Saaremaa 2019

                                                    

                                                  Isa mälestusmatk.

Kahjuks niidab "vikatimees" jätkuvalt minu lähedasi, mis täpsemalt tähendab seda, et sisuliselt aastaga olen ilma jäänud mõlemast vanemast. Kuna sellel suvel olen plaaninud eelpool nimetatud saarele ringi peale teha, siis nimetangi selle isa mälestusmatkaks sel lihtsal põhjusel, et ta oli Saaremaal sündinud ja seal lapsepõlve veetnud. Olgu veel öeldud, et tema sünnikohast, Pärsama külast ma siiski läbi ei pedaali, sest esiteks ei kattu see paikapandud marsruudiga ja teiseks pole sünnikodu olemas, sest sellest on sõna otseses mõttes maantee läbi ehitatud.
Nüüd selle juurde, mis toimus enne matka.
Esiteks matkaajast: puhkusegraafikuid tehes hoidsingi seekord tagaliinile nagu eelmisel aastal lubatud sai ja oligi juuli nagu naksti võetud. Jäi kaks varianti, juuni või august. Kuna merevesi meil juunikuus reeglina soojaks veel ei muutu, on järelikult saartel ja rannikul sel ajal ka jäiselt külm, siis võtsingi puhkuse augustis, sest olgu suvi milline tahes, peaks meri sel ajal olema kõige soojem, seega ka ilm Saaremaal. Töökaaslastele ütlesin, et kes viimasena naerab, naerab paremini, millepeale üks neist vastas, et kes viimasena naerab, ei saanud naljast aru.😊
Teiseks matkavarustusest: kui sain Hiiumaal ainult tagumise rattakotiga hakkama, siis miks Saaremaal, kõigest kaks päeva pikemal matkal ei saa seda teha? Peab saama. Nii jätsingi mõned asjad riiulile, mida siiani pole vaja läinud ja nuputasin ka ise väikesi kavalusi. Näiteks madratsipumba vooliku saab transpordi ajaks pumba sisse toppida või tervet teibirulli mitte kaasas tassida, vaid osa sellest mõne matkatarviku ümber kerida.
Kõige suurema asjade mahu vähenemise saavutasin sellega, et ostsin tekiks lahtikäiva magamiskoti (comfort rating +7, low rating +2), mis lisaks kaalub ka ainult 0,9 kg. Kui paki kodus lahti võtsin tuli veel meeldiva üllatusena, et tänu lisalukule saab ka jalad vajadusel koti otsast välja pista. Muide peale magamiskoti esimest kasutamist ei tohi seda kotti pistmiseks kokku rullida, vaid tuleb sinna toppida, muidu saab struktuur kahjustada ja kott kaotab soojapidavuse.

Vana tekk ja uus magamiskott. Millest me räägime?

Kolmandaks rattast kah: see ju vana ja tuntud tõde, et kui tahad, et midagi oleks hästi tehtud, siis tee ise. Võtsingi ratta ühel õhtul tõsiselt käsile. Vahetasin tirri ja keti, keerasin keskjooksu lõtkuvabaks, katse-eksituse meetodil reguleerisin pidurid ja käiguvahetajad. Lisaks muidugi detailide puhastus, õlitus, rehvide pumpamine ja muud nipet-näpet. Esimeste proovisõitude näol on ratas ideaalne ja kõik toimib laitmatult. Aeg-ajalt ülekandes küll väiksemaid anomaaliaid toimub, kuid arvan, et vanadel ja uutel osadel on omavahel "sõbrunemiseks" natukene aega vaja. Elame-näeme.

Uus tirr ja kett.

Neljandaks toidust: Mingi põhja otsustasin ikkagi kaasa vedada, sest olen siin ennegi maininud, et mõnes piirkonnas on maapoed minu jaoks väga puudulikult varustatud. Samas aitäh, et nad veel üldse avatud on.

Toidupõhi. Mõne vorsti või singijupi ikka maapoest sissetükeldamiseks leiab.

                                     

                                   28. Juuli. Kuivastu - Triigi.

Seekord juhtub nii, et soovitud esmaspäeva asemel, toob Katre mind Virtsu sadamasse hoopis pühapäeval, mis on täiesti arusaadav, sest teistel on ka oma elu ja tegemised ja ei pea nad neid minu kiiksude järgi sättima. Kui nüüd järgi mõelda, siis nii on isegi rahulikum saar(t)el ringi liikuda. Saabun pühapäeval kui rahvas mandrile läheb ja lahkun reede õhtul kui massid jälle kohale saabuvad, kuigi suvel vist suurt vahet pole.
Tõstan ratta autost välja, sätin pambud peale ja suundun piletit ostma. Saaremaa (tegelikult Muhumaa) ja mandri vahet käivad praamid nii tihti, et mingit kella peale minemist ei toimu. Pilet käes, küsin, millal läheb, vastus 10.50. Vaatan kella, 10.46. Nüüd läheb kiireks. Katrega hüvastijätuks kalli-kalli ja olengi praamil. Kui tekil istun ja Muhumaa läheneb, siis mõtlen, et nii imelik kui see ka ei ole, aga ees terendab siiani pikim matk. Kõigest pisikese Eesti saareke, aga nii on.

Asjaosalised. 

Kerge lõunasöök praamil.

Kohal.

Muhumaale panen jala maha kell 11.18. Ilm on super, isegi liiga. Tänaseks lubas ilmateenistus mõnda kohta Eestimaal koguni +33 kraadi. Ja tõesti on palav. Sõites küll tuul jahutab, aga nii kui seisma jään, siis higi voolab ja riided märguvad.
Muhumaa esimene vaatamisväärsus on Koguva küla Juhan Smuuli majamuuseumiga ja sadamaga. Luusin natuke ringi ja ütleks, et ei kahetse, et sisse põikasin. Vaatamist jätkub. Muide siit paistab ka Kõinastu laid ehk see kuulus poolsaare moodi saar, kuhu meil on õnnestunud kunagi perega välja jõuda, jalutades pahkluuni vees mööda liivast põhja, aga laiu peale ei astunud, sest väikestele lastele oleks see ringkäik olnud liiga ränk katsumus. Plaan on Janega see mingil hetkel ikkagi ära teha.
Enne Väikese väina tammini jõudmist jääb teele Nautse jaanalinnufarm, kuhu sisse ei põika, sest oleme kuskil teises kohas need jaanalinnud, sebrad, alpakad, emud jne. juba ära näinud.
Ületan edukalt tammi ja ka ühe teise asja, milleks on õ-piir. Tsiteerin: Saaremaa murdekeele tuntuimaks iseärasuseks on õ-hääliku puudumine kõnekeeles. Otto Wilhelm Masingu 19. sajandi algul välja mõeldud tähemärki hääldab suur hulk saarlasi teistmoodi kui mandri inimesed. Siiski pole kõik saarlased "hädas" õ hääldamisega. Idapoolne osa Pöide kihelkonnast ja ka muhulased saavad sellega kenasti hakkama. Õ ja ö hääliku vahelise piiri selgitas välja Theodor Kaljo 1928. aastal. Tsitaadi lõpp. Nii, et lugupidamisest saarlaste vastu kuni "piiri" tagasiületamiseni siin õ-tähte ei kohta. Pilte Muhust kah:

Juhan Smuuli majamuuseum.

Koguva sadam.

Saun meres.

Esiplaanil tervelt kolmest kotist vabanenud ratas, taustal Paatmajutus "Aurelia".

Eemu tuulik.

Väikese väina tamm, mis kahte saart ühendab.

Ja olengi Saaremaal Orissaares. Mötlen, kas osta veetagavara ja hommikusöök siit vöi hoopis 30 km. edasi Leisist, kuhu lähedale plaanin ööbima jääda. Ei jää siiski viimase poe peale lootma nagu olen siin juba eelnevalt maininud ja öhtul selgubki, et käitusin jälle öigesti.
Orissaare Konsum valmistab suure pettumuse, sest muuhulgas ei teata siin mitte midagi Vytautase mineraalveest, mis on tänu körgete mineraalide sisaldusega mulle rattamatkal väga oluline jook. Ja veel hullemaks läheb, sest Värska veest pole samuti kuuldud. Halloo, öues on palav, öues on suvi. Nii olengi sunnitud ostma mineraalveelaadset toodet ja panen pettunult edasi. Mis just enne teatud piirkondade kaupluste kohta ütlesin.

Orissaare staadioni tamm.

Leisi poole pedaalides külastan Maasi ordulinnuse varemeid ja Pulli panka ning kuna vajalik kraam on juba kottides olemas, siis Leisi sisse ei söida ja vötan suuna Triigi telkimisala poole. Enne seda näitab viit Triigi sadamat ja sealset kohvikut. Kuna kaasas olev vesi on soe nagu k..i, siis otsustan jahutuseks osta sealt jäätisekokteil. Kulgen rahulikult sadama poole ja näen, et metsaalune pöleb. Jöuan lähemale ja süttinud on hoopis alajaam ja sellest ka pinnas. Pean kinni ja mötlen, et nüüd tuleb kotist telefoni otsima hakata, et 112 -te helistada, aga seda jöuab teha juba minu taga peatunud auto juht ja nii ma Triigi sadamasse veeren. Kohvikust jäätisekokteili küsimise peale öeldakse, et ei saa teha, sest elektrit pole. Loomulikult pole. Teil alajaam kärssab ju. Tüdrukud ei tea asjast midagi, aga sularaha eest tavalist jäätist siiski antakse (3 palli = 3 €) ja see teeb sisikonna ikka oluliselt jahedamaks.
Ja nüüd tagasi viimase poe jutu juurde. Selgub, et Triigi alajaama süttimine oli "sissejuhatav osa", sest pölema läks ka Leisi pöhijaam ja kogu piirkond on elektrita, mis tähendab, et ka kogu äritegevus seisab ja kuulen, kuidas kohviku personalile öeldakse, et voolukatkestus kujuneb väga pikaks. Vot niimoodi siis viimasest poest, kuigi ilm on ilus, soe ja vaikne.

Maasi ordulinnus.

Mulle on atraktiivsemad hoopis selle kivihunniku otsast avanevad vaated.

Seal see poolsaare moodi saar ongi.

Siia saab linnuse taastamiseks omapoolse panuse anda.

Pulli pank.

Triigi sadama kohvik.

Sadamast tagasi tulles on tulekahju juba peaaegu kustutatud.

Lõpuks jöuan Triigi telkimisalale ja isegi viimase vaba katusega laud-pingi saan. Kuna ilm on soe (loe kuum) ja merevesi ka (loe kui tahad soojemat, siis keera kraanist), ei näe ma ühtegi pöhjust, miks mitte merre ujuma minna ja päevasest kehale kogunenud köntsakihist vabaneda. Nüüd on uuestisündinu tunne. Teen süüa, korraldan magamist, nagu ikka. Vajalikud toimingud tehtud, sätin  lugema. Selle matka ajakirjaks valisin "Laevahukud Läänemerel". Liikudes pea nädala selle mere rannikul, kuulates tuulte müha ja lainete loksumist ning vaadates kaugele silmapiirile, peaks saama lugedes ehedama emotsiooni kui kuskil diivani peal lösutades. Esimene matkapäev on löppenud.

Kmp: 95,3 km.
Endo: 89,88 km.
4043 kcal.

Triigi telkimisala.

P/L Soela.

Öhtune "külaline", kes siugleb telgi körval kasvava puu juurte 
alla ehk saabub arvatavasti koju. Seega külaline olen hoopis mina. 

Kuna Endomondo on otsustanud sellel matkal trikitada, siis olgu ette öeldud,
et kaardipildid  sain nii, et tegin screenshotid ja "löikasin" ebavajaliku
küljest ära. 

Kuna tegemist on isa mälestusmatkaga, siis kirjutan iga päeva löppu seiga tema lapse-nooruspölve meenutustest-mälestustest. Et praegu viibin kohas, kus silmapiiril paistab Hiiumaa, siis jutt järgmine.
Isa rääkis, et suvel, madala veeseisu ajal oli vöimalik jalgsi läbi mere Saaremaalt Hiiumaale (loomulikult ka vastupidi) minna. Mitte küll otse, aga kuidas nüüd öelda, improviseerides. Kölab uskumatult. Nüüd on see muidugi vöimatu, sest laevatee on läbi kaevatud.

                                         29. juuli. Triigi - Veere.

Vastu hommikut avastan, et madrats ei taha enam öhku pidada. Pea ja jalad on veel öhus, aga kere vastu maad. See on nüüd küll matka alguse puhul "kena" kingitus.
Ilmaportaalid näitavad, et täna tuleb kuiv ilm ja selle kinnituseks hakkab korralikult sadama. Kuna olen juba jalul, jooksen ümber telgi, tömban vaiad välja ja töstan oma ajutise kodu katuse alla, seega pääseb see suuremast märgumisest. Sajab umbes pool tundi ja kui järgi jääb, pakin asjad ja alustan liikumist järgmise vaatamisväärsuse juurde, milleks on Panga pank. Kohale jöudes näen, et mind "ootavad" siinse söögikoha juures mitte üks, vaid lausa kaks pistikupesa. Küsin luba laadimiseks, antakse. Endo võtab siin ääremaal ikka julmalt voolu. Tänutäheks ostan suveniiri ja kuuma kakao. Kuna ilm Eestimaal on täna juba normaalne (loe vilu), siis peale 40 km. läbimist on see üpris mõnus turgutus. Raha küsitakse 5.50 €. Täpset pole, annan 6 € ja tagasi ei saa midagi. Ju on see siis elektri eest.
Nüüd teengi aega parajaks. Külastan panka, loivan ja vahin niisama ringi, kirjutan. Rattamatkajaid koguneb siia ikka meeletult. Mingi suurem grupp saabub kohale ühesugustel elektriratastel, arvatavasti rendikad. Panen tähele, et taolised velod on ka mitmel teisel matkajal. No ma ei tea, see ei ole nagu päris see.

Teeäärne leid.

Lahedate bussipeatuste seeria jätkub.

Pammana poolsaarele vastu Hiiumaa rannikut ei lasta.

Seal kus löppeb asfalt..., ootab saartel rattasöitjat reeglina kohutav kruusatee

Panga pangal asuv päikesekell kuhu...

panustan ka ise, et matk edukalt löppeks.

Kordan kulunud ütlust. Milline vaade, lausa mitme milline.

Panga pangal olev söögi ja suveniiride ostmise koht.

Laadimise edukat löppu ei jöua ära oodata, sest aeg tiksub halastamatult ja vötan suuna Vöhmasse, kus on suveks püsti pandud selline asi nagu "Toidutelk". Tegelikult on telke kaks. Ühes valmistatakse süüa ja teises tarbitakse see ära. Leti taga on umbes 13-14 aastane väga asjalik poiss. Soovitab seašnitslit ja suitsukala. Vötangi eelpoolnimetatud prae, aga suitsukala ei lase omale pähe määrida. Poiss uurib, kas olen mandrimees vöi saarlane. Vastan, et mandrimees, aga isa oli Saaremaalt pärit, mille peale saan teada, et temal on olukord vastupidine, ema on saarlane. Enne kui edasi liikuma hakkan, tuleb veel vastata küsimusele, kuidas maitses. Hästi maitses.
Vöhmasse sissesöidul avastasin, et siin on ka pood, mis tähendab seda, et Mustjalasse ei pea minema. See tähendab küll rattale moona peale laadimist, aga samas vöimaldab umbes 3 km. tänast teekonda lühendada. Tehtud - möeldud.
Selle erapoe hinnad on muidugi kosmosest vöetud, aga samas saan ka aru, sest kuhugi ketti see ei kuulu ja keegi peab ju kauba kohale ka tooma. Ja sortiment. Näiteks tahan osta kahte banaani ja tervelt kolm neid müügil ongi, üleküpsenud ka veel.

Selleks, et jöuaks söita, tuleb aeg-ajalt "tankida".

Šoti mägiveis on ikka äge loom küll.

Edasi kupatan Ninase ( ka Tagaranna ) poolsaare otsa ja sealt naasmine on siiamaani üks öudsemaid kogemusi. Looduse möttes on tegemist paradiisiga, aga teede ja olude suhtes pörguga. Vahepeal kaob tee üldse ära, ainult padrik, aga pean siit läbi murdma, et öige raja peale pääseda. Higi, palavus, sest ilm on vahepeal soojaks läinud, hammustavad parmud, löputu maastik (ca. 20 km.). Lisaks teadmatus oma täpse asukoha suhtes. Üritan päikese järgi suunda seada. Loomulikult saaks tänapäeva nutiajastul hetkega oma asukoha teada, aga mina olen "vanakooli mees" ja tahan edasi liikuda kaardi abil.
Rallin mööda vösavahet edasi ja järsku on paremal pool täielikus pommiaugus suvila, mille aias olev mees hüüab "hoogu juurde". Selle ootamatu kohtumise puhul jään hoopis seisma ja küsin, et kas olen ikka öigel teel. Mees vaatab kaarti ja ütleb, et sa oled täpselt siin, kuhu näitasid. Jess!
Löpuks ometi saan sellest hullusest välja ja jöuan maanteeni ning peagi maabun Veere telkimisalale, kus peaks olema viis katusealust. Esimene tundub kuidagi lagastatud ja otsin edasi. Kolmandas on juba rahvas ees, aga teine tundub normaalne ja siia jäängi.

Juhtub, et ka sellisel teel tuleb liigelda.

Piret.

Töll

Saaremaa sadam. Täna ühtegi kruiisilaeva siin ei ole.

 Randades on palju igasuguseid kividest torne laotud, möned päris körged.

Ilus.

Vaade Tagarannast. Siin asub ka "Estonial" hukkunute mälestusmärk.

Vahest vöib möne pildi teha ka merest maa poole.

Välismaalaste matkarattad on muidugi omaette klassist.

Vene armeest jäänud "vöska"

ja vaade selle otsast.

Sinna kus taevas ja maa kokku saavad on vaja jöuda.

Ja kui siia lõpuks jöuan, tuleb seda korrata ja nii mitu korda enne kui
Tagaranna poolsaar läbi saab.

?

Kui Tagaranna poolsaar läbi hakkab saama, lähevad teed laiemaks ja mere
ääres on palju telkimis ja lökkeplatse, mis on väga puhtad ja korralikud, seda
arvatavasti nendele raskesti ligipääsetavuse pärast.

Meres käin ennast ja riideid pesemas. Ujuma ei hakka minema, sest vaatluse järgi (kivid veest väljas) peaksin enne normaalse sügavuseni jöudmiseks maha jalutama terve kilomeetri ja seda mööda kivist pöhja. Lisaks on ilm muutunud ootamatult kiiresti jahedaks ja tuul külmaks. Seda saarte heitlikku kliimat sain tunda juba Hiiumaal.
Homseks lubatakse vihma, mis peaks küll löunaks järgi jääma, aga päeva alustada niiskelt on ikkagi halb.
Ajakirjast loen, et Läänemerel on hukkunud 100 000 laeva. See on ikka kohutav prügimägi, mis mere pöhjas on.
Ilm on muutunud nii rõvedalt tuuliseks, et pögenen telki.

Kmp: 93,2 km.
Endo: 89,09 km.
Kcal: 4080

Öhtusöögi valmistamine tuulevarjus.

Veere telkimisala.

Päeva löppu ka üks seik isa meenutustest, seekord Teise maaiilmasõja ajast.
Kui venelaste rinne hakkas 1944 a. sakslasi Saaremaalt välja törjuma, läks viimastel kiireks ja kitsaks ning jalaväe transpordivahendeid ehk jalgrattaid ei hakatud paatidesse kaasa vötma, vaid jäeti maha. Sõjasaak venelastel missugune ja ohvitserid käsutasid södurid ratastele, aga need olid ju metsast tulnud ja polnud sedasorti liikumisvahendeid enne näinud ning loomulikult ei saanud söitmisega hakkama. Vaatepilt siis selline, et soldatid üritavad meeleheitlikult ratastega söitma saada, kukkudes nii ise maha kui ka üksteisele peale. Ohvitserid karjuvad, näod punased peas ja külarahvas kahel pool teed hirnub nii, et tilgad püksis. "Kultuuritoojad".

                                    30. juuli. Veere - Kipi-Koovi.

Ärkan selle peale, et kere on vastu maad. Pooltühi madrats noh. Kerge vihm krabistab telgile, mis peagi üle jääb. Kohv tulele ja hakkan asju kokku pakkima, millele kuluv aeg on harjutamise tulemusena kahanenud algsest kahest tunnist umbes 40 minutile. Hommikusöögi käigus avastan, et banaanid on tänu eilsele rallimisele ja pärastlõunasele kuumusele söna otseses möttes siirupiks muutunud ja süüa pole neid vöimalik.
Start ja vihma tibutab, kuid ilmaprognoos sisendab optimismi. Tänane esimene sihtkoht on Undva pank. Mööda mereäärset teekest sinna ei pääse, sest keelumärk on ees ja ega pärast eilseid läbielamisi ei taha ka. Pangale väntamine on emotsionaalne, sest umbes 5 km. enne sinna jöudmist on mere müha juba kuulda ja ca. 3 km. peal tekib hirmus tuul. Avanev vaade on vöimas. Oleks nagu jälle maailma löppu sattunud. Lained on vahtus ja see kohutav tuul paneb mu higisele seljale arvatavasti korraliku pöntsu. Seepärast teen paar kiiret pilti ja panen kähku minema. Krt. Ei väsi kordamast, et saartel on see kliima ka keset südasuve ikka päris karm.                         

Vaade Undva pangalt.

Edasi üritan otse läbi metsa Harilaiule jöuda, sest kaart mingit väikest teekest näitab. Kahjuks saab peagi selgeks, et see on muutunud looduseks. Nojah, ei midagi uut, see ju ennegi kogetud olukord. Pinnas on meeletult liivane, kuhu ratas kogu aeg sisse vajub ja jälgede järgi on ka teised ratturid seda teekest otsinud. Kogu selle tegevuse käigus eksin veel kergelt ära ka, aga suunataju järgi olen peagi metsast väljas. Boonusena näen ilusat, suurt hirve.

Nostalgia.

Suure kaarega siiski Harilaiule jöuan, sest plaan on üle vaadata viltune Kiipsaare tuletorn, ehhki olen kunagi seda juba teinud. Autoga matkajatel tuleb masin ära parkida ja tornini jöudmiseks ca. 5 km. jalutada. Rattaga saab umbes 3,5 km. peale, siis tulevad liivaväljad vastu. Muide üks, kuidas nüüd öelda, ärimees on toonud siia konteineri, kus sees on jalgrattad, mida rendib turistidele välja. Mina ostan siit ühe külma coca-cola, sest karastusjooke pakub mees samuti ja avastan, et pole juba ammu midagi nii head saanud. See on ikka uskumatu, kuidas tavaelus mitte midagi pakkuvad asjad muutuvad matkal olles nauditavateks.

Otsapidi Harilaiul.

Kiipsaare majakas.

Töestus, et Priit oli siin.

Ilus.

Bisnes.

Harilaid ja majakas nähtud, algab tagasitee tsivilisatsiooni poole. Raske, väga raske on tugevas vastutuules liikuda. Kordan üle, et ka saarte kruusateed on rattaga liiklejale kohutavad. Väiksematel on meeletult lahtisi, teravaid kive ja suuremad on jöhkralt treppis. Selle töestuseks on asjaolu, et iga natukese aja tagant märkan autorataste küljest ära pudenenud ilukilpe. Löpuks jöuan maanteeni ja see löik osutub kuni Kihelkonna asulasse jõudmiseni tänase päeva parimaks osaks, sest nüüd lükkab tuul tagant ja ratas veereb asfaldil. Poe poole pedaalides taban end möttelt, et siiamaani pole mul Saaremaal lahtiste koertega probleemi olnud, sest rattamatkajaid ja muid turiste käib siin palju, järelikult on vastavad meetmed tarvitusele vöetud, kui justkui selle mötte ümberlükkamiseks jookseb ühe talu hoovist "murka" välja. Önneks on perenaine sealsamas ja koer kuulab söna, aga ikkagi...
Kihelkonna kaupluses pole Vytautase asemel samuti isegi Värskat mitte. Lisaks on see ka veel öllesöprade vaenulik pood, sest külmikus on ainult alkovabad ölled ja siidrid. Kraadidega kraam seisab köik soojas.
Profülaktika möttes ostan "lapiku", mille sisust poole tarbin kohe ära, sest eelnev külm tuul on keha korralikult läbi tömmanud ja haigeks jääda ma kohe kindlasti ei taha. Lisaks alkovaba ölle, et asi oleks tasakaalus vöi nii. Kuna poodi jöudsin alles kell pool kaks, on kere ka hirmus hele. Ostan rosoljet ja ... jogurtit.
Vahemärkusena olgu öeldud, et Kihelkonnast läheb tee Papisaare sadamasse, kust saab paadiga Vilsandile. Tean, sest ei saa hooplemata jätta, et olen sellel saarel käinud ja muuhulgas ka Tätte tagasihoidliku elamise ära näinud.
Viimane pingutus ja söit algab Kipi-Koovi matkakeskuse poole. Olen ennast nende kolme päevaga täiesti rihmaks tömmanud ja plaan on vötta kämping, et saada pesta, elektrit, korralikku küljealust, tuulevaikust jne. Saada puhata.
Jöuan kohale, mitte kedagi ei ole. Käin ümber majade, uksed lukus, ei hingelistki. Nagu oleks maha jäetud. Helistan ja saan teada, et perenaine on hetkel Kuressaares ja saabub umbes tunni pärast. Nüüd siis ootangi ja ajaviiteks tegelen kirjutamisega. Tädi saabub öigel ajal ja saan majakese vötmed. Olengi siin momendil ainuke ja minu kasutada on wc, kaks dušši, köök, lökkeplats ja puud, elekter ja muidugi voodi. Super! Pool matka on nüüdseks läbitud ja toss on täiesti väljas. Vahepeal tuleb taastuda. Kui saaks, paneks omale ka juhtme külge.

Kmp: 92,6 km.
Endo: 90,43 km.
Kcal: 4152

Igavuse ja piina tipp ehk 12 km. pikk, täiesti sirge ja treppis kruusatee.

Sönu polegi vaja.

Auto alla jäänud mäger.

 Kipi-Koovi kämping.

Valmistumine eesootavaks.

Ilmastik hakkab nägu ära rikkuma.

   

Saaremaa, see on üks müstiline meretagune riik, kuhu paljud pole kunagi sattunud (tunnen isiklikult). Samas tömbab miski kummaline vägi siia näiteks jaanipäeva veetma tohutul hulgal eestimaalasi. Nüüd pean ausalt üles tunnistama, et mulle see saar nii väga pinget ei pakugi. Miks? Nüüd jöuangi jälle isani. Enamikule inimestele olid saared vene ajal keelatud piirkond, aga tänu sellele, et isa oli Saaremaal sündinud, löödi vanematele ja hiljem ka mulle lubavad templid passidesse.
Seega söitsime juba minu lapsepölves need saared korduvalt läbi. Vahepeal elas öde saardes, siis sai ka tihedamalt käidud, nooruses erinevate tüdrukutega jne. Pakun, et olen Saaremaad külastanud alla 30 korra.

                              31. juuli. Kipi-Koovi - Sopi metsaonn.

  No nii, täna sai siis esimest korda pauku teha. Panen hommikul minema ja juba öige varsti näen, et talu hoovist ründab suur hundikoer. Jöuan ratta pealt maha tulla nii, et see jääb minu ja koera vahele. Koer löriseb ja hakkab minu poole ratast liikuma, aga ma ei suuda ju rasket velo hetkega ümber tösta, ega ka ise kangete jalgadega teisele poole hüpata. Koban lenksukotist stardirevolvrit, aga sörme otsad on surnud ja tänu ilmale veel külmunud ka. Löpuks haaramine siiski önnestub ja vajutan päästikule. Käib köva pauk ja ennäe imet. Peni teeb meetrikörguse hüppe tagasi, laseb körvad lonti ja kaotab minu vastu igasuguse huvi. Möjus.
Edasine tegevusplaan näeb ette seda, et tuleb ära käia Sörve sääre teises küljes Salme kaupluses (edasi-tagasi umbes 5,5 km.), sest see on piirkonnas ainukene toidupood. Ja ime on sündinud, sest siin on müügil kauaigatsetud Vytautase vesi. Ainult imelikud soovitused on neil siin pudeli peal. Hiljem jöuab kohale, et unustasin vaadata, äkki oli Värskat ka.                       

Edasine on kui kolgata tee. Hakkab sadama, kuigi lubati kuiva ilma. Külm, nutifon näitab +7 kraadi. Küsin veelkord, kus on see kliimasoojenemine, millest köik pasundavad? Juuli löpp, aga ilm on nagu novembris. Bussipeatustes ei saa ka vihma möödumist oodata, sest öige pea hakkab märjal kehal külm ja tuleb sooja saamiseks edasi liikuda. Aga vaikselt kulgen ja olen avastanud uue strateegia, mis seisneb selles, et iga natukese aja tagant tuleb midagi süüa vöi juua (va. vesi, mis kustutab ainult janu). Siis tekib ka kogu aeg särtsu juurde. Näiteks Ohessaare kohvikust vötan cappuccino, mille hind on muidugi röövellik. Pisike tassike maksab 3€. Midagi pole teha, sest tahan natukenegi sooja saada. Energialaksuks lisan ohtralt suhkrut, mida ma muidu üldse ei tarbi. Siinsetest hindadest köige parem näide on selline, et 0,5 l Saaremaa vee pudeli eest küsitakse 2,5 €.👎
Edasi. Ilm püsib endiselt röve, mis rikub minu jaoks rattamatka mötte ja kui enne esines möningaid kahtlusi, siis ajapikku on üsna selgeks saanud, et rattamatkajad ei ole normaalsed inimesed.

 Pea 80 aastat on söjast möödas, aga Löpe-Kaimri tankitörjeliin on ikka veel
 alles, ega kao arvatavasti nii pea.

Ühe talu hoovis.

Ohessaare kohvik.

Löpuks jöuan Sörve sääre tippu, täpsemalt Militaarmuuseumisse. Siin toimib iseteenindus. Ise panen raha (5 €) kassasse ja vötan pileti. Ja uudistamist isegi natuke on. Need ilmasöjad on ikka meeletud vanarauakogused siia kokku toonud. Meeldiva üllatusena avastan, et muuseumikülastajatele on kohv ja tee tasuta. Oleks seda 13 km. enne Ohessaares teadnud. Vötan kohe kaks topsikut ohtra suhkruga ja tunnen kuidas sisikond soojeneb.

Maxim kuulipilduja.

Tasuta.

Ühes majas on eksponaatide hulgas ka kurikuulus mootorsaag "družba", mis
vöis garaažiukse ees terve päeva töötada, aga metsas seda reeglina enam
käima ei saadud.

Kui eelmisel aastal nägin Käsmu meremuuseumis konservi Eesti öhuga, siis
siin on tegemist käegakatsutavama tootega.

Selgitav tekst eelmisel pildil nähtud raketi kohta.

Raud nähtud, sötkun edasi alles eelmisel aastal külastajatele avatud Sörve majakani, mis on Läänemere äärsetest köige körgem. Alguses ei plaaninud sinna otsa ronida, sest tänu sompus ilmale vist eriti kaugele ei näe, aga lähen ikkagi, sest äkki jääb hiljem kripeldama. Pilet maksab viis eurot ja selle raha eest lastakse ka torni körval asuvasse Sörve keskusesse ja seal asuvasse majakamuuseumisse.

Sörve majakas ja külastuskeskus.

Polegi nii halb nähtavus.

Sääre otsa ei viitsi jalutada, sest seal saab ju lihtsalt maa otsa ja tuleb meri vastu.
Siin on ka söögikoht nimega "Sääre paargu", aga sisse ei astu, sest "luureandmed" ütlevad, et "kirves lüüakse selga".
Vihm on vahepeal peaaegu üle jäänud ja avan kauaplaneeritud ölle, sest nüüd algab tagasitee, mis on tänu vastutuulele karm, aga iga vändatömbega hakkan lähenema kodule.
Möntu bussipeatuses puhates, tuleb vanaema lapselast bussi peale saatma. On hästi söbralikud inimesed ja saame jutu peale. Poiss on eriti asjalik ja uudishimulik ja küsib igasuguseid asju. Peagi liigun siiski edasi, sest seistes hakkab vaikselt jälle külm naha vahele pugema.                                         

Uhke, sammastega Vintri bussipeatus, mis seestpoolt on viisakalt öeldes
unarusse jäetud.

 Löpuks saabun kauaoodatud Sopi metsaonni, kus ei ole önneks kedagi ees. Tuletan meelde, et ilm on olnud jäine ja avastan, et onnis on kividest laotud ahi ja kuuris puud. Loomulikult teen tule alla ja nii uskumatu kui see ka pole, on poole tunni pärast tuba soe. Viimase peal.
Kui nüüd seda kohta kirjeldada, siis oleksin nagu muinasjuttu sattunud. Ebareaalne. Keset sügavat metsa avaneb järsku väike lagendik tare-tarekesega. Siin on köik vajalik olemas. Magamisase, laud, pink, ahi, küttepuud, esmased tööriistad (kirves, saag ), kaev (paraku kuivapoolne), rahu, vaikus. Autoga siia ei pääse. Ka levi puudub. Köige ägedam oleks siia sattuda talvel kui lumi maas. Näiteks jöulude ajal kui inimesed mööda poode ringi tormavad ja möttetuid kinke taga ajavad. Kütad toa soojaks, paned küünla pölema, limpsid höögveini ja vaatad härmas aknakesest välja. Rahu ja vaikus. Ei mingit "Jingle Bellsi". Ehh.
Ebareaalsusest veel. Toimetan vaikselt ja järsku kuulen metsas hääli ning öige pea seisab minu ees mees, kes ütleb, et tahab anda mulle visiitkaardi. Misasja? Mis kaardi? Jw.org. ehk jehoovatunnistajate oma. Uskumatu. Vähe sellest, et nad uste taga käivad, leitakse mind ürgmetsast ka üles. Kuidas on see vöimalik. Topivad teistele oma usku vägisi peale. Oma usu teistele pealesurumine on tapnud maailmas pikalt köige rohkem inimesi. Miks mina ei käi teiste öue peal kuulutamas, et söitke jalgrattaga vöi minge kalale, küll on tore ja öige. Ma olen köige usukaugem inimene üldse ja jutt mehega on lühike.
Kui nüüd reaalsusesse tagasi pöörduda, siis 2/3 Saaremaa rannikust on läbitud ja loodan, et homme on parem ilm.

Kmp: 91,6 km. (Hämmastavalt vördsete läbisöitudega päevad).

Endo: 87,17 km.
Kcal: 4021

Selleks, et selle koha erilisusest aru saada, tuleb siin ise ära käia.

Tänane öömaja.

Kuna viibin momendil Sörve poolsaarel, siis jutt järgmine. Peale söda, tööstuskooli öpilasena saadeti isa koos teiste omasugustega Sõrve säärele kooli jaoks küttepuid tegema. Loomulikult olid siinsed metsad paksult mahajäetud (jäänud) relvi ja laskemoona täis. Köik poisid matsid hunniku arsenali maha (pönev ju), kus on see arvatavasti siiani, sest loodus on vahepeal muutunud ja isa ütles kunagi, et seda kohta ta kindlasti enam üles ei leiaks ja poleks ka mötet, sest aeg on rauaga oma töö teinud.

                                           1. august. Sopi - Asva.

Huvitav, et onn läks küll kiiresti soojaks, kuid jahtus ka ruttu maha. Magada oli siiski mönus ja külm ei hakanud. Äge kogemus ja seni stiilseim matkaöömaja.
Hommik algas küll vihmaga, aga praegu näitab juba päike ka natuke ennast. Esialgsete märkide järgi tuleb parem ilm kui eile. Järele vaadata ei saa, sest levi ju pole.
Hommikusöögi ajal hakkab mingi loom metsas hirmsa häälega röökima. Kolistan toidunöudega vastu, aga see ei tee väljagi ja röögib edasi. No ma ei tee ka siis välja ja einestan edasi. Arvatavasti sokk vöi midagi taolist.
Matkalised on onni ühtteist jätnud. Ühekordsed nöud, toidukile, pakk teed, puust grillvardad jne., aga tuletikud on otsas. Jätan need, sest välgumihkel on mul ka kaasas.
Endale ja rattale annan ka tuld ja peagi vuran sellestsamast Salme kauplusest mööda Kuressaare poole. Tuju on täna ülev, sest ilm on ilus, päike paistab, tsivilisatsioon läheneb, manner samuti kui nii vöib öelda. Haigeks ka ei jäänud. Lisaks on alates Salmest kergliiklustee. Mingeid halbu vahejuhtumeid pole olnud, näiteks koertega ja köik on praegu hästi.

See tee viib Siiri ja Viivi juurde. Edasi siiski ei lähe. Austame privaatsust.

Salme laevamatus.

Viiking. Salmes on ka samanimeline burgeriputka. Ma küll ei saa hästi aru
 kuidas Viikingid ja burgerid omavahel seotud on, aga see on minu probleem.

Seal kusagil on Kuressaare.

Tehumardi öölahingu mälestusmärk.

Kuna üle plaadivuukide on paha rattaga söita, siis vasakul pool on näha
palju siin minusuguseid käib.

Eile olin siin otsas.

Nasva jögi.

Ja olengi varakult Kuressaares. Kuna söögikohad tehakse tunduvalt hiljem lahti, otsustan ära käia Roomassaare sadamas, kuhu viib samuti kergliiklustee ja hiljem uudistada lossi (tegelikult piiskopilinnuse) ümbrust. Lossi ennast seekord ei külasta, sest olen seda perega möni aasta tagasi teinud ja köik on üsna värskelt meeles.

Roomassaare sadamast paistab Abruka saar, mille poole olime kunagi teel,
aga enne sadamasse jöudmist lagunes auto ära. Nii, et koht, kuhu pole veel
jöudnud.

See praamike viib Abrukale.

Ja see Ruhnu.

250 hj.  Suht. väikese paadi küljes. Jöhker. 

Tagasi Kuressaares. Suur Töll ja Piret. Autor Tauno Kangro.

?

Purskab.

Kuressaare loss.

Öigemini piiskopilinnus.

Nüüd istun pubi John Bull välilauas, kust avaneb lummav vaade lossile ja ootan selle avamist. Bubitšikid rääkisin siiski ennem ära ja sain telefoni ja fotoka laadima panna. Akupangad on küll mölemad täis (vötsin poja oma ka kaasa), aga ma olen juba selline ülemötleja. Peagi hakataksegi tellimusi vastu vötma. Ühtlasi avan "tuuliku" (ölle), mis eilsest üle jäi ja nüüd ootan kerget einet ehk kebabitaldrikut (7.50€), et pärast oleks omal ka kergem edasi rühkida. Ja kui see, mis lauale tuuakse, on kerge eine, siis milline see päris praad veel on. Igatahes minu jaoks jöhker kogus, samas töeliselt maitsev. Ja ma ei tea, kas tegemist on ealiste iseärasustega, aga kui siiani on mul prae körvale lemmikjoogiks olnud tomatimahl, siis viimasel ajal olen hakanud eelistama keefiri, nii ka praegu.

Pubi "John Bull" originaalne baarilett.

Ja muud vaatamisväärsused.

Väga suur ja väga-väga maitsev.

Siesta.

 Köik on praegu hästi, aga tilk törva (esialgu väike) on meepotis ikka ka, sest eile hommikust alates on tunda keskjooksus lötku. No ei suuda keegi seda pikemaajaliselt korda saada. Kahtlustan, et ratta raam, kus keskjooks sees käib, on välja veninud. Kuressaares on küll Hawaii Expressi pood, aga ma ei tea, kas nad seal ka remondiga tegelevad. Samas pole lötk pooleteise päevaga väga palju suuremaks läinud ja teist samapalju on veel söita. Otsustan, et riskin ja söidan edasi.
Natuke aega seedinud, on aeg matka jätkata. Täna vötan ühe riski veel, mis seisneb selles, et ma ei tea, kas Kuressaarest 26 km. kaugusel Sandlas pood on. Ratas on palju kergemaks muutunud ja ei taha ennast ja ratast (keskjooks) varakult koormata, sest pikk tee on veel minna. Noh kui ei olegi, siis koti pöhjas on mul kaks pakki kartuliputru öhtusöögiks, kohv ning Tupla šokolaad hommikuseks nosimiseks ja vett saab kindlasti headelt inimestelt.

Möni pilt Kuressaarest kah.

Vötan suuna Pihtla poole. Kui eile oli vihm, külm ja vastutuul, siis täna on köik teistmoodi. Ilm on püsinud kuiv, soe ja puhub pärituul. See tähendab seda, et jätkuvalt on tuju hea ja kilomeetrid mööduvad ludinal.
Sandlas ongi pood, muidugi selline, et tuleb söites tehtud öhtusöögiplaanid ümber teha, aga saab hakkama ja boonusena ostan jäätise ka veel kauba peale.

Ilus.

Edasi. Ilm hakkab pilvisemaks minema, aga on siiski endiselt kuiv ja normaalselt soe. Nüüd satun tagasi üle õ-piiri ja vastavalt sellele muutub ka tekst.
Jõuan Asva külla, kus tuleb leida puhkemaja, sest selle kodulehel lubatakse, et oma magamisvarustusega saab rehielamu teisel korrusel "kümneka" eest ööbida. Otsin. Ühtegi silti pole. Lõpuks saan õigest väravast sisse, aga siin ei teata teisel korrusel magamisest midagi. Samas pakutakse 15 € eest hoopis kämpingut. Hinna sees on kuum dušš, mida on väga vaja ja elekter, mida pole enam üldse vaja, sest akupangad on täis. Ka kööki saab kasutada.
Ja pakkujaks on sellel matkal kohatud seni kõige ilusam naisterahvas.👩👍 Hiljem mõtlen, et ma loll oleks võinud nime ka küsida, aga mis teha. Läks nii nagu läks.
Selgituseks olgu öeldud, et ma ei ole mugavaks muutunud. Kämpingu pidin võtma hoopis sellel lihtsal põhjusel, et kui Saaremaa põhjarannik kubiseb RMK telkimiskohtadest, siis kummalisel kombel pole lõunaosas mitte ühtegi riiklikult legaalset kohta, kuhu oma laager püsti panna.
Nüüd on duši all käidud ja valikuliselt pesu ka pestud, sest homme samal ajal olen loodetavasti juba kodus. Samas pole matk kaugeltki lõppenud, sest umbes 90 km. tuleb veel läbida ja seda tundmatutel teed... uni, sorry uni...

Kmp: 99,9 km.
Endo: 95.02 km.
Kcal: 4311

Asva puhkemaja kämping.

Tänase öö veedan "Tiiu" juures.

Saun.

Aitab nüüd nendest Saaremaa juttudest küll, sest manner peaaegu juba paistab. Räägin hoopis sellest, et vanemad käisid kunagi ZAZ-965-ga ehk rahvakeeli "maanteemuhuga" Krimmis, Musta mere ääres automatkal. Kuidas selline 23 hj.-line, tagamootori ja õhkjahutusega imeaparaat mägedest üles sai ja keema ei läinud, on minu jaoks arusaamatu. Ja aina paremaks läheb, sest nad magasid kogu reisi vältel ka selles "autos", kusjuures kiitsid veel pärast matka, et väga mugav olevat olnud. Müstika.

                                        2. August. Asva - Kuivastu.

Ja ongi matka viimane päev käes. Eilne õhtu lõppes sellega, et naabri koer otsustas mulle "unelaulu" esitama hakata ja kui jõudsin juba mõelda, et see "teenus"on vist ka selle 15 € sisse arvestatud, jäi järsku kõik vaikseks. Ju siis kamandati kuhugi siseruumi ära.
Ilm on täna hommikul külm ja pilves, aga vähemalt kuiv ja lubatakse, et selliseks ka jääb. Saame näha.
Hommikusöök ja kohv, milleks on viimase päeva puhul traditsiooniliselt latte ja minek. Kuna start on varane, siis eile kohatud neiut, täna kahjuks enam ei näe.

Viiking Asva puhkemaja territooriumil.

Seletus eelmisele pildile.

Leia pildilt jänes.

Enne Vältat näitab kaart pisikest metsateed. Mõtlen, et olen kaval, lõikan ja
võidan ca. 3km.

Siit saaks veel läbi, aga on näha, et teisel pool teed enam ei eksisteeri. Muud
 ei jää üle kui tuleb ots ümber pöörata ja pettunult maanteele tagasi sõita.

Tänane sõit kipub olema vastutuuline, aga vastuoksa ilmaprognoosile, pilved hajuvad ja päike tuleb välja.
Plaan on väisata Kübassaare poolsaart, kus olen küll kunagi juba käinud, kuid siinne ülejäänud ranniku piirkond on veel avastamata. Järsku on karjavärav ees. Teen lahti (loomulikult panen enda järel ka kinni), saan mõnda aega väntaalida ja nüüd algab sõu, sest järsku leian ennast keset loomi. Kihutan kuhugi, kuhu, ei tea, sest teed sama hästi kui pole. Loomad kargavad kahte lehte, samamoodi sitt rataste alt. Nagu oleks stseen filmist "Siin me oleme", kus "kohviveski" jookseb koos lehmadega kadakate vahel. Siiski taon endale pähe, et ma pean siit kasvõi nui neljaks läbi saama, sest ümbersõit oleks julm teekonnapikendus. Olen täiesti teadmatuses, aga eemalt hakkavad paistma Siilionu blogist tuttavad hooned ja sõtkun mööda karjamaad hullu edasi. Aeg on ju peale tema matka kaheksa aastat edasi läinud ja loodus ning kõik muu on vahepeal muutunud. Lõpuks ometi jõuan mingi ime läbi sinna välja ja nüüd on juba lootust, et olukord paraneb (loe, näen jälle teed) ja nii see vaikselt lähebki. Vahepeal tuleb ületada ka moodustis, mis kunagi oli vist sild.

Suvaline tsivilisatsioonist kaugel olev mahajäetud mereäärne hoone ja
 üllatuseks selline pilt seina peale joonistatud.

Takistused on selleks, et need ületada ja
raskused on selleks, et need võita.

Edasi loodan Kaldu sadama juurest saada otse Kübassaare poolsaarele, sest kaart näitab, et üks väike metsateeke peaks sinna minema (mees, sa ju tead kuidas asi lõppeb). Ja jälle tuleb elektrikarjus posti otsast lahti võtta ja pärast muidugi tagasi panna. Ja see on eelmisega võrreldes veel hullem rada, mis tähendab, et aeg-ajalt peab olema hea fantaasiaga, et aimata, kust tee läheb. Mees, sa ei ole normaalne. Ma tean.
Kübassaare poolsaarele vist tänu mingitele kõrgematele jõududele siiski jõuan. Juhuu!!!
Poolsaare tipus käin ka ära. Siin toimuvad sel nädalavahetusel "kalale.ee" suvepäevad, aga praegu on veel vaikne, ettevalmistusi keegi ei tee ja ühtegi inimest ei näe. Paar autot küll pargivad, aga nende omanikud on suure tõenäosusega merel kalal.
Peale hullu panemist võtan aja maha, joon ära väikese 0,33 õlle ja läbi Kübassaare laialehelise metsa algab tagasitee, vastutuuline tagasitee.

Kübassaare poolsaare ots.

Põgenev luigepere.

Kuidas jõuab sellise numbriga auto sellisesse kohta?

Jõuan Tornimäele ja astun sisse siinsesse kauplusesse, mille taga pean ka lõuna ära. Ning peagi olen Eesti suurima saare seljataha jätnud ja leian ennast Muhumaalt. Hüvasti Saaremaa.

Tornimäe kirik, kusjuures ka muusika mängib sees.

Lõunasöök.

Kui Muhus parasjagu Piiri-Linnuse teel Liiva poole kulgen, kuulen selja tagant auto lähenemist ja mööda vurab ei keegi muu kui Ivo Linna, kellel on ju ka siinsamas oma elamine. Kust tean, et tema? Sest autoks on škoda, mille külgedel kirjad "Ivo Linnamaastur". 

Liiva keskus oli vanasti normaalne koht, aga nüüd on see muudetud turistilõksuks ja põgenen hirmunult. Otse Kuivastusse siiski ei pedaali, vaid võtan viimast ehk sinna sõidan Pädaste kaudu. Siin asub Imre Sooäärele kuuluv mõis, kuhu sisse ei lähe, sest ringivahtimise eest küsitakse neli eurot, mul eelarve niigi juba ammu lõhki.
Mõned kilomeetrid enne Kuivastusse jõudmist näitab viit Võiküla ja et ka sealtkaudu saab sadamasse. Viida all on teinegi silt, et jalgrattatee ja kolmaski... munakivitee. Tänan ei.
Nüüd olengi Kuivastu sadamas. Uskumatu, aga siiani kõige raskem matk on läbi saanud. Selle peale premeerin ennast kohaliku käsitööõllega (3€), millel nimeks "Täitsamees". Tunnen, et olen selle ära teeninud.

Kmp: 90,4 km.
Endo: 85,27 km.
Kcal: 3844

Liiva.

Selline söögikoht siis Liival.

Koju.

Mairi tuli Virtsu järgi. 

Vanemad käisid 80-ndatel uuesti Krimmi automatkal, aga siis juba suurema seltskonnaga ja kahe Žiguliga, ning seekord olin ka mina kaasas. Mäletan mägesid ja Mustas meres ujumist ja veel nii mõndagi. See reis oli vaieldamatult üks eredaimatest lapsepõlvemälestustest. Aitäh teile Isa ja Ema. Puhake rahus.

                                                    Lõppsõna.

Nagu ikka, teen ka sellest matkast väikese kokkuvõtte.
Kõigepealt negatiivsetest asjadest, milleks on tegelikult ainult üks ja see on ilmaennustus. See teema on siit korduvalt läbi käinud, aga no ei saa üle, ega ümber. Milleks ennustatakse ilma ette kolm kuud, üks kuu või nädal, kui ei saada isegi hetkeilmaga hakkama. Korduvalt panin otsingusse oma täpse asukoha ja näidatakse "hour by hour", et praegu on siin kuiv, aga tegelikult sajab ladinal, või päevläbi on pilves, aga tegelikult päike särab. Enne matka jälgisin erinevaid ilmaportaale, mis näitasid iga päev erinevat ilma (ka omavahel) ja isegi päeva jooksul muutsid prognoose ühest äärmusest teise. Kurat, otsustage ükskord ära. Viimased aastad on kuidagi eriti möödapanekurohked. Eelnevatel aastatel, kui oleme perega kuskile loodusesse minna tahtnud, siis naine vaatab ilmateadet ja peaaegu alati ütleb, et ei saa minna, sest lubatakse vihma, mille peale vastan, et kui selle järgi elada, siis ei saagi kodust välja. Ja minu mäletamist mööda on peaaegu alati see vihm taevasse jäänud.
Kui nüüd saarte kliimast rääkida, siis see on ka südasuvel heitlik. Ilus ja soe suveilm võib üsna kiiresti muutuda külmaks ja kõledaks.
Kruusateed on nagu juba ennegi ütlesin, raskestiläbitavad. Esimeseks matkaks saari ei soovita, aga noh, ei pea ju igasugustesse mülgastesse ronima, nagu mina seda teen. Võib ka mööda asfalti lasta, aga siis jääb palju nägemata.
Positiivne on aga see, et inimesed on Saaremaal väga lahked ja sõbralikud. Täiesti võõrad teretavad ja tervitavad. Ja turiste on samuti palju. Tihti tuli ette, et kui kelleltki midagi küsisin, tuli välismaakeelne küsimus vastu või "ma ei tea, ma ei ole kohalik".
Tervisest kah. Jalad-põlved pidasid vastu, aga tänu tuule ja vihma "koostööle" on näonahk lahti ja mokk lõhki. Sõrmed surnud ja kuna peale eelmise aasta matka viskasin ratta sisuliselt nurka ja pole "trenni" teinud ( paar korda olen poes käinud), siis alakeha on sisuliselt halvatud. Küll üle läheb. Aga aju sai puhkust, sest pidin hoopis teistsugustele asjadele mõtlema.
Huvitav on see, et nutitelefoni aku tühjenes Põhja-Saaremaal üllatavalt kiiresti, aga lõunapool peaaegu üldse mitte.
Ja muidugi Sopi metsaonn, mis oli minu jaoks superlahe kogemus.
Egas midagi, aitab sellest plärast nüüd küll. Paar päeva taastun ja siis perega Läti-Leedu-Poola automatkale, siis poisiga Lõuna-Eestisse kala ja see aasta esmakordselt ka vähki püüdma, siis igaastane Hiiumaa lestapüük, grill ja tšill ja siis...krt, peab jälle tööle minema, aga sinna on veel aega.


Saare ja Muhumaal väntasin maha rekordkilometraaži, milleks on rattakompuutri järgi 563 km.
                                                                                            Endomondo näitab 536,86 km.
                                                                                            Kilokaloreid jäi saar(t)ele 24451


                                                                                                                  KENA KEIK!