laupäev, 25. juuli 2020

"Topelttriatlon" Kõinastu laiule 2020.


                                                       Pulmaaastapäeva matk.                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                      
  20 juulil on meil pulmaaastapäev, seekord juubelihõnguline ehk Jane on viisteist aastat välja kannatanud minu tegemisi (ja mittetegemisi), käitumist ja rasket iseloomu. Mitteametlikult koguni kakskümmend aastat. Tubli tüdruk.
Antud päeva seekord teistmoodi tähistamiseks süttis meil plaan mõned päevad enne. Nimelt olen siin varem maininud, et Kõinastu laiuni oleme küll jõudnud, kuid peale mitte. Nii tekkiski mõte, et kui me sinna nüüd ei lähe, ei tee me seda arvatavasti kunagi.
Niisiis 20 juuli hommikul lidun kõigepealt lillepoodi roosikimpu hankima ning seejärel paneme autoga Virtsu poole ajama. Sadamas masin parklasse, rattad maha, peagi oleme parvlaev Tõll pardal ja lühikese meresõidu järel Kuivastus. Kõigi märkide järgi on ka ilmataat meie üritusele soosingu andnud ja nüüd väntamegi Muhu saare keskuse Liiva poole, et seda päeva tähistada lõunasöögiga restoranis Koost, kus näiteks praadide valik on minu jaoks väike, aga saab hakkama. Tegelikult tahtsime einestada legendaarses Muhu Kalakohvikus, aga selgus, et seda enam pole. Mingi ärimees on kinnistu ära ostnud, kohviku maha lammutanud ja plaanib sinna ehitada teenindusmaja, kust ei puudu näiteks turvateenistus, bürooruumid, kindlustusfirma jne. Kõigil on õigus oma arvamusele ja minu oma on, et Muhu saarele pole selliseid teenuseid vaja. Ja miks pidi just selle krundi ära ostma? Huvi pärast vaatan ühest kinnisvaraportaalist, et praegugi on Liival ilus suur maatükk müüa, kus pole peal ühtegi ehitist.

Maitseme Muhu lammast.

Peale söömist käime läbi Liiva Konsumist, kust ostame kaasa vett ja ühe vahuveini (Siinkohal kasutan juhust ja juhin tähelepanu sellele, et inimesed räägivad kuidas nad on kuskil šampust joonud. Šampust joovad üksikud, enamus kulistavad vahuveini.) ning õige pea leiamegi end Sääre poolsaare tipust, üle mere paistmas tänane sihtkoht. Algab "triatloni" teine etapp ehk "ujumine", mis tähendab, et meri pole isegi mitte põlvini, vaid ainult poolde säärde. Nii me siis liigumegi samm-sammult paljajalu selle tegelikult rohkem poolsaare moodi saare poole. Merevesi on mõnusalt soe ja põhi mugavalt liivane. Umbes tund aega hiljem oleme kohal ja tänu eelnevalt tehtud kodutööle seekord ka peal.
Siht silme ees.

Nagu kiuste, on laiule saamiseks viimane kümme meetrit selline, mis nullib
ära eelnevad kaks ja pool kilomeetrit läbi mere jalutamist ja arvamist, et mul
pole kunagi olnud puhtamaid jalgu kui praegu.
Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.
Plaan on visata pilk peale sadamale, laiu keskel olevatele majapidamistele, seejärel matkata mereäärt pidi põhjatipus oleva tulepaagini ja keskelt uuesti tagasi. Alguses oli mõttes teiselt poolt laidu tagasi tulla, aga infoviidalt lugedes selgub, et sealtkaudu vist ikka ei saa. Kuna tänase ürituse läbiviimiseks kulub niigi palju aega ja energiat, ei hakka riskima.

Selline tee võtab meid vastu. Etteruttavalt võin öelda, et see ongi siinne
suurim tee.
Sadam, taustal Saaremaa, kust eelmisel aastal siiapoole pilti tegin.
Paar pilti siinsetest majapidamistest.

Kõik läheb kui õlitatult ja peagi oleme põhjatipus väljas, kus avame tähistamiseks vahuveini... sooja vahuveini. Selle protseduuriga tegeleme ettevaatlikult ja pauku ei tee, sest karta on, et pudeli vintsutused pluss õhutemperatuur on sellised, et efektsel avamisel jääme kuivale. Nüüd lööme plasttopse kokku ja hüüame kõll juurde. Tehtud ja peagi algab tagasitee.

Teel põhjarannikule. Tulepaak juba paistab.

See kivi siit järgmise tormiga alla sajab.
Kivine.
Olgu igaks juhuks öeldud, et tühja pudeli tõime laiult ära Liival olevasse
prügikasti.

Ilm on muutunud ülipalavaks ja Janel hakkavad tulema päikesepistele viitavad sümptomid. Selle vastu aitavad küla keskelt leitud kaevu vesi ja minu kotist saadud matkarätik, mille ta märjaks teeb ja seejärel ümber pea seob ning olukord normaliseerub, matk jätkub ja peagi oleme tagasi mere ääres.
Muljed kõinastu laiust siis järgmised. Filmist "Mehed ei nuta" tuttavlikku ei märganud. Ikkagi üle viiekümne aasta möödas ju. Kui siis kadakane maastik, kus ühte unetut ajas taga lammas ja kes nõudis viivitamatult, et see loom pandaks lühema keti otsa. Rannik ongi siin põhiliselt kadakane. Sisemaal domineerivad kõrgemad puud. Lääne ja põhjarannik on erinevalt lõunast kivised ja kiviklibused. Teed on sellised, et mõnele on pandud pisut kruusa, sisseniidetud või lihtsalt metsarajad, On ka head kujutlusvõimet nõudvaid "radu". Laiul on mõned majapidamised (ühes nägime lapsigi), põhiliselt suvekodud. Ühtegi sõidukit ei märganud.
Tagasitee läbi mere kujuneb mulle raskeks, sest kogu aeg on sammudes ju takistus ees ja valutama hakkavad sellised jalalihased, millest ma enne teadlikki ei olnud. Edasi (õigemini tagasi) siiski vaikselt liigume ja olukord on jälle absurdne, sest imelik on olla paarikümne sentimeetri sügavuses vees, ümberringi lai meri.

Niimoodi see tagasiminek käibki.
Sellise sügavusega vees.
Muhu saare ja Kõinastu laiu vahel sõitvad "taksod".
Lõpuks kuival maal väljas ja hüppame ratastele, mis minule mõjub füüsiliselt kergendavalt, sest tööle hakkavad nüüd hoopis teised lihased, Janele aga vastupidiselt, kurnavalt.
Teel sadama poole kiirustavad autod meist ja ka üksteisest iga hinna eest mööda. Miks? Niikuinii lähete ju samale praamile ja saate ühel ajal mandrile.
Meiegi jõuame Kuivastusse ja peagi ka praami peale, milleks seekord on Piret. Vahet pole, need ju identsed. Ainult värvi ja sisustuse värvi vahe on. Matk on lõppenud.

Kohe saab mandrile.
Nendega käisime. Esimene ratas peaks tuttav olema.

Peagi hakkame mandrile jõudma ja nüüd tuleb veel üks küsimus, millele olen tegelikult juba ammu vastust saada tahtnud. Miks peab autod käima panema ja seoses sellega "kangialuse" heitgaase täis tossutama juba kümme minutit enne praami sildumist? Nagu valmistutakse algavaks ralliks. Puudu on veel eest lipuga läbi jalutav kohtunik ja mikrisse hüüdmine: GENTLEMEN, START YOUR ENGINES. Noh, tegelikult tõele au andes ju valmistutaksegi kiiruskatseks, sest kõigist on ju vaja mööda sõita, et kaks minutit varem koju saada. Huvitav, mida kõike kasulikku selle "väärtusliku ajaga"  ära jõuab teha? Oeh, kipun jälle maailma parandama. Las jääb.
Virtsus pakime rattad ära ja istume maailma kõige mugavamasse (sel hetkel) autosse. Pool kümme oleme kenasti kodus ja ilmneb uus probleem, mis seisneb selles, et autost ei saa välja. Lihased on kanged ja valusad ju. Lõpuks kroonib pingutusi siiski edu ning õhtul premeerime ennast veel ühe vahuveiniga, seekord külmaga. Jällegi, MILLINE PÄEV!
Nüüd päev taastumiseks, siis pojaga kolmepäevasele kalaretkele ja esmaspäeval tagasi tööle.

Kokku matkasime: ratastega ca. 46 km.                                                                                                                                meres üle 5 km.                                                                                                                                        laiul ka üle 5 km.
Aega kulus (Kuivastust-Kuivastuni) 7.45.30.

Õhtul selgub, et Endole see matk millegipärast "ei meeldinud".
Soperdasin midagigi kokku.
Päike  ei mõju pildistamisele hästi, aga äkki on natukenegi
abiks. Kui mõnel tekib küsimus, et miks maad mööda laiule ei
läinud, siis see on  merest eraldatud elektrikarjustega ja seal
elutsevad veised.

                                                                                                                     Jutt lõppenud!


                         








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar