Kahekesi Kihnus.

Oleme küll kunagi perega sellel saarel käinud, millest mina ei mäleta muud kui seda, et tagasiteel oli Kihnu Virve praami peal. Alguses pakkusin küll välja Prangli saare külastamise, aga Jane ütles, et läheme Kihnu ja seda just eelpool mainitud põhjusel. Ok. Asi sai otsustatud ja kalli kaasa puhkuse teisel päeval stardime. Ilm on selline nagu see oleks võinud olla Lõuna- Eesti matkal. Sooja napp 20 kraadi ja vahelduv pilvisus. Peagi Munalaiu sadamas. Taas, sest olime siin ju kuu aega tagasi kajakkidega.                          Kui kodus sõidugraafikut vaatasin, tuli mulle üllatusena, et kuidas praam saarele nii kaua sõidab, siis nüüd saabub selgus. Nimelt ei sõida see sinna otse nagu mujal, vaid S- tähe kujuliselt. Meri tükati madal noh.

"Kihnu Virvega" läheme.

Kohal. Astume maha ja nüüd ootab ees umbes kolm kilomeetrit jalutamist. Kohalik noormees pakub sadamas küll jalgrataste rentimise teenust, aga vastan, et meid turismitalus rattad juba ootavad ja asi sinna ilusa ilma ja kauni loodusega minna ei ole. Seepeale soovitab ta sõiduteega paralleelselt kulgevat männimetsateed ja see on tõesti super.

Möödume Sireli kohvikust ja tuleme tagasi, sest kõhud hakkavad heledaks minema.  Võtame kotletid. Jane kodused ja mina Kihnu saarel olles muidugi kalaga. Väga maitsev kraam, kuigi kartulid on tiba toored. 

Kohe saame saarele.

Puust ja punaseks.

Juba sadamas hakkab Kihnu huumor pihta. Nimelt on tsikli 
peale istumine tasuta, aga mahatulemine maksab üks euro.

Imeilus männimetsatee.

Kastani turismitalus on hari ukse ees ja kodus pole kedagi. Siiski leian meie kämpingu üles, uks on lahti. Igaks juhuks helistan ja saan vastuse, et olen praegu saare teises otsas põllul. Mõtlesin, et tulete õhtuse praamiga üle. Vastan, et kui see lahtise uksega kämping on meie oma, siis saame hakkama. Üliäge, see ongi teie oma ja seadkegi ennast sisse. Siis ma ei pea siit kaugelt põllult enneaegselt ära tulema. Nii teemegi. Siinkohal ütlen vahele põhjuse, miks ma eelistan kämpinguid nn. suurtes majades olemisele. See on privaatsus ja vaikus. Sellegi turismitalu perenaine hoiatas broneerimisel, et vahest on ka mõni häälekam (öö kaasaarvatud) seltskond kohal. Kodukorra järgi kehtib muidugi enamuses sellistes kohtades öörahu.

Kui sisseseadmise ära oleme teinud, võtame jalgrattad ja asume lähiümbrusega tutvuma. Asustus on tihe ja majapidamised korras. Ilus. Muuhulgas vaatame üle ka lennuvälja.

Kuna saar on väike ja homme ka täisväärtuslik päev oleks, suundume Kurase kohvikusse, kus võtame aja maha. Ülimõnna. Ilm soe, koht vilus, külmad joogid. Puhkus täiega. 

Polegi midagi öelda.

Viimase sõna asetus on andekas.

Shaun the Sheep?

Pedaalime veel natuke ümbruskonnas ringi ja seejärel keerame lenksud meid majutava talu poole. Nüüd saame kokku ka Üllega, kes on siinne perenaine ja kellega ennist telefonis vestlesin. Puhume veidi juttu ja tutvume olukorra ja võimalustega. Muuhulgas lepime kokku ka hommikusöögi eelistused ja aja, milleks on kell üheksa. Eelistustest täpsemalt niipalju, et minu jaoks on sel puhul kahte tüüpi inimesi. Kas võileivad ja omlett/keedumuna või puder. Meie eelistame esimest. Teen ka ettevaatliku päringu (mandrimees ju) hülgeliha proovimise võimalikuse kohta ja saan lisaks kinnitust juba Kurase kohviku juures kohatud üle keskmise konditsioonis 😋olnud tüübilt, et võimalik on. Peremees pakub ka võimalust koduõlut mekkida.

Lisaks saame suunise randa minekuks, mis asub majast umbes viiesaja meetri kaugusel. Tegemist pole muidugi ujumisrannaga, aga tore on ikka.

Ongi õhtu käes. Istume oma kämpingmajakese terrassil ja naudime rahu ja vaikust. Tundub, et esimesele päevale võib vist joone alla tõmmata. Kohtume hommikusöögil.

Varaõhtune rand.

                                                   

                                                Teine päev, 3. juuli

Öösel sadas vihma ja sadas kõvasti, mis hommikuks järgi jäi. Seega ootab meid ees kuiv päev. Vedas.

Hommikusöök on tõesti rikkalik nagu perenaine lubas, kusjuures laual ongi konservidena hülgeliha ja pasteet. Jess! Lisaks erinevate ulukite saadused, sest peremees on jahimees. Veel pakutakse marineeritud räime, keedumuna, pannkooke erinevate moosidega, võileivandus/saiandus, tomatid ja midagi kindlasti veel, mis praegu enam ei meenu ja muidugi kohvi. 

Kõhud täis, isegi liiga, teeme enne saare lõunatippu siirdumist väikese hommikuse siesta. Aega ju küll ja veel ning õueolud tahavad ka veidi tahenemist. Lõunapaiku peaks juba päike ennast näitama. 

Kell üksteist teeme siis stardi. Ilm on esialgu veel pilves ehk vihma enam ei saja, aga päike ka ei paista. Saar väike ja poole tunni pärast oleme ratastega lõunatipus asuva majaka juures kohal ja peale sadakahtkümmet trepiastet (vist) selle otsas. Vaated on ilusad, kuid jätkuvalt pilves ilma tõttu mitte erksad. Olemine on kitsas, sest ega me pole siin ainukesed ja mina kui inimene, kes kardab vanuse suurenedes aina enam kõrgust, kobin maa peale tagasi. Jane jääb veel üles torni "vaatlema". Mina jalgupidi kindlalt maas, teen seda sama alt. Edasi siirdume putkasse, kust enne piletid ostsin ja soetame nänni. Minu suveniiririiul saab täiendust hülge kujukesega. Kust siis veel kui mitte Kihnu saarelt. Jah, turistile kõlbab ju see nunnu näoga karvakalakesenänn maha küll müüa, aga päriselus on need loomad kaluritele nuhtluseks, kes söövad võrkudest kala nii, et need ka ära lõhuvad. 

Teel lõunatippu.

Kohal.

Kihnu saare lõpp tornivaatena 

ja kahe jalaga maas olles.

Tagasiteel "kütame" mööda läänekülge taas sadamasse (no peaaegu), sest see tee oma vaatamisväärsustega on ka ju vaja avastada. Seejärel külastame Kihnu Muuseumi. Seda saab lingile klikates, mille just panin külastada virtuaalselt ehk pikemalt ma siin ei peatu.

Lõunapausi teeme jälle Kurase kohvik/baaris šnitsli näol, mida tuleb umbes kolmveerandtundi oodata. Tipptund noh. Leevendame seda aega külma vaadisiidri/õllega.

Nagu iga saare peal, on ka siin veised.

See paat täidab nüüdseks teistsugust ülesannet.

Koos Kihnu Jõnni, Rock City kapteniga.

Mats ja postivahe pill.

Kuradi pätid. Loe teksti.

Selline on Kihnu lasteaia aed.

Lõuna peetud, siirdume Jane soovil surnuaeda, kus tema leiab Virve ja mina Jõnni haua.

Edasi liigume Linaküla randa, lootuses et Jane saab lõpuks ometi merre ujuma minna, aga ei õnnestu. Nimi on küll Linaküla Beach, aga ei mingit liiva, ainult kivid. Seega siirdume tagasi "baasi". 

Tee äärde jääb hiiglaslik ja kaunis kiviktaimla pildistamist keelava sildiga, mille alumise osaga, mis arvatavasti keeldu selgitaks, on loodus oma töö teinud. Seega jääb endiselt õhku küsimus. MIKS EI TOHI? Kihnu huumor? Hiljem küsin Ülle käest ka ja ta vastab, et seda küsivad kõik, aga vastust ta ei tea. Kui juba küsimiseks läks, siis selgub, et saarel polegi liivaranda. Mingi ujumiskoht on põhjaotsa tehtud ja see on ka kõik.  

