Jalgrattamatk ümber Võrtsjärve. 

Kui Eesti välispiiri lähedastel teedel olen juba matkanud, siis on ju loogiline, et tuleb ka "sisepiir" üle vaadata ehk teha ring ümber meie suurima siseveekogu. Lisaks sobib selline distants ka minu eelnevalt väljaöelduga, et võib-olla mõne paaripäevase matka jagu pedaalin veel.

Seda üritust tahtis alguses kaasa teha ka Silver, aga kui minekupäev kätte saabuma hakkas ja asja jutuks võtsin, algasid ettekäänded nagu näiteks: ratas on väike, ilm on palav, pakiraam mis sa paigaldasid, teeb rattaga sõitmise raskeks (mees, mis sa siis veel teed kui ma sinna mõne pambu ka paigaldan), kilometraaž on hirmutav, jne. Kui ütlesin, et "sukeldusin" neljakümneaastaselt, ülesajakilosena, üle kolmekümne kraadise kuumusega tundmatusse, oldi vait. Ühesõnaga nagu eelmises jutus juba mainisin, on kätte jõudnud aeg, kus sõbrad ja pruut on tähtsamad ja minuga on hakanud igav ning kuskile minna enam eriti ei taheta (va. kalale). Sama ütles ka Andra (seda küll vahetult peale kõikuva Ruhnu praami pealt maha saamist ja peamiselt merereiside kohta). Tuleb leppida reaalsusega, et lapsed on saanud täiskasvanuteks. Normaalne ja käes on aeg Janega teist noorust kahekesi nautida.

Kuid ühel ilusal esmaspäeva hommikul kui vihma lubatakse ainult Ida-Virumaale ja Lääne-Eesti saartele ning enamus inimesi läheb tööle, otsustan, et nüüd aitab. Läpakas kinni, diivanilt püsti ja tegutsema. Seekord lähen nn. mütsiga lööma, sest distants on ju väike. Elementaarsed asjad loobin rattakottidesse ja küll ülejäänud vajaliku kraami tee pealt saan. Enne Türit tulebki meelde, et mul pole rattale tagavaralohvi ja sooritan ostu kevadpealinna kaubamajast. 

Auto jätan Vaibla puhkekeskuse parklasse. Sisse ei lähe, ega see loodetavasti kuskile ära ikka ei kao, sest ruumi küll ja tegelikult ma eile helistasin ning öeldi, et pole probleemi.

Ratas maha ja matk alaku... ja kohe on mingi kuradi eratee märk ees. Ametlik matkarada??? Ots ümber ja peagi olen maantee peal väljas ning võtan suuna Viljandi poole. Esimene peatus on Tänassilma jõe sillal, kust paistab Oiu sadam ja selle taga sillerdab päikese käes ka Võrtsjärv ise. Teen esimese pildi, mis hiljem selgub, et tuli miskipärast udune ja selle tõttu siia üles ei pane. No eks selles ole süüdi ka minu kiiks tundmatute firmade telefone osta. 

Kiman edasi ja peagi keeran suurelt teelt maha Valma peale. Tee muutub küll kruusaseks, aga väga hästi sõidetavaks kruusaseks. Ilm on ka mõnus. Täna on SUVI oma nime vääriline ja kuni Mustlani läheb sõit kui lepase reega (ups, praegusel aastaajal vist vale väljend).   

Mis viga sellisel  teel pedaalida.👍

Kohale jõudes istun trepile, kus ootas oma kallimat Väino aasalt korjatud lillekimbuga filmist "Vanad ja kobedad saavad jalad alla". Mina nii romantiline pole ja ei oota kedagi. Pean hoopis lõunat, lillede asemel ühes käes kohalikust Konsumist ostetud jahutav õlu, teises kodust kaasavõetud pitsatükk.

Filmivõtete koht.

Martin Kleini skulptuur. Oli esimene eestlasest olümpiamedali
võitja.

President T.H.Ilvese istutatud tamm Mustlas.

Panen edasi. Tee ääres viitab silt Tarvastu ordulinnuse varemetele. Kuna kaardi pealt olin enne nagu fikseerinud, et Võrtsjärve ametlik rattarada (jah, üritan seekord läbida mahamärgitud  rada, mis on ka netist kergesti leitav) läheb sealt läbi, võtan suuna sildi järgi. Peagi vaatan, et tuttavad kohad. Pekki. Kaarti tuleb enne ikka täpsemalt uurida, sest ei kulge see rada sealt mitte üks teps. Tulen tagasi, et minna edasi. Ja edasi jõuan lõpuks ümber Võrtsjärve matkal ka reaalselt järve äärde välja ehk Tarvastu poldrini. Siin on muuhulgas ka vaatetorn, mida ei jäta loomulikult kasutamata ja naudin silmapiiri. Nüüd suundub matkatee omadega täitsa metsa ning muutub pisikeseks ja vaevumärgatavaks, aga jätkub seda vast ainult paariks kilomeetriks ja peagi olen suurema kruusaka peal tagasi. Kuni Suislepani on üks kohutav rist ja viletsus ehk suurte lahtiste kividega kruusatee. Lõpuks kohal. Käin poes. Tänase päeva sihtkohas Pikasillas on ka tankla, aga see on kindlasti mitte poehindadega, seega ostan õlut ja vett siit. Kesvamärjukest on nüüd hea manustada ettekäändel, et olen matkal, kulutan kaloreid, lihaseid vaja taastada jne. 

Silmapiir.

Matkatee viit näitab, et sealt tuleb vasakule metsa minna.

Suislepast väljudes lõpetatakse minu ennatlik optimism, et kuna tegemist on ametliku matkateega, siis koeraohtu pole ja nad on kõik eeskujulikult kinni pandud. Ega ikka ei ole küll. Üks suuremat sorti peni jookseb talu õuest välja. Tundub küll aremapoolne, sest lähemale kui umbes neli meetrit ei julge tulla, aga ära minna ka ei lase. Nii kui ratast lükkama hakkan, jookseb kohe järgi. Ei ole tahtmist kassi-hiire mängu mängida ja teen pauku, sest oma puhastatud, õlitatud ja laaditud stardika otsustasin viimasel hetkel igaks juhuks ikkagi kaasa võtta. Nagu näha, oli otsus õige. Koer taandub mitu meetrit ja vaatab, et vist ei ole selle tüübiga ohutu tegeleda ning laseb mul minna. Ise loodan, et see pauk mõjus just looma omanikule kui ta juhuslikult kodus oli, aga vaevalt. Igatahes nähtavale küll kedagi ei ilmunud või siis ei julgenud tulla.😁 

Jätkan teekonda mööda halba kruusateed. Varsti peaksin jõudma Pikasillale. Samas ei tasu kunagi olla liiga enesekindel, mida ma tuletan endale meelde alles siis kui kaotan enne tänase matkapäeva lõppu kuskil õige teeotsa käest ja välja jõuan maanteeni, millelt on eelpool nimetatud asulani umbes kolm kilomeetrit sõita. Nojah... Ah, vahet pole. See nii väike jupp, et tagasi ka minema ei hakka. 

Matkatee viib üle Õhne jõe. Siin ma veel ei tea, 
et peagi tuleb tegemist teha lahtise koeraga.

Täiesti absurdseid asju näeb. Mitme kilomeetri raadiuses pole
mitte ühtegi majapidamist.

Alguses oli plaanis ööbima jääda ühte illegaalsesse salakohta siin lähedal Väike-Emajõe kaldal, aga kuna see oli viimane kord kui seal olin, juba väga võssa kasvanud ja mina praegu piisavalt higine ehk igasugustele lendavatele nuhtlustele piduroaks olla, otsustan Pikasilla puhkealale jääda nagu valge inimene. Sedasi saan ka ametliku matkaraja tänase lõpu mitteläbimist teisest otsast natuke tagasi teha. Telkimine peaks seal maksma vist ainult mingi kolm/neli. eurot. Jõuan kohale ja helistan, et kas on võimalik siia ööbima jääda, mille peale öeldakse, et mine pane telk sinna üles, kus hommikupäike peale ei hakka paistma. Kõne lõpp??? Tundub, et ei viitsita selle mõne raha järele tulla ja saan tasuta. Esimese asjana sukeldun muidugi Väike-Emajõkke kõigest nahal üleliigsest lahti saama. Vesi on mõnusalt soe ja PUHKUS KESTAB VEEL!!! Jess. Seejärel "laagerdama". Nagu ikka.   

Saan nüüd oma uue telgi ka lõpuks ära näidata.
Plussid: kerge, võtab vähe ruumi, lihtne konstruktsioon, 
ennem vