reede, 3. oktoober 2025

 


                                              HIIUMAA - SAAREMAA.


P....e see kelder oma sauna riietusruumiga. Nagu eelmises jutus ütlesin, on lagi ja eriti see vastik põrandategu nüüdseks tehtud ja kuna kaks nädalat oma kallist puhkusest olen "maa all" veetnud, on aeg ennast enne tööle naasmist natuke tuulutada.                       Plaan näeb ette ringi tegemist Hiiumaal ja seejärel esmakordset praamireisi Saaremaale (kes ütles, et kõik on Eestimaal juba nähtud/tehtud) ning seejärel muidugi mandrile ehk iga suund läbidagi ühekordselt.                                                                                                        1. juuli hommikul stardimegi Janega. Eelmisel õhtul panime ka kanuu auto katusele. Jah meil on nüüd kanuu. Kajakid müüsin eelmisel aastal kirjeldatud põhjustel ikkagi maha. Panin müüki enne kevadisi jõemaratone, lootuses nii neist paremini/kiiremini lahti saada. Vaatamisi oli pikalt üle tuhande, aga kõnesid ainult üks ja see tahtis ka kahekohalisi saada. Kuulutus oli juba aktiivsest olekust maas ja mul jonn sees, et sõidame nendega ise edasi kui helistati ja jutt oli järgmine: Käisime Võhandu maratoni vaatamas ja hakkas nii meeldima, et tahame ka ise järgmisel aastal osaleda. Vot hoopis niipidi kukkus asi välja. See kanuu on mul ka viimane "projekt". Kui ei sobi või ei viitsi, siis sellega asi ka lõppeb ja mingit näiteks sup-lauda ma enam ostma ei hakka.

Uus mänguasi.

Seest selline.

Esimene peatus Hiiumaa peal on Kassaris, millest siin pole veel vist ühtegi pilti, sest kunagisel jalgrattamatkal jätsin selle haige põlve tõttu vahele. Ronime Orjaku linnuvaatlustorni, kust saab ümbrusest ilusa ülevaate. Jess!!! Olen taas omas maailmas, mitte hämaras keldris. Momendil on Eestimaal superilm ja puhkus kestab veel.

Kassaris asub Hiiumaa vägilase Leigeri pronksist
skulptuur. Autor Kalju Reitel.

Imelised vaated Orjaku linnuvaatetornist, 


mida tükati rikuvad kormoranide pasast kuivanud laiud.

Edasi külastame Käinas asuvat elamuskeskust nimega Tuuletorn, mis peaks olema suhteliselt värske ehitis. Siin on kahekümneüheksale kõrgusmeetrile ja kuuele korrusele mahutatud erinevad näitused ja Hiiumaad tutvustavad teemad. Kokkuvõtlikult ütlen, et minu jaoks ei olnud selle raha eest elamusi piisavalt. Noh eks see vist ongi rohkem koguperekeskus, kuhu vanemad lastega tulevad. Näiteks asub siin muuhulgas ka baltimaade kõrgeim (20m.) siseronimissein.  

Tuuletorn.

Näitus veealune Hiiumaa

Saab ka hülge nahka silitada.

Saare vaatamisväärsused.

Nende puude taga on kindlasti (lesta) meri.

Saab ka torni tippu ronida, aga oma konstruktsiooni tõttu 
eriti vaadetele ligi ei lasta.

Järgmisena rallime Kõpu poolsaare otsa. Päris lõpuni autoga ei lasta (eramaad) ja läheme jalgsi paradiisirannani. Koht õigustab täiega oma nime ja vaated on jätkuvalt fantastilised, eriti päikesepaisteliste ilmadega nagu täna, mis senise vihmase ja pilvise suve kohta on üsna haruldane. Hakkame liikuma Kärdla poole. Näitan Janelegi Ristna Külastuskeskuse "merekaubamaja" nimelist näitust, mida paar aastat tagasi Kõpu poolsaare matkal külastasin.                                                                                                          Edasi liigume Kõpu majaka manu. Kõhkleme, kas viitsime üles minna, aga saame teada, et just täna on avatud tuletornide päev, mis tähendab seda, et nende külastamine on TASUTA. Kõhklused saavad automaatselt lõpu. Ristna ja Tahkuna majakate külastamise (korduva) jätame siiski tulevikku, sest ööbimiskoht ootab meid kella seitsmeks. 

Olen taaskord "maailma lõpus".

Kõpu tuletorni otsas.


Metsa ja merevaated.

Käime läbi veel Reigi "hullu" (heas mõttes muidugi) juurest ja no see mees ei väsi. Uusi aretusi tuleb nagu Vändrast saelaudu. Põhiehitis ehk "Eiffeli torn" on aastatega aga nii ära mädanenud, et ta ei luba ise ka sinna enam üles ronida. Ametlikult pole vald minuteada sellele kunagi kasutusluba andnud. Üldmulje on siin jätkuvalt selline, et tüüp teeb jõhkralt tööd ja aretab uusi asju, aga kõik on lohakas ja viltune. Tükati prügimäge meenutav. Igal pool vedelevad vanad rehvid ja vrakid jne. Lisaks pole ta vist kuulnud mitte midagi sellisest asjast nagu murutrimmer. Aga see vist ongi taotluslik, et jätta mulje Hiiumaal tegutsevast hullust mehest, keda lihtsalt peab vaatama minema ja raha tuleb. Täiskasvanu eest tahab 4€ saada. Kahjuks pean mainima, et kui praegu oktoobris seda juttu kirjutan, on eelpoolkirjeldatud mees meie hulgast raske haiguse tagajärjel lahkunud ehk kõigest paar kuud peale meie külaskäiku. Ehh, sai siis isegi paar sõnagi vahetatud. Uusi ideid ja kuldseid käsi talle sealpool...   










Kärdla läheneb ja aeg väheneb, seega jätame ära Tahkuna poolsaare külastuse, aga otsime üles Kaibaldi liiviku ehk tohutu suure liivase ala, kus me pole enne käinud, kuigi on mõttes olnud. Auto tuleb umbes kilomeetri kaugusele jätta ja edasi läheme mööda liivast metsateed jala. Peagi oleme kohal ja olen natuke pettunud, sest siiralt arvasin, et see on suurem. Nojah, eks Hiiumaa ongi ju väike saar ja kui suur see liivik ikka saab olla.

Kaibaldi liivik.


Nüüd olemegi Kärdlas, Padu hotellis. Mitte kämpingus, vaid hotellis ja mitte lihtsalt hotellis, vaid selle apartemendis. Mis te mõtlesite, et ma olengi mingi koopa/metsainimene või.                                                                                                                Tuba on vinge. Loomulikult isiklik wc ja dušš, mida ma kõrgelt hindan, katuseaknad, rõdu toolidega, telekas jne. Lisaks õhtu ja hommikusöök. Enne käime veel lähedalasuvas poes kohalikku kraami soetamas.                                                                                                  Õhtusöök on lihtne ja maitsev. Peale seda pidime veel linna peale jalutama minema, aga pika päeva sõit, sündmused, õhtusöök, siider, diivan ja telekas võtsid kallil kaasal hoo maha ja tundub, et välja ei viitsi ta täna enam minna, seega mõnuleme apartemendis. Tänaseks kõik.

Padu hotelli apartement.


Selline õhtusöök siis.

Selline karm õhtujook siis.

Vaade rõdult.

2. juuli. Lõpuks ometi on suvi kätte jõudnud. Ilm tõotab tulla täna soe, päikeseline ja boonusena veel tuuletu ka. 
Hommikusöök on rikkalik. Ei hakka eraldi üles loetlema, nagu ütlesin rikkalik. 
Paneme ajama. Eesmärgiks on Salinõmme sadamast kanuutada Saarnaki laiule. Kui sadamasse kohale jõuame, on lahti ainult jalgvärav. Marsime sisse ja selgub, et kanuud pole võimalik isegi pika tassimise peale eriti kusagilt sisse lasta. Küsida pole ka kellegi käest sellel lihtsal põhjusel, et lihtsalt pole kedagi. Ja mis peamine. Arvasin, et see laid on tunduvalt lähemal, aga silmapiiril paistab vaid üks sinine viirg. Tekib mingi paha eelaimdus, mis pole mind kunagi alt vedanud ehk midagi tahan väga teha, midagi ei taha. Seda üritust mitte, seega otsustame, et ei lähe. Vähemalt kanuuga mitte, mis on ju tegelikult siseveekogudele mõeldud ja millega me pole veel kordagi sõitnud (loe käitumist tundma õppinud). Elu ja tervis on kõige tähtsamad. Hoovused ja avameri, mis on seekord erinevalt eelmise aasta Vilsandi retke "supi" asemel kramplikult külm, kus me ümbermineku puhul võib-olla napi tunni vastu peaksime ja kus appihüüdeid keegi ei kuule, sest kedagi lihtsalt siin praegu ei ole. Eks nooruses on tehtud igasugu hulle tempe, aga vanusega on alalhoiuinstinkt aina tugevamaks läinud. Kasuks ei tule ka teadmine, et kümmekond päeva tagasi tungis siin lähedal nelja inimesega paati vesi ja üks neist uppus. Ühesõnaga merd tuleb tõsiselt võtta ja kõik riskid maandada. Elu on NR.1. Saarnaki laiule, kus tegelikult olen töökaaslastega korra käinud, võiks tulevikus minna mootorpaadiga. Arvan, et umbes veerand tundi sõitu ja kohal.

Padu hotell. Siin üleval vasakul ööbisime.


Ok. Mis siis nüüd edasi saab? Kuna piletid on tänu eelpool kirjeldatud plaanile broneeritud õhtusele Saaremaale viivale praamile, siis tekkis nüüd ootamatult palju vaba aega. Egas midagi. Alustame uut ringi mööda Hiiumaad. Seda küll natuke teisel marsruudil ja ka kunagist jalgrattamatka meenutades. Teele jääb Kallaste pank, Säärenina lõkkekoht, Roograhu sadam, Lennujaam, taas Kärdla, Tõrvanina telkimisala, kus Jane, käib helesinises laguunis ujumas, Lehtma sadam ehk täna läbime siis ka Tahkuna poolsaare, mille eile ära jätsime, tuletorn, mille otsa seekord ei roni, Kõrgessaare. Söömas käime Luidjas. Selles samas kohas, kus Kõpu poolsaare matkal autot hoida lubati. Võtame päevaprae ja supi. Nagu nimedki ütlevad, siis ei midagi erilist, aga kere saab kergendust. Edasi külastame Emmaste kauplust, et toidu/joogi varusid täiendada ja lõpuks jõuame Liivalauka randa. Tegemist ongi liivarannaga ja inimesi ujub/päevitab siin umbes kolmekümne ringis. Praami väljumiseni on tund aega ja see läheb kähku. 

Rannapaargu Kärdlas.

Mida muud veel Hiiumaal nautida kui merevaateid.

Helesinine laguun ja see kivi seal on tegelikult Jane pea.😀

See pilt toob tooni veel paremini esile.
Hiiumaa = Paradiisisaar.

Müts maha! Terve välismaa pere väikeste lastega on jalgrattamatkal.

Liivalauka rand ja kajakitajad.

Sõru sadamas praamiootel.

?

Näe tulebki.

Nüüd on tehtud järjekordne esimene asi ehk oleme ajaloos esmakordselt sõitnud saarelt saarele. Vägev. Leisis olen broneerinud majutuse. Kõik klapib ja kuna Janel on seoses selle asulaga oma lapsepõlvemälestused, korraldab ta mulle nn. giidituuri. Väga äge suveõhtune jalutuskäik on. Läheb täitsa kümnesse.                                                                Puhkemaja Kuus Tuba on võrreldes eilsega pehmelt öeldes nostalgiline, aga ajab asja ära, kuna peenemad asutused siin piirkonnas vastasid broneeringu ürituse peale, et juulikuu unusta ära. Pole hullu, saame hakkama, sest seest on asi isegi parem, kui välisvaatlusel tekkinud esmamulje. Käes ongi aeg "põhku pugeda" ja sellega on päev lõppenud.

Tere Saaremaa. Pilt paha tänu vastu lajatavale päikesele.

Selline maja hakkas õhtusel Leisi ekskursioonil silma. 

Tänasel öömajal on hoopis spartalikumad olud.

3. juuli. Järgneb...

laupäev, 13. september 2025

 


            Sauna riietusruumi remont.          

Pole siia ammu ühtegi s....t saia tegemise juttu kirjutanud. Remondist üldse mitte. Seega üritan olla kaasaegne inimene kes oma tegevustest ka teistele teada annab ja kirjutan vahelduseks kodustest töödest. 
Jane käis juba talvel peale, et vaja põrand korda teha. Reliin on igalt poolt katki ja hallitab, vaja plaadid panna. Puiklesin vastu, sest kõige vastikum ehitustöö ongi minu jaoks vist plaatimine. Irooniline, sest olin kunagi Tallinna Ehituskooli sellele samale kursusele ennast juba kirja pannud kui tuli pakkumine autotranspordi vallas, mis ongi veerand sajandit mind ja minu peret toitnud. Praegu ei kujutaks ettegi, olla päevad läbi põlvili maas betoonpõranda peal. Samuti ei meeldi mulle santehnika. Samas näiteks särts on vägagi meeltmööda. Olen praktiliselt terve majapidamise elektrisüsteemi uue pannud. 
Vahepeal tekkis juba väike lootus, sest teemat ei võetud pikalt üles, kuid ühel päeval põrutati, et kas sa hakkad ükskord pihta ka. Selge. Tundub, et pääsu pole ja tuleb hambad ristis ära teha. Sissejuhatava osa kokkuvõtteks ütlen, et olen sunnitud oma sõnu sööma ehk puhkuse ajal ei pidanud ma ju tööd tegema. Väikeseks lohutuseks on tõik, et praegu on vihmaperiood ja sellega seoses õues niikuinii viibida halb. 
Kõigepealt oli vaja vaimusilmas pilt ette saada mis ja kuidas. Mõtted läksid aina lennukamaks ehk põrandakütte ja led "valgusmänguni" välja, aga siis tulin "maa peale tagasi". No palju me kord nädalas selles ruumis viibime? Ainult mõned minutid. Seega lolliks pole mõtet minna ja mingeid suuri summasid kulutada ei taha, eriti praegusel kallil ja tundmatu tulevikuga ajal.
Jutt oli ainult põranda korda tegemisest, aga asjaga alustades selgus, et tuleb "täispangale" minna, sest mädad olid ka seinas olevate voodrilaudade alumised otsad (ma tegelikult salamisi teadsin seda enne ka) ja nende taga asuv roovitus. Loogilise jätkuna ei pääse minu käest ka lagi. Oeh. Kui peale puhkust tööle naasen ja küsitakse kus käisid, saan rahulikult öelda, et keldris ja lugematul arvul kordi.
Tassin toa asjadest ja mööblist tühjaks. Seejärel kisun pvc katte üles. Siis lammutan poole sajandi vanuse laudise koos rooviga maha ja tassin õue. Sama teen ka loomulikult laega. Lõpetan selle etapi prügi kokku kokkupühkimisega.  

Lammutus alga.

On ju "tore" puhkuse veetmise koht.

Ehitusetappi alustan roovi panemisega. Seda nii lakke kui seintele. Elektrijuhtmeid ma siin ruumis vahetama ei hakka, sest need on vasest (loe igavesed). Siinkohal võin anda väikese vihje, kuidas vanal majal vajadusel alumiinium ja vaskjuhtmed omavahel ühendada, sest need metallid üksteist "ei salli". Sobivaks lahenduseks on terasseib, mille ühele poole alumiiniumjuhe ja teisele vask kinni keerata. Kokku omavahel ei puutu, aga ühendus on olemas. Mingitest euronõuetest me siinjuures muidugi ei räägi.😁
Laelaudade panema hakkamisega algab ka meeleolu tõusmine, sest ruum hakkab vähemalt mingist otsast lõpuks ilusamaks muutuma. K...t, saaks selle neetud põranda ka kaelast ära, hakkaks juba looma. Lagi valmis, ongi aeg lõpuks niikaugel. Tagantjärgi võin öelda, et need kolm päeva, mis ma seal väänlesin ja põlvitasin olid VÄGA PIKAD PÄEVAD, aga valmis sain. Tulemusega võin rahule jääda. Käib kah. Ma ju iseõppija ja paremini ei oska. 
Nii lagi kui põrand on valmis ja see viimane oleks vaja nüüd mõneks päevaks "rahunema" jätta. Sama kehtib ka minu kohta ja peale seda jura peab tulema preemia. Ja see tulebki. Loe järgmist juttu.

Roovitus paigas.

Elektrijuhtmed jätan vanad, aga plaanin pistikupesad ja
lülitid välja vahetada.

Lagi valmis.

Ootab plaate.




Põrand valmis. Huhh. Tööde lõpus tuleb veel korralikult puhtaks pesta.

Vihad tegin juba ammu valmis. 

Olen tagasi. Nüüd on jäänud veel seinad, elektripistikud/lülitid, värvimine, viimistlus (loe liistud) ja sisustus. Jube palju ikka, aga tegelikult pole mul ka kuhugi kiiret.            Kõik sujub ludinal, kuni jõuan uste värvimiseni, millega tekib suur probleem, aga õnneks laheneb kardetust tunduvalt lihtsamini. Nimelt tahan kanda nendele kindlasti lahusti baasil värvi, sest see erinevalt veebaasil tehtutest, katab pinda väga hästi. Jah, tuleb tunnistada, et selliseid värve tootvaid firmasid pole vist eriti alles jäänud ja tegelikult leian Espakist ainult ühe Läti tootja piiratud toonidega valiku. Rullin õhtul peale ja homme samaks ajaks peaks kuivanud olema, aga ei ole absoluutselt. Kohe nii värske, et teeb sõrme puudutamisel värviseks ja nüüd meenub grillratta värvimine. K...t, see ju sama firma värv, millega ma seda võõpasin ja mis ära ei kuivanudki, kuni laki peale lasin. Nüüd on suur jama majas, sest selle sodi mahakoorimine oleks ropp töö. Järsku tekib mõte, et teen kerise alla tule ja kütan ruumi soojaks. Lisaks toon veel suure pöörleva põrandaventilaatori, mis õhu ringlema paneb. Erilist optimismi muidugi pole, sest mäletan, et see värv soojenedes hoopis vedeldus.                                                          Õhtu käes, jätan propelleri tööle ja kobin magama. Hommikul enne tööle minemist, lähen pessimistlikult alla vaatama, mis öö jooksul muutunud ja selgub, et mitte midagi. Värv on sama märg kui eile õhtul. Jätan ventilaatori tööle ja ise lähen ka mornilt seda sama tegema. Tööd ma mõtlen, mitte puhumist. Ahjaa. "Kus on, sinna tuleb juurde". Nimelt teatas Jane, et soojavee boiler on vist läbi roostetanud, sest on hakanud tilkuma. APPI!!!                                                                                                                                                Kui õhtul koju naasen, loivan taas meeleheitel keldrisse ja pistan sõrme ukseserva värvitud pinnale. MISASJA??? Ei kleepu!!! Kuidas see võimalik on? Katsun ukse pinda. Sama teema. KÕIK ON KUIV.  Jess. Siit on hea edasi minna. Tunne on super-lux. Vurr oli terve päeva töös ja aknad olid ju ka  lahti. Ikkagi suvine aeg, erinevalt grilli ehitamise ajast. Õhk liikus ja värv kuivas. Seda küll kaks korda aeglasemalt kui etiketi pealt lugedes. 

Seinad ka valmis. Koos elektriga. See oli juba lõbus töö.

Nii, nüüd ongi veel jäänud liistude panemine, mis mulle väga meeldib, sest see tähendab ainult üht. Lõpp ei ole enam kaugel. Negatiivsena selgub, et ka puidumaailmast pole inflatsioon mööda läinud ja käputäie liistakate eest küsitakse kohalikus äris 100€. Jõhker, aga maksma peab, sest ruum on ju vaja valmis saada ja mujalt ostes oleks summa tõenäoliselt veel suurem.                                                                                                Aga tööde lõpp on peagi lähedal ja tunne on hea. Vahepeal sai ostetud ka natuke kasutatud kõrremööblit ja ühel hetkel ongi kõik. Valmis. Koos sellega olen nüüd ka otsapidi augustis. Seekord läks nii. Praegu on siin mõnus puidulõhn. Kui see aegapikku ära kaob, lakin seinad veel linaõliga üle.

Elektrikamin/soojapuhur oli mul juba varasemast ajast. 


Teisest otsast kah pilt. Mina paremini ei oska.