Eesti 30 tähistamine meie moodi.
Põhipuhkuse aeg hakkab vaikselt kätte jõudma ja kuna peale eelmise aasta matka Ahja jõel oldi elevil veel mitu päeva, küsisin, kas korrata? Vastused jaatavad, asusin organiseerima. Kordamine ei tähenda seda, et me uuesti sama jõe sama lõigu läbi teeme, vaid endid enam mitte algajateks pidavatena 😊, otsustame oskused proovile panna Võhandu jõel, mis pidi karmimate tingimustega olema. Kuna broneeringud, (ka ööbimisele) tegin juba enne puhkust, saab käkikeerajaks olla üksnes ilm.
Taasiseseisvumispäeva hommik ei sisenda optimismi, sest sajab. Tundub, et see vihm, mis kaks eelnevat kuud pilvedes püsis, on otsustanud võla ära maksta ja seda kõrge intressiga, sest terve august on seni olnud väga vesine. Mida siis nüüd teha? Suvekuumus on taandunud ja märjaks saamine ei ole tervisele kasulik. Vaatan ilmateateid ja no ajab jälle naerma, sest need näitavad Põlvasse järgmist:
Eesti: hoovihmad.
Norra: kuiv.
Vene: paduvihm koos äikesetormidega.
Usa: paar hoovihma.
EMHI lubab päevläbi küll tihedaid hoovihmasid, kuid õhtupoole alates Lõuna-Eestist juba ka selgimisi ning võtan vastu otsuse, et lähme. Kas käsi kullas või p...e mullas.
Hea on see, et eile helistati mulle matkafirmast ja öeldi, et teiega kokkulepitud ajal (keskpäeval) läheb üks suurem grupp teele, aga saame pakkuda uusi aegu ehk tund varem või hiljem, valisin viimase, sest nüüd saame asja rahulikumalt võtta.
Sõit kulgeb lõunasse mitte hoo, vaid lausvihmas, mis ei lõppe ka teiselpool Viljandit (Tartu maanteed ma võimalusel väldin) ning hakkab kostuma näiteks selliseid arvamusi, et pole mõtet minna, keerame otsa ümber, taevas on üleni hall, sajab vahetpidamata, selginemisi pole jne. Mina oma jonnakusega raiun vastu, et seal on ilm ilus. Ja ennäe imet. Teiselpool Võrtsjärve hakkab eemalt paistma heledamat taevast.
Rõngus teeme burksipeatuse, mis õnnestub tänu vihma sadamise pausile ära pidada lageda taeva all.
Edasi, sest aeg ei oota ja mis sa kostad või kus sa pistad, aga ilm muutub aina helgemaks ja mõnikord näitab päikegi ennast.
Veerand tundi varem oleme päral ja peagi saabub ka matkajuht. Selgub, et meie neljakesi olemegi ainukesed minejad. Milline luksus ja privaatsus.
Toimimisjärjekord on sama, mis eelmine kord. Kõigepealt viin auto ära, teised jäävad ootama. Seejärel tuuakse mind tagasi. Autovõtmed jätan ohutuse mõttes matkakorraldaja mikrobussi. Edasi kuulame ära kanuu juhtimise ja erinevate juhtuda võivate olukordade lahendamise instruktaaži ning sätimegi minekule. Vahelduseks teeme ka väikese muudatuse. Nimelt seekord on vanurid 😊 nagu meile öeldi ühes, lapsed teises kanuus.
Kuid nüüd tuleb hakata tegutsema. Ees ootab 13 km. seiklusi tundmatusse ja kokkuvõtte teen peale matka.
 |
| Siit lohistatakse kanuud jõkke. |
 |
Umbes kolm tundi hiljem saame öelda, TEHTUD. Esimesed kärestikud möödusid suuremate vahejuhtumiteta, vaatamata sellele, et Janel läks natukene aega meeldetuletamiseks, kuidas mõlaga tegutseda. Siis hakkas sujuma kuni... jäime keset jõge mingi suure kivi peale kinni. Korralikult kinni. Ei aidanud nõksutamine, ega ka miski muu tegevus. Vast oma viis minutit nikerdasime seal ja plaanisin juba välja ronida, kui järsku hakkas liikuma.
Edasi vaheldusid rahulikud lõigud kärestikega ja vaated, mis sisaldasid endas põhiliselt ürgloodust, kuid mõne koha peal oli ka inimasustust. Vees oli palju parte, kes on meiesugustega nii ära harjunud, et ei teinud väljagi kui neist haardeulatuvas kauguses möödusime. Ka ühte kitse nägime joomas.
Kärestikest allasõit läks paaris kohas nõnda pööraseks, et vesi lendas paati. Meil vähem, lastel päris korralikult, kuid kõik oli kontrolli all kuni... ootas ees viimane kärestik, sest finišiks olevalt maanteesillalt üle sõitvate autode hääl juba kostis. Meie läksime esimestena ja kõik sujus. Noorem generatsioon tuli järgi ja ajasid kanuu kärestiku kõige kiirema osa peal kividele vooluga risti kinni. Me saime mingist kaldalolevast puurondist kinni ja jäime ootama, vaatama, mis edasi saama hakkab. Appi polnud ju vastuvoolu võimalik minna. Nikerdavad ja ukerdavad vast oma kümme minutit juba, no lootusetu. Lõpuks ronib Andra välja ja pöörab kanuu otseks, seejärel hüppab sisse ja saavadki liikuma. Ime, et nad seal risti olles ümber ei läinud.
Asi lahenes ja lasime notist lahti, et finišisirgele suunduda. Järsku kostub selja ja kurvi tagant hirmus kisa. Meil omalgi tegemist, et maanteesilla ees olevast purdest mitte mööda sõita, no ja miskit eluohtlikku neil seal olla ei saa, sest päästevestid on seljas ja kallas lähedal.
Tulevad ja tilguvad. Andra jäi juba enne ühe kärestiku veeseina alla, aga nüüd nad olid hakanud kohti tagasi vahetama (tütar ronis ju kanuust välja kärestiku otsas) mille käigus kaotas Silver tasakaalu ja kukkus ülepea vette. Küsimusele kuidas oli sain vastuse, et väga külm. Õnneks juhtus see lõpus. Tirime matkajuhiga kanuud kaldale. Vahetan need võtmete vastu, jätame hüvasti ja suundume auto poole, kus kuivad riided ootavad.
Mida siis öelda lõpetuseks selle matka kohta. Siin võib olla põhjus ka esmaemotsioonides, aga minu jaoks oli just Ahja jõe matk karmim, kus oli rohkem veealuseid ja pealseid kive ning sissekukkunud puid ja veekohal olevaid puid, millelt ainult meetripikkune jupp oli vahelt ära saetud, kust pidid ennast kiires voolus läbi rihtima. Pikki, nö. igavaid lõike oli vähem, liivakivipaljandeid samas rohkem. Jõgi oli kitsam ka. Kokkuvõtvalt oli Võhandu jõel seda kõike mida just kirjeldasin, vähem, mida ei saa öelda kärestike kohta ja tänu sellele oli see äge seiklus ikkagi. 💪👍
Niikaua kui teised riideid vahetavad (ise pääsesin kuivalt), käin lähedal asuvas metsatukas kukeseeneluurel ja täitsa olemas. Aega vähe, aga peotäie jõuan kaasa haarata. Teised juba ootavad, kuhu jäin.
Keeran auto nina Võru poole. Kohale jõudes käime Nöörimaa toidukeskuses ja edasi sõidame Kakulaane turismitallu, kus mul on broneeritud Hundiuru nimeline kämping ja tünnisaun Väike-Emajõe ääres ja nüüd panen siin tänasele päevale punkti, sest edasi ootavad tarbimist söök (ka grill), jook, saun ja öömaja.
Taas: MILLINE PÄEV!!!
 |
| Palju õnne Eesti Vabariik. |
 |
| Tänane öömaja. |
 |
| Head ööd. |
Tere hommikust! Külmas öös oli väga mõnus kuumas tünnis istuda. Mõni meist tegi seda vist poole ööni. Ise läksin mingi aeg magama, vanur ju. 😊 Eriti tore oli see, et kogu meie eilse päeva/õhtu/öö aktsioonis olemise ajal olid vihmakraanid kinni. Hommikutoimetused tehtud, klaarime perenaisega arved ja suundume Tartusse, sest naised tahavad poodides shopata. Tulgu see õnn nende õuele. Õde sul Võrus elab, tema juurest ei läinudki läbi? Oli plaan minna, mis kahjuks muutus mitte meie, vaid ühe praegu aktiivselt tegutseva c-nimelise tegelinski süül. Samal ajal kui naised poodides hilpe tuustivad, vahivad mehed väljas hobisõidukite näitust.
Tagasitee. Pikasilla tanklas burksipeatus ja läbi Viljandi kodu poole. Mõtlen, et lähen möödaminnes teise õe juurest läbi, kus selgub, et ta viibib parasjagu põhjanaabrite juures. Nii läks siis nendega seekord.
Raplasse jõudes "tervitab" meid korralik vihmasadu. Nagu teisel planeedil oleks vahepeal ära käinud. No pole hullu, sest päev puhkusest puhkust ja lähen sinna pojaga tagasi. Täpsemalt kaua lubatud/oodatud kolmepäevasele kalaretkele. Täisvarustuses ja paadiga.
SUVI KESTAB VEEL!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar