lõunaks teen kotlette. Praegu kõik.

Eestimaa järvest püütud haugidest kotletid koos 
Eestimaa metsast korjatud kukeseentekastmega.
Juurde veel oma aiast võetud värsked kartulid, 
ja oma kasvuhoonest toodud tomatid ja kurgid.
Vot see on tõeline gurmee, mis paneb meie
kalaretkele väärika punkti.

Ahjaa. Hoiatuseks kõigile. Kui peale kalalt naasmist järgmisel hommikul üles ärkasin, siis tundsin, et parem reis on soojem kui vasak. Teki alt välja saades nägin, et sinna oli tekkinud punane ja hullult paistes, kuidas nüüd öelda, umbes 30 x 30 cm. läbimõõduga laik. Alguses mõtlesin, et ju metsas mõni mürgine putukas hammustas, aga hammustuskohta nagu polnud. Igaks juhuks näitasin jalga naabrinaisele, kes on arst ja tema suunas mind kohe vereproovi andma, ning tulemus... PUUKBORRELIOOS!!! Niisiis ei pääsenudki puhtalt. Peiteaeg ei olnud mitte kolm nädalat nagu netist lugesin, vaid ligi kolm kuud. Vot nii. Kui "SeebiJüriga" Setomaal sel teemal rääkisime, et ta on selle kohutava haiguse läbi põdenud ja uuesti käima õppinud, olin mina juba nakatunud. Omal mingeid muid sümptomeid peale paistes reie välja ei löönud ja ka see hakkas vaikselt normaalseks minema, aga naabrinaine ütles, et pean kahenädalase antibiootikumikuuri ikkagi läbi tegema, sest muidu olen varsti tema juures järgmise paistes jäsemega tagasi. Nii tegingi ja juhtum on lõpetatud. Hiiumaalt ei pääsenud küll puhtalt, aga õnneks kergelt. Huhh. Vedas.