"Kalapüük" Lõuna-Eestis. 

Seekordne puhkus möödus suht nutuselt. Seda nii kaudses kui otseses mõttes, sest olin palju kodus (teadagi miks) ja seda vett tuli taevast alla tohutus koguses. Temperatuur stabiilselt alla kahekümne kraadi, lisaks vali tuul. Samas soosiski selline ilm koduseid tegevusi, mida oleks muidu edasi lükanud, aga nüüdseks on peaaegu tehtud. Mis sa ikka niisama passid. 

Kuid kolm viimast põhipuhkusepäeva on veel jäänud, ilm näitab paranemise märke ja tuleb võtta viimast. Plaan on püüda tavalise korgiõngega prügikala ja kas ma saan siis lõpuks oma uhhaa ka keedetud. Pirakate kalade saamise soovi kustutan juba eos, sest see eeldaks veekogu tundmist, pikalt sissesöötmist ja suure eelise annaks ka paadi kohale tassimine. Ei viitsi jännata ja võtan asja kergelt. Olen siin vist ennegi maininud, et juba ammu käin kalal (küll harva) käimise, mitte saagi pärast.  

Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Super olemine lõpuks ometi.

Õnnestubki kätte saada roo ja tavalisi särgi ning latikalipse. Mõnus on jälgida korgi liikumist. Ei mingit haugi äkkvõttu, ega tonkakellukese plärinat. Üliäge ja kauaoodatud hetk ning hea tunne. Ka ilm on mõnus. Ehh, ma olen jälle Lõuna-Eestis. No korra käib siiski ka vihmasabin üle, aga see on nuusata.

Imeline on olla.

Aitab tänaseks küll. Kaladest. Puhastan ära ja panen potti koos samast järvest võetud veega. Uhhaa puhul asi nii käib. Ajan lõkke peal keema, lisan soola, pipart, vürtsi, loorberit, ja sibularattaid ning lasen umbes veerand tundi podiseda, misjärel läheb loomulikult söömiseks. Koos kahe peekoni-muna pirukaga on tulemus super ja kõht saab täis. Siinkohal tuletan meelde vana ütluse, et ära anna näljasele kala, vaid õng.😊

Nendest mulle täna õhtuks piisab.

Eeltöö on tehtud ja kohe läheb tulele.

Nämm-nämm.

Ühtlasi olengi vist leidmas uut hobi ehk nagu enne kirjeldasin oma üksi olemist, siis pole selles hullu midagi. Olla RMK laagriplatsidel niimoodi. Tulla reede õhtul järve või jõe äärde. Püüda kala ja valmistada lõkke peal toitu. Lihtsalt olla ja nautida loodust, vaikust ning suve. Ja mine tea, mis elu toob. Võib-olla edaspidi ka jahedamaid aastaaegu.

Üksiolemine.

Öö oli ülirahulik. Hommik on üliilus. Loputan pirukad kohviga alla ja suundun Erastvere pargi umbes  kilomeetrilisele jalutusrajale. Plussiks on nn. "hommikuvõimlemine", miinuseks saan märjad jalad.

Kui tagasi jõuan, helistan õele. Selgub, et ta on täna tööasjadega hõivatud ja paarikümne versta kaugusel asuvasse Võru linna seekord asja pole. Ok, võtan siis suuna Tartu poole, sest vaja suuremast linnast mõned asjad soetada. Näiteks uus boiler, sest vana väljavahetamiseni pole ma siiani jõudnud. Sai ju selle jutu alguses mainitud ka, et kodused tegemised on peaaegu tehtud.😁

No kas ei ole üliilus hommik? Pretendeerib minu selle aasta
lemmikpildile,

Järsku märkan Maanteemuuseumisse suunavat viita. Miks mitte. Jäigi seal ju viimasel korral (paduvihmasel jalgrattamatkal) käimata. Peagi kohal, aga uksed lukus. No mida? Peaks olema juba kella kümnest avatud. Peale minu laekub ka noorem generatsioon veel nooremaga ehk naine lapsega ja ei saa ka asjast aru. Välinäitus on avatud ja mingi hetk kohtume taas. Naine ütleb, et uuris vahepeal asja ja täna ehk esmaspäeviti on muuseum kinni. Asi selge. Mul on vist mingi needus peal selle koha külastamisega. No kohe kuidagi ei saa löögile.

Tohoh. Maanteemuuseumil oma isiklik roosa aken.

Pole hullu. Väljas on ka palju vaadata ja seda tasuta.
Näiteks sellist rulli mäletan lapsepõlvest.

Sellenimeline näitus on majas sees, ja täna sinna ei lasta.

Kas petab hetkeks ära?

Ütlen vihjeks, et kes maanteemuuseumi ümbruses lahtiste 
silmadega ringi sõidab, näeb muudki huvitavat

  

Meremiinid on kaugele sisemaale kuidagi jõudnud.

Lõuna-Eestis on ikka maru ägedad koha nimed.

Hakkan mööda vana Postiteed liikuma Tartu poole. Sõita on põnev ja igav ei hakka. Tean, et teele jääb Karilatsi Vabaõhumuuseum ja lähen sinna, sest kultuuriprogramm on ju vaja läbida.😀 Olen siin kunagi käinud nagu ka maanteemuuseumis, aga umbes kaks tundi mööduvad ikkagi uskumatult põnevalt. Eriti meeldib looduslik Põlva maakonna makett.

Ka siin on oma tuulik.

Põlva maakonna makett, mille pildil olevast osast räägin pikemalt.
Äratundmisrõõm. Vasakul keskel on Kooraste Suurjärv kus ööbisin
eelmisel matkal ja paremal Jõksi järv, mille õigele poole 
saamiseks tuli enne läbi teha kerge eksimine (loe selle hooaja
esimest juttu). Keskel on Kanepi. Pruun riba on Tartu-Võru maantee.
Erastvere järv, kus täna ööbisin, on all vasakul.

Vaade territooriumile ühelt

ja teiselt poolt.

Asub Piigaste oja (päris muljetavaldava) ääres.

Erinevalt eelmisest kohast lastakse siin sisse ka.

See pidi olema muuseumi au ja uhkus.

Nii tehti vaipa.

😀

Teiselpool maanteed näitus jätkub.

Tänapäevas võiks see kanda vast aiamaja nime.

Mutrivõtmed. 

Olengi Tartus. Saan siinsetest poodidest kõik vajaliku kätte (boiler, sauna riietusruumi led laelamp ja akutrimmer) ja mis muud kui koju. Oli tore kahepäevak. Homse jätan omale veel nn. puhvertsooniks ja üleminekuajaks. Eks paistab, mis edasi saama hakkab, aga nädalavahetustel, eriti juba reede õhtul ära minna ja laupäeval naasta, tundub olevat perspektiivi. Terve vaba pühapäev ju alles ees. Mõttel on jumet. Elame, oleme, näeme. Praegu kõik, aga pool suve on alles ees. Loodetavasti ka soe september.