"Kalapüük" Lõuna-Eestis. 

Seekordne puhkus möödus suht nutuselt. Seda nii kaudses kui otseses mõttes, sest olin palju kodus (teadagi miks) ja seda vett tuli taevast alla tohutus koguses. Temperatuur stabiilselt alla kahekümne kraadi, lisaks vali tuul. Samas soosiski selline ilm koduseid tegevusi, mida oleks muidu edasi lükanud, aga nüüdseks on peaaegu tehtud. Mis sa ikka niisama passid. 

Kuid kolm viimast põhipuhkusepäeva on veel jäänud, ilm näitab paranemise märke ja tuleb võtta viimast. Plaan on püüda tavalise korgiõngega prügikala ja kas ma saan siis lõpuks oma uhhaa ka keedetud. Pirakate kalade saamise soovi kustutan juba eos, sest see eeldaks veekogu tundmist, pikalt sissesöötmist ja suure eelise annaks ka paadi kohale tassimine. Ei viitsi jännata ja võtan asja kergelt. Olen siin vist ennegi maininud, et juba ammu käin kalal (küll harva) käimise, mitte saagi pärast.  

Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Super olemine lõpuks ometi.

Õnnestubki kätte saada roo ja tavalisi särgi ning latikalipse. Mõnus on jälgida korgi liikumist. Ei mingit haugi äkkvõttu, ega tonkakellukese plärinat. Üliäge ja kauaoodatud hetk ning hea tunne. Ka ilm on mõnus. Ehh, ma olen jälle Lõuna-Eestis. No korra käib siiski ka vihmasabin üle, aga see on nuusata.

Imeline on olla.

Aitab tänaseks küll. Kaladest. Puhastan ära ja panen potti koos samast järvest võetud veega. Uhhaa puhul asi nii käib. Ajan lõkke peal keema, lisan soola, pipart, vürtsi, loorberit, ja sibularattaid ning lasen umbes veerand tundi podiseda, misjärel läheb loomulikult söömiseks. Koos kahe peekoni-muna pirukaga on tulemus super ja kõht saab täis. Siinkohal tuletan meelde vana ütluse, et ära anna näljasele kala, vaid õng.😊

Nendest mulle täna õhtuks piisab.

Eeltöö on tehtud ja kohe läheb tulele.

Nämm-nämm.

Ühtlasi olengi vist leidmas uut hobi ehk nagu enne kirjeldasin oma üksi olemist, siis pole selles hullu midagi. Olla RMK laagriplatsidel niimoodi. Tulla reede õhtul järve või jõe äärde. Püüda kala ja valmistada lõkke peal toitu. Lihtsalt olla ja nautida loodust, vaikust ning suve. Ja mine tea, mis elu toob. Võib-olla edaspidi ka jahedamaid aastaaegu.

Üksiolemine.

Öö oli ülirahulik. Hommik on üliilus. Loputan pirukad kohviga alla ja suundun Erastvere pargi umbes  kilomeetrilisele jalutusrajale. Plussiks on nn. "hommikuvõimlemine", miinuseks saan märjad jalad.

Kui tagasi jõuan, helistan õele. Selgub, et ta on täna tööasjadega hõivatud ja paarikümne versta kaugusel asuvasse Võru linna seekord asja pole. Ok, võtan siis suuna Tartu poole, sest vaja suuremast linnast mõned asjad soetada. Näiteks uus boiler, sest vana väljavahetamiseni pole ma siiani jõudnud. Sai ju selle jutu alguses mainitud ka, et kodused tegemised on peaaegu tehtud.😁

No kas ei ole üliilus hommik? Pretendeerib minu selle aasta
lemmikpildile,

Järsku märkan Maanteemuuseumisse suunavat viita. Miks mitte. Jäigi seal ju viimasel korral (paduvihmasel jalgrattamatkal) käimata. Peagi kohal, aga uksed lukus. No mida? Peaks olema juba kella kümnest avatud. Peale minu laekub ka noorem generatsioon veel nooremaga ehk naine lapsega ja ei saa ka asjast aru. Välinäitus on avatud ja mingi hetk kohtume taas. Naine ütleb, et uuris vahepeal asja ja täna ehk esmaspäeviti on muuseum kinni. Asi selge. Mul on vist mingi needus peal selle koha külastamisega. No kohe kuidagi ei saa löögile.

Tohoh. Maanteemuuseumil oma isiklik roosa aken.

Pole hullu. Väljas on ka palju vaadata ja seda tasuta.
Näiteks sellist rulli mäletan lapsepõlvest.

Sellenimeline näitus on majas sees, ja täna sinna ei lasta.

Kas petab hetkeks ära?

Ütlen vihjeks, et kes maanteemuuseumi ümbruses lahtiste 
silmadega ringi sõidab, näeb muudki huvitavat

  

Meremiinid on kaugele sisemaale kuidagi jõudnud.

Lõuna-Eestis on ikka maru ägedad koha nimed.

Hakkan mööda vana Postiteed liikuma Tartu poole. Sõita on põnev ja igav ei hakka. Tean, et teele jääb Karilatsi Vabaõhumuuseum ja lähen sinna, sest kultuuriprogramm on ju vaja läbida.😀 Olen siin kunagi käinud nagu ka maanteemuuseumis, aga umbes kaks tundi mööduvad ikkagi uskumatult põnevalt. Eriti meeldib looduslik Põlva maakonna makett.

Ka siin on oma tuulik.

Põlva maakonna makett, mille pildil olevast osast räägin pikemalt.
Äratundmisrõõm. Vasakul keskel on Kooraste Suurjärv kus ööbisin
eelmisel matkal ja paremal Jõksi järv, mille õigele poole 
saamiseks tuli enne läbi teha kerge eksimine (loe selle hooaja
esimest juttu). Keskel on Kanepi. Pruun riba on Tartu-Võru maantee.
Erastvere järv, kus täna ööbisin, on all vasakul.

Vaade territooriumile ühelt

ja teiselt poolt.

Asub Piigaste oja (päris muljetavaldava) ääres.

Erinevalt eelmisest kohast lastakse siin sisse ka.

See pidi olema muuseumi au ja uhkus.

Nii tehti vaipa.

😀

Teiselpool maanteed näitus jätkub.

Tänapäevas võiks see kanda vast aiamaja nime.

Mutrivõtmed. 

Olengi Tartus. Saan siinsetest poodidest kõik vajaliku kätte (boiler, sauna riietusruumi led laelamp ja akutrimmer) ja mis muud kui koju. Oli tore kahepäevak. Homse jätan omale veel nn. puhvertsooniks ja üleminekuajaks. Eks paistab, mis edasi saama hakkab, aga nädalavahetustel, eriti juba reede õhtul ära minna ja laupäeval naasta, tundub olevat perspektiivi. Terve vaba pühapäev ju alles ees. Mõttel on jumet. Elame, oleme, näeme. Praegu kõik, aga pool suve on alles ees. Loodetavasti ka soe september. 

 

 

                                              HIIUMAA - SAAREMAA.

P....e see kelder oma sauna riietusruumiga. Nagu eelmises jutus ütlesin, on lagi ja eriti see vastik põrandategu nüüdseks tehtud ja kuna kaks nädalat oma kallist puhkusest olen "maa all" veetnud, on aeg ennast enne tööle naasmist natuke tuulutada.                       Plaan näeb ette ringi tegemist Hiiumaal ja seejärel esmakordset praamireisi Saaremaale (kes ütles, et kõik on Eestimaal juba nähtud/tehtud) ning seejärel muidugi mandrile ehk iga suund läbidagi ühekordselt.                                                                                                        1. juuli hommikul stardimegi Janega. Eelmisel õhtul panime ka kanuu auto katusele. Jah meil on nüüd kanuu. Kajakid müüsin eelmisel aastal kirjeldatud põhjustel ikkagi maha. Panin müüki enne kevadisi jõemaratone, lootuses nii neist paremini/kiiremini lahti saada. Vaatamisi oli pikalt üle tuhande, aga kõnesid ainult üks ja see tahtis ka kahekohalisi saada. Kuulutus oli juba aktiivsest olekust maas ja mul jonn sees, et sõidame nendega ise edasi kui helistati ja jutt oli järgmine: Käisime Võhandu maratoni vaatamas ja hakkas nii meeldima, et tahame ka ise järgmisel aastal osaleda. Vot hoopis niipidi kukkus asi välja. See kanuu on mul ka viimane "projekt". Kui ei sobi või ei viitsi, siis sellega asi ka lõppeb ja mingit näiteks sup-lauda ma enam ostma ei hakka.

Uus mänguasi.

Seest selline.

Esimene peatus Hiiumaa peal on Kassaris, millest siin pole veel vist ühtegi pilti, sest kunagisel jalgrattamatkal jätsin selle haige põlve tõttu vahele. Ronime Orjaku linnuvaatlustorni, kust saab ümbrusest ilusa ülevaate. Jess!!! Olen taas omas maailmas, mitte hämaras keldris. Momendil on Eestimaal superilm ja puhkus kestab veel.

Kassaris asub Hiiumaa vägilase Leigeri pronksist
skulptuur. Autor Kalju Reitel.

Imelised vaated Orjaku linnuvaatetornist, 

mida tükati rikuvad kormoranide pasast kuivanud laiud.

Edasi külastame Käinas asuvat elamuskeskust nimega Tuuletorn, mis peaks olema suhteliselt värske ehitis. Siin on kahekümneüheksale kõrgusmeetrile ja kuuele korrusele mahutatud erinevad näitused ja Hiiumaad tutvustavad teemad. Kokkuvõtlikult ütlen, et minu jaoks ei olnud selle raha eest elamusi piisavalt. Noh eks see vist ongi rohkem koguperekeskus, kuhu vanemad lastega tulevad. Näiteks asub siin muuhulgas ka baltimaade kõrgeim (20m.) siseronimissein.  

Tuuletorn.

Näitus veealune Hiiumaa

Saab ka hülge nahka silitada.

Saare vaatamisväärsused.

Nende puude taga on kindlasti (lesta) meri.

Saab ka torni tippu ronida, aga oma konstruktsiooni tõttu 
eriti vaadetele ligi ei lasta.

Järgmisena rallime Kõpu poolsaare otsa. Päris lõpuni autoga ei lasta (eramaad) ja läheme jalgsi paradiisirannani. Koht õigustab täiega oma nime ja vaated on jätkuvalt fantastilised, eriti päikesepaisteliste ilmadega nagu täna, mis senise vihmase ja pilvise suve kohta on üsna haruldane. Hakkame liikuma Kärdla poole. Näitan Janelegi Ristna Külastuskeskuse "merekaubamaja" nimelist näitust, mida paar aastat tagasi Kõpu poolsaare matkal külastasin.                                                                                                          Edasi liigume Kõpu majaka manu. Kõhkleme, kas viitsime üles minna, aga saame teada, et just täna on avatud tuletornide päev, mis tähendab seda, et nende külastamine on TASUTA. Kõhklused saavad automaatselt lõpu. Ristna ja Tahkuna majakate külastamise (korduva) jätame siiski tulevikku, sest ööbimiskoht ootab meid kella seitsmeks. 

Olen taaskord "maailma lõpus".

Kõpu tuletorni otsas.

Metsa ja merevaated.

Käime läbi veel Reigi "hullu" (heas mõttes muidugi) juurest ja no see mees ei väsi. Uusi aretusi tuleb nagu Vändrast saelaudu. Põhiehitis ehk "Eiffeli torn" on aastatega aga nii ära mädanenud, et ta ei luba ise ka sinna enam üles ronida. Ametlikult pole vald minuteada sellele kunagi kasutusluba andnud. Üldmulje on siin jätkuvalt selline, et tüüp teeb jõhkralt tööd ja aretab uusi asju, aga kõik on lohakas ja viltune. Tükati prügimäge meenutav. Igal pool vedelevad vanad rehvid ja vrakid jne. Lisaks pole ta vist kuulnud mitte midagi sellisest asjast nagu murutrimmer. Aga see vist ongi taotluslik, et jätta mulje Hiiumaal tegutsevast hullust mehest, keda lihtsalt peab vaatama minema ja raha tuleb. Täiskasvanu eest tahab 4€ saada. Kahjuks pean mainima, et kui praegu oktoobris seda juttu kirjutan, on eelpoolkirjeldatud mees meie hulgast raske haiguse tagajärjel lahkunud ehk kõigest paar kuud peale meie külaskäiku. Ehh, sai siis isegi paar sõnagi vahetatud. Uusi ideid ja kuldseid käsi talle sealpool...   

Kärdla läheneb ja aeg väheneb, seega jätame ära Tahkuna poolsaare külastuse, aga otsime üles Kaibaldi liiviku ehk tohutu suure liivase ala, kus me pole enne käinud, kuigi on mõttes olnud. Auto tuleb umbes kilomeetri kaugusele jätta ja edasi läheme mööda liivast metsateed jala. Peagi oleme kohal ja olen natuke pettunud, sest siiralt arvasin, et see on suurem. Nojah, eks Hiiumaa ongi ju väike saar ja kui suur see liivik ikka saab olla.

Kaibaldi liivik.

Nüüd olemegi Kärdlas, Padu hotellis. Mitte kämpingus, vaid hotellis ja mitte lihtsalt hotellis, vaid selle apartemendis. Mis te mõtlesite, et ma olengi mingi koopa/metsainimene või.                                                                                                                Tuba on vinge. Loomulikult isiklik wc ja dušš, mida ma kõrgelt hindan, katuseaknad, rõdu toolidega, telekas jne. Lisaks õhtu ja hommikusöök. Enne käime veel lähedalasuvas poes kohalikku kraami soetamas.                                                                                                  Õhtusöök on lihtne ja maitsev. Peale seda pidime veel linna peale jalutama minema, aga pika päeva sõit, sündmused, õhtusöök, siider, diivan ja telekas võtsid kallil kaasal hoo maha ja tundub, et välja ei viitsi ta täna enam minna, seega mõnuleme apartemendis. Tänaseks kõik.

Padu hotelli apartement.

Selline õhtusöök siis.

Selline karm õhtujook siis.

Vaade rõdult.

2. juuli. Lõpuks ometi on suvi kätte jõudnud. Ilm tõotab tulla täna soe, päikeseline ja boonusena veel tuuletu ka. 

Hommikusöök on rikkalik. Ei hakka eraldi üles loetlema, nagu ütlesin rikkalik. 

Paneme ajama. Eesmärgiks on Salinõmme sadamast kanuutada Saarnaki laiule. Kui sadamasse kohale jõuame, on lahti ainult jalgvärav. Marsime sisse ja selgub, et kanuud pole võimalik isegi pika tassimise peale eriti kusagilt sisse lasta. Küsida pole ka kellegi käest sellel lihtsal põhjusel, et lihtsalt pole kedagi. Ja mis peamine. Arvasin, et see laid on tunduvalt lähemal, aga silmapiiril paistab vaid üks sinine viirg. Tekib mingi paha eelaimdus, mis pole mind kunagi alt vedanud ehk midagi tahan väga teha, midagi ei taha. Seda üritust mitte, seega otsustame, et ei lähe. Vähemalt kanuuga mitte, mis on ju tegelikult siseveekogudele mõeldud ja millega me pole veel kordagi sõitnud (loe käitumist tundma õppinud). Elu ja tervis on kõige tähtsamad. Hoovused ja avameri, mis on seekord erinevalt eelmise aasta Vilsandi retke "supi" asemel kramplikult külm, kus me ümbermineku puhul võib-olla napi tunni vastu peaksime ja kus appihüüdeid keegi ei kuule, sest kedagi lihtsalt siin praegu ei ole. Eks nooruses on tehtud igasugu hulle tempe, aga vanusega on alalhoiuinstinkt aina tugevamaks läinud. Kasuks ei tule ka teadmine, et kümmekond päeva tagasi tungis siin lähedal nelja inimesega paati vesi ja üks neist uppus. Ühesõnaga merd tuleb tõsiselt võtta ja kõik riskid maandada. Elu on NR.1. Saarnaki laiule, kus tegelikult olen töökaaslastega korra käinud, võiks tulevikus minna mootorpaadiga. Arvan, et umbes veerand tundi sõitu ja kohal.

Padu hotell. Siin üleval vasakul ööbisime.

Ok. Mis siis nüüd edasi saab? Kuna piletid on tänu eelpool kirjeldatud plaanile broneeritud õhtusele Saaremaale viivale praamile, siis tekkis nüüd ootamatult palju vaba aega. Egas midagi. Alustame uut ringi mööda Hiiumaad. Seda küll natuke teisel marsruudil ja ka kunagist jalgrattamatka meenutades. Teele jääb Kallaste pank, Säärenina lõkkekoht, Roograhu sadam, Lennujaam, taas Kärdla, Tõrvanina telkimisala, kus Jane, käib helesinises laguunis ujumas, Lehtma sadam ehk täna läbime siis ka Tahkuna poolsaare, mille eile ära jätsime, tuletorn, mille otsa seekord ei roni, Kõrgessaare. Söömas käime Luidjas. Selles samas kohas, kus Kõpu poolsaare matkal autot hoida lubati. Võtame päevaprae ja supi. Nagu nimedki ütlevad, siis ei midagi erilist, aga kere saab kergendust. Edasi külastame Emmaste kauplust, et toidu/joogi varusid täiendada ja lõpuks jõuame Liivalauka randa. Tegemist ongi liivarannaga ja inimesi ujub/päevitab siin umbes kolmekümne ringis. Praami väljumiseni on tund aega ja see läheb kähku. 

Rannapaargu Kärdlas.

Mida muud veel Hiiumaal nautida kui merevaateid.

Helesinine laguun ja see kivi seal on tegelikult Jane pea.😀

See pilt toob tooni veel paremini esile.
Hiiumaa = Paradiisisaar.

Müts maha! Terve välismaa pere väikeste lastega on jalgrattamatkal.

Liivalauka rand ja kajakitajad.

Sõru sadamas praamiootel.

?

Näe tulebki.

Nüüd on tehtud järjekordne esimene asi ehk oleme ajaloos esmakordselt sõitnud saarelt saarele. Vägev. Leisis olen broneerinud majutuse. Kõik klapib ja kuna Janel on seoses selle asulaga oma lapsepõlvemälestused, korraldab ta mulle nn. giidituuri. Väga äge suveõhtune jalutuskäik on. Läheb täitsa kümnesse.                                                                Puhkemaja Kuus Tuba on võrreldes eilsega pehmelt öeldes nostalgiline, aga ajab asja ära, kuna peenemad asutused siin piirkonnas vastasid broneeringu ürituse peale, et juulikuu unusta ära. Pole hullu, saame hakkama, sest seest on asi isegi parem, kui välisvaatlusel tekkinud esmamulje. Käes ongi aeg "põhku pugeda" ja sellega on päev lõppenud.

Tere Saaremaa. Pilt paha tänu vastu lajatavale päikesele.

Selline maja hakkas õhtusel Leisi ekskursioonil silma. 

Tänasel öömajal on hoopis spartalikumad olud.

3. juuli. Ma ei mäleta, millal enne nii hästi maganud oleksin. Lahti olid nii sääsevõrguga kui ilma selleta aknad. Tüütuid pinisejaid sisse ei lennanud. Toa õhk muutus öösel värskeks ja jahedaks, aga teki all oli mõnusalt soe olla. Hommikul kuulsin, kuidas asulas elu keema läks, aga keerasin teise külje, sest uni ei tahtnud lõppeda. Super-Puhkus.          Lõpuks tuleb siiski kargud alla ajada ja asume rannikut mööda kulgema. Et enamus vaatamisväärsusi on siit juba korduvalt läbi käinud, jätkan juttu Karujärve äärest. Kuna eilsele enesetapumissioonile merre ei läinud, tuli välja mõelda variant B ja selleks sai just väljaöeldud veekogu. Vaja ikka uus asi ära proovida ju. Maantee äärest laseme kanuu sisse ja voila, sõit võib alata. Esmalt mõlatame ümber mingi saare ja seejärel suundume puhkeküla uudistama. Ilm on suht tuuline ja järv korjab päris suured lained üles, aga ei midagi hullu. Sõitmine täitsa toimib. Ja peamine erinevus kajakist ongi see, et ruumi on palju, eriti muidugi jalgadel.                                                                                                              Tagasi. Niikaua kui mina kanuud auto külge kinnitan, käib Jane ujumas. Tuletan meelde, et sellele inimesele veetemperatuur ei loe. Aastaringne "hüljes".😀 

Uhiuue veesõidukiga järvel.

Karujärve kämping järve poolt vaadatuna

Oleme tagasi.

Lümanda Söögimajas peame lõuna ära. Minu lemmikkala igas mõttes on lest ja selle filee ma ka tellin. Puhkus hakkab lõppema ja vaja võtta viimast. Seda nii maitseelamuse kui ka õues söömise pärast, sest ähvardatakse, et peagi kisub taas vihmale.                          Ja kus nüüd hakkab taldrikuid ja kausse  lauale tekkima. Lausa kahte teenindajatüdrukut on selleks vaja. Nojah. Kunstlikult tekitatakse vist tunne, et hästi palju süüa on, et näed mille eest maksid. Lestafilee pole just teab mis odav asi. Jagame Janega omavahel toidu ära ja mis seal salata, maitseb küll.

Edasi liigume päris uuemapoolse vaatamisväärsuse poole, milleks on Karalas asuv teemapark nimega  Lambakogu.  Meie ei teadnud selle olemasolust tuhkagi, aga poiss pruudiga tegi natuke aega tagasi oma tuuri saarel ja saime meiegi "valgustatud". Eeldasin, et kuskile karjamaale on lihtsalt mingid lambaid meenutavad kivid kohale veetud, aga saan totaalse emotsionaalse hoobi. Nimelt on siin lisaks lambakujudele korralikult läbimõeldud ja korrastatud territoorium. Milline aedniku(te) töö. Lihtsalt uskumatult ülikorras botaanika, kiviktaimlad ja kadakate vahel looklevad kivisillutisega teed. See on mulle selle reisi suurim elamus. Muide suur rõhk on siin pandud meie riigi 101-le tegelinskile. Igaljuhul soovitan siiralt külastada. 

Teemapargi üliäge territoorium.

Saaremaale omaselt ei puudu loomulikult ka veski.

Nüüd siis lambakogu juurde.

Erinevad teemad. Siin tehakse abieluettepanek.

Nuti.

Vaheldumisi imekaunite kiviktaimlatega.

Paraad,

kust ei puudu isegi suurtükk 

ja mida saadavad kõrgemad ohvitserid.

Karalast "alla" me enam ei lähe, sest oleme seda üsna värskelt teinud, seega ongi aeg pöörata auto nina kodu poole. Traditsioonilise peatuse teeme Muhu saarel Liival. Siit ostame otse ahjust tulnud sooja leiba. Muud kraami eriti mitte, sest ma ei saa aru, miks need väiketootjate asjad nii jõhkralt kallid on. Mind see ei veena, et väike = kallis. Ok. Tootmismaht on väiksem. Nõus, aga olgu siis natukene kallim, mitte neljakordselt. Kui näiteks välismaise marineeritud kala purgikese saab kätte 3€ eest,
siis kodumaine (kusjuures ma ei räägi näiteks angerjast, vaid täiesti tavalisest valgest kalast) maksab 12€. See on täiesti reaalne näide. Hinnavahe ongi neljakordne.

Muhus asub kalapood nimega "Siin ei ole kala". 
Enne mandrile sõitmist saab näiteks värsket kaasa osta.

Kodutee pakub kerget vihma. Õnneks kerget, sest kanuu veega täitumisel tähendaks see auto katuse sissevajumist. Teeme seljasirutuspeatuse ja käime läbi Lihulas avatud uhiuuest Grossi kauplusest. Lausa nii uuest, et pidulikud õhupallid ripuvad veel sissepääsu kohal.                                                                                                                                  Kodus. Oli tore. Ausalt. Saarnaki laiul jäi seekord küll käimata, aga see-eest oleme elusalt ja tervelt tagasi. Kõik muu oli mega. Ilm püsis kuiv. Saime hästi süüa ja magada. Kerge elevus oli kogu aeg sees, sest meretagused "riigid" ju ikkagi. Nägin ja kogesin nii mõndagi uut. Eriti sügava mulje jättis Lambakogu. Meeldis ka esmakordne saarelt saarele sõit ja õhtune jalutuskäik Leisis. Kokkuvõttes läks reis hästi, jäime rahule ja mis peamine: Sain keldrist välja.😀