Paadiga Piirissaarele.

Sissejuhatuseks ütlen, et algne plaan nägi ette kirjutada allolev tekst tunduvalt sügisesemate ilmade saabudes, aga lõpuks sai ka mind see moodne haigus kätte ja nüüd olen "lehe peal". Rohkem kui kaks ja pool aastat suutsin teda eemal hoida. Sümptomiteks (nüüdseks juba möödunud) ühel päeval 39 kraadine palavik ja paar päeva natuke kuiva köha. Kõik. Sool jäi ka soolaseks. Piltlikult võiks öelda, et kõike eelnevat silmas pidades, olen isegi natuke pettunud. Panen selle siia kirja, siis kunagi hea vaadata, millal ja kuidas põdesin.

Kuid suvesse tagasi. Puhkus kestab veel ja kuna Ruhnu saarel, mis asub Eesti rannikust nii kaugel Läänemeres, et võiks vabalt kuuluda Lätile, sai juba käidud, otsustasin teoks teha kardinaalse suunamuutuse ehk Peipsi järves asuva Piirissaare külastamise. See ei ole küll päris Eesti idapoolseim asustatud saar, milleks on Kreenholm Narva jões, kuhu korraldatakse pühapäeviti ka tasulisi giidiga ekskursioone ja sinna pääseb jalgsi üle silla. 

Saarele tahtsin minna oma paadiga ja peale mõningast veenmist, et päästevestid paneme selga ja vesi on soe ehk ära ei upu, ega külmu, sulas ka Jane üles. Igaks juhuks ostsin enne nuputelefoni, mille pakkisin veekindlalt, aga vajadusel kiiresti töötavalt ära (vihje kondoom) ja panin paela külge, et see oleks kogu aeg saadaval (loe ripub kaelas). Nuputelefoni erinevalt nutist saab kasutada ka märgades tingimustes, mida loodetavasti ei teki.

Piiriveekogule minnes tuleb end ka registreerida. Enne käis see asi nii, et helistasid või saatsid sms-i vastavale numbrile kuhu ütlesid oma nime, isikukoodi, kaaslase(d), paadi (väikelaeva) registreerimisnumbri ja millisest sadamast, mis kell peale lähed ja kui jälle kaldal, siis uus kõne (sms), et oleme kenasti tagasi. Simple. Nüüd netist asja uurides selgus, et mida rohkem üritasin, seda keerulisemaks ja segasemaks asi läks. Igasugused äpid, registreerimised, konto loomised, andmete sisestamised, koodid jne. Lõpuks selgus, et Laaksaare sadamat kust tahtsime peale minna ja mis on ametliku Piirissaare laevatee sadam, ei olnud üldse nimekirjas ja lõin käega lootes, et ju keegi kohapeal targem on. Aru ma ei saa, miks oli vaja lihtne ja toimiv asi p...e keerata. Ametnikke liiga palju???

Ok. Valisin järelejäänud puhkusepäevadest omast arust kõige ilusama ja tuulevaiksema ilma välja ja ühel hommikul stardimegi Laaksaare sadama poole Tartumaal. Kuna peale Lõuna-Eesti pealinna huvitaval kombel ühtegi lahtiolevat söögikohta ja isegi mitte bensukat tee äärde ei jää, käime Võnnu kauplusest läbi ning peagi oleme kohal. Saamegi siinse sadamakapteni abil endid lõpuks regatud ja no see on tõesti korralik kadalipp. Ka tema ütleb, et see on üks totaalne jura ja isegi kohalikud kalamehed, kes iga päev järvel käivad, on sellega hädas. Väga keeruliselt ja inimmõistusevaenulikult tehtud süsteem. Milleks???

Aga järvel on "jänesed". Pole kaugeltki nii nõrk tuul kui lubati. Sadamavaht ütleb ka, et temal nii väikese paadiga nii suurel veekogul kogemus puudub. Märjaks saate kindlasti. Noh kui tunnete, et läheb hulluks, saate ju otsa ümber pöörata ja tagasi tulla. See ei sisenda optimismi, sest asub Piirissaar ju rohkem kui kaheksa kilomeetri kaugusel. Võrdluseks mandri ja Muhumaa (kus suured praamid käivad) vahe on alla kuue ja poole kildi. 

No kurat, proovime ikka ära. Ma ju enne ka igasuguste "lootsikutega" ringi paarutanud, millest kõige hirmsam olukord meenub kui jäime sõbraga keset Võrtsjärve äikesetormi kätte. Siis võttis küll junni jahedaks, sest nähtavus muutus nulliks ja kallas "kadus ära", aga imekombel ja Neptuni abiga jõudsime kottpimedas ja paduvihmas kaldale täpselt õigesse kohta. 

Nii, paat kokku, mootor külge, vestid selga, joogivesi kaasa ja minek. Nimetan selle pulma-aastapäeva paadimatkaks, sest õigel päeval oleme juba tööl ja pidu läbi.

Minek. Sadamakapten käskis kurssi hoida saarelt paistvate 
parempoolsete puude suunas. Pildil rohelisest poist veits paremal.

Kuna puhub lõunatuul, tulevad lained paremast pardast (loe küljelt) ja õõtsutavad paati päris korralikult, aga laine üle ei löö ja märjaks me veel ei saa. Mulle meeldivadki pvc (loe täispuhutavad) paadid plastikutest rohkem justnimelt sellesama stabiilsuse pärast. Lisaks liigume ettevaatuse mõttes ka põhimõtteliselt tühikäigul, et mõne suurema laine ootamatu tuleku puhul me ümber ei paiskuks. Ühesõnaga sõna otseses mõttes: Tasa sõuad, kaugele jõuad. 

Muide lihtsalt teadmiseks, et päramootorite "süütevõtme" üks ots käib käivitus/suretus nupu vahele ja teine ümber randme ehk kui tekib mingi ootamatus, näiteks veealune kari ja inimesed paadist välja kukuvad, tuleb "süütevõti" nendega kaasa ja paat ei sõida tühjalt minema, vaid jääb seisma ja oleneb kumba pidi see parasjagu vees on, saab kas tagasi sisse ronida või lihtsalt kinni hoida ja abi oodata. 

Liigume vaikselt edasi ja kuigi manner paistab selja taga juba sinisena, pole saar mitte karvavõrdki lähemale tulnud. Lisaks muutuvad lained aina kõrgemateks, kuid olukord on endiselt kontrolli all. 

Lõpuks peale igavikku, hakkab ka Piirissaar värviliseks muutuma. Kodus kaarti vaadates jäi nagu mällu, et kanal sadamasse peaks minema  kuskilt poole saare pealt, aga mida pole, seda pole. Ainult pilliroomüürid. Telefonist ei saa ka vaadata, sest levi pole juba sadamast saati. Mitu korda vaatame, et näe seal, aga lähemale sõites selgub, et ega ikka ei ole küll. Eks ootajale on aeg ikka pikk. 

Lõpuks siiski märkame eemal poid ja peagi ka kanali suuet. Keerame sisse ja lainetus kaob ära ning nüüd saan Janele demonstreerida (ta istub selles esimest korda), milleks paadi ja mootori kooslus tegelikult võimelised on. Keeran gaasi põhja, tõuseme glissi (loe vee peale) ja peagi tuleb hoog uuesti maha võtta, sest jõuame sadamasse. Kohal jess!!! 

Esimese asjana näen praami, mis ootab õhtust mandrile sõitu. Antagu mulle andeks, aga nii koledat veesõidukit pole ma enam ammu näinud, kui üldse. See selleks. Kinnitan paadi kai külge ja siirdume saart avastama, millest enamus on inimesele elamiskõlbmatu soo, aga siia mahub ära ka kolm küla, nimedega Piiri, Tooni ja Saare. Ringi jalutades on näha korras elamisi, lobudikke, aga ka mahajäetud kodusid. Silma torkab (tegelikult rohkem kõrva😊), et igal pool töötavad elektrigeneraatorid, aga selle põhjus on vist selles, et Laaksaare sadamas oli meie sinna saabudes vool ära, järelikult ka siin. 

Silm fikseerib veel kolm surnuaeda, kiriku, vallamaja, postkontori, päästeameti depoo, paar majutusasutust ja kaupluse, mille lahtioleku aegade (ja päevade) kohta peab eeltööd tegema kui tahta seda külastada. Meil veab ja astume sisse. Tegemist on täiesti tavalise pisikese poekesega. kus müüakse kõige argisemat toidu ja joogikraami. Mingeid suveniire siit ei saa. Piirissaarel ei ela sellised inimesed ja see pole selline saar. 

Päral.

Paat kinnitatud.

Ilusa nimega koledus (minu silmis).

Alustame.

Üks kolmest.

Korras.

Kauplus.

Johhaidii!!! Roostevabast plekist aiaväravad. Mida kõike minu
silmad nägema peavad. Hästi elame.

Kirik, mida enam ei kasutata.

Punamonumentide teisaldamine käib meil 
praegu täie hooga. No ma tahaks näha, kas
siia ka kunagi jõutakse.

Kes tahab, võib Piirissaarel pikemalt viibida.

Mis nägemata jääb on mahajäetud lennuväli ja kurikuulsad sibulakasvandused. Ju need siis kuskil silma alt ära, et turistid sinna tallama ei läheks. 

Kui juba sõna turist mainisin, siis peale meie näeme siin teisigi huvilisi ja sel põhjusel ei lähe ka kohalikku väikesesse muuseumi, sest seal on parasjagu mingi grupp sees ja ümber, keda muide veoautoga siin ringi sõidutatakse. Autosid liigub üldse nii tillukese saare kohta üllatavalt palju. 

Sibulapeenraid lühikese ajaga ei märganud, mida ei saa öelda 
lilleilu kohta.

Kohalik(e) puhke ja

ujumiskoht. 

Priit Piirissaarel.

Päike on siin täna hästi ere ja igale poole 
jäävad varjud.

Kuid aeg ei oota ja murelikult vaatan ka puudelatvasid mis reedavad, et vahepeal on tuul (loe lained) tõusnud. Jõuame kanalit pidi tagasi järvele ja selgub, et nii see täpselt ongi. Esialgu tekib päris nõutu tunne, sest tuul on lisaks tugevusele muutnud ka suunda ehk pööranud edelasse ja puhub nüüd otse vastu. See tähendab seda, et märjaks saamisest me enam ei pääse, sest nii kui gaasi õrnalt keeran, lööb laine eest üle vööri. Õnneks on õues suvi ja nii õhu kui veetemperatuur on julgelt üle kahekümne kraadi ning päike sirab endiselt. Lisaks saab umbes kilomeetri pärast natuke kurssi muuta ja keerata paadi nina läände, mis tähendab mitte enam otse, vaid diagonaalis tulevaid laineid. Ja nii lähebki. Aeg-ajalt saame küll sahmaka kaela, aga olukord muutub natuke paremaks ja umbes tunni pärast oleme turvaliselt mandril tagasi. Naasmine kestis küll kauem kui saarele minemine, aga seda sellepärast, mis just enne kirjutasin. 

JUHHUU!!! AHOI!!! Tehtud ja järjekordne linnuke kirjas. Selle puhul teeme akvatooriumil veel auringi. Sadamakaptenil lasen oma telefonis tagasijõudmise ära fikseerida, sest siis saame kindlad olla, et meid järvel taga otsima ei hakata kui tegelikult juba kodus oleme.

Kui paadi ja kõik muu juba autosse pakkinud oleme jõuab kohale ka see monstrum, millel pidi üks ots sõltuvalt ilma ja lasti oludest võtma samuti kuni tunni. Seega polnud kokkuvõtvalt meie sõidul häda midagi.

Sealt ta tuleb.

Kohal.

Tagasiteel otse Tartu poole ei keera, vaid teeme seda väikese ringiga ja läheme Räpina randa ujuma. Ise kõvad mere(järve)mehed, aga Peipsisse (Lämmijärve) end tänavu veel kastnud polegi. See protseduur tuleb ära teha. Kuidas siis muidu.

Tartus teeme tervislikud rukkiburksid veisepihvidega (krt. burgerisse kõlbab rohkem ikka traditsiooniline sai), mis ei ole just eriline aastapäevale sobilik piduroog, aga selline oli Jane soov. Ja edasi me vaikselt kodu poole vurame, kuhu õhtul kümnepaiku ka jõuame. Võimatu missioon, mis osutus täiesti võimalikuks, kestis kokku neliteist tundi.

Kätte on jõudnud aeg kui saabki teist noorust nautida.

Mida öelda lõpetuseks? Seda, et möödus üks täisväärtuslik päev, millega jäime väga rahule. Piirissaare ja sealsete elanike kohta ei oska suurt midagi arvata, sest olime seal ju nii lühikest aega. Vast ütlen vihjeks niipalju, et kui tahate turistina igasuguseid teenuseid, vaatamisväärsusi ja lõbustusi saada, minge parem Saaremaale. 

Väiksema alusega peale minnes, tuleb Peipsi järve suhtuda täie tõsidusega (loomulikult tuleb seda teha iga veekoguga) ja ilmaennustust enne hoolikalt mitu korda ja mitmest kohast vaadata, et kas näiteks hommikune leebe tuuleke on ka pärastlõunal samasugune.

Kui nüüd juba ilma ennustamise teema peale läks, saan ära tuua värske näite. Sõitsime täna Tartust kodu poole ja raadiost öeldi, et homme jõuab Eesti kohale madalrõhkkond ja üle maa sajab kõikjal laialdaselt vihma. Sama raadiojaam tund hiljem: Homseks eemaldub madalrõhkkond Eesti kohalt ja ilm tuleb olulise sajuta, mille peale ütles Jane: Misasja, alles tund aega tagasi öeldi ju, et tuleb vihmane ilm. Järelikult pole need ainult minu luulud, vaid nii ongi.

Ja veel ühest asjast, mis on merehaigus ja millega on mul sama teema nagu autodegagi kipub olema. Kui olen ise kettas, pole häda midagi, juhib keegi teine tekib probleem. Praegu kõik.

                                            Puhkuse kokkuvõte.

Kõik mis plaanisin, ka ära tegin ja mida ei plaaninud, seda ka ei teinud=täiuslik puhkus. Kui nüüd täpsemalt lahti seletada, siis võtsin varakult vastu otsuse, et puhkuse ajal klassikat ehk remonti ei tee ja tapeeti ei pane (tegelikult olen jõudnud majas asjadega nii kaugele, et tapeeti polegi enam kuhugi panna), sest saan seda ka muul ajal teha. No hea küll. Toimus kerge järeleandmine naisperele ühe kardinapuu paigaldamise osas.

Eesmärgiks seadsin võimalikult palju viibida teistsuguses keskkonnas. Lisaks siin kirjeldatud matkadele, jõudsin puhkuse alguses käia Silveriga Jaanipäeva paiku klassikalisel kahepäevasel isa/poja kalapüügiretkel Viljandimaal asuval imekaunil Õisu järvel (mis oli ka minu vanaisa kodujärv), nautides päikese loojangut ja tõusu ning kust tõime ära pool ämbrit hoolikalt valitud kala, sest enamus "lendas" üle parda suuremaks kasvama. Kaladest tegin kotlette, mis õhtuks otsas olid.

Paadiga keset Õisu järve.

Teistmoodi kalapilt ehk kotletid sibulakastme ja hapukurgiga.
Peale klaas külma piima. Mmmmmm!!!

Lisaks tegime veel Parika järvele ringi peale.

Sellele samale.

Veetsime ka öö Matsirannas.

Vahepeal nokitsesin ka garaažis. Mulle meeldib igasuguseid asju teha. Ka neid, mis elu lihtsamaks teevad. Näiteks vanad leivakasti transpordirattad saab lahti võtta, juuksekarvadest ja muust sodist puhastada, raam ja sangad külge keevitada, suuremat sorti kanister parajaks lõigata, kogu see kupatus üle värvida, samal ajal ukrainlaste peale mõeldes ja voila, paadimootori transpordikäru nagu naksti olemas. Nüüd ei pea enam pea neljakümnekilost Tohatsu mootorit sisepesuks üle kõrge tünni ääre tõstma. Igaks juhuks seletan lahti, et kui näiteks merelt soolasest veest sõitmisest tulla, on tungiv soovitus mootori jahutussüsteem läbi pesta, ehk lasta sel magedas tühikäigul natuke töötada.

                             

Tuuliku labad tegingi laiemaks, sest aed 
kippus südasuveks nii lehte kasvama, et tuulel
tekkis raskusi kohale jõudmisega.

Ja lõpuks kui jäi paar päeva tööleminekuni, tegin pojaga veel ühe päevase kalatreti Kasari jõel. Käe saime valgeks, aga selliseid, millega siin poseerida pole mõtet. 

Muide mina ei käi juba ammu kalal saagi pärast. Tore muidugi on kui saab midagi asjalikku kotti pista, aga see ei ole peamine. Hoopis looduses viibimine ja teistsuguses keskkonnas olemine on oluline ehk on olnud ka selliseid "püügipäevi", kus ma õnge lahti ei võtagi. Kui kange kalaisu tuleb, võin seda poest ka osta. Õnneks on Silveril samasugune mõttekäik välja kujunenud ja ritva pooleks ei murra kui mõni suurem elukas otsast pääseb ehk peamine on saada rutiinist välja.          

Kasaril kalal.

No on ju ilus. Pääseb siia ainult paadiga.

Lisaks käisin õhtuti rattaga kihutamas, et seitse uuesti ette tuleks.
Nüüd olen rahul. Majas on mitu kaalu ja see, mis näitab kõige
vähem on ju kõige täpsem.😁

Ühesõnaga erinevalt tapeedipanijatest, kelle kehad on liimi ja värviga koos, kipub minu puhkus mööduma päikesepõletustega, putukahammustustega, kangete lihastega, villidega, hõõrdumistega jne. 

Ja see pole kõik, sest augusti lõpus ootab mind veel vaba nädalake, mis kulub traditsiooniliselt Lõuna-Eestis kalastamisele ja kukeseente korjamisele. Sellel aastal võib see traditsioon muidugi katkeda, sest väga pikka aega on kestnud põud ja niiskust pole ka nii pea veel tulemas. Loe veed maas ja metsad kuivad. Näis.

                                        Suure tõenäosusega ma siia see aasta rohkem ei kirjuta. Nägemist. 

                                             

     Jalgrattamatk ümber Võrtsjärve. 

Kui Eesti välispiiri lähedastel teedel olen juba matkanud, siis on ju loogiline, et tuleb ka "sisepiir" üle vaadata ehk teha ring ümber meie suurima siseveekogu. Lisaks sobib selline distants ka minu eelnevalt väljaöelduga, et võib-olla mõne paaripäevase matka jagu pedaalin veel.

Seda üritust tahtis alguses kaasa teha ka Silver, aga kui minekupäev kätte saabuma hakkas ja asja jutuks võtsin, algasid ettekäänded nagu näiteks: ratas on väike, ilm on palav, pakiraam mis sa paigaldasid, teeb rattaga sõitmise raskeks (mees, mis sa siis veel teed kui ma sinna mõne pambu ka paigaldan), kilometraaž on hirmutav, jne. Kui ütlesin, et "sukeldusin" neljakümneaastaselt, ülesajakilosena, üle kolmekümne kraadise kuumusega tundmatusse, oldi vait. Ühesõnaga nagu eelmises jutus juba mainisin, on kätte jõudnud aeg, kus sõbrad ja pruut on tähtsamad ja minuga on hakanud igav ning kuskile minna enam eriti ei taheta (va. kalale). Sama ütles ka Andra (seda küll vahetult peale kõikuva Ruhnu praami pealt maha saamist ja peamiselt merereiside kohta). Tuleb leppida reaalsusega, et lapsed on saanud täiskasvanuteks. Normaalne ja käes on aeg Janega teist noorust kahekesi nautida.

Kuid ühel ilusal esmaspäeva hommikul kui vihma lubatakse ainult Ida-Virumaale ja Lääne-Eesti saartele ning enamus inimesi läheb tööle, otsustan, et nüüd aitab. Läpakas kinni, diivanilt püsti ja tegutsema. Seekord lähen nn. mütsiga lööma, sest distants on ju väike. Elementaarsed asjad loobin rattakottidesse ja küll ülejäänud vajaliku kraami tee pealt saan. Enne Türit tulebki meelde, et mul pole rattale tagavaralohvi ja sooritan ostu kevadpealinna kaubamajast. 

Auto jätan Vaibla puhkekeskuse parklasse. Sisse ei lähe, ega see loodetavasti kuskile ära ikka ei kao, sest ruumi küll ja tegelikult ma eile helistasin ning öeldi, et pole probleemi.

Ratas maha ja matk alaku... ja kohe on mingi kuradi eratee märk ees. Ametlik matkarada??? Ots ümber ja peagi olen maantee peal väljas ning võtan suuna Viljandi poole. Esimene peatus on Tänassilma jõe sillal, kust paistab Oiu sadam ja selle taga sillerdab päikese käes ka Võrtsjärv ise. Teen esimese pildi, mis hiljem selgub, et tuli miskipärast udune ja selle tõttu siia üles ei pane. No eks selles ole süüdi ka minu kiiks tundmatute firmade telefone osta. 

Kiman edasi ja peagi keeran suurelt teelt maha Valma peale. Tee muutub küll kruusaseks, aga väga hästi sõidetavaks kruusaseks. Ilm on ka mõnus. Täna on SUVI oma nime vääriline ja kuni Mustlani läheb sõit kui lepase reega (ups, praegusel aastaajal vist vale väljend).   

Mis viga sellisel  teel pedaalida.👍

Kohale jõudes istun trepile, kus ootas oma kallimat Väino aasalt korjatud lillekimbuga filmist "Vanad ja kobedad saavad jalad alla". Mina nii romantiline pole ja ei oota kedagi. Pean hoopis lõunat, lillede asemel ühes käes kohalikust Konsumist ostetud jahutav õlu, teises kodust kaasavõetud pitsatükk.

Filmivõtete koht.

Martin Kleini skulptuur. Oli esimene eestlasest olümpiamedali
võitja.

President T.H.Ilvese istutatud tamm Mustlas.

Panen edasi. Tee ääres viitab silt Tarvastu ordulinnuse varemetele. Kuna kaardi pealt olin enne nagu fikseerinud, et Võrtsjärve ametlik rattarada (jah, üritan seekord läbida mahamärgitud  rada, mis on ka netist kergesti leitav) läheb sealt läbi, võtan suuna sildi järgi. Peagi vaatan, et tuttavad kohad. Pekki. Kaarti tuleb enne ikka täpsemalt uurida, sest ei kulge see rada sealt mitte üks teps. Tulen tagasi, et minna edasi. Ja edasi jõuan lõpuks ümber Võrtsjärve matkal ka reaalselt järve äärde välja ehk Tarvastu poldrini. Siin on muuhulgas ka vaatetorn, mida ei jäta loomulikult kasutamata ja naudin silmapiiri. Nüüd suundub matkatee omadega täitsa metsa ning muutub pisikeseks ja vaevumärgatavaks, aga jätkub seda vast ainult paariks kilomeetriks ja peagi olen suurema kruusaka peal tagasi. Kuni Suislepani on üks kohutav rist ja viletsus ehk suurte lahtiste kividega kruusatee. Lõpuks kohal. Käin poes. Tänase päeva sihtkohas Pikasillas on ka tankla, aga see on kindlasti mitte poehindadega, seega ostan õlut ja vett siit. Kesvamärjukest on nüüd hea manustada ettekäändel, et olen matkal, kulutan kaloreid, lihaseid vaja taastada jne. 

Silmapiir.

Matkatee viit näitab, et sealt tuleb vasakule metsa minna.

Suislepast väljudes lõpetatakse minu ennatlik optimism, et kuna tegemist on ametliku matkateega, siis koeraohtu pole ja nad on kõik eeskujulikult kinni pandud. Ega ikka ei ole küll. Üks suuremat sorti peni jookseb talu õuest välja. Tundub küll aremapoolne, sest lähemale kui umbes neli meetrit ei julge tulla, aga ära minna ka ei lase. Nii kui ratast lükkama hakkan, jookseb kohe järgi. Ei ole tahtmist kassi-hiire mängu mängida ja teen pauku, sest oma puhastatud, õlitatud ja laaditud stardika otsustasin viimasel hetkel igaks juhuks ikkagi kaasa võtta. Nagu näha, oli otsus õige. Koer taandub mitu meetrit ja vaatab, et vist ei ole selle tüübiga ohutu tegeleda ning laseb mul minna. Ise loodan, et see pauk mõjus just looma omanikule kui ta juhuslikult kodus oli, aga vaevalt. Igatahes nähtavale küll kedagi ei ilmunud või siis ei julgenud tulla.😁 

Jätkan teekonda mööda halba kruusateed. Varsti peaksin jõudma Pikasillale. Samas ei tasu kunagi olla liiga enesekindel, mida ma tuletan endale meelde alles siis kui kaotan enne tänase matkapäeva lõppu kuskil õige teeotsa käest ja välja jõuan maanteeni, millelt on eelpool nimetatud asulani umbes kolm kilomeetrit sõita. Nojah... Ah, vahet pole. See nii väike jupp, et tagasi ka minema ei hakka. 

Matkatee viib üle Õhne jõe. Siin ma veel ei tea, 
et peagi tuleb tegemist teha lahtise koeraga.

Täiesti absurdseid asju näeb. Mitme kilomeetri raadiuses pole
mitte ühtegi majapidamist.

Alguses oli plaanis ööbima jääda ühte illegaalsesse salakohta siin lähedal Väike-Emajõe kaldal, aga kuna see oli viimane kord kui seal olin, juba väga võssa kasvanud ja mina praegu piisavalt higine ehk igasugustele lendavatele nuhtlustele piduroaks olla, otsustan Pikasilla puhkealale jääda nagu valge inimene. Sedasi saan ka ametliku matkaraja tänase lõpu mitteläbimist teisest otsast natuke tagasi teha. Telkimine peaks seal maksma vist ainult mingi kolm/neli. eurot. Jõuan kohale ja helistan, et kas on võimalik siia ööbima jääda, mille peale öeldakse, et mine pane telk sinna üles, kus hommikupäike peale ei hakka paistma. Kõne lõpp??? Tundub, et ei viitsita selle mõne raha järele tulla ja saan tasuta. Esimese asjana sukeldun muidugi Väike-Emajõkke kõigest nahal üleliigsest lahti saama. Vesi on mõnusalt soe ja PUHKUS KESTAB VEEL!!! Jess. Seejärel "laagerdama". Nagu ikka.   

Saan nüüd oma uue telgi ka lõpuks ära näidata.
Plussid: kerge, võtab vähe ruumi, lihtne konstruktsioon, 
ennem vähe harjutades, saab kokku vähem kui minutiga.
Miinused: vähene vihmakindlus (1500 mm.), sees saab olla
ainult lamavas asendis. 

Väike-Emajõgi on võrratu.

Servas paistab ka paadisadam.

Et matkajutt ei muutuks liiga tuimaks, siis räägin päeva lõpuks natuke ka sellest "salakohast". Olen seal kalastanud kindlasti üle kümne korra. Sõbraga, pojaga. Kaldalt, paadiga. Õngega, tonkaga. Mulle Väike-Emajõgi erinevalt tema suurest vennast muidu väga meeldib, sest see on nii ilus, aga kalasaakide poolest kahjuks kapriisne, mistõttu pole viimasel ajal sinna väga tihti sattunud. Kala on jões roppu moodi, aga asjalikud isendid reeglina ennast kätte ei anna. See-eest prügikala (väikesed särjed, roosärjed, ahvenad, kiisad, nurud, latikalipsud, viidikad ) püüa nii palju kui vähegi tahad. Jah ka see on põnev kui kork kogu aeg näkib, aga mis nendega pärast teha? Kõige targem on tagasi lasta. 

Kuid on tulnud ette ka võitlusi trofeekaladega. Näiteks meenub üks otsahakanud angerjas, kelle pikkust ei õnnestunud mõõta sellel lihtsal põhjusel, et ma ei saanud teda kätte, aga jämeduse nägin ära ja see oli justkui käsivars. NB! See ei ole kalamehejutt.😊 Täpsemalt õnnestus tal ennast sabapidi põhjataimestiku külge mässida. Hüüdsin eemalolevale sõbrale, et ta paadiga appi tuleks (mina olin kaldal), aga sellel oli parasjagu vaja tamiilipusa harutada ja lõpptulemus, õigemini tulemusetus minu jaoks oli, et angerjas tõmbas rakenduse katki ja läinud ta oligi. Seda ei anna ma sõbrale elu lõpuni andeks. Huh, sain selle nüüd ära öelda.

Väiksemaid "usse" olen saanud sealt mitmeid. Vahepeal lasin neid tagasi, ütlusega "mine tagasi suitsuangerjas 40 € kilo".😋 Lihtsalt ei maitsenud see kala. Samas on viimasel ajal meel muutunud ja  otse kuumast suitsuahjust võetuna, on päris hea. Külmana, näiteks marineeritult, ei taha siiani. No see vend on ju ikka täitsa ära pööranud, loobib angerjaid tagasi..😀

Tõestus, et ma siin mingit pada ei aja.

Suveõhtu on pikk ja räägin (loe kirjutan) ajaviiteks kalapüügist (söögist) veel. Nagu enne juba mainisin, olen seal ka korduvalt pojaga käinud. Ka siis kui ta alles laps oli. Nimelt otsustasin ükskord täita oma ammuse unistuse, teha otse jõekaldal värskest kalast uhhaad. Püüdsime portsu prügikalu, puhastasin ära ja panin need koos loorberi, sibula, pipra, suhkru ja soolaga (loomulikult ka veega😊) lõkke peale potiga keema. Kui sinna lisada veel kartuleid ja porgandeid, oleks minu silmis tegemist juba kalasupiga. Enne küsisin poisilt, kas sööd? Kehitas õlgu, ma ei tea. No kalasupp (uhhaa) vs. väikesed lapsed on ju nagu vesi ja elekter, mis kokku ei käi. Sõi ja küsis juurdegi, koos peekonipirukatega. Vast oli ka see julgustuseks, et kurnasin leeme enne ära ja luid sees polnud. Eks mul oli muud söögikraami ka kaasas ja nälga poleks ta niikuinii jäänud.

Õhtul olen sunnitud kohta vahetama, kuigi plats on siin nii väike, et eriti sellest kasu pole. Nimelt saabub mingi seltskond, kes nagu selgub, on siia tänaseks kaks kämpingut broneerinud. Naised ja nende mehed, kes tunduvad olema tüüpilised õlle ja grillvorsti peal üles kasvanud Eesti jõmmid. Üks juba ütleski, et käime kähku poes ära, mul ammu hullud neelud peal. Arvatavasti pannakse varsti Skyplus röökima ja pidu võib alata ning kesta hommikuni. Tundub, et ees ootab magamata öö. Oleksin pidanud ikka oma salakohta minema.

 

                                                   Teine päev.

Hommikut alustan sellega, et pean vabandama, sest seltskond kes eile siia saabus, oli uskumatult vaikne ja viisakas. Tümmi ei pandud isegi mitte käima. Respect teile ja veelkord vabandust. Kerge vihmasabin, samasugune nagu eile õhtul, käis ka täna varahommikul üle, aga see oli selline, et kui toast õue tulla, ei saaks arugi, et midagi sadanud oleks.

Esimene koht on Vooremägi. Vaatega muidugi Võrtsjärvele. Siin on kõik telkimiseks vajalik olemas. Katusealune, lõkkekoht, peldik, aga irooniliselt ei märka stabiilset telgikohta. Huvitav, mulle on jäänud mingist vanast ajast nagu meelde, et siin ei tohigi oma ajutist elamist püsti panna, aga praegu mingeid keelavaid silte küll ei märka. Ju siis ajasin mingi teise kohaga segi.

Seljataha jääb ajalooline Mulgimaa.
Tegelikult lahkun Valgamaalt.
Ees ootab Tartumaa.

Siin valdab mind kummaline tunne. Tegin ju samas kohas pildi
oma esimese rattamatka kolmanda päeva õhtul.
KAHEKSA AASTAT TAGASI.

Vooremägi.

Ja vaade siit järvele.

Mingi istandus jääb tee äärde.

Rõngu. See jääb Võrtsjärvest ikka väga kaugele, aga sinna juhatab ametlik matkarada. Pärale jõudes küsin kohalikelt tänaval juttu ajavatelt vanadaamidelt lähima poe kohta ja saan vastuse, et Konsum on siinsamas, umbes kolmsada meetrit. Lõunat on ju vaja hankida, sest rohkem vist täna ostuvõimalusi ei teki. Ligi haaran rosolje, fanta ja alkovaba õlle, sest kell pole veel kümme. Astun kauplusest välja ja märkan, et siin on ka turg. Noh paras aeg ringi käia ja apelsinimaitselist jooki nautida. 

Kes müüb nimetut kalavarustust, millega pole mõtet püüdma minna. Muidugi sel juhul kui kala ka tahad saada. Kes küsib suitsurääbise kilo eest 22 €. Ja nüüd näen asja, mida praegusel ajal poleks uskunud. Nimelt on ühel "ärimehel" puust letil ilma, et midagi all oleks, kolm suurt sealihakäntsakat. Päike peale paistmas ja kärbsed munemas. Kuidas on see võimalik? Tahan tõestuseks pilti teha, aga tüüp vahib otsa nii vihase näoga, et las ta jääb. Mis see minu asi on.

Kes vähegi viitsib tööd teha, see nälga ei jää.

Kihutan Rõngust välja ja kaardi järgi samanimelisest vasallilinnusest mööda, mida ei märka ning ei näe ka põhjust mingeid vanu müürijäänuseid sinna võssa otsima minna. 

Erinevalt alguse eufooriast, on nüüdseks selgeks saanud, et kruusateed on Võrtsjärve ümbruses ikkagi keskmisest kehvemad, kuid ka siin on paremaid lõike.

Lõve vesiveski Rõngu jõe ääres.

Päris äge ürgne kant tundub olema.

Mööda imeilusat Eestimaad lähenen jälle Võrtsjärvele.

Mulle nii meeldib kui majapidamised on korras. Olen alati 
olnud seda meelt, et isegi kui inimene on vaene, võiks ta 
vähemalt oma õue ära koristada. Tehku üks lõke ja valmis.
Kahjuks on käega löömist näha palju ja selle võib kokku 
võtta ühe sõnaga - mandumine.

Jõuan limnoloogiakeskusesse ehk Järvemuuseumisse. Nad on vahepeal kõvasti arenenud. Kui viimasel korral aastaid tagasi käisime, oli mingi hämara valguse taustal näha kalade varje. Nüüd... Käige ära.

Kalad ujuvad sõna otseses mõttes jalge all.

Ütlen ausalt, et minu eile õhtul kirjeldatud angerjas, mis otsast
läks, sellele isendile alla küll ei jäänud.

Haug. Minu rekord selle kala puhul on kuue kilone.

Vahelduseks eksootikat kah ehk piraajad.

Finiš on kuskil silmapiiril ehk minna on veel küll.

Tundub, et terve Eestimaa on piraate täis. Eelmisel aastal 
Saaremaal, nüüd juba ka sisemaal.

Selline see järvemuuseum on.

Suuna võtan Vehendi poole, kus asub Trepimäe puhkeala, et pidada ära lõuna. Johhaidii, kus siin on üks isa hädas oma alla kümne aastase pojaga kes vahetpidamata röögib, süüdistab, kukub, lööb, nutab ja mida kõike veel. Hetkeks mõtlen, et ütleks võõrana paar karmi sõna, aga järsku lööb pähe, et äkki lapsel ongi mingi taoline sündroom. Igatahes viskab ka isal õige pea üle ja autoga hirmsasti paarutades nad läinud ongi ning mina saan lõuna rahulikult lõpuni pidada.

Lõunapaus.

Trepimäe puhkeala.

Matka lõpp hakkab vaikselt paistma. Palju on küll veel minna, aga olen jõudnud juba järve "ülemisse poolde". Kolistan mööda kruusateid vaikselt edasi ja hoian igale talule lähenedes hinge kinni (koerad noh), aga õnneks on nad kõik kinni ning peagi terendab asfalt ehk jäänud on lõpukõver (seekord mitte sirge).

Matkarada ümber järve on üldiselt eeskujulikult
tähistatud, vaid paar kohta jäid mulle segaseks.
Ka ei ühti see päris üks ühele netist leitava 
kaardiga. 

Ehe näide, miks eesolevatele taludele lähenedes pinge peale 
tuleb. See KARU oli õnneks kinni.

Sõidusuund keerab pikkamööda läänekaarde ja kardan, et nüüd hakkab päeva jooksul üsna valjuks pööranud tuul vastu puhuma, aga ei midagi hullu. Jõesuus käin vaatetornis ja külastuskeskuses, kust ostan karbi marineeritud angerjat, sest vaja ju kuidagi ennast õhtul premeerida. Jah alles eile ütlesin, et see ei ole minu esimene eelistus, aga see ikkagi ju Võrtsjärve oma ja proffide tehtud. Lisaks tahan teada, kas minu maitsemeel on aastatega muutunud ja etteruttavalt võin öelda, et ei ole ja külm angerjas ei tekita endiselt mingeid gurmaanilisi elamusi.

Olen jõudnud Jõesuusse. Muide see sild on öösel valgustatud.

Siit algab Eesti ainuke täies ulatuses laevatatav Suur-Emajõgi.

Jõesuu külastuskeskus.

Sealt kaugelt tulin

Ja kuskile sinna pean välja jõudma. Tugev tuul on ajanud vee 
kohvipruuniks. Lisaks on see ajanud veel kedagi kuhugi. 
Nimelt lohesurfarid järvele. Ühte neist on üleeelmisel pildil
näha kui seda suurendada.

Nüüd olengi Vaibla puhkekeskuses tagasi ja auto on ka alles. Enne kojusõitu käin veel vees ka ära. Olen kaks päeva ja umbes 160 km. ümber Võrtsjärve seigelnud, aga selle sisse pole veel sattunud. Ilm on jätkuvalt suviselt soe ja see lünk tuleb täita. Üritangi seda teha, aga siin on vesi pikalt madal ja põhi teravalt kivine. Noh ujuda küll ei saa, aga supelda ja higist vabaneda ikka. Istuli olles käivad lained üle õlgade ja saan puhtamaks ja värskemaks küll. Ja nüüd koju.

Täitsa alles.

Üritan ujuma minna kohas, kus sügavaks ei lähegi.

                                                    Kokkuvõte.

Matkamuljed võtaks kokku nii, et Võrtsjärve ümbrus millegi enneolematuga ei üllatanud ja looduse poolest minu jaoks midagi erilist ei olnud, aga ma nautisin täiega seda matkal olemist ise. Soojust, nii ilma, õhku, tuult kui vett. Rohelust, päikest, lõhnu, linnulaulu, t-särki, lühikesi pükse, plätusid, ujumist, pikki heledaid päevi (no kahte ainult)😊, kerget ratast, sest asju paaripäevasel matkal ju vähe kaasas, värskes õhus magamist telgis, kus ainsaks katteks "välismaailmaga" oli õhuke sääsevõrk, mille taga pinisesid väga rahulolematud putukad, et ligi ei saanud. Õhtust õlut, mis oli auga välja teenitud jne. jne. Nautisin seda üürikest Eestimaa suve, mis meile on antud ja boonusena sain veel eesootava talve üleelamiseks ka arvestatava koguse looduslikku D-vitamiini. Praegu kõik.