Puhkus Lõuna - Eestis.

Tere taas üle pika aja. Täna on vastikult vihmane ilm ja väljas midagi teha ei saa. Seega paras aeg alustada uut hooaega siin.                                                                                        Öeldakse, et lahku tipus, mis minu puhul tähendab seda, et suurimad matkamised on nüüdseks kindlasti tehtud ja edasised võiks ümber klassifitseerida minu suvisteks tegemisteks. Siiski tahan alustada sealt, kus eelmise aasta jutud lõpetasin. Nimelt sunnib siinse asja tegemine mind laiskusest võitu saama, kodust välja ajama, liigutama, tegutsema, ringi sõitma, "materjali" hankima jne. Ühesõnaga lükkab mandumist edasi, sest suur oht on jääda nelja seina vahele läpaka orjusesse. Tegelikult on ju asi lihtne. Kui meeldib, loe. Kui ei meeldi, ei käsi keegi siia tulla.                                                                        Aga nüüd stardin: On 12 juuni, väärt puhkuse neljas päev. Kohe ei saanud härjal sarvist haarata, sest neli ööpäeva sadas praktiliselt kogu aeg vihma. NELI ÖÖPÄEVA VAHETPIDAMATA. Mäletan küll lapsepõlvest mõnda vihmast suve, aga nii pikalt kestvat sadu ei meenu küll. Siiski lubatakse, et täna õhtuks ilm paraneb ja lahkun kodust. Kuhu? Ega ise ka õieti ei tea. Eks mõtteid käis talvel igasuguseid, aga midagi vapustavat pähe ei tulnud. Seekordset tretti plaanin läbida "triatlonina" ehk autoga, rattaga, jalgsi.                                                                                                                                        Alguseks mõtlen, et sõidan Kaiu järve äärde Jõgevamaal. Oleme seal korra olnud kui tütar oli tita ja poiss ei teadnud siinsest elust veel midagi ehk umbes paarkümmend aastat tagasi. Seal oli Kaiu järve puhkekeskus, kust laenutasime paatigi.                      Seljasirutuse ja tavaariostu teen Jõgeval. Teele jääb ka Palamuse oma kuulsa koolimajaga. Kaen väljast, sisse ei lähe põhjusel, et oleme seal juba käinud.

Palamuse koolimaja.

Peagi olengi Kaiu puhkekeskuse juures. Enne nägin ära veel Tammeluha matkaraja alguse, millest ma mitte midagi ei teadnud. Tahtsin lihtsalt enne seda asuva lõkkekoha üle vaadata ja nii ma selle avastasingi. 

Tammeluha matkarada sõna otseses mõttes.

Kaiu järve lõkkekohad ja puhkekeskus asuvad 
 Tammeluhalt vaadates vasakul kaldal.

Puhkekeskuses on aeg seisma jäänud. Paadidki samad. Luitunud ja värv maas. Vastu tuleb eesti keelt soome aktsendiga rääkiv, "ime-ime" soomlane Petri, kellega saame lihtsasti jutule. Elab juba pikalt Eestis ja siin majandab kolmandat suve. Meeldib rahu ja vaikus. Lõpuks paneb mind tööle ka veel, nimelt mingit rasket puidust välilauda tassima. Teeme ära, pole hullu. 

Siia ma aga ei jää. Jään hoopis Kukeseene lõkkekohta. Erinevaid järveäärseid puhkepaiku on siin koguni viis. Kui vahepeal ilmast rääkida, siis see vaheldub. Paistab päike ja sajab vihma, aga õnneks minimaalselt ja on soe.

Kuuris ei ole puid ja toon need Kaiu lõkkekohast. Plaan näeb muuhulgas püüda "prügikala" ja keeta sellest uhhaad. Üks umbvenelasest vanamehenäss purde peal juba püüab, aga on pika istumise peale kätte saanud ainult ühe roosärje. Noh eks need vihmad, eriti Lõuna-Eestis on veed muidugi kõrgeks ja sogaseks ajanud ja kalad on passiivsed, ega taha, et nn. vedel liivapaber lõpustest läbi käiks. Seega nähes tulemust, õigemini selle puudumist, loobun plaanist, vähemalt täna õhtuks.

Egas midagi. Laagritoimingud nagu ikka. Tuleb RMK auto ja töötajad hakkavad kuuri loopima poole meetrise läbimõõduga tooreid pakke. Küsimise peale, mida meiesugused selliste toorikutega pihta peaksid hakkama, vastatakse, et oli vaja ühest tormis murdunud puust lahti saada ja muu neid ei huvita. Õnneks nagu juba mainisin, tassisin hea ja kuiva kraami ennem kohale. Lisaks taipasin kodust kirve kaasa võtta. Tunduvalt lihtsam kui puukuuri juures asuva kiiluga tegutseda. Raiungi paar pakku väiksemateks tükkideks, sest õhtul on plaan lõket teha. Siinkohal pean ära märkima tähelepaneku, et olen hakanud jälle lõkkeid tegema. Pikalt ei tundnud selle vastu üldse huvi ja tuld tegin ainult vajaduspõhiselt, näiteks riiete kuivatamiseks.

Aeg mõelda õhtusöögile. Seekord on mul midagi uut ja huvitavat kaasas. Nimelt vaatasin tuubist ühe matkaja tegemisi ja see pistis potti mingi uue Salvesti toidu koos pakiga. MIDA? Tormasin poodi ja näe ongi. Vähemalt välisel vaatlusel superkraam. Lisaks veel neli korda odavamad kui matkatoite pakkuvate firmade, näiteks Tactical foodpack või Meki toodang. Peale selle veel lihtne valmistada. Paki alumist osa tuleb hoida viis minutit keevas vees ja hakka sööma. Lisaks vähene kalorsus, mis mulle ka väga meeldib. Nojah, füüsiliselt koormaval matkal on muidugi kaloreid vaja, et energiat taastada, aga mina hakkasin sellel kevadel jälle kaaluga võitlema. Nüüdseks on olukord õnneks taas kontrolli all, mis tähendas õhtusi mitte üle saja kilokaloriga toiduainete söömist ja rattasõite.

Kui nüüd ka kulinaarselt asjad korras on, mis peagi selgub, oleks kõik konkurendid pika puuga seljatatud. Ja nii ongi. Koorene kanapasta on väga hea. Vähemalt mulle sobib. Ma ju vähenõudlik. Ainuke soovitus on see, et tuleb keevas vees kauem hoida, saab kuumem.

Õhtusöögivalik on rikkalik.

Söögiisu toetab veel mõnusalt lõhnav männimets. 

Toitu hoian sellises kastis, siis püsib see kenasti ühe koha peal.

Voodi tegin juba kodus valmis.

Kõik on väga hästi ja kui plaanin seda praegust juttu vihikusse kirjutama hakata, sõidab siia matkaauto, kust kargavad välja kaks naist kolme väikese lapsega ja neljas tundub ka varsti siia ilma tulevat. Hetkega on ümbrus sagimist, kilkamist ja küsimusi täis, mul privaatsus rikutud ja mõtted sassis ehk kirjutamisest ei tule praegu midagi välja ja midagi pole parata ka, sest suvine aeg ja rahvas liigub. 

Lubavad küll varakult autosse kolida, aga enne seda tahavad grillida. Ütlen, et võite minu kirvega väiksemaks raiutud puid võtta, sest mul juba priimusega söök tehtud, kõht täis ja lõket plaanin teha ainult meeleolu loomiseks, aga neil on vist omad puud kaasas nagu minulgi nii igaks juhuks kui kohapeal kuskilt võtta pole. 

Arvatavasti eelmiste seltskondade lastest on lauale jäänud kaks pisikest plastist piilut. Annan need lastele ja nad hakkavad neid platsilt kuskile sissepressituna veel leidma. Aitan neid noaotsaga kätte saada. Kokku saab vist juba seitse tükki. 

Lähevad sööma ja üritan nautida lähenevat õhtut, sest ilm on vahepeal mõnusamaks muutunud. On küll pilves, aga kuiv ja tuulevaikne. Imelik on ka see, et sääsed on ära kadunud. Alles on mõned üksikud. Ma muidugi olen eelmisest sääserohkest suvest midagi õppinud ka, ehk nii ennast kokkumäkerdanud kui ka nn. spiraali tossama pannud.

Matkaauto pannakse käima ja lahkutakse. Arvan, et ohutuse mõttes, sest käib ju lõkkekohtas ringi kirve ja noaga varustatud mees.😀 

Nüüd algab aeg iseendale. Teen tule uuesti üles. Naudin järvevaadet, linnulaulu ja mis seal salata, ka sünnipäevaks saadud lapikut jägermeistrit. On puhkuse ja suve algus. Lisaks lubavad sünoptikud  järgmiseks neljaks päevaks aina paranevat (loe suvisemat) ilma.

  

Lõkkepragin.

Õhtune vaatenauding Tammeluhale.

Päeva lõppu veel üks hea uudis. Nimelt on ukrainlased enda sõnul nüüdseks hävitanud miljon orki. Tublid! Jätkake samas vaimus.

13 juuni.  Ärkasin endalegi üllatuseks alles enne üheksat. Ilm tõotab tulla lõpuks ometi ilus. Päikesepaisteline ja paarikümne soojakraadiga, mis on ideaalne rattasõiduks, sest täna on plaanis läbida Kaiu rattarada. pikkusega 45 km. Kui lingile klikkida ja avanevas aknas alla kerida, näeb täpset raja kaarti. Sellel aastal teengi nii ja eraldi pilte äpi salvestatud teekondadest üles ei pane. 

Nii nagu õhtu lõppes, algab ka hommik järvevaate nautimisega.

Kui hommikukohv ja võikud realiseeritud, panen ajama ja õige pea olen asfaldi peal väljas. Selgub, et kohe esimesel metsavaheteede ristmikul panin ämbrisse. No pole hullu ja tagasi ei lähe, sest kilometraaž tuleb siit edasi sõites kaardi järgi umbes sama. Peagi näitab seesama kaart uuesti metsa poole. Saan mõnda aega kulgeda ja opaa... Tänu hiigelvihmadele on raja madalamasse otsa tekkinud järv, mille keskel elektriliinipost. No ei saa kuiva jalaga läbi, pluss elekter ja vesi ei käi ju kokku. Mine tea kus siin võsas mõni lahtine traat võib maha kukkunud olla. Pealegi on mul uueväärsed nike tossud jalas, mida ei taha ära määrida. Otsustan, et olen nende padrikute läbimisega endale juba korduvalt tõestanud, et kui vaja, lähen läbi. Praegu ei ole vaja. Lähen tagasi ja edasi sõidan mööda asfalti, sest niikuinii on mõlemal pool mets. Miks ma pean metsast veel metsa (eriti vesist) otsima? Muide Lõuna-Eestis sadas juba siis hullult kui teised maakonnad ei teadnud vihmast veel suurt midagi. 

Edasine teekond kulgeb Harju (Jõgeva) keskmiselt. Midagi põrutavat silma/kõrva ei hakka, rahulik minek.

Lausa lust on pedaalida sellisel hommikul sellisel teel.

Kui kodust välja ei tule, ei sattu ka ohutsooni. 

Jäi silma. Lihtsalt ilus remonditud kortermaja, kus kõik on korras. 
Ehe näide, et hea tahtmise korral saab küll omavahel kokku
leppida, et tellime kõik ühesugused (ja ühte värvi) aknad. 
Ka haljastusega on kõik korras.

Saja aasta vanune tulevalvetorn. 
Otsa ronida ei tohi. Pildistada võib😊

                        

Selline seis on momendil lõunapoolsetes osariikides kui 
pilk maanteelt kõrvale suunata.

Eestlane tahab ikka naabrist parem olla.
 Topelt ei kärise ehk kaks lipumasti.

Vahepeal tuletatakse kunagist Ida-Virumaa
matka meelde. Õnneks lühidalt.

Lihtsalt Jõgevamaa.

Jõuan Kääpasse ja Kalevipoja muuseumi. Jutt sama nagu eilegi, ehk piirdun õuealaga. Natuke eemal aedikus on küülikud, kanad ja muud pudulojused sõbralikult koos. Kui parasjagu neid vaatan, tuleb neiu, ühelt poolt 😀, kes muuseumi ees aiatööd teeb ja küsib, et kas saan aidata. Vastan, et ega vist ei saa. Sõidan lihtsalt jalgrattaga mööda Eestimaad ringi ja vaatan mida näen. Kuid jutuajamine muutub kiiresti elavamaks ja vabamaks ning ma ei tea kas võin seda siia kirjutada, aga tekib tunne justkui oleksime enne kohtunud. See ei ole ju võimalik. Järsku jõuab kohale, kuidas saab see tüdruk mulle tuttav olla. See on ju nooruke Katre umbes kolmkümmend aastat tagasi. Täpselt samasugune ja vanamehenäss on hoobilt armunud. Nimi on tal Kristin. Kalevipoja muuseumi töötaja. Lobiseme vast pool tundi ja panen edasi ning peagi olen Kaiu järve ääres tagasi. Rohkem eksimisi peale hommikuse ette ei tulnud. 45,6 km.

Pildid Kääpast. Ilus elamine.

Kole mitteelamine. Vana + uus = pooleli.

Arvatavasti sai üle Kääpa jõe kunagi ainult selle parempoolse
rippsilla kaudu.

Kalevipojamuuseum. See väike valge täpike 
vasakul keskel on neiu, kellest just rääkisin.

Rallin jalgrattaga mööda kiiruskatseid.

Vot selliseid.

Minu jaoks täiesti ootamatus kohas, mingite pisikeste teede
ristmikul on järsku RMK puhkekoht.

Lilla. Lupiinid. Ilusad, aga halvad. On võõrliik mis lämmatab 
kohalikku taimestikku.

Kaiu järve ääres tagasi.

Tõstan ratta autosse ja pistan järgmise sihtkoha poole uhama. Kaiu rattaraja ilusaim "vaatamisväärsus" oli Kristin.😀 Teele jääb järvederikas Vooremaa. Hunnik muuseume ja keskusi, mida ei külasta, sest need kõik on juba läbi käidud. Jah, kindlasti on tehtud uuendusi ja väljapanekud ning teemad muutuvad, aga põhiolemuselt on asi ikka sama. Mida külastan, on Raigastvere järve äärne vaatetorn. Enne seda sõidan läbi sellisest huvitava nimega asulast nagu Maarja-Magdaleena. 

Tohutult paneb imestama, et sõit läbi Tartu (ka südalinna) kulgeb mega sujuvalt ja kestab ainult kakskümmend minutit. Eeldasin, et läheb tund. Kokku seisin vist ainult kolme punase tulega foori all. Tallinnaga ei saa absoluutselt võrrelda. Nagu päev ja öö. Uskumatu.

Vaated Raigastvere järve äärsest vaatetornist.

Sõrmed mängivad jälle fingerpussi. 

Saadjärv.

Nüüdseks juba kolmkümmend akent.

Ilm on muutunud jube tuuliseks ja see on ajanud lohesurfarid järvele.

Õnneks puust.

Sõidan ja tegelikult tunnen nukrust, sest sai ju kunagi pruutidega mööda Eestimaad kruiisida ja nägin kuidas seda kõike nauditi. Seejärel oma naisega, siis väikeste lastega. Perega ringi rallimised ja uute kohtade avastamised olid minu jaoks suvise puhkuse tippsündmused. Nüüd on nad täiskasvanud ja omad tegemised ja käimised, omade sõpradega. Loomulikult saan aru, et see ongi asjade normaalne käik ja linnupojad lendavadki pesast välja, aga ikkagi on kahju. 

Kalli kaasaga on selline mure, et telki saab ta väga pika hambaga, näiteks üheks ööks Matsiranda. Minul on jälle vastupidi, sest enamus aastast magan ju niikuinii voodis. Isegi kodus olen erinevatel põhjustel, näiteks palavus või mõned külalised jäävad ööseks, tudinud aiamajas, garaažis, autos ja kunagi ühel sumedal augustiööl ka batuudil. Tirtsud siristasid ja peakohal sädeles tähistaevas. Väga lahe oli.

Ühesõnaga käingi looduses valdavalt üksi. Üksi tähistasin ka mere ääres sünnipäeva. Jäin täitsa rahule ja mingit ängi ei tekkinud. Õed ja pereliikmed ei saanud õigel päeval tulla ja nii pidasime enne ära.

Kui nüüd asjale laiemalt läheneda, siis oli mul nooruses umbes kümmekond törts peale sõpra/sõbrannat, mõned eriti lähedased. Tegime igasugu pulli ja olime kogu aeg ninapidi koos. Siis tekkis aeg luua pered, sündisid lapsed. Asjade loomulik käik. Nüüdseks on nad üles kasvatatud ja aeg oleks iseendale (loe meile), aga kahjuks ei ole. Olen paari kunagist lähimat sõpra korduvalt kutsunud kokku saama, aga nõustumine on jäänud nende poolt vaid lubaduseks. Kui hakkasin poole sajandi vanuseks saama, mõtlesin mingi peokoha broneerimisele. Saadan kõigile kutsed, seda enam, et nad ei ela kaugel. Kes Märjamaal, kes Kosel, Kes Tallinnas, aga mõistsin, et suure tõenäosusega oleksin peolaua taga hommikuni üksi istunud. Mingil määral saan aru hirmust, et pole ju üle kahekümne aasta kokku saanud ja mine tea...  Aga ikkagi. 

Tõsi, üks sõber on siia jäänud ja aeg-ajalt kohtume/suhtleme, umbes korra kuus, aga temaga on läinud vaated elule aja jooksul aina rohkem eri suundades. Üritame olla tolerantsed. Asi seegi. Ka ühestki töökaaslasest pole midagi enamat kujunenud. MA OLEN ÜKSI! Selle kurva jutu lõpetuseks sobib nagu rusikas silmaauku Kolumbus Krisi laul: "Elage kaua".

Aitab nüüd küll. Õhtu on käes ja kohe jõuan Kooraste Suurjärve lõkkekohta. Asubki see kohe järve ääres suht lageda peal. Lisaks on ilm jätkuvalt tuuline, mis natukene häirib, aga boonusena hoiab sääsed eemale. Mulle siin meeldib. Vaated on avarad. Olin siin eelmise aasta augustis pojaga. Sildilt lugesime, et eriti ohtrasti on järves haugi. Läksime entusiastlikult paadiga peale ja... kogu õhtu saagiks jäi minu püütud korralik ahven. Peale meie viibis järvel veel kaks paatkonda ja nendel polnud midagi ette näidata. "Ohtratel haugidel" olid seekord suud lukus või tänu "reklaamile" juba välja püütud. 

Kooraste Suurjärv.

Lõkkekoha lähedal asub ka selle ainus saar, Hirvesaar.

Lõkkekoht ise selline.

Täna küpsetan šašlõkki. Ostsin poest. Polegi vist enne kunagi üksi matkates teinud. Ükskord on ikka esimene kord. Maitseb kah. Liiga palju kah. Kõht on pungil täis. 

Siinkohal kasutan võimalust ja edastan ühe minu jaoks super maitsva šašlõki marinaadi retsepti. Ütlen kohe ära, et see ei ole minu välja mõeldud.

Kaelakarbonaad, mugulsibulad, till (terve poes müüdav kandik), pipar, sool, äädikas.

Lõika liha parajateks tükkideks. Lao kaussi vaheldumisi kõik eelpool nimetatud asjad va. äädikas. Sibulad muidugi viilutatult. Seejärel pista käed külge ja hakka seda kraami masseerima/mudima ca. viis minutit. Jäta pooleks tunniks rahule. Siis äädikalahus peale ja 2,5 tunniks marineerima. Kordan maksimaalselt kaheks ja pooleks tunniks ja kindlasti mitte ööpäevaks nagu on levinud arusaam. Niimoodi ei tapa äädikas liha maitset ära. Marineermise ajal tee grillile tuli alla. Mina kasutan grillsöe asemel (vähemalt kodus) lepapuid. Seejärel liha vardasse, mis muud. NB! Kõik kogused on tunnetuslikud ja kindlaid gramme pole. Tuleb usaldada oma silma/käe/tunde kombot. Kui kõik eelnev on korda läinud, siis te poest mingit näiteks keefirimarinaadis, teadmata vanusega läga enam ei osta. Ja veel. Paljud ei tea, et sibul võtab lihamürgid enda sisse ja söövad seda otse potist. Lahendus on sibularattad eraldi marineerida ja pakkuda seda šašlõki kõrvale. Sellega täna lõpetan. Head ööd/isu.

Varsti saan küpsetama hakata.

Valmis. 

Kõrvale pruugin sünnipäevakingiks saadud "mürske" Vol. 10.5 ja 11.

Ratta panen ööseks igaks juhuks pingi külge kinni, sest
 tsivilisatsioon on lähedal.

Samas on mul hea meel, et vähemalt mõnes piirkonnas oleme 
jõudnud nii kaugele, et teatuid asju ei pea enam lukustama.
Siinses lõkkekohas on näiteks mängimiseks pallid kastis. 

See kast oli siin juba eelmisel aastal ja kõik asjad on kenasti alles.

14 juuni.  Täna ärkasin peale kaheksat. On ju aasta kõige lühemad ööd ja läheb varakult valgeks. Ilm on jätkuvalt päikeseline, kuid hommikuselt karge. Õnneks soojeneb kiiresti ja tuleb jälle mõnus suvine t-särgi päev paarikümne plusskraadiga. Tänane eesmärk on läbi sõita Kooraste rattarada.

Panen ajama. Lõuna-Eesti on ikka ilus ja vägev. On järske tõuse ja samasuguseid langusi. Kui enne olen kirjutanud massiliselt maha jäetud taludest, siis on siin ääremaadel ka vastupidine teema. Nimelt on uskumatutesse pommiaukudesse rajatud uhked villad, mille ümber mitu hektarit madalalt niidetud muru. Tavapärane on ka krundisisene suur tiik või järve kallas. Lisana tihti veel saar ja sillad. Kontrast ümberringi lagunevate taludega missugune.

Peagi jõuan suuremalt teelt väiksemani, mis on jätk ametlikule rattateele. See on nii mudane, et lähen parem ringiga, sest tihtilugu ei ole alati otsetee kõige otsem, parem, lihtsam. Tark ei torma ja võtan asja ringiga. Tuleb küll mõni kilomeeter juurde, aga saan liigelda tükati ka asfaltkatte peal ja seega vaadata loodust avaramalt. Ma ei ole kunagi seadnud eesmärgiks nui neljaks läbida matkaradu sajaprotsendiliselt. Oluline on lihtsalt nautida hetke. Omal ka hea tunne, et näe olen arenenud ja ei torma kohe jalad ees sopa sisse või peaga padrikusse, kuigi minu iseloomu arvestades see siiani väga tihti ei ole õnnestunud. Kaarega rattatee teise otsa jõudes näen, et see on siit poolt juba täitsa sõidetav. Jäägu nii.

Mõnusad autovabad kruusateed.

Täitsa õiges kohas olen.

Rada läheb üle maantee põneva nimega Kanepi servast läbi, aga siin ma midagi huvitavat ei näe. See-eest kogen küll ja veel. Nimelt nelja kilomeetri pikkust tõusvat sirget ja vastutuult. Huhh.

Vahetult enne Tartu-Võru maanteed viitab viit Vähkjärve äärsele lõkkekohale. See tuleb mulle üllatusena. Täitsa ilus oleks siin kunagi olla, aga ööbima vist jääda ei tahaks, sest maanteelt kostub liiklusmüra. Kütan edasi ja nüüd tuleb mulle peale mingi amneesia, alzheimer või mis iganes muu ajulühis. Nimelt ronin mööda rasket, tänase päeva pikalt raskeimat tõusu üles, et taas üle maantee saada, aga liiklusmüra nagu kaugeneb. Rada peaks minema järve äärest, aga ka see kaugeneb. Kiikan äppi, aga minu mällar on vist nakkav, sest see ei oska ka mind momendil eriti aidata. Pigem on nõus, et vist ikka on vale tee. Selge on see, et kõik on sassis ja otsustan tagasi mäest alla veereda, et mööda Kanepi- Ihamaru teed üle maantee saada. Saangi ja hakkan Kanepi keskuse poole liikuma... Stopp. Juhtmed on jätkuvalt koos. Lollakas. Ma pean mööda magistraali Tartu poole sõitma, sest rattatee jätkub ju ikka sealt, teisel pool teed, kuhu ma üritasin jõuda. Selge. Vist. Pööran otsa ümber ja sõtkun umbes kilomeetri jagu mööda maanteed Tartu poole. Taas ülesmäge muidugi ja seekord vaatab pealt minu pingutust metsik autoliiklus. Lõpuks saan üles, suuna uuesti kätte ja olen taas õigel teel. Ei tea, mis minuga juhtus. Vanaduse esimesed ilmingud vist. Selle kaose lõppu lisan, et kui hiljem korralikult kaarti uurisin, ei oleks pidanud tagasi minema. Kurss oli paigas. Nojah. Eks mu aju töötab vist võõral metsateel olles teistmoodi ka kui koduste seinte vahel. 

Edasine sõit läheb nagu lepase reega mööda metsavahelisi teid. Paar korda kasutan veel kindluse mõttes äppi ja kohale jõuan ilma rohkemate eksimusteta. Jess! Täpselt 46 kilti.

Piigandi Vähkjärv, mille ümber mu äsjased seiklused toimusid.

Siit on hea edasi minna, sest lõpuks olen õigel pool Jõksi järve.

Siin on vahepeal toimunud suur muutus. Nimelt on kohal hunnik rahvast ja organiseeritakse mingit üritust. Aeg-ajalt tundub populaarne koht olevat, sest kui eelmisel aastal poisiga siia jõudsime, lõpetati parajasti maastikujalgratturite võidusõitu ja toimus autasustamine, misjärel rahvas laiali valgus ja kõik vaikseks jäi. 

Ei jää ootama, mis juhtuma hakkab. Äkki pannakse tee kinni. Loobin asjad kiiresti autosse ning tuld lõunasse, sest koju remonti tegema veel minna ei taha. Noh kui siin piirkonnas juba olen, võtan ette Valka külastuse, kust ostan lemmiksuitsuvorsti, mida olen kunagi ühes Eesti Lidl kaupluses isegi korra märganud ja aukudega juustu, millede soetamist olen siin ennegi maininud. Kas umbe hää kraam ka koduni vastu peab, ei tea? Äkki peab. "Kont" puhub sõidu ajal peale. Ka ilmad ei ole tegelikult palavad. Lisaks säilitusained ja vaakumpakend. Saab näha. Peale selle tulevad üle riigipiiri veel mõned mineraalveed ja õlled. 

Kaupluses on, kuidas nüüd öelda, üliemotsionaalne kassiir. Küsib mu käest kliendikaarti. Vastan, et pole, mispeale ta püsti tõuseb ja korduvalt ja valjult üle poe hüüab, et kes annaks kliendikaarti ja lõpuks üks härra telefoniäpiga võtabki vedu. Paldies. Saan oma ostudelt umbes viieka alla. Teenindaja pakub, et teeme sind kliendiks, aga keeldun viisakalt, sest käin ju siin keskmiselt ainult korra aastas. 

Tagasi Eestis, võtan suuna Oore telkimisalale Aheru järve ääres. Olen siin poisiga korduvalt paadiga kalal käinud ja ka mõrraga oma esimese vähi saanud. Meenutan, et uhhaa on mul siiani tegemata. Täna tuletab koht meelde, et on laupäev ja ehk isegi esimene ilusa ilmaga nädalavahetus sellel suvel, mis võrdub palju rahvast. Erinevalt Põhja-Eestist tähendab see seda, et siin suvitavad lisaks eestlastele ka lätlased ja läti venelased (on kuulda). Ei sobi mulle see. Sõidan kõik piirkonnas olevad lõkkekohad läbi ja asi läheb aina hapumaks. Kui esimestes kohtades on näha, et inimesed siia ööbima ei jää, siis viimastes on juba telgid püsti. Annan alla ja kala püüdmine ning supi keetmine jääb järgmiseks korraks. Vägisi pole mõtet tõmmelda.

Seda kohta pildistasin tegelikult juba eelmisel aastal. 
Nüüd olen lihtsalt teises otsas.

Vihje.

Lõpuks ei jäägi muud üle ja lähen sinna, kuhu keegi millegipärast (tõenäoliselt puuduva, tegelikult olemasoleva, aga ligipääsmatu veekogu) minna ei taha ehk taas olen Rebasemõisa lõkkekohas. Mulle on siin hakanud täitsa meeldima. See asub lageda peal (loe sääski praktiliselt pole), nagu juba ütlesin, keegi eriti ei käi (loe peldik on puhas ja ei haise). Loodus on imekaunis, ööbikud laulavad, rohi on niidetud, kuuris on piisavalt puid (jälle tänu vähekäidavusele) ja need on mõistlikus suuruses. 

Päeva lõpetuseks ütlen, et täna nägin siin piirkonnas üllatavalt palju maanteerattureid. Noh eks teed on ka vastavad ja sõites ei hakka igav kohe kindlasti. Samas huvitaval kombel ei näinud eelmisel aastal siin ühtegi ratturit. Kuna koht on Rebasemõisa, siis on paslik veel ära mainida, et täna nägin lisaks ratturitele ka keskmisest rohkem rebaseid, seda just rattaga Koorastes sõites. Peale selle veel kuulsin kahte koera, kellest ühte ka nägin. Mõlemad ilusti aias kinni. Respekt.

Mulle hakkab siin aina rohkem meeldima.

Traktor ei ole sel aastal veel jõudnud matkarada nähtamatuks teha.

Head ööd.

15 juuni.  Hommik Rebasemõisa lõkkekohas. Vot mis tähendab kui järvele ligi ei saa. Saabumisest kuni lahkumiseni oli täielik vaikus. Suurema tee lähedal, aga privaatne, sest asub nagu nurga taga. Väga lahe, tulen siia kindlasti veel. Kui muidugi jääb nn. minu salakohaks, sest teen ju praegu kõvasti reklaami.

Hakkan liikuma Otepää poole. Ilm on jätkuvalt ideaalne. Pilvitu ja lubatakse päeva peale 23 soojakraadi. Sõidan ja jälle tuleb palju maanteerattureid vastu.

Ilus oled Eestimaa.

Sellistest elamistest enne kirjutasingi. 
See maja küll pommiaugus ei ole.

Otepääl, õigemini Pühajärvel pargin auto parklasse ära nii, et see ka hiljem varjus oleks. Mul ju vorstid matil. Siit algab täna minu jaoks Pühajärve matkarada. Mis see väike jalutuskäik siis ära ei ole. Kõigest 14 kilomeetrit. Algus on väga tsiviilne. Rand ja kõnni ning asfalttee. Seejärel on minek metsa ja üsna pikalt veel ülesmäge ka, mis võtab higiseks. Mäe otsas on Kiigemäe lõkkekoht, kus on kaks katusega pink-lauda. Ruumi on siin niidetud alal palju, aga järvevaadet pole. Lähen platsi teise serva ja sukeldun uuesti võssa. Peagi olen taas all järve ääres ja vaated on ilusad, lausa lummavad. 

On plaan ümber Pühajärve jalutada.

Rannakompleks jääb juba seljataha.

Imelisi vaatenaudinguid kohtan igal sammul.

Täielikuks aja maha võtmiseks on isegi pink olemas.

Veriläte ehk Armuallikas.

Sellelt pingilt saab vaadata Kloostrisaart.

Mingi aja pärast näitab viit järvest kaugemale metsa ja peagi ka mäest üles. Korralikust mäest. Temperatuur tõuseb nii ilmal kui minul. Tippu saamine paneb ähkima ja puhkima. Hea, et matkakotti seljas pole. Lõpuks päral. Siin suurt peale padriku näha pole ja alla edasi. Viit näitab otse ja lähen  maastikujalgrataste rehvide jälgede järgi, mis kogu tee on "märgistanud", aga järsku olen suure laia kruusatee peal väljas. Mida kuradit. Jälgisin ju täpselt viitasid. Võtan nuti välja ja selgub, et põhimõtteliselt olen Sihval. Ja kui peale kilomeetriläbimist reaalselt kohale jõuan, näitab silt Otepääle seitset versta. Tegelikult nii pikk see vahemaa siiski ei ole, sest Pühajärve on enne Otepääd. 
Takkajärgi arvan, kus "ämber" tuli. Nimelt näitas rattamaratoni raja (neid on siin mitmeid) pööramist hoopis teistsugune silt kui matkaraja oma. Loogika (vähemalt minu oma) ütleb, et enne kuhugi ära ei pööra kui uus suund antakse. Ühesõnaga oleksin ikkagi pidanud rattarajale pöörama, aga silti polnud.

Mis ma siis kaotasin? Tegelikult mitte eriti. No Kooliranna lõkkekoht jäi nägemata ja Väike-Emajõe läte, aga olen seal paar korda enne juba olnud ka. Muide, kas teadsid, et Väike-Emajõgi saab alguse Pühajärvest ja suubub Võrtsjärve. 

Võitsin seda, et sain võsastunud kuusikust välja avarale kergliiklusteele, kust avanevad vapustavad vaated Lõuna- Eesti loodusele ja järvele. Muide õige pea toob ka matkatee siia ehk väga mööda ei pannudki.  

Sellist silti ootasin pöördel, mida ei olnud.
Vähemalt mina ei märganud.

Mida kõike matkateel ei leia. Isegi sokid olid sees.
Miks jalast ära võeti ja kuidas edasi mindi?
Tsivilisatsioonini on sellest punktist üsna pikk maa.

Ilusate vaadetega kergliiklustee, millega õige pea "liitub" ka 
ametlik matkarada.

Vaated on ilusad.

Jah, nüüd olen juba teisel pool järve.

Vantsimist kergliiklusteel on üsna pikalt, aga mingi hetk lähen taas üle maantee ja peagi olen Angunina 2 lõkkekohas. Puukuur, mille lakas mõni aasta tagasi öise äikesetormi üle elasin, on endiselt alles. Puukiilu, mis ust kinni hoidis, enam mitte. Säästis see mõne enne seal ööbinud inimese toodud puutükk ju mind paduvihmaga öisesse metsa minemisest, et midagi sarnast otsida. Hea näide, kuidas ilusa ilmaga näilisena asjatust asjast kujuneb võtmetähtsusega asi ekstreemsetes oludes. Tuletan meelde, et tuulega lendas uks lahti ja hetkega olin väliolude eest kaitseta. 

Vahepeal on siia vist katusega pink-laud tekkinud. Eelmisest korrast nagu ei meenu. Ujuma minemiseks on ka trepp tehtud, aga järve saamine ei ole väga hea. Good - Autoga siia ei lasta. Bad - Telkida ei tohi ja ega saa ka, sest maa on kaldu. Neid viimaseid asju olen siin enne juba maininud, aga kordamine ei tee paha.

Metsas on känd ja saag. Vaevalt sellega puu maha saetud on,
aga fakt on see, keegi on sae metsa toonud. 

Vaikselt hakkab ring peale saama.

Seesama Kloostrisaar teiselt poolt järve vaadates.

Lõpp läheneb ja liivarand juba paistab. Teele jääb veel Angunina 1 lõkkekoht, kus pole varem olnud. Varustus umbes sama ehk katusega pinklaud ja puukuur, mille külgedel (sees) kaks sisseehitatud pinki. Siukest asja näevad minu silmad nüüd esmakordselt. Milleks on puukuuris pingid??? Kuna puid pole, saab siia väiksema telgi üles panna. Sama saab teha ka nn. õues. Siingi viib järve trepp ning vette minemise ja seal olemise olud tunduvalt paremad kui eelmises lõkkekohas. Lõkkekohta kohalesaamise tingimused on täpselt samad ehk ainult jalgsi.

Lõpp paistab.

Siit saab väga hästi järve minna.

Viibin taaskord nn. muinasjutumetsas.

Olengi kohal. Üks "hull" ujub, ülejäänud päevitavad. Sest suvi on siiani (kalendri järgi ju tegelikult alles kevad) olnud jahe. Tegelikult nagu jutu alguses juba mainisin, ongi alles esimesed soojemad päevad päral.

Hommikul olingi auto nii hästi ära parkinud, et see on jätkuvalt varjus. Super-Lux. Sõidan matkariietega minema. Ei hakka ju kaamerate all ja inimeste ees neid vahetama. Pikasillas märkan tee ääres vilus parklat. Peatun ja sean ennast korda ehk lobistan veega üle ja vahetan riided. Viljandis teen "kohustusliku" A1M külastuskäigu, mis jätkuvalt üllatab. Ka siin on hinnad loomulikult tõusnud, aga siiski saan kärutäie (mitte korvi) kaupa kätte alla 70€. Edasi koju. Pätu saab head ja veel paremat. Käin dušši all, tassin asjad autost välja ning lõpetan seda juttu. Kõik. Praeguseks. Oli tore vahelduseks teistsuguses keskkonnas viibida ja kindlasti lähen veel.