RUNÖGA RUHNU.

Oleme seda üritanud teha vist juba oma paarkümmend aastat ja siiani edutult, sest kui on tekkinud suvel mõte, on kõik praami ja majutuse ajad juba broneeritud. 

Seekord võtsin asja tõsiselt käsile. Kas nüüd või mitte kunagi ja kui praamigraafik esimesel aprillil (vist) avalikuks tehti, asusin kõigest mõni päev hiljem asja lähemalt uurima ja selgus, et ikkagi jäin hiljaks, sest näiteks juulikuu oli juba kinni. Tundus, et see Ruhnu saar on meie jaoks üks kättesaamatu Eldorado. Lõpuks õnnestus siiski leida tühimik juuni lõpu ja juuli alguse vahel. Turismitalu perenaine ütleski hiljem, et kuna nüüd on üle pika aja piirid enamjaolt lahti, siis eestlased enam kodumaal niipalju ei reisi ja reisifirmad tühistavad järjest bronne. 

See koht, kuhu majutust tahtsin on täpsemalt Liise talu, millega ka vedas, sest antud ajavahemikus leidus meile vaba ulualune ja seega hakkas looma. Loteriiks jäi ainult ilm. Näis.

Saarele läheme seekord kolmekesi. Silver jääb koju, sest tema ei taha meiega tulla. See tuli veits üllatusena, sest olen teda kasvatanud nii, et loodus meeldiks, aga no eks me oleme tema jaoks juba penskarid ja kuna tal on välja kujunenud oma sõprusringkond, kellega on kindlasti huvitavam ja saab teha igasugust pulli, siis see on asjade normaalne käik. Jääbki Pätule seltsiks.

29 juuni stardime Munalaiu poole ja ilmaga veab, sest see on soe (loe kuum) ja kuiv. Katamaraanil olles lausa paradiislik ehk nõrgalt puhuv merebriis jahutab mõnusalt. Ootame ära Kihnust tuleva praami ning minek. Ossa raks!!! Kus see alus on püss. Start on siuke, et jooksen tagurpidi vastu seina. Kiire ja vihane. Ja milline manööverdamisvõime. Suunamuutused toimuvad hetkega. Äge!!! Hiljem kodus põgusalt uurisin, et kui suursaarte vahel sõidavad praamid kiirusega 15 sõlme (1sõlm=1,852 km/h ehk 27,78 km/h), siis see aparaat "lendab" lausa 25 sõlmega, mis tähendab ligi viiekümne kilomeetrilist kiirust. No peabki ju väle olema, sest kui näiteks mandri ja Hiiumaa vahe on umbes kakskümmend kilti, siis Munalaiu ja Ruhnu sadamate vahe on kolm ja pool korda pikem. Jääkski muidu merele ju.

See on Kihnu vahet sõitev parvlaev, täpsemalt 
"KIHNU VIRVE".

Meie läheme Ruhnu sellega.

Hüvasti manner ja Munalaiu sadam, mille 
parklasse (kergelt tasuline) ka auto maha jäi.

Üsna mandri lähedal on Manilaid (Mania), mis on
ka veel (oma paadiga?) avastamata.

Vahepeal õõtsutab ka natuke, aga kuna tuult on minimaalselt (loe lainet), siis on kõik kontrolli all ja "kalu sööta" pole vaja. 

Lõpuks kohal. Sadamas teeme lõunapausi kodust kaasavõetud pitsa näol ja seejärel jalutame "keskuse" poole. "Taksot" ei hakanud tellima, sest vahemaad pole siin pikad ja nii saabki ju saarega kõige ehedamalt tutvuda.

Tere Ruhnu, siit me tuleme ja ootusärevus on suur.

Juba algus on paljulubav ehk mälestusmärk kihutajatele.

Tutipuu.

Liise talu leidmine nõuab natuke aega ja internetti, sest otseselt nn. peatee pealt ühtegi suunavat viita ei märka. Selgub, et oleme tulnud sealt juba mööda ja naastes leiame selle oma jõududega siiski üles. 

Kohad vanas aidas käes, läheme saare põhjatippu Kuunsi randa ujuma, mis on umbes poole tunni tee läbi metsa, aga tundub pikem, eriti tagasitulek, sest mandrilt on laekunud värske veri ja see meeldib siinsetele sääskedele kohe erakordselt hästi. Neid on nii palju, et üles vaadates on sinise taeva asemel näha must pilv. Ma pole vist sellist sääseuputust enne näinudki. Tagasi jõuame korralike "doonoritena".

Meie öömaja.

Saare põhjakülg.

Pildid teen mingi vana roostes ja lääpavajunud torni otsast.

Leia pildilt kaks ujujat. Minu omad.

Kuidas satub USA- st. Los Angelesest, mis asub
 Vaikse ookeani ääres Korn (üks mu lemmikbänd)
  särk Läänemeres oleva Ruhnu saare põhjatippu?
Aga vot nii.

Nüüd ootame poe lahtitegemist, sest need (2 tk.) on avatud ainult hommikul ja õhtul. Peale väikest varude (siidri😋) täiendamist ootab ees turismitalu poolt pakutav õhtusöök ja seejärel on nn. "vaba aeg". Kell alles kaheksa ja otsustame, et vaatame kirikud ka üle. Väljast, sest õhtul enam sisse ei lasta. Nähtud, kuid õige pea oleme tagasi ja põgeneme aita, sest sääsed/kihulased ei anna asu. Egas midagi, vegeteerime vaikselt õhtuni ja enne südaööd keeramegi magama.

Ka Ruhnu saarelt saab asuda palverännakule.

                                                      Teine päev.

Hommik algab rikkaliku hommikusöögiga Rootsi lauas. (Kellel kõht tühi, jätku nüüd see lõik vahele.) Menüüs on peekon, sink, juust, kaelakarbonaad, keedumuna, heeringas, marineeritud räim, keeduviiner, küüslauguvõi, juustumääre, tuunikalamääre, pirukad, kurk, tomat, kaerahelbepuder moosiga, kohvi, maitseveed 😋. Olgu lõpetan.

Hommikusööki oodates saab teha aega parajaks näiteks ilusate
asjade pildistamisega.

Rootsi laud.

Punnud korralikult täis suundume muuseumi, kus on ukse peal kirjas, et just täna on see kinni. No pole hullu ja vaevalt me millestki üliolulisest ilma jäime. Seevastu kirikud on nüüd avatud ja nende külastamise järgmisena ette võtamegi. Mulle isiklikult küll ei meenu, millal viimati sellises kohas käisin. No tegelikult tuleb tunnistada, et huvitavat vaatamist ja kuulamist kohalike giid - koolipoiste näol isegi on. Näiteks saame teada, et uue kiriku ääres olevaid ahjusid talvel ei köeta, sest kardetakse, et neist eralduv kuumus paneb vana kiriku põlema ehk talvised jumalateenistused toimuvad vanas kirikus.

Kui ruhnlaste elu - olu kohta laiemalt küsime, saame muuhulgas teada, et praegu (no suvel muidugi mitte) õpib neil koolis seitse last. Üheksandas käib üks. Hiljem taban end mõttelt, et huvitav kuidas "üheksas klass" klassiõhtut või koolilõpupidu korraldab, aga ka näiteks ekskursioonil käib. Ainuke loogiline lahendus, oleks terve kool korraga. 

Muuseumisse küll ei lastud, aga vaatamist on väljaski küllaga.
Peaks olema kangasteljed.

1644 aastal valminud Ruhnu vana kirik on
teadaolevalt vanim säilinud puitehitis Eestis.

Wilhelm Kettler. (Kuramaa hertsog) 

Uus kirik valmis 1912 a.

Veel pilte saare keskusest.

Eranditult kõik kitsed pöörasid pea ära kui pilti tahtsin teha.

Mina leian, et asi peaks olema vastupidi. Üks sang ja kolm
labidat. Vot siis saaks mitme mehe eest tööd rügada.

Väike nostalgialaks ka.

Sellisega isegi nooruses paarutanud.

Edasi käime poest läbi, et midagi lõunaks kaasa haarata ja patseerime higistena mööda metsateed koos kärbeste, sääskede ja parmudega saare teise ametlikku randa Limosse. Jah lõunasööki ei tellinud ma sellepärast, et nüüd jääb ära umbes viie kilomeetrine edasi-tagasi putukasöötmismatk.

Pilt, mis meile randa jõudes avaneb on täielik paradiis. Merepoolt puhuvad tuuled ei lase putukaid rannikule, liiv laulab ja avamerelt tulevad suured ja võimsad lained jahutavad meie higised kehad maha. Super-Lux. See on nüüd aeg naistele, sest mina päevitamisest ei hooli, aga mis mul üle jääb. Rannamõnusid saame nüüd nautida mitu tundi, sest tagasiteel põikame rannarajalt kõrvale jäävasse tuletorni, kus muide ollakse juba teadlikud meie tulekust, aga lahti tehakse see ikkagi alles kell neli (suletakse kuuest) ehk avatud on kaks tundi päevas. Imelikud ajad neil siin, aga eks see ole arvatavasti tingitud sellest, et turiste on saarel piisavalt vähe ja pole mõtet kogu aeg kohal passida. Ühes kohas oli siin isegi lett, kus suveniirid hinnalipikutega, aga kedagi näha polnud. Oli hoopis sularahakarp ja isegi konto number, kuhu raha kanda. Valid sobiva meene välja ja maksad ära. Nutikassa Ruhnu moodi. Äge.👍

Teel randa. Kahe männi vahel on ehitud kuusk.
Kohalik huumor?

Imeline. Kui ainult neid putukaid poleks.

Limo rand.

Tagasiteel.

Lõpuks ongi aeg nii kaugel, et tuleb võtta jalge alla tagasitee. Tuletorni juurde viiv rada läheb mäest üles ja kui majaka tippu jõuame, poleks nagu meres käinudki ehk tänu kuumale ilmale oleme jälle higised, kuid siin puhub mõnus jahutav tuuleke. Ülevalt selgub, et Ruhnu saar kujutabki endast üht suurt metsamassiivi. Ainult läänes paistab paar tillukest rannakarjamaad.

Räägitakse, et Ruhnu tuletorni projekteerimisel
oli ka Gustave Eiffeli käsi mängus, aga kindlaid
tõendeid pole.

Lõbus.😀

Pisike metsavaba laiguke.

Igas suunas mets ja ainus asi, mis selle seest välja paistab on
uue kiriku torn.

👍Priit on lõpuks ometi Ruhnu saarel ära käinud.👍

Lõpuks oleme üsna läbipõlenutena nii otseses kui ülekantud mõttes "baaslaagris" tagasi. Värskendav dušš, väike taastuspaus, õhtusöök ja otsustame lähiümbruses veel natuke ringi luusida, sest homme hommikul ju kojusõit. Tänase päeva lõpetuseks panen veel mõned pildid.

Liise turismitalu õu. Meie kasutuses olev ait on vasakul.

Sild.

Kool.

Tankla. Burksi ei müüdagi vä. 😊

Liise talu õues kasvab uhke tamm.

                                                  Kolmas päev.

Vastu hommikut kuulen, et puud kahisevad kahtlaselt ja kuskil taob mingi lahtine uks vastu seina või piita. See ei ole hea enne, sest järelikult on ka tuul merel vali, mis tähendab suuri laineid ja see omakorda loksuvat laeva. Lisaks oli väga umbne magada ja tuli aida uks lahti teha, millele järgnes loomulikult sääskede invasioon ja see tähendas minul omakorda poolest ööst ülevalolekut. "Boonusena" veel päikesest põlenud nahk. Aga ei virise, sest kui kodus selili läpakas kõhu peal diivanit "kaunistada", tuleb mandumine ja minul näiteks ka kilogrammid kergelt. 

Üldine äratus on veerand seitse, sest praam ei oota. Teeme ära rutiinsed toimingud kui neid siin võib niimoodi nimetada ja istume hommikusöögilauda.

Kõhud täis, klaarime arved ja Luise-Maria (Liise talu perenaine) viib meid isiklikult autoga sadamasse. Jätame hüvasti ja... meri ongi, no vast mitte päris tormine, aga tuuline küll. 

Start ja ees ootavad vist minu elu kaks kõige pikemat tundi. Õige ruttu saab selgeks, et kaua ma nii vastu ei pea. Kiirelt manustan kolm ingverijuurepulbri tabletti sisse. Pakun ka Andrale, aga ta keeldub. Tunnen kuidas higi hakkab voolama ja torman salongist välja värske õhu kätte. Peagi teevad seda ka kõik teised. Tuul ja lained "loobivad" väikest katamaraani ja sellel olevaid inimesi ning asju kuidas tahavad. Enamus, ka mina, peavad vastu. Mõned, ka tütar, ei pea. Seisan võimalikult teki keskel ja vaatan ühte punkti. Kõigil on näod surmtõsised, aga Jane... Sel pole häda midagi. Kakerdab kõikvõimalikest asjadest kinni hoides mööda praami ringi, räägib juttu, teeb pilte, nägu nalja täis... Uskumatu. Hea on see, et mida rohkem mandri poole jõuame, selle võrra annab ka lainetus vähehaaval järele. Kui oleme Kihnu ja Manilaiu vahele jõudnud, hakkab ka mul pilt tasahilju ette tulema ehk liigun ja vaatan natuke ringi. 

Ja lõpuks ometi saabub see ulmelises kauguses tundunud aeg, mil saame jalad maha, sõna otseses mõttes. Olen sellest kõigest nii läbi, et otse koju sõita ei jõua. Teen vahepealses bensukas kohvi ja pingil pikutamise pausi. Seejärel uuele katsele. Õnnestub.

Päästev maa.

                                                       Kokkuvõte.

Kui päris aus olla, siis tegelikult olen natuke pettunud, sest lootsin leida Ruhnu saarelt tiba ilusamat loodust. Rohkem hõredaid männikuid ja kadakasi rannakarjamaid. Tegelikkuses oli valdavalt segamets, võsa ja keskuses palju umbrohtu. Kadakaid vist polnudki. Vähemalt seal, kuhu meie sattusime.

Kui rattaga erinevatel aastatel ja kuudel Eestimaal sõitsin, siis pidin ainult ühel õhtul sääskede eest telki põgenema. Siin jätkus neid (ja ka muid) igal ajal igale poole ja kohutavas koguses. Eriti metsateedel. Noh, eks me sattusime saarele muidugi suhteliselt kõige putukarohkemal ajal ka.

Nüüd jõuangi järgmise asja juurde, mis meile mandrikatele natuke meelehärmi valmistas. Nimelt võis see vanasti küll nii olla või tahetigi jätta sellist tunnetust, kuidas kunagi elati, aga kahekümneesimesel sajandil võiks olla aida akna (või ukse) ees putukavõrk. Panime õhtul ukse kinni ja õige pea tekkis lämbumisoht (õues palav ju). No tee mis tahad, õhku pole. Uks lahti. Oh kui mõnus, hapnik saabus... koos sääskedega, kes usinalt avanenud võimalust ära kasutasid ja maiustama asusid. Ühesõnaga mõnest pealtnäha väikesest asjast algavad tegelikult suured. See on ka minu poolt ainus kriitika ja tegelikult oli siinveedetud aeg loomulikult tore. Juba tulek õues laevatekil pikutades üle sillerdava vee ja ootusärevalt silmi kissitades, millal saare kontuur paistma hakkab, oli põnev. Ja peale nii pikka merereisi ei julge ma küll enam väita, et Eestimaa on väike. Saar ise mõnusalt pisike ja vaikne. Ükski koht ei ole jalutamiseks liiga kaugel, aga saab ka jalgrattaid rentida. Sadamast läbi keskuse läheb asfalttee = ei tolma. Harjumatult viisakad inimesed. Kõik teretavad kõiki, ka võõraid, mistõttu üritasime ka ise samaga vastata. See on lihtsalt uskumatu, mul kodus ei tee seda isegi naaber. 

Limo rand on superilus koht. Laulvad liivad ja avamere võimsad lained. Ei pidanud pettuma. Pika puuga nr.1 rand Ruhnus. 

Liise talu on nagu Ruhnu saare "südalinn" . Siin on toitlustusega majutus, pood, kohvik, suveniirid, transport, mida iganes. Kaupluses on hinnad täiesti normaalsed. Söögid olid maitsvad. Aitäh. Perenaine on sümpaatne ja kena. 😉

Ühesõnaga sai käidud, nähtud, tehtud. Oli tore kogemus ja linnuke on kirjas. Minge avastama. Ise me siia arvatavasti rohkem ei satu, sest maalilisi mereäärseid kohti on ka lähematel saartel ja ka mandril. 

Killukese Ruhnu saare hõngu tõin ka koju.