Selle aasta esimene rattasõit oli sürrealistlik. Toimus see 9. aprillil. Ilm pööras järsku soojaks. Termomeeter näitas +19 (Lõuna-Eestis +23), kusjuures järved olid alles jääkaane all.
Loomulikult tekkis vastupandamatu kirg üle pika talve jälle sadulasse hüpata ning ühel hetkel avastasingi end nagu kevadine vasikas kergliiklusteel rõõmsalt väntaalimas. Paremal kõrgusid lumevallid ja vasakult möödusid autod naelrehvide klõbinal, omal lühikeste varrukatega t-särk seljas.
Aga nagu ikka teen ka seekord enne matka väikese sissejuhatuse möödunu osas. Rattal vahetasin ainult keti. Seda põhjusel, et sõites hakkas tagant jälle tuttavat raginat kostuma. Originaalkett pidas vastu 20 aastat, järgmine ainult 2. Oeh!
Matkavarustusest on mul natuke rohkem rääkida. Kõigepealt sellest peavalu põhjustanud madratsist, mille saab kordades kiiremini täis tavalise jalgpumbaga (nüüd varustuses). Saunalina asemel on mul nüüd spetsiaalne matkarätik. Ainult tänu sellele muutus varustuse kaal hoobilt pool kilo kergemaks. Lisaks vahetasin isetäituva padja samamoodi nagu eelmisel aastal mati, täispuhutava vastu. Ostsin termoteki, mis on nagu hiiglaslik šokolaadipaber. Kui see magama minnes enda ja tavalise teki vahele sättida ei tohiks enam külm kallale kippuda. Lisaks veel mõned väiksemad pudinad-vidinad. Matkavarustuse kaalu ja mahu vähendamise nimel läks asi koguni nii kaugele, et täiesti juhuslikult leidsin ühest kauplusest miniatuursed pesupulgad (sõbrapäeva omad, südametega) ja tuunisin need (loe murdsin südamed) endale sobivaks. Kõige selle tulemusel on ratas nüüd 4-5 kilo kergem, kusjuures selle kaasastassitava varustusega kipub olema nii, et suure tõenäosusega enamikke asju vaja ei lähe. Samas kui midagi maha jääb on seda mingil ajahetkel jälle kindlasti tarvis. See on umbes samasugune seaduspärasus, kui sõidad autoga väiksemal maanteel ja mitte ühtegi teist autot ei tule senikaua vastu kuni jõuad järele mõnele aeglasemale liikurile (traktor, jalgrattur) ja kohe ongi vastassuunas liikleja kohal ning pead pidurdama. Nii, et olgu mul parem need mõned päevad raske koorem kanda.
 |
| Keskel vana padi ja rätik, vasakul uued. |
Egas midagi, tuli jalad kõhu alt välja võtta (rattasõit, käimine, sörk) ja toitumine kriitilise pilguga üle vaadata, mille tulemusena on nüüd olukord jälle endine. Edukas olemise puhul premeerisin ennast sellega, et läksin poodi ja ostsin L suuruses t-särgi. Ei mingeid X-e.
Tervisest teise nurga alt veel nii palju, et olen vahepeal jälle natuke teadlikumaks saanud ja kaks kuud enne matka alustasin glükosamiini (toidulisand liigestele) manustamisega, et mingeid põlve ja kanna jamasid enam ei tekiks.
Sissejuhatava osa lõpetuseks natuke marsruudist ka. Seekord siis põhjarannik, kusjuures eriliseks teeb selle matka asjaolu, et esmakordselt hakkan pedaalima kodu poole.
Esimene päev 26. juuni. Narva - Saka.
Nüüd on see siis käes. KAUAOODATUD PUHKUS! Keegi ütles ühel päeval tööjuures, et tal jooksis praegu juhe kokku. Mul on juba ammu (eriti sellel kevadel) totaalne lühis ja lõpuks ometi saan hüpata sadulasse ning lasta tuultel pea üleliigsest pahnast puhtaks puhuda.
Paraku tuleb matka alustada kirjandusklassikaga ehk kui Priit rattaga (rongiga) Tallinna jõudis, oli Narva rong juba läinud. Tüüpiline mina, kes ei saa millegipärast kunagi sõiduaegadest aru, eriti veel kui tuleb ümber istuda. Selgub, et oleksin pidanud Raplas minema rongi peale, mis väljub 5.38 mitte 6.38.
Seega algab matk suure tagasilöögiga, sest järgmine "porgand" väljub ida poole alles nelja tunni pärast. Sellise situatsiooni kohta on eestlased hulga tarkuseteri välja mõelnud, nagu näiteks "kui ei võta pea, võtavad jalad" või "loll pea on ihu nuhtlus" ning ei jäägi muud üle kui siirdun ratas käekõrval tutvuma vanalinna ja Toompeaga, kus on palju tähtsaid maju, asutusi, vaateplatvormid jne. Tuju on muidugi nullis, sest tahtsin Narvas rohkem ringi vaadata, aga nüüd kipub kiireks minema. Väike lohutus on see, et sinna saan nüüd kiirrongiga.
 |
| Narva asemel Tallinnas. |
Ülemistes ei tooda loomulikult mitte ühtegi eelpoolkirjeldatud transpordivahendit peale ja ülejäänud sõit kulgeb ka vahejuhtumiteta kui mitte arvestada seda, et peldik läheb häiresse ja hakkab "karjuma". Vagunisaatja lahendab olukorra. Üks asi paneb hämmastama küll. Nimelt ei tundu rongis eriti palju reisijaid olema, aga peldiku järjekord on olnud (peaaegu) pidev.
Narva linn võtab mind vastu täpselt kaks korda soojemalt kui kaks aastat tagasi. Temperatuur on +24 ja päike paistab. SUPER!
Kui algne plaan nägi ette ka Narva linnuse külastamist, sest olen seal küll kunagi käinud, aga ei mäleta eriti midagi, siis jätan selle praegu tänu ajapuudusele vahele. Kusjuures antud otsus sünnib üpris kergekäeliselt, sest pere tegi ettepaneku, et me ei ole juba ammu Ida-Virumaal käinud ja suure tõenäosusega olen siin nädala pärast tagasi. Esimese peatuse teen Kerese mälestusmärgi juures, mille puhul on skulptorid teinud nii mõnedki vead ja täpsemat infot saab näiteks siit. Edasi võtan suuna promenaadile, mis on äraütlemata ilus ja nad on ise ka uhked selle üle. Teevad pilte Narva jõe taustal, peavad pikniku või istuvad lihtsalt niisama ja naudivad vaadet. Mina avan siin matka alguse puhul õlle. Sellise teistmoodi käsitööõlle, mille naine mulle Vormsi saarelt ostis kui seal ekskursioonil käis. Nimeks Vormsi Murjam (nagu nimigi ütleb, tume, 5,9 vol.). Taara jätan kohalikele (loomulikult prügikasti). Las siis imestavad, mida välismaa värki siia Venemaa piirile sattunud on.
 |
| Paul Kerese mälestusmärk. |
 |
| Jaanilinna linnus. |
 |
| Priit promenaadil. |
 |
| Murjam. |
Natuke liikuvat pilti kah, ainult ma ei saa aru, miks mul sõrmed kogu aeg kaamera ette jäävad.
Tuld. Ei mitte punanahkadele vaid jalgadele ning panen Narva-Jõesuu poole uugama. Nüüd istungi eelpool nimetatud linna Gruusia pubi "Kahketi" välilauas ja ootan hinkaale. Tegelikult tahtsin Narvas otsida kohta, kus saaks slaavilikke käsitööpelmeene süüa, aga kõht ei olnud siis veel eriti tühi, vähemalt ei tundunud nii ja otsustasin ikkagi mingi põhja alla sõita, sest pikk maa on täna minna ja hilja peale jäämine paratamatu. Küsisin kaua läheb ja sain vastuseks "dvadsat minut". Tegelikkus on selline, et 20 minutit on ammu täis ja sööki ikka netu. Et mitte niisama istuda, siis kirjutangi seda juttu, kõrval ekskavaator "rõõmsalt" kaevamas.
Muide hinkaale süüakse sõrmedega. Hoitakse "tupsust" kinni, seejärel naksatakse väike tükk taignast nii, et saab puljongi välja luristada, mis on täiesti lubatud tegevus hinkaalide söömisel. Seejärel lastakse ülejäänud kraamil hea maitsta. "Tups" jäetakse alles, sest kultuurid on eestlastel ja grusiinidel erinevad. Meil kokk solvub kui toit on järgi jäetud, järelikult ei maitsenud, siis nendel on sellega hoopis vastupidi ehk kui kõik on ära söödud, siis järelikult jäi kõht tühjaks ja kokk ei teinud oma tööd hästi, ei pakkunud piisavalt süüa.Peale manustan muidugi borjomi vett, mida siis muud. Ja neil siin Ida-Virumaal on ikka kuradi ägedad külmikud, sest vesi on sama hästi kui härmas.
Narva-Jõesuu ise on selline vaikne linnake mändide all oma spaade ja Eesti pikima liivarannaga.
 |
| Tank monument. |
 |
| Piiripoi. |
 |
| Narva jõe suue. |
 |
| Hinkaalid. |
 |
| Eesti pikim liivarand (7,5 km.). |
 |
| Palkkirik |
 |
| Meriküla mänd. |
 |
| Vaatetorn on seal, juhatab viit Sinimägede muuseumi juures. |
 |
| Oli. |
Lõpuks jõuan Valastele. Hing paelaga kaelas, toss väljas ja olen sunnitud ostma siinsest kohvikust Eesti kalli õlle (3€) ja selle raha eest ei ole see isegi mitte külm.
Ja nüüd tuleb minu arvamus piirikaubandusest. Alustuseks muidugi see, et Oss on täiesti süüdimatu tüüp. Keeras suure p..a kokku ja siis jalutas käed taskus minema ning õigust jäi veel ülegi, öeldes, et mina pole midagi valesti teinud. Nii mõnigi poliitik avaldas arvamust, et Lätis alko järgi käijad ei ole Eesti patrioodid. Ma ei saa aru mille või kelle patrioot ma ei ole? Loomulikult olen ma Eestimaa patrioot ja kui vaja, tuleb minna, aga ma ei ole patrioot valitsusele, kes teeb rumalaid ja läbimõtlemata otsuseid ning ei kavatse selle "ämbreid" omast taskust kinni maksta. Ja kõige selle tulemus on valus, sest ise korduvalt naaberriiki külastades näen, et olukord järjest eskaleerub. Meeletud eestlaste (ja soomlaste) hordid on hõivanud piiriäärsed kauplused ja parklad, kus naljalt Läti keelt ei kuule. Ja kui arvatakse, et seal käivad ainult joodikud, siis tegelikult on sellest kujunenud uus turismiaktratsioon. Ostetakse kõike: Alkoholi (õlu maksab 60 senti), toitu, ehitusmaterjale, tööriistu, majapidamisgaasi, kütust, saldejums põske jne.
Arvan, et kui Eestis peaks mingi ime läbi aktsiis võrdsustuma, siis osa rahvast käiks vahelduseks Lätist kaupa edasi ostmas, sest sellest on kujunenud juba harjumus. Rada on sisse tallatud. Muide Valka linn korraldas see aasta eestlastele jaanitule peo, st. võetakse viimast.
 |
| Sillamäe varjatud ilu. |
 |
| Sõna otseses mõttes RAAMATUPOOD. |
 |
| Sõtke paisjärv Sillamäel eraldab elamurajooni tööstuslinnakust. |
 |
| Vähja Tiidu valdused. |
 |
| Toila-Oru lossipark. |
 |
| Paar pilti seal kasvavatest taimedest, mida on kokku 270 liiki. |
 |
| Hõbeallika koobas. |
 |
| Valaste joa vaatasin ka üle. |
 |
| Tuhk. |
Laagri panen üles autokaravanidest natuke eemale (kindel, kättenäidatud koht) ja see pikk ja dramaatiline päev hakkab lõppema. Tuju on täna olnud pigem pahur, sest neli tundi tuli tagasi teha ja see eeldas tõhusat pedaalimist ning ringi vaadata eriti aega ei olnud. Arvatavasti selle tempo pärast ei ole ka söögiisu. Õhtusöögist jääb pool alles ja kahest kaasasolevast õllest jõuan ära juua ainult ühe. Selle asemel keedan hoopis teed. Teeb seest soojaks ja nii on mõnus magama jääda. Enne kui tuttu minemise aeg käes, käin vana vene piirivalvekordoni katusel päevaga hüvasti jätmas. See kordon asub siinsamas mõisa territooriumil pankrannikul, on korda tehtud ja külalised saavad sinna otsa vabalt ronida.
 |
| Esmakordselt sada ees. Ju-huu! E-täht on meeldetuletus Endomondo sisse (ja välja) lülitamiseks. |
 |
| Vaade kordatehtud piirivalvekordonile |
 |
| ja sealt alla oma laagrile. |
 |
| Tervitused Ossile. |
 |
| Välismaalased matkavad imelike aparaatidega vol.1. |
 |
| Saka mõis, taamal paistab tuhamägi. |
Täna oli internatsionaalne päev. Vormsil tehtud õlut jõin vaatega Venemaale. Samas on Vormsi saar, mis kuulub 80% ulatuses rootslastele. Lisaks veel Gruusia köök ja Läti õlu.
Magama jään Kohtla-Järvelt kostuva industriaali taustal. On südaöö.
Endomondo: distance 85.97 km.
max speed 51,70 km/h.
calories 3861 kcal.
Rattakompuuter: 100,1 km.
Teine päev 27. juuni. Saka - Mustoja.
Termotekk on ikka üks hea asi. Väga mõnus oli selle all magada ja külm ei hakanud. Ilm tõotab ka täna tulla super, st. muidugi soe ja kuiv. Eilne endo on "söönud" ootamatult palju akut ja oma vidinad panen laadima sõna otseses mõttes peldikusse. Kui nüüd täpsemalt seletada, siis mõisa saabudes lunastad 5 € eest võtme, millega pääsed vastavatesse ruumidesse sisse (dušš ja wc) ja lahkudes tagastad selle registratuuri ja saad oma viieka tagasi.
Niikaua kui akud laadivad, käin veelkord kordoni otsas merevaadet nautimas. TÄNA ON SUVI!!!
Üheksast saan minema, mis on super olukord võrreldes eilsega ja samas tunnen, et keskjooks on kergelt lõtkuma hakanud, aga ei põe, sest lõtk on minimaalne ja näiteks Ehh, uhhuduuri meeskond sõitis pikka maad, kus keskjooksust ei olnud üldse midagi alles, mul ainult mõnisada kilti minna.
Nii uskumatu kui see ka ei tundu, aga Saka ja Aseri vahel on rattateed suurepäraselt, ütleksin lausa eeskujulikult tähistatud. Enne Aserit pean siiski ka mööda Peterburi maanteed rühkima, sest alternatiivi pole. Liiklus on siin tihe, aga tee õnneks piisavalt lai ja mahume kõik ilusasti ära.
 |
| Tundub, et selle kaubiku tööd on tehtud. |
 |
| Suurepärane märgistus. Respekt! |
 |
| Purtse kindluselamu. |
 |
| Purtse jõgi. |
 |
| "Vana kooli mees". |
Vesi käes, tulen poest välja, et hakata seda ümber villima ja keskmine raamipudel kukub käest maha ja seda nii õnnetult vastu kivi, et põhi lekib. No nii, ikka juhtub ja jätan selle sinna samasse prügikasti koos ratta küljest ära võetud termomeetriga, sest ilm on kuum, mul higi voolab, aga see näitab + 13. Päris ära pööranud.
Edasi uhan Kalvi mõisani, mille värava küljes on silt, mis teadustab relvastatud valvest. Pilk peale ja tulen uuesti suurema tee peale tagasi, sest kaarti vaadates tundub, et mõisa tagant edasi minev tee võib ühel hetkel ära lõppeda. Aga Mahu külast pedaalin küll otse Letipea neeme poole. Suvekodusid on siin palju ja ühest aiast jooksevadki kaks keskmist kasvu peni välja, aga on näha, et kindlameelsusest jääb neil puudu ja seega on juhtum lõpetatud. Praktika näitab kahjuks, et kaasasolevad kaitsevahendid on ainult moraalseks toeks, sest olukorrad tekivad niivõrd ootamatult, et reageerimiseks aega ei jätku. Siinkohal meenub üks väike lõbus tähelepanek kevadiselt Türi Lillelaadalt, kus müüdi aia külge kruvitavaid koera eest hoiatavaid silte, millest ühel oli kiri: "Sina määrad suuna, mina kiiruse".
Vahetult enne Letipea neeme otsa kuulen metsa taga sellesama tee ääres mitte koera haukumist, vaid tõelist koertekoori "soundi". Enesealalhoiuinstinkt hakkab tööle ning ei hakka lähemalt uurima, kas nad on ketis, aias või vabajooksul ja neemele lähenen teiselt poolt, sest tahan näha Letipea veresauna mälestuskivi. Samal neemel asub ka Ehalkivi, mis on Eesti suurim rändrahn.
Enne Kundasse jõudmist on kaks seika. Esiteks ühe kruusatee kiirel laskumisel ja sellele järgneval järsul pöördel, satub esiratas liiva sisse, aga mingi ime läbi jään napilt püsti, ainult varbad saavad kriimustada (plätud jalas ju). See ennegi kogetud ohtlikkus, mis seekord möödus õnnelikult.
Teiseks kohtan jänest, ründavat jänest. Ühel põldudevahelisel lõigul pistab minu poole jooksma ja vaatan, et "lendabki" külje pealt sisse, aga 3-4 meetrit enne saab vist aru, et vastane on ülekaalukam ja pöörab otsa ümber ning lidub tagasi. Ei tea, äkki on tal kusagil pojad seal. Vedas, et karu ei olnud.
Vahetult enne Kunda linna sisenemist teen metsapeatuse ja ohhoo üllatust. Metsmaasikad, toorepoolsed veel, aga maitse saan suhu.
 |
| Nii nagu Sillamäel, jätkub ka Aseris Stalini aegne arhitektuur. |
 |
| Kalvi mõis. |
 |
| Mõnus metsatee. |
 |
| Aeg maha. |
 |
| Letipea tragöödia mälestuskivi. |
 |
| Lontova seikluspark. |
Jõuan linna sisse ja plaan on väisata Põdra pubi. Selleks pean hirmsa pingutuse tulemusena saama üles jõhkrast mäest, aga nagu juba enne sai mainitud, et loll pea on ihu nuhtlus, siis nii ongi, sest üleval olles selgub karm tõsiasi, et see pubi on tegelikult ikka seal all. No ei hakka ühte tõusu kahte korda võtma ja suundun Kunda Konsumisse, kust lisaks muule heale ja paremale ostan ka tatrapudru lihakastmega. Seda juba sellepärast, et kodus meil antud toitu keegi ei söö ja teinekord väljas einestades kasutan juhust. Puder on väga maitsev ja minu siirad tänud kokale, kes valmistab Kunda Konsumile toitu.
Siin kohtan ka kahte rattamatkajat (rootslased), kes sõidavad Peipsi järve äärest Alatskivilt Tallinnasse.
Kui siinsest elanikkonnast rääkida, siis nüüd kuulen juba ka Eesti keelt. Umbes pooleks Vene keelega.
478 grammi raskemana jätkan teekonda (loe otsimist, kuidas linnast välja saab, sest mitte ühtegi viita ei näe). Navigeerin päikese järgi ja voila, ongi peagi õige teeots käes. Selle linna slogan võiks olla: "Kunda, kummaline linn".
Nüüd algab sõit vastutuules, aga patt oleks nuriseda, sest ilm on siiani olnud suurepärane.
 |
| Kunda tsemenditehas. |
Toolse ja Vainupea vahelisel teel jõuab mulle järele järgmine välismaalasest rattamatkaja. Küsib igasuguseid asju, millest saan isegi aru, aga vastata eriti ei oska. Süüdi on selles üks maakool, kuhu mind pandi ja kus õpetati mingit mõttetut Saksa keelt, millest on meelde jäänud ainult mutter/vatter ja trinken, tranken, trunken.
Aga tüüp on hull, heas mõttes, sest on näha, et suurepärases sportlikus vormis, spets rattariided, kindad, kingad, pedaalidel korvid, väikesed kotid (rattal muidugi 😊), sest ööbib kämpingutes, ratas ise ka vinge ja paneb ees minema. Mina aga ei tunne mittemingisuguseid süümepiinu, naudin puhkust ja Eestimaa suve, ei pea läbima erinevaid riike, ei pea vajalikukski, sest olen pereinimene ja juba oodataksegi, millal neid ka puhkusereisile viin. Poissi lisaks veel kalaretkele ja Rally Estoniale. Mul ei ole kuskile kiiret. Olen ajagraafiku paika pannud, milleks tormata.
 |
| Kaubavedu täies hoos. |
 |
| Toolse ordulinnus. |
 |
| Seina laoti kõik mis kohale veeti. |
 |
| Jälle hea rattaga matkata. |
 |
| Näide Regio "ilusa" merevaatega kohast. |
 |
| Ja paar km. edasi Priidu ilusa vaatega kohast. |
Mustoja lõkkekohta jõuan sellises seisundis, et esimesed pool tundi ei tee mitte midagi, lihtsalt istun.
Puhates tekib mõte, et tänaste laagritoimetuste kõrval võiks ka pesupäeva(õhtu) korraldada, sest ilm on antud tegevuseks ideaalne ehk soe, päikeseline ja tuuline ja kui sellest veel vähe, siis mul peavad asjad korras olema.
Mõeldud-tehtud ja nüüd ongi siis seis selline, et riided on pestud ja kuivavad, sama võin öelda enda kohta. Kõht on täis, lähedastele helistatud, telk ja magamisase valmis, kirjutamine lõpukorral ja "vaba aeg" alaku.
 |
| No mida värki? Nii aeglaselt ma küll sõita ei kavatse. Kes mind siin metsavahel ikka kontrollib? |
 |
| Huhh! Seekord läks õnneks, sest trahvi ei tehtud, piirduti hoiatusega |
 |
| Teel lõkkekohast randa. |
 |
 |
| Rannas on ka saun. Keris on kahjuks teadagi kuhu viidud. |
 |
| Teel rannast lõkkekohta. |
 |
| "Dušširuum koos pesumasinaga". |
Õhtul leiab järjekordselt kinnitust, et rattamatkaja on vaene ja abitu (mõnes mõttes ju ongi), sest naaberlauast tuuakse mulle ca.3 kg. grillivärki. Vastan, et sellest jätkub mitmeks päevaks, mille peale öeldakse, et meil on kõhud täis ja see jäi üle. Kahtlustan, et kui nii edasi läheb, siis koju jõuan mitu kilo raskemana. Aitäh teile head inimesed ja eraldi kiitused grillmeistrile, sest tulemus on väga pehme ja mahlane. Braavo. Nii, et kui liha isu peale tuleb, siis ratas välja ja õhtul lõkkekohtade juurde tiirutama.
 |
Endo: distance 93.76 km.
max speed 54,90 km/h.
calories 4249 kcal.
Rattakompuuter: 97,9 km.
Päeva lõppu väike video kah.
Kolmas päev 28. juuni. Mustoja-Purekkari.
Ärkan kella kaheksa paiku. Termoteki all oli jälle hea soe magada, kuigi sellest hakkab juba üpris suuri tükke irduma, aga eks see olegi selline odav ühekordne produkt. Miinuseks on ka teki üpris vali krabisemine kui tuleb tahtmine külge keerata.
Öö möödus linnulaulu saatel, mis magamist eriti ei seganud, peale ühe kohaliku "Netšajeva", kelle hääl läks kohati ikka väga "aknaklaase purustavaks", mida telgil õnneks pole.
Ronin õue ja tore on see, et ilm on jätkuvalt ilus, selle vahega, et tuul puhub eilsega võrreldes täpselt vastassuunast. Ei taha ära sõnuda, kuid tundub, et minu sõidusuunda soosivalt.
Liha olen sunnitud siiski ära viskama, sest ma sööks seda kogust mitu päeva ja kui see mul terve päeva soojas kaasa sõidab, siis õhtul... Las ta jääb. Aga veelkord aitäh ja ühtlasi palun ka oma käitumise pärast vabandust, kuid minu otsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu ning eesmärk on ratast siiski iga päevaga kergemaks saada, mitte vastupidi.
Panen minema ja kui teeäärset silti uskuda, siis olen jõudnud Lahemaa rahvusparki. Nüüd teen vahelduseks sellise lükke, et sõidan Natturi neemele, pargin ratta ära ja jalutan Älvi saarele. Siinsetele lindudele see muidugi ei meeldi, sest neil on vist pesitsusaeg veel pooleli, aga ma enne kohalike käest küsisin ja öeldi, et momendil piiranguid pole. Aga linde on siin tuhandeid, nad on närvis ja mõtlen, et kui kallale peaksid tulema, on jama majas. Luban neile, et käitun korralikult ja lähen peagi ära.
 |
| Älvi saarele päris kuiva jalaga ei pääse, aga kui pääseks siis oleks see rohkem poolsaare moodi saar ju. |
 |
| Teise nurga alt ka. |
 |
| Sadamat pole nagu õieti ollagi, aga nimi on uhke. |
Jõuan Võsule. Kõigepealt poekülastus ja nüüd istun O-Kõrtsis. Tellin koorese kalasupi (5€), sest see toit ei ole samuti meil kodus au sees. Söök tuuakse lauale ja sellele tuleb peale puhuda, mis mulle loomulikult meeldib, aga loodetud kohaliku valge kala asemel tundub olevat ikkagi Norra lõhe.
Siin võtangi nüüd asja (loe söömist, kirjutamist, niisama ringi vahtimist, mittemidagitegemist) marurahulikult, sest sain kõrtsitüdrukutega kaubale nutifööni laadimise osas.
 |
| O-Kõrts. |
 |
| Selline kalasupp siis. |
 |
| "Seitsmes taevas". |
 |
| Võsu pritsikuuris müüakse kohalikku käsitööd, mille tulemusena saab peagi ka minu suveniiririiul lisa. |
Marsin sisse siinsesse meremuuseumisse avaliku huviga eksponaate vaadata ja salajasega voolu varastada. Tuleb "muuseumivend" vastu ja ütleb, et noh jälle üks juhtmetega tüüp. Järelikult on minusuguseid siin ennegi käinud, milles ma muidugi ei kahtlegi. Leiangi igast toast ühe kontakti ja niikaua kui asjad laadivad, tutvun väljapanekuga. Silma torkab, et palju on nii öelda tuvastamata asju, mille kohta võiks olla mõni selgitav sildike. Aja võtan siin lõplikult maha, et saaks ka natuke ringi vaadata, puhata ja mängida. Nüüd leiangi end istumas meremuuseumi taga vaatega merele ja paadisadamale ja mekkimas kohalikku käsitööõlut nimega samuti "Paadisadam".
Lõpuks on aeg siiski nii kaugel, et tuleb edasi liikuda, sest avastan, et tänase päeva keskmine tempo on kulgenud jalakäijakiirusel (5 km/h). Lahkudes ostan suveniiriks väikese keraamilise lesta kujukese ja olengi teel. Teisel pool poolsaart kulgevad pisikesed metsateed, aga ei hakka ennast seal proovile panema, sest eilse päeva viimased kilomeetrid on veel üsna värskelt meeles. Ja milleks tõmmelda kui siin on olemas, julgen väita üks Eesti parimatest (ka vaatega) kergliiklusteedest.
 |
| Äriidee. |
 |
 |
| Euroalustest mööbel. |
Vahepeal teen peatuse ja panen sokid jalga, sest plätud on hakanud neid verele hõõruma. Moegurud võivad p...e käia.
Üle mere paistab Mohni saar. See on üpris lähedal, aga pildistamiseks peatuda ei viitsi, sest arvan, et Pärispea poolsaare otsast, mis on mandri Eesti kõige põhjapoolsem, saan parema kaadri, aga etteruttavalt võin öelda, et sealt see saar ei paistagi.
Siinsele Purekkari telkimisalale jõuan üsna varakult, aga mõlemad katusealused on juba hõivatud.
Järelikult tuleb võtta ilma katuseta koht. Neid jätkub. Ühes katusealuses on end ära parkinud ainult matkaratas ja inimest näha pole. Noh eks läks ümbrust uudistama ja "laagerdama" hakkab hiljem. Tegelengi siis parasjagu rutiinsete toimingutega kui märkan silmanurgast, et üks rattamatkaja väntab sisemaa poole. Mida f...i, järsku on seesama, kelle ratas seal oli. Ja nii ongi. Nüüd algab erioperatsioon nimega "katus", sest tänasest ööst alates lubatakse vihma ja kui saan asjad hommikul kuivalt kokku pakkida, on pool võitu juba käes.
Nurgavaiad maast lahti ja panen kokkupandud telgiga vabanenud koha poole ajama. Õnnestub. Siis tagasi, ülejäänud kola "lendab" kottidesse ja rattaga järgi. Tehtud. Enne sissesättimist teen väikese koristusaktsiooni, sest mõnel inimesel on 30 sammu prügikastini minna olnud ületamatu takistus. Soojendan söögi uuesti üles ja täna mugin korralikult, sest homme on taas sõidupäev ja seda eeldatavasti halva ilmaga. Kui nüüd toitumisest rääkida, siis erilist isu pole siiani tekkinud. Eks ilm on olnud kuum ja vats kogu aeg vett täis, mille tulemusena tassin arvatavasti poole õhtusöögist koju tagasi.
Enne telki minekut tahan veel viimaseid ilmprognoose vaadata, aga ei saa sest levi praktiliselt puudub. Läbi korduvate katsete, asukoha muutmise ja katkendlike kõnede saan siiski lähedastele helistatud. Samas tänu sellele leviaugule ma seda kohta tõeliseks puhkuseks soovitan.
 |
| Nõudmised on täidetud. |
 |
| Välismaalased matkavad imelike autodega vol.2 |
 |
| Mandri-Eesti kõige põhjapoolsem. |
 |
| Purekkari telkimisala. |
 |
| PANE TÄHELE!!! |
 |
| Lihtsalt ilus. |
Mondo: distance 62,21 km.
max speed 37.19 km/h.
calories 2900 kcal.
Rattakompuuter näitab 65,1 km.
Neljas päev 29. juuni. Purekkari-Kaberneeme.
Nüüd õhtul võin öelda, et tänase päeva märksõnadeks olid vastutuul, tugev vastutuul, vastutorm, vastuorkaan, aga alustan ikka hommikust.
Ärkan selle peale, et telk vappub tuule käes ja randmekott, mis laes oleva konksu otsa riputatud, kõigub nagu mastilatern. Vaatan kella. 4.20. No see ju alles öö. Tukun poolunes edasi, kuni taban end mõttelt, et õigest magamisest niikuinii enam midagi välja ei tule ja praegu on ilm veel kuiv, st. hea asjad kokku pakkida, mis tähendaks päevale edukat algust.
Peale kuute saan "toast" välja ja nähes tumesiniste pilvede lähenemist, asun kiiresti tegutsema. Siiski on õige pea vihm kaelas. No nii, nüüd on siis kätte jõudnud see tõeline Eestimaa suvi. Tuul, vihm, külm. Ei maksa mõnest soojast päevast veel eufooriasse sattuda, sest nagu ütles Jan Uuspõld Rock FM-is, et juulikuus meil reeglina lund maas ei ole, aga kui oleks, ega ta ära ei sulaks.
Kohvi saan siiski tulele, aga söögiisuga on endiselt kehvasti. Kohupiimasai käib suus ringi ja alla minna ei taha. Peale haukan mingeid puuvilju, mis maitsevad nagu virsikud, aga välja näevad nagu sõõrikud.
Egas midagi, vihmakaitsed peale ja minema... ja umbes kolme minuti pärast jääb sadu järgi. Siinkohal tsiteerin eile kuulatud viimast ilmateadet: "Täna öösel saabub Eestisse madalrõhkkond koos sajupilvedega, sajab terve päeva ja alles õhtul alates Loode-Eestist pilvisus hõreneb ja sadu lakkab". Reaalsus on selline, et terve päev on kuiv ja aeg-ajalt päikegi piilub.
Loksa linnal pole mulle midagi huvitavat pakkuda peale laevaremonditehase kraanade ja järgmise peatuse teen Hara lahes asuvas endises Nõukogude armee allveelaevade demagnetiseerimise sadamas. Üpris rõve koht ütleksin ja kiman edasi.
 |
| Lahemaal saab puusse sõitmise asemel tihti ka alternatiivi kasutada. |
Juminda poolsaare otsas on Läänemere (ja maailmas üldse) ohvriterohkeima miinilahingu mälestusmärk. Päris täpselt ei teata siiani hukkunud inimeste ja laevade arvu, sest andmed on erinevad, aga viimased ütlevad, et põhja läks 15000 hinge ja 64 laeva.
Peale mälestusmärgi on siin veel puhkeala, tuletorn ja täiesti toimiv kaev.
Poolsaare otsast tagasi tulles peatun korraks ka Naskali lahe ääres, et nautida vaadet.
 |
| Juminda miinilahingu mälestusmärk. |
 |
| Rakett, mis sihib tualetti. Oli ju Juminda poolsaarel Nõukogude armee raketibaas, varemed siiani alles. |
 |
| Siit saab vett. |
 |
| Välismaalased matkavad imelike masinatega vol.3. Tegelikult nägid minu silmad veelgi rohkem, kuid kõiki imeaparaate ei pildistanud. |
Peaaegu teele jääb Leesi kauplus. Istun bussipeatuses ja mõtisklen, kas teha sisseostud siin (loe ca. 6 kg. raskust juurde laduda, milleks on põhiliselt vesi) või riskida teadmisega, et Kaberneemel ka (vähemalt suveperioodil) pood on. Vaatan mutitelefonist järele ja saan vastuseks, et praegu avatud.
Millest selline dilemma? Tuletan meelde, et põhiargument on kõva vastutuul ja iga lisakilo sellest "läbi sikutamine" on raske töö.
Niisiis otsus tuleb järgmine. Kui Leesi pood jääbki täna viimaseks teel olevaks, siis süüa on mul kaasas piisavalt ja alati saab priimuse kuskil varjulisemas kohas tööle panna ning vett teeäärsetest majapidamistest küsida.
Minek ja see on oi-oi kui raske. Näiteks enne ühte langust on tee ääres hoiatav märk, et see on 6%, mis on tegelikult päris järsk (muidu poleks märki pandud ju), aga pean mäest alla veeremise asemel pedaale tallama, et vältida kõigepealt seisma jäämist ja seejärel tagasi liikumist. (Tuleb eelmisel aastal Läänemaal, Virtsu maanteel kohatud rattamatkaja meelde). Peas kogub tuure mõte "Priidu motomatkadest" kui selline ilm peaks edaspidi jätkuma.
Leian ühe kruusase otsetee, kust saab natuke lõigata. Peatun, kontrollin kaarti ja näen, et järgi on jõudnud mingi neljane rattamatkajate kamp ning panen kähku suurelt teelt alla. Vaju häbi pärast maa alla. Grupis sõitjatel on muidugi eeliseks, et varustus jaotatakse ära. Kes tassib telki, kes sööki jne. Veel mugavam (loe kergem) variant on kui ööbitakse majutusasutustes ja keha kinnitatakse söögikohtades. Paljud kasutavad asjade veoks ka saateautot. Mul, vaesel eestlasel tuleb kõik kola üksinda kaasas tassida.
Vahepeal kohtan metslooma. Selle matka jooksul alles teist. Jalutab tee ääres kui selja tagant tulen, siis märkab, ehmatab, teeb meetrikõrguse hüppe ja põgeneb metsa. Mink, nirk, kärp, ei teagi kes?
Umbes kilomeeter enne (vastutuul ju) saan teada, et järgmine "vaatamis(haistmis)väärsus" on sigala ja jube "mõnus" on seda "aroomi" sisse hingata. Tulemus on selline, et nüüd ei taha enam üldse süüa.
Lõpuks, peale ebainimlike pingutuste, jõuan Kaberneemele ja pood, avatud pood on täiesti olemas. Jess, olen päästetud ja teinud õige otsuse. Siin on ka söögikoht, millel nimeks "Pootsmani suvekohvik", aga võttes arvesse piirkonda, ei taha hinnašokki saada ja sisse ei astu.
Poes on samuti hinnad kõrgemast klassist, sest konkurentsi ju pole. Mis teha, tuleb olukorraga leppida. Muuhulgas ostan ingveriõlle, mis mekib päris hästi ja jogurtit. Hakkan aru saama, et jogurti maitsemine on pöördvõrdeline pingutuse suurusega, sest terve eelneva aasta olen sellistest toodetest poes külmalt möödunud.
Alguses pidasin plaani laagrisse jääda Ihasalu lahe äärde, aga nüüd otsustan öö veeta siinsamas metsasel ja rannikust eemal asuval Kaberneeme telkimisalal. Miks? Põhjuseid kaks. Eiteks ei taha täna rohkem kilomeetreid koguda, sest organism andis väga ohtlikult märku (süda!!!), et kuule mees, tõmba tagasi, sa ei ole sportlane. Teiseks näitab elektroonika, et praegu puhub seal tuul 17 m/s (no hommikuks "raugeb" 15 m/s peale). Mida ma seal teen kui kõik lendab? Arvatavasti ei saa telkigi kokku. Kusjuures ametlikku telkimisala seal niikuinii pole. Ei ole välistatud, et tuleb keegi õhtul "külla" ja ütleb tõmba siit n....i, sest see on eramaa. Teades Eesti inimeste suhtumist omandisse, ei imestaks üldse.
Siinne telkimisala asub männimetsas pisikese järvekese ääres ja on selline tüüpiline katusealustega koht.
Paralleelselt laagri püstitamisega panen ka akupanga esmakordselt töösse ning tundub, et vean elektriga välja. Tänane ilm on olnud nii külm ja tuuline, et pesema ei suuda minna. Vahetan ainult riided, sest homme saab ju koju ja sauna, milleks külmetada.
Nüüd on kõht kuuma hernesuppi täis ja käin ära Kaberneeme rannas, mis on üpris ilus koht kui see telkimisalaga liita.
Aga olks. Täna lähen varakult magama, et homme selle võrra varem startida, sest kilomeetreid koguneb palju ja tahan asja rahulikult võtta.
 |
| Selline järveke siis telkimisalal. |
 |
| Õhtusöök. |
 |
| Kaberneeme rand. |
Mondoendo: distance 85.22 km.
max speed 43.37 km/h.
calories 3838 kcal.
Kompuutrinäit: 89.1 km.
Viies päev 30. juuni. Kaberneeme-Rapla.
Puhkuse ajal kalendrisse ju eriti ei vaata ja eile õhtul selgus, et tegemist on töönädala lõpuga. Saabus kohale noorus. Ei mitte mulle, vaid seltskond kolme autoga ja pidu võis alata. Olid küll umbes saja meetri kaugusel, kuid kisa oli kuulda taevani. Esimese asjana muidugi "tümm" põhja ja õhtu edenedes hakkasid ka ise kaasa laulma (loe täiest kõrist röökima) ja nii see öö mööduski, poolunes. Kui viimane kord kella vaatasin, näitas see 4.20, aga pidu oli ikka täies hoos. Sitked vennad (õed), sest salamisi lootsin, et alkohol teeb oma töö. Kui lõpuks vaikseks jäi, jätkus seda umbes pooleteiseks tunniks. Siis hakkasid esimesed ärkajad uuesti röökima, kusjuures muusikat polnud enam vaja.
Mis seal ikka. Pole mõtet niisama passida ja tuleb päevaga algust teha, aga jalad on nagu puupakud. Eks eilne jõhker vastutuul tegi oma töö, lisaks veel magamatus ja kahel viimasel ööl on tiba külmavõitu ka olnud sellel lihtsal põhjusel, et termotekk, õigemini selle jäänused jäid juba ammu kuskile prügikasti maha. Aga kogemus ütleb, et kui ennast vaikselt liigutama hakata, tulevad ülejäänud kehaosad automaatselt järgi.
Minek. Ilm on täna hommikul ilus ja päikeseline, aga väga külm ja tuuline. Kõigepealt käin ära Ihasalu lahe ääres, et vaadata, millest siis eile ilma jäin. Selgub, et eriti millestki kui randa mitte arvestada. Paras padrik. Edasi Jägala jõe rippsild ja loomulikult juga ise.
Ja siit minu põhjaranniku "vallutamine" lõppeb, sest edasi tulevad juba Maardu ja Muuga tööstuspiirkonnad, Viimsi ja Tallinn, kuhu ei näe raske matkarattaga erilist mõtet ronida. Teine põhjus on see, et tööülesannete tõttu viibin Tallinnas üks kuni kolm päeva nädalas ja sellest tulenevalt ei taha vabatahtlikult sinna eriti minna. Kui nüüd norida, "et otsad jäävad kokku sõlmimata", siis olgu öeldud, et ma ei kutsu kedagi järgi ja plaan on vändata siit Raplasse, mis teeb ärajäänud kilomeetrid kuhjaga tasa.
 |
| Karge varahommikune Ihasalu rand on väga ilus. |
 |
| Jägala jõe rippsild. |
 |
| Pisikene jõeke muutub vahetult enne merre suubumist aukartustäratavaks veemassiiviks. Pildi teen rippsillalt, seistes justkui vee peal. Kõhe. |
 |
| Jägala juga. |
 |
| Tänu madalale veeseisule saan ka jõe põhjas käia. |
Jõuan Jägalasse ja nüüd saategi lõpuks teada, miks ma just sellel aastal põhjarannikul sõidan. Siin paiknes kunagi (nüüd ollakse Paldiskis) Kalevi ÜJP (üksik-jalaväepataljon), kuhu mind aega teenima saadeti. Teenistus algas 30.06.1993 ja täna on 30.06.2018. Möödas on täpselt 25. aastat, ehk veerand sajandit. Siinkohal tänan oma ülemust ja töökaaslasi, kes lasid mul soovitud ajal puhkusele jääda (kuigi põhjust nad tegelikult ei tea) ja luban, et järgmisel aastal puhkusegraafikuid tehes hoian madalat profiili.
 |
| Täna 25. aastat tagasi ennelõunal pidin sellest väravast sisse astuma ja täna ennelõunal ei tohi ma seda teha, sest tegemist on kaitseväe territooriumiga. |
 |
| Sellel teel ja nendes metsades sai kunagi kõvasti joostud, madistatud ja olematut vaenlast taga aetud. Siit edasi muutub tee tunduvalt kitsamaks ja liivasemaks ning rattaga edasi sõitmisel ei näe mõtet. |
Otsustasin, et kirjutan siia ka mõned meenutused ja seigad, mis teenistuses juhtusid. Matkamisega pole sellel küll mingit pistmist, aga tegemist oli ühe eluetapiga ja täna on selleks igati paslik päev.
1. Raadio: Olen mõelnud, et miks ma kuulan põhiliselt Raadio 2 -te. Ilmselt sellepärast, et teenistusse astudes oli see noortele suunatud jaam tegutsenud napilt kaks kuud (alustas 1. mai 1993). Enne seda oli ainult Vikerraadio, ühtegi teist raadiojaama ei eksisteerinud. Kui füüsiliselt kirja kirjutamine, ümbriku liimiribast ja margist keelega ületõmbamine, postkasti panemine ja umbes nädala pärast vastuse saamine välja arvata, siis see oligi meie ainuke ühendus välismaailmaga läbi "Tuisu Taavi" lustikummuti (ühe üldse mitte sellise nimega kaasteenija duubelkassettmakk). Takkajärgi tundub vähe imelik, aga see aeg oli minu jaoks isegi natuke romantiline. Kui ikka raadiost tuleb Vennaskonna lugu Võluri tagasitulek , kus Trubetsky laulab:
"me siirdume garaaži,"
"kus tolm ja õlilaigud maas"
"ma keeran pisut gaasi"
"löön oma tsikli käima taas".
Ehk siis oodates linnaloa taotlusele positiivset vastust, saada nädalavahetuseks koju, et siirduda garaaži ja lüüagi oma tsikkel, milleks oli oma ajastu lipulaev Jawa 350-638 käima taas.
 |
| Mina, taga sõprade autod. |
Teine põhjus Raadio 2 eelistada on see, et sealt tuleb uut, huvitavat ja teistsugust muusikat. Nii mõndagi jaama kuulates tundub, et "kasseti lõppedes keeratakse teine pool" ja hakkab jälle otsast peale ehk järgmine eetrisse lastav lugu on juba ette aimatav ja vähemalt mina tüdinen sellisest raadiojaamast kiiresti. Toon näite. Depeche Mode on tegutsenud aastast 1980 ja teinud oi kui palju head muusikat, aga eetris kuuleb enamasti ainult kahte lugu, milleks on "Enjoy the silence" ja "Personal jesus". Miks see nii on, vot seda ma ei tea? Loomulikult kehtib see ka teiste esitajate puhul. Nüüd läks teemast ikka väga kaugele, nii et tagasi teenistusse.
2. Õlu: Umbes kuu oli teenistuse algusest möödunud kui lähedased mind vaatama tulid. Sain aiast välja ja muu hea ja parema kõrval toodi ka kaks õlut. Kui pikalt kuival olnud, siis läheb isuga. Järsku toimus aga ootamatu rivistus ja kontroll (noorte ajateenijate puhul tavaline) ja "boss" tundis õllelõhna. Ähvardas kõvasti, aga nii madalale ei laskunud, et kõigil hingata oleks käskinud. Pääsesin napilt ning kartsa ei pandud.
3. Vägivald: Ei saa kellegi teise eest rääkida, aga vähemalt minu siinoldud ajal ei toimunud küll ühtegi pahatahtlikku rünnakut kaasteenija(te) vastu. Peksa saadi, aga seda tänu oma lollusele. Näiteks ei mõistnud üks härra (mitte meie rühmast), et pataljoni territooriumil on ainult üks suitsunurk ja selle tulemusena toimusid ülemuste korraldatud "suitsukoni matused". Terve rühm marssis rivisammul ühele Jägala liivasele metsalagendikule. Osad hakkasid sapöörilabidatega "hauda" kaevama, mis oli üpris "eduline" tegevus kui kogu aeg kuiva liiva juurde vajub. Ülejäänud laulsid isamaalisi laule. Seejärel koni põhja ja laulude saatel algas "haua" kinni ajamine. Loomulikult käis see komejant vaba aja arvelt. Kolm korda võite arvata, mis härraga pärast tehti.
4. Köögitoimkond: Kätte jõudis meie rühma esimene kartulikoorimine (seda tööd tegi 20 poissi umbes 1200 näljasele), mis kestis terve öö ja lõppes kell 5. 40 hommikul. Äratus oli kell 6.00, seega polnud mõtet silma looja lasta ehk siis köögitoimkonnast siirdusime otse hommikujooksule. Peale lõunat oli teooriatund, milles tutvustati Nõukogude tankipataljoni struktuuri. Kõht täis, igav teema, magamata (töö) öö, mille tulemusel hakkasid poistel silmad kinni vajuma. "Ah nii, teile on mu jutt igav. Marss välja ja jooksete staadionil kaheksa ringi"(3,2 km).
Õnneks rohkem köögitoimkonda ei sattunudki, sest mind pandi teeninduskompaniisse, kuhu kuulusid ajateenijatest kokad, autorühm (mina Zil-i peal) ja K-rühm, ehk "süüdimatud". Kokkade ülesanne oli koostada menüü. Kui tuli meie kompanii rühma kord köögitoimkonda minna, siis pandi järgmise päeva menüüse näiteks tatar või makaronid. Ülemused seda "läbi ei hammustanudki" ja nii sahkerdasime võiduka lõpuni välja.