Linaküla "Beach".

Lähemegi siis õhtusele Põhja-Kihnu tuurile (jälle) ja Tolli külastuskeskuse juurest muulilt ta kuidagi merre ukerdab. Ujumiseks ei saa seda nimetada, sest vesi madal. Noh vähemalt märjaks kastab end. Mina loomulikult ei lähe. Muide see ei ole ametlik ujumiskoht, mis on sadamas paatide ja mootorite vahel ehk äärmiselt ebaatraktiivne. 

Tagasitulles põikame Kurase poest läbi ja võtame õhtuks kerged dringid. Rattad ära ja kämpingusse. Oli tore ja ka päris aktiivne päev. Vast mingi kakskümmendviis kilti tuli küll pedaalimist ära.

Teeäärne leid. Selgub, et ma pole ainuke loll, 
kes selliseid asju kokku klopsib.

Taas möödume Kihnu lennuväljast.

Sellistega sõidame.

Aeg on ennast mugavamalt sisse seada, mis tegelikult algas juba eile. Selleks olin "laenanud" naaberkämpingu aknaraamilt mõned rõhknaelad, et omal sääsevõrk efektiivsemaks teha. Nüüd tassis Jane talu taga olevast kämpingulistele mõeldud wc-st õliradiaatori ära (minu idee), et olek oleks tubane/hubane. Siin on ka üks, isegi ventilaatoriga, aga ei töötanud piisavalt tõhusalt ja lõpus ei töötanud enam üldse. Nüüd on tänu väikesele sohile tuba soe ja olemine ok.

Õhtu lõpuks istume terrassil, naudime karastusjooke ja saare rahu. Ei ole meie kõrvu veel kuskilt hoovist kostev tümm jõudnud. Keskkond on ülimõnus. Egas midagi. Tänaseks kõik.

                                      Kolmas, koju minemise päev.

Hommik on hirmutavalt tuuline. Jälle, sest meenub kohe Ruhnust tagasitulek. Päevaks lubatakse õnneks leevendust. 

Hommikusöögi ajal teatab perenaine, et hea kui te keskpäevaks siit läinud olete, sest tuba on vaja järgmiste jaoks korda teha. Selgub, et neid järgmisi on kokku umbes sadaseitsekümmend ehk mingi firma suvepäevalised, kes on vaja saare majutusasutuste vahel ära jagada. Nojah. Natuke vara on küll sadama poole liikuma hakata, sest tavaliselt on ju ruum(id) vaja vabastada kella kolmeks. Egas midagi, kõht korralikult täis, pakime asjad ja valmistume lahkuma. Perenaise Üllega kallistame ja tulge ikka tagasi. Nüüd tuleb meelde, et õhtune koduõlu jäi proovimata. Mis seal ikka, teine kord. Hüvasti.

Kihnust võtan kaasa räimeleiva.

Suveniiri, kuhu on koht ja aeg juba enne mind kirjutatud.

Neli konservi hülgeliha ja pasteediga. Tootja nime peitsin ära, 
sest ametlikult nad seda müüa ei tohi. Kui kraam otsa lõppeb, 
ei pea uue portsu saamiseks saarele sõitma, sest mul on kontakt
olemas ja saan seda pakiautomaati tellida. 

Kastani turismitalu peahoone.

See on saun.

Liigume vaikselt sadama poole ja venitame, mis me venitame, aga liiga vara kohale jõuame. Liiga-liiga vara. Minult valearvestus, sest plaanisin midagi jätta ka tänaseks, aga eile said kõik kohad läbi käidud/pedaalitud, mõned isegi korduvalt ehk lootsin, et saar on natukene suurem. Pole hullu. Ilm on ilus, päike paistab, temperatuur ei aja higistama, merevaated, külm siider Janele ja nüüd juba alkovaba õlu mulle. Lisaks viineri ja lihapirukad, väike omavaheline lõõpimine ja sadamaümbrusega tutvumine.

Asja teevad natuke huvitavamaks saabuvad suvepäevalised, keda mikrofoni ja võimendiga peojuht on drooni ja kahe veoautoga vastu võtma tulnud. 

Ja ime-ime, ongi käes aeg praamile astuda ning peagi algab imeline merereis päikeselisel ja nüüdseks juba rahulikul Kihnu väinal. Märkamatult olemegi mandril. Teeme kiire söögipeatuse Pärnu maantee äärses tanklas ja... kodus. Tehtud. 

Maailma ainus siiani seilaw Eesti Wabariigis ehitatud ajalooline laew
 - kaljas e. kuunar s/v Hoppet 1926 -

Ehitab muuli. Arusaamatuks jääb, kuidas mees tööl käib? 
Meri vahel ju. Ülemus tassib paadiga edasi-tagasi?

Meri on, meri jääb, meri olema peab... (Kihnu Virve).

Möödume Manilaiust, kus mäletatavasti kuu aega tagasi kajakkidega olime.
Otse ees paistab seesama majakas.

Sellesse sadamasse sõudsime.

Pidu läbi. Kohe oleme mandril. Kõik.

Kokkuvõtteks võin öelda, et oli vahva. Ilmaga vedas. Sadas ainult ühel öösel. Päike ei praadinud. Kihnu saar jättis kaasaegse ja elujõulise mulje. Tsivilisatsiooni oli uskumatult palju ja majapidamiste rohkus valmistas üllatuse. Nüüd sain aru, miks osa neist Manilaiule elama asus. Kodud ise olid korras. Murud ja teeääred niidetud, aiad rohitud. Silma jäi, et palju on istutatud elupuid. See kõik ei olnud absoluutselt võrreldav Ruhnuga, kus valitses valdavalt umbrohi.

Saare nn. magistraalidel liikus üllatavalt palju mootorsõidukeid, kusjuures kuulsatest vene külgkorviga tsiklitest nägin sõitmas ainult ühte. Nii mõndagi silmasin seismas talu õues presendi all. Nii ka meie majutusasutuses. Eks need on muutunud rariteetseteks ja aetakse käima üksnes ürituste puhul. Igapäevasteks asendajateks olid peamiselt atv-d.

Jätke auto mandrile. Sadamast, nagu alguses mainisin, saab jalgrattaid rentida, aga ka muid liiklusvahendeid, näiteks elektrirollereid. Meie broneerisime velod hoopis turismitalust ja saime need boonusena poole odavamalt. Tehniline seisukord jättis küll pisut soovida, aga pidasid vastu. Kummid olid täis ja nendega oli üllatavalt kerge vändata.

Söök maitses hästi. Oli küll meie jaoks tiba kallimapoolne, aga see on ka arusaadav, sest kihnlane tahab saarel elada aastaringselt, kuid turismihooaeg, kus raha sisse tuleb, kestab ju vaid kaks pluss kuud.

Lõpuks ometi sain kohalikku kala maitsta, mitte Norra lõhet. Selge näide on Sireli kohviku kalakotletid. Hommikul tuli kalur merelt ja peale saagi puhastamist lasi perenaine selle hakklihamasinast läbi ja no maitse oligi selline, et võib jutu peale kindel olla. Igatahes mina usun seda. Lisaks värske kartul ja salat.

Hülgelihast ei teadnud ma enne midagi ja tegelikult palju targemaks ei saanud ka, sest konserv pole ju päris see, aga ütlen nii, et pasteet oli täiesti ok, aga liha seevastu spetsiifilise maitsega. Ütlen nii, et ega te millegist ilma küll jäänud pole. Samas kinkimiseks sobib see ju hästi. Üllatusmoment missugune.

Mis hämmastas, et peamiselt turismist elatuval saarel ei ole ühtegi (tehtud) normaalset liivarannaga ujumiskohta. Põhjaotsas saab sadamas paadimootorite vahel ennast sisse kasta ja samasugused tingimused on ka peasadamas ja see on ka kõik. Meenub, et kunagi Rock City puhkekeskuse juures sai meres ujuda, aga nüüd selgus, et seegi on lastud pillirootihnikuks kasvada. Turist turistiks, aga kas kohalikud ei tahagi kuumal suvepäeval ennast jahutada, seda enam, et muid arvestatavaid siseveekogusid minu teada saarel pole.

Sellega on nüüd kõik ja aeg on vaadata tulevikku. Ahjaa, õhtul kodus olles paigutasin oma värsket meenet suveniiririiulile ja leidsin kivi, mille peal oli kirjas Kihnu 2012. Asi selge. Käisime saarel viimati tosin aastat tagasi, mis on tõesti unustavalt pikk aeg.     

Natuke infot ka lõppu.