Jalgrattamatk ümber Hiiumaa 2015

Sellel aastal algas puhkus 6 juulil ja kohe esimesel päeval paningi Hiiumaa poole ajama. Entusiasm ei ole nii suur kui eelneval aastal, sest töö juures sai objekt Jaanipäevaks valmis ja nüüd puhkuse alguseks oli(d) kõik juba maha rahunenud.
Kuid siiski 6 juuli hommikul kell 7 on äratus ja panen Hiiumaa poole minema. Seekord ma Raplast rattaga ei stardi. Autoga sõidan Rohuküla sadama parklasse, tõstan ratta maha ja lähen praami peale, milleks on vana St. Ola. Paras aeg süüa lõunat 5 € guljaši näol ja kell 11.30 olengi Hiiumaal.

Kohe astun Hiiumaa pinnale. Puhkuse esimene päev. Jess!!!

Väntan siis kohe Vohilaidu avastama. Kaart paneb ikka täiega puusse. Teid mis on kaardil, pole enam ammu olemas, samas on tekkinud uued, mida kaardil jällegi pole. Hullumaja. Lõpuks sõidangi tagasi. Teeolud on kohutavad. Mõne lõigu peal tulen ratta pealt maha, sest muidu jääks mu matk Hiiumaal väga lühikeseks. Jätkan mööda suuremat teed, kuni jõuan kaarega Vohilaiuni viiva teeni, kuhu ma enne tahtsin otse jõuda ja mis selgub. Seda otseteed ei olegi enam olemas. Tuli vist vähe segane jutt praegu, aga oluline on see, et ma ise tean täpselt kuidas asi oli.
Ühesõnaga Vohilaiu lähedale mööda liivast metsavaheteed umbes 1 km., siiski jõuan, mille läbin jalgsi, ratas käekõrval, sest liiva sees ei saa raske matkarattaga sõita. Mõttes on ratas ajutiselt maha jätta ja jalgsi läbi mere laiul ära käia, kuid pean oma plaanist loobuma, sest sinna viib loodetud kivise, liivase, kruusase põhja asemel hoopis teadmata sügavusega "mudakoridor".

Taamal paistab Vohilaid.

Aga loomadele siin meeldib.

Sõidan edasi. K...t, EO-mapi kaart on täielik p...k. Hiiumaa kruusateed on jubedad oma lahtiste kividega, teeviidad on praktiliselt olematud, ilm on pilves, seega ei saa ka päikese järgi orienteeruda. Sõidangi 6 km. valesti ja pööran tagasi, sest tahan kindlasti  Kärdla lennujaama näha. Kui nüüd küsida kuidas on nii väikese saare peal võimalik ära eksida, siis vastus on lihtne. Mida väiksemad ja metsasemad teed, seda põnevam. Maanteed jäägu autoga sõitmiseks.

Matkal panin tähele, et Hiiumaal vedeleb meeletus koguses veneaegset
tehnikat. Siin üks näide. Veel on selle õue peal kaks vana traktorit, mis pildile
ei mahtunud. 

Kallaste pank.

Kohustuslik pilt Hiiumaast.

Mingi uus trend. Lambad ei olegi enam valged. On musti, on pruune. Võib-olla
on see kogu aeg nii olnud, ei tea, linnalaps.

Ja ongi lennujaam. Väravast paistab ka piirivalvesalga lennuk, kuid ei julge
pilti teha, sest piirivalvurid on sealsamas.

Kärdla lennujaam.

Jõuan Kärdlasse ja hakkab sadama. Seega kuigi tahan, ei saa ma linnaga lähemalt tutvuda, vaid tuleb kiiresti leida telkimiskoht. Selleks saab Tõrvanina Tahkuna poolsaarel. Imelik on see, et tohutu suur rmk ala, aga telkida lubatakse vaid ühes kohas ja siia ma lausvihmas oma laagri ka üles sean.
Tegelikult tahtsin ma esimese ööbimiskohana kasutada hoopis Säärenina enne Kärdlat, kuid ilm oli siis veel kuiv ja, et järgmisel päeval ei oleks liiga palju sõita, otsustasin Tõrvanina kasuks.
Käin meres pesemas, ujuma ei lähe, teen priimusega kartuliputru, segan sisse kanalihakonservi, kirjutan päevikut, söön, kerge naps, loen ajakirja Imeline ajalugu, eelmise aasta novembri number (seal ei ole ju värskeid uudiseid) ja pikutan niisama. Väljas sajab laus vihma. Telgis kuiv (siiamaani), koormakate peal. Loodan, et ei hakka läbi laskma, kui hakkab, siis ma ei tea mis saab, kuhugi minna mul ei ole ja ühtegi tuttavat saarel ei ela. Muidu on ilm suhteliselt soe ja kannatab telgis lebotada ilma üleriieteta, sest need on märjad. Õnneks on magamismatt ja tekk kuivad. Vahest mõtlen, et olen ikka saabas küll, mis sa kurat ronid sellisesse kohta. Täiesti metsik elu. Olgu, praegu lõpetan, vaatan mis saama hakkab. Head ööd! Täna sõitsin 62,1 km.

Esimese päeva õhtu.

Ja teise päeva hommik.

Teine päev 7 juuli. Hommik algab päikesepaistega. Vihm jäi öösel järgi, aga sadas kõvasti, sest mu söögitops on ääreni vett täis. Asjade kokkupanemine võtab üllatavalt kaua aega. Planeeritud ühe tunni asemel hoopis kaks. Lõpuks start Tahkuna sõjaliste objektide poole. Tibutab vihma, kuid õnneks mitte rohkem ja peale poolsaarega tutvumist jõuangi militaarmuuseumisse.

Pööru-Poi baari seekord sisse ei astunud.

Vanarauda on saarel kõvasti.

Loen tee ääres olevalt plakatilt, et siin võite kohata põtra. Vaatan siis ringi ja
näe ongi.

Olid ajad.

 Siilionu jälgedes, kelle blogi lugedes sain kõvasti inspiratsiooni, kelle isa
  on mu töökaaslane ja kelle legendaarse rattaga on õnnestunud ka üks väike
 ring teha. Miks just see pilt? Küll ta ise teab.

Tahkuna neeme tipus, kui õnnetuspaigale kõige ligemal oleval pinnal asub
mälestusmärk parvlaeval Estonia hukkunud lastele. Kell on ehitatud nii, et
lööma hakkab see siis, kui tuul saavutab sama tugevuse nagu oli
laevahukuööl. Pardal olnud lastest ei pääsenud mitte ükski.

Muuseumis ma väga pikalt ei peatu, sest olen seda juba varem külastanud, küll on sinna toodud Nüganeni filmi "1944" vineerist tankimaketid.

Nagu päris.

Tüng.

Jõhkrad numbrid.

Toru.

Tuumasõjavarjend. Nooremad ei ole vast asjaga kursis, aga lapsena on kooli
keldris istutud küll.

Rannik ja saared olid vene ajal inimestele suletud. Keelust üle astujaid võidi
kohapeal maha lasta.

Piirivalvur eelmise riigikorra ajast.

Edasi külastan Reigi Eiffeli torni. Tüüp on minu meelest natuke oh-oh. Igal pool on mingid sildid, kuhu on kirjutatud mõtteterad. Hoov on laga täis. Vanale mersule on ta ehitanud mausoleumi. Torni üles ei roni, sest kohutav tuul.

Hiiumaa Eiffel.

Hoovi on igasuguseid asju ehitatud.

Igasuguseid.

Igasuguseid.

Veetorudest kiik.

Allee tornini.

Edasi Kõrgessaare poole. Tuul vastu, võiks öelda, et torm vastu. Väntan nagu trenazööriga kohapeal. Kõrgessaare poest ostan vaid seda, mida müüa on, mitte seda mida osta tahan. Vot nii! Edasi Kõpu poole. Kohutav vastutuul. Bussipeatustes puhkan, süda peksab, jõud otsakorral. Joon ära Kõrgessaare poest ostetud energiajoogi, äkki aitab.
Edasi tutvun mõnede rannaaladega, lahe, kuigi rannailma ju muidugi ei ole. Lõpuks jõuan Hirmuste telkimisalale. Rannas kõrged lained ja kohutav müra. Panen telgi eemale metsaserva üles. Nüüd teen süüa, kuulan taskuraadiost kohalikku ragisevat jaama ja kirjutan seda juttu. Pärast vaatan mis mere ääres põnevat on. Ja siis väike õlu, ajakirja lugemine, kohalik ragisev raadio ja tuttu.
Jane helistas ja ütles, et homme pidi vihmane ilm tulema. Loodan, et hoovihmane, sest tahan õhtuks jõuda Sõrusse vastu Saaremaa rannikut ja seda kuivana. Ülehomme neljapäeval sadagu taevast kasvõi pussnuge, siis niikuinii kojusõit. Loodan parimat.
Muide Hiiumaa kruusateed on lihtsalt jubedad. Tohutult lahtiseid kive, mis lendavad nagu püssikuulid rataste alt põõsastesse ja igasugused muud augud ja lohud. On ime, et ratas ei ole veel pooleks läinud ja rehvid on terved. Ratas on mul 20 aastat vana, aga kuradi hea ratas on. Tänane läbisõit on 74,4 km. Seniks tšao.

Selliseid ehitisi juba autoakendest tähele ei pane.

Luidja rand.

RMK tehtud.

Tormine.

Mina.

Seda olengi siia otsima tulnud. Puhkuse teine päev. Idüll.

Kas tõesti Hiiumaa? Oleks nagu Lõuna-Eestis. Pildi pealt ei tundugi tõus nii
järsk.

Vaade telgist.

Minu pesa. Ka ratas mahub koormakatte alla.

Kolmas päev 8 juuli. Panen siis hommikul varakult minema, sest lubab päevaks vihma. Ja kuna Kõpu poolsaare ots on veel avastamata ehk siis veelgi kaugemale on vaja sõita, tuleb tegutseda. Ja käingi "maailmalõpus" ära. Mõni on sinna omale maja ehitanud. Ainult maja sest maad ei ole. Pinnaseks pole muru, ega muld, vaid kivihunnikud. Ja siis padavai tagasiteele. Ilm peab ja vahest ka natuke lekib, kuid suuremate vahejuhtumiteta olen peagi nn. Hiiumaa "Taevaskojas". Tundub, et sellel saarel peale metsa ei olegi rohkem eriti midagi. Kui nüüd mõni küsib, et kas Kõpu tuletorni otsas ei käinudki, siis vastus on ei, sest olen neid Hiiumaa torne külastanud enne korduvalt ja arvatavasti teen seda ka tulevikus, siis seekord on teised plaanid ja säästan ka energiat.

Hiiumaal on palju selliseid idüllilisi suvilaid metsa sees.

Ristna tuletorn.

Ehitis eelmisest riigikorrast.

"Maailma lõpus".

Kõpu poolsaare lõpp.

Rattamatkaja Priit "maailma lõpus".

See on kuulus Kalana kai, sügisene lestapüüdjate "Meka".

Hiiumaa "Taevaskoda".

Sõtkun edasi. Nurste poest ostan vajalikku provianti ja väntan Sõru poole. Ja siis see juhtub. Enne Sõrut lähevad taevaluugid valla, kurat ei võinud siis pool tundi oodata. Vihm on nii kõva, et t-särk vajub veeraskusest allapoole põlvi. Peale sadamat umbes pool kilomeetrit näen kadakate sees tee ääres nn. indiaani hütti. Kähku asjad välja ja laager kokku. Telk püsti, koormakate peale ja kõik kuivad asjad hopsti sisse. Viimasena ise ka järgi. Riided on läbimärjad, hakkab jahe. Panen viimase puhta ja kuiva särgi selga ja telk peab ka õnneks vett. Lonks teravat, hakkab natuke parem. Vihma kallab ja taevas on ühtlaselt hall, seega pole tegemist ajutise hoovihmaga. Korraks tekib mõte, et pakin asjad kokku ja panen mandri poole minema. Sajab, isegi kõige lühemat teed pidi tuleb sõita umbes 40 km. Tänane läbisõit on juba 67,5 km. Läheb paljuks ja plaan oli olla saarel siiski neli päeva. Mõtlen, et saagu mis saab, homme sõidan kasvõi läbimärjana koju, kuid umbes tund aega hiljem on vihm üle ja homseks lubab nõrka vihma hommikupoole ja pealelõunat juba tõsisemat sadu, aga siis olen ehk juba praami peal. Ja nüüd on muide juba päike väljas. Alles ladistas.
Selle päeva lõppu lisan veel, et Hiiumaa ilm on tõesti imelik. Tekkis tohutu sadu, siis jäi vihm järsku üle, tuulevaikus, päike paistab. Ja kui mõtlesin õhtul lõket teha, noh nii hüvastijätuks, tekkis hull tuul, mis ei vaibunudki maha. Niipalju siis lõkkest, ehkki olin ühe kuivanud männi juba kohale tirinud. Head ööd.

See praam läheb Saaremaale.

Seal see Saaremaa ongi.

Tee pealt paistab "jurta".

Hiiumaa kolmas ehk viimane ööbimispaik vihma küll ei pea, aga ruumilisem
 tunne tekib ikka.

Ja panebki Saaremaa poole ajama.

Elagu puhkus.

Õhtul tuleb isegi päike välja.

Neljapäev 9 juuli. Nüüd istun siis Heltermaa sadama välikohvikus ja ootan valget laeva. Juba tulebki. Kella kümnesest jätsin end meelega maha, et jätta Hiiumaaga väärikalt hüvasti.
Aga alustan algusest. Viimase päeva hommik ja sellele eelnenud öö on olnud kuivad. Öösel käis mul ka üks "külaline" või oli see vastupidi. Igatahes ärkasin selle peale, et keegi röhitses ja kraapis telgi kõrval. Ei lasknud end segada, keerasin teise külje ja magasin edasi. Tundis vist inimese lõhna, sest mul riided nööri peal kuivasid ja vaikselt ta ära läkski. Muide peaaegu sama koha peal jooksis mul mõni aasta tagasi metssiga auto eest läbi. Nüüd siis toimus arvatavasti taaskohtumine.
Niisiis hommik on ilus, päike paistab ja minek. Viimasel päeval on siis lõpuks ka taganttuul. Ja sõita on kerge, ratas on ju ka kergem kui alguses, tavaari vähem järgi. Ei hakka Kassarisse sisse keerama ja võtan suuna otse Käinasse. Seda neljal põhjusel.
Esiteks olen seal juba korduvalt olnud ja viimane kord jättis väga halva mulje. Kohalik rand oli täis situtud ja lagastatud, lisaks veel hunnik turismitalusid ja üldse liiga käidav koht minu jaoks.
Teiseks ei ole ma veel kunagi Käinas käinud. Alati olen ühel poolt sõitnud Kassarisse ja teiselt poolt välja.
Kolmandaks hakkab parem põlv valu tegema ja sellega seoses neljandaks peaks siis jälle vastutuult keerama, aga tuuled on siin kõvad.
Siiski ei vänta ma otse sadamasse, vaid kaarega mööda Sarve poolsaart. Tahan näha Kaevatsi laidu lähemalt, aga enne seda kus tee mere ääres lõppeb on üks talu ja siin on keelumärgid, elektrikarjus, hundikoer jne. Ei jää peremeest kaheraudsega ootama ja aja võtan maha Sarve telkimisalal, kus pesen ennast meres puhtaks. Pesemata ei lasta ju praami peale. He-hee.
Täna läbisin 61,7 km.

Näe jälle üks veski.

Helilooja Rudolf Tobiase majamuuseum Käinas.

Muuseumi juurest paistab ka Käina laht ja Kassari.

Postkastid Hiiumaa moodi.

Sellest praamist jätsin ennast meelega maha. Aega on, puhkus ju.

Istun enne kojuminekut ja jätan Hiiumaaga hüvasti.

Taamal paistab üks Hiiumaa laidudest, millest neljal on minu jalg tatsunud.
Nendeks on Saarnaki, Hanikatsi, Kaevatsi ja Kõrgelaid.

"Kinnisvara".

Seal kusagil on manner.

Ühesõnaga see trett on nüüd siis tehtud. Ei oskagi midagi kosta. Ei olnud nii äge matk kui eelmisel aastal Raplast Võrru. Eks põhilise vingerpussi mängis ikka ilm. Oli paras ellujäämiskursus minu jaoks. Sain vett, tuult ja külma. Ei olnud suvi. Ja seda juulikuus. Ujuda ei saanud. Hiiumaa kruusateed on kohutavad võrreldes Lõuna-Eestiga. Aga ma ei kahetse midagi ja hiljem on hea meenutada. See on nüüd tehtud. Arvan, et jalgrattaga Hiiumaale ma enam ei tule. Aga ratas on mul tugev. Kiitsin ka teda. Ja talvel tuleb teda jälle natuke ümber ehitada. Mõnda ideed näed teiste matkajate rataste küljest, mõne peale tuled ise nn. "töö" käigus. Igal juhul peaks edaspidi minema rattasõit mugavamaks ja kaalujaotus võrdsemaks. Kui tervis alt ei vea, on järgnevatel aastatel plaanis teha Eestimaale jupikaupa ring peale.
Nüüd aga pean lõpetama ja praamile minema. Hiiumaal sõitsin kokku 266 km. Kõik.

Tehtud.

Koju.

Lõpetuseks. Mida võtta rattamatkale kaasa? Minu kottides leidus järgmist:
Ratas- torkekindlad rehvid Schwalbe Marathon Plus, odavamat sorti pakiraamikott, lenksukott ja raamikott, koormakummid, rattakompuuter, geelkattega sadulakate, lenksu küljes pipragaas koerte jaoks. Rattalukku Hiiumaale ei võtnud.
Võimalikuks remondiks- siselohv, pump, kruvikeeraja väliskummi mahavõtmiseks, rattavõti, kuuskantvõtmed, "Mägiaivari" teip, näpitsad ja mõned kaablivitsad.
Teejuhiks- kaalu huvides mitte terve atlas, vaid ainult need lehed kus peal Hiiumaa kaart.
Elektroonika-  nutitelefon ja laadija, tagavara mobiiltelefon ja laadija, fotokas (seebikarp) ja laadija, väike taskuraadio, lisapatareid.
Riietus- lisaks seljas olevatele riietele oli kaasas, dressipluus, dressipüksid, 2 t-särki, aluspesu, sokid, ujukad.
Magamine- odav säästuka telk, (tulevikus plaan soetada firmakas), tekk (magamiskotis mina magada ei saa, klaustrofoobia), isetäituvad magamismatt ja padi, koormakate 3 x 4 m. ja paar tonkaharki koormakattest "esiku" tegemiseks (selle all on näiteks vihmaga hea süüa teha).
Hügieen- seep, deodorant, hambahari ja pasta, saunalina ja tualettpaber.
Apteek- valuvaigistid, söe ja kõrvetistetabletid, kaaliumi-magneesiumi kapslid (välistavad krampide tekkimist), mõned plaastrid, side, igaks juhuks ka kannivahepulber.
Köök- priimus koos gaasiballooniga, tagavaraballoon, roostevaba topsik-kruus, ühest osast koosnev kahvel, lusikas, nuga.
Söök Jook- saib, võileivakatted, kiirmakaronid, kiirkartulipuder, suitsuvorst, konservid, banaanid, midagi näksimiseks, ööpäevas läks 2 x 1,5 l mineraalvett ja 1,5 l joogivett, õlu, lapik viin, kohvi kolm ühes variant, sool, pipar.
Ja veel- tikud, tulemasin, sääsetõrje, päikesekreem, monokkel, nuga, pesunöör, pesupulgad, randmekott kus olid sees telefonid, rahakott, dokumendid ja fotokas (selle koti sai vajadusel lenksukotist välja võtta ja näiteks poodi minna, seega siis välistada vargust), ajakiri meelelahutuseks, väike kaustik ja pastakas, otsmikulamp, nõel ja niit, haaknõelad, prügikotid asjade vihma eest kaitseks, helkurvest rattakottide peal loperdamas, et ennast autojuhtidele nähtavaks teha.
Kindlasti jäi mõni asi kirja panemata, aga vähemalt kõik oluline peaks olema üles loetletud. Eks igaühel on omad eelistused ja minagi kavatsen edaspidi varustuse osas teha muudatusi. EDU!