5. Ärevus: Ühel õhtul toimus häire ja meile, noortele anti kätte Kalašnikovi automaadid (AK-47) ja lahingpadrunid. Igaühele määrati positsioon (mina sain sauna akna alla) ja ülemus ütles, et kui oma mehe maha notite, lasen isiklikult kuuli pähe. Keegi ei saanud aru mis toimub? Tulime aega teenima, aga nüüd valmistume lahinguks. Õige pea lisandusid veel Kuperjanovi pataljoni sõdurid kaheksa soomukiga BTR-80. MIS TOIMUB? Alles hiljem saime teada, et Asso Kommeri juhitav jäägrikompanii ei kavatse alluda vabariigi valitsusele ehk võimalik oli kodusõja puhkemine. "Kirsiks tordil" olid veel Vene armee tuumaallveelaevad Paldiskis. Selle teema lõpetuseks paar pilti kah veel.
 |
| Noorsõdur Priit. |
 |
| Priit teenistuse lõpupäevadel |
Otse Raasikule ei vänderda ja teen kuuekilomeetrise ringi, et üle vaadata Piibe maanteel asuv (varu) lennuväli, kus näiteks eelmisel aastal korraldatud õppusel vigastas üks liitlaste lennuk maandumisel tiiba.
 |
| Varulennuväli. |
Raasikule võiks anda tiitli "Koerte Pealinn", sest liigun aleviku servast keskele, et poest liiter vett juurde osta kui esimene neist annab oma lõugamisega teistele märku, et "objekt" tuleb ning uhke koori saatel jõuan kohalikku Konsumi. Koerad on siin eranditult suured ja lahti, aga õnneks ainult aias lahti ja tänavale ükski ei pääse. Respekt teile Raasiku inimesed.
Liigun edasi ja hakkabki selleaastane matk lõppema. Vaikselt-vaikselt muutub kõik tuttavamaks.
Tartu maantee ületuse puhul premeerin ennast banaaniga ja Pirgu küla teadetetahvli juures järgmisega.
 |
| Tohoh, nagu oleks hoopis Võrumaale sattunud. |
 |
| Kui üle Tartu maantee saan, tekib juba kodune tunne. |
 |
| Enam pole palju jäänud. |
Jõuan Raplasse, aga kurnatuse, magamatuse ja rekordkilometraaži tõttu ei ole hea olla. On hoopis kergelt paha, jalad ei liigu, kõht on tühi, aga söögiisu puudub. Oleksin pidanud ikkagi rahulikumalt võtma, aega ju küll, aga ma lihtsalt olen selline rahutu. Ühesõnaga täielik "kopp" on ees ja sadulasse istuda niipea ei taha. Kui üldse enam tahan...
Tänane kilometraaž tuli selline, et esmakordselt sain ka Endomondos sada ette ehk: distance 102,99 km.
max speed 38,44 km/h.
calories 4602 kcal.
Rattakompuuter näitab rekordilised 108,6 km.
Uskumatu, mida saun inimesega teeb. Lihased annavad ainult õrnalt tunda, söögiisu on taastunud ning õhtu lõpetan sellega, et vaatan Uruguay-Portugali mängu, söön traditsiooniliselt grillvorste, joon õlut peale ja siis tuttu. Korralikku voodisse, mitte kusagile männi alla. Uruguay võidab tulemusega 2:1. Eputrilla Ronaldo saab pähe. Magusat und.
Matkamuljed:
1. Narva linn oli tänu ilusale ilmale hoopis parem paik kui kaks aastat tagasi.
2. Pankrannikult avanesid imelised vaated merele
3. Rattateed on Ida-Virumaal (vähemalt selles piirkonnas) korralikult tähistatud.
4. Rattamatkajaid liikus siin palju.
5. Matkaautodega välismaa turiste oli samuti palju.
6. Ilusat maismaa loodust lootsin rohkem näha. Lemmikpaigaks jääb ikkagi Kagu-Eesti.
7. Lahemaa majapidamised on reeglina korras ja hooldatud. Kui pererahvast pole kodus, peavad korda näiteks robotniidukid.
8. Samas piirkonnas on hästi palju kinnisvara müügis, kõikjal on maaklerite numbrid.
9. Turismitaludes ööbimise hind hakkab peale Narva-Jõesuud madalamaks minema ja Harjumaal, Tallinna poole liikudes jälle kõrgeks kiskuma.
10. EESTI ON MERERIIK!
Varustus: Aja jooksul olen velo külge kruvinud erinevaid vidinaid ja soetanud kõiksugust varustust, mille tulemusel on hakanud matkamine raskeks muutuma, eriti vastutuulega. Sellel aastal sõitsin küll kergema rattaga kui eelmisel, kuid ikka on kaalu palju ja pean kottide sisu põhjalikult üle vaatama. Sellega seoses ongi tekkinud endale mõned miksid.
Näiteks:
a. Miks tassin liitrite kaupa vett kui seda saab häda korral majapidamistest küsida?
b. Miks vean kaasas nädala sööki kui iga päev jääb tee äärde kauplus, kust midagi annab ikka õhtuks "kompunnida"?
c. Miks on kotis raske rattalukk kui sõiduvahendi võin poe juures kaupleva müüja hoole alla jätta ?
d. Miks on varustuse hulgas ketivõti ja lukud kui enne matka saab 6 € eest uue keti panna?
e. Miks tirin endaga stardirevolvrit ja gaasi kui kõigi eelduste puhul koerte rünnakule reageerida niikuinii ei jõua?
f. Miks vajan nõelumiskomplekti kui saan kotist võtta uue hilbu?
g. Miks mul on kõigest mõnepäevasel matkal kaasas niipalju asju, mida pole vaja?
Miks? Miks? Miks? Edaspidi peab selles osas toimuma "revolutsioon".
Tervis: Eelmiste aastate "murelapsed" kand ja põlv ei tulnudki seekord tänu glükosamiinile meelde. Siiski ei tohi üle pingutada, sest süda tuletas veel mõni päev hiljemgi meelde, et sai haiget. Lisaks olid jalad mitu päeva kanged ja sõrmed nagu kaubanduskeskuse mänguloomade automaadi haarats.
Kliima: Ilm oli esimesed kolm päeva super, suisa troopiline. Viimased kaks juba "normaalne" Eestimaa suvi. Samas vihma sadas jälle õnneks minimaalselt ehk neljanda päeva hommikul ja õhtul.
Raha: Võtsin kaasa 100 € sularaha, et hoida väljaminekuid kontrolli all. (Loomulikult oli pangakaart ka igaks juhuks kaasas.) Tagasi tõin 1.70 €, mis teeb 20 € päevas. Pesemisvõimalusega telkimiskoht, muuseum, toitlustusasutused, käsitööõlled, muud söögid-joogid, paar suveniiri. Minu meelest täiesti normaalne puhkuseaegne väljaminek.
Seekordset matka võiks nimetada ka ajalooliseks surmamatkaks, sest mõelge ise: Narva pommitamine (loe maatasa tegemine), mille tulemusena on see siiani üpris hõre linn. Sinimägede (Tannenbergi) lahing, mis on kõige verisem ja ohvriterohkem Eestimaa pinnal toimunud lahing, kus arvatakse, et ainuüksi eestlasi langes 2500. Edasi Toila-Oru loss, mis hävis II maailmasõjas täielikult. Letipea neeme tragöödia, Juminda miinilahing, Jägala koonduslaager ja Kalevi-Liiva hukkamispaik.
Aitab küll. Praegu on kõik hästi ja loodame, et nii ka jääb. Selleks korraks kõik. "Okei, davai, tšau".
Lõppsaldo järgmine: Endomondo näitab 430,14 km.
Rattakompuuter aga 460,8 km.
Kilokaloreid kaotasin 19 450.
 |
| Järgmisel päeval juba jalul ning argiseid toimetusi tegemas. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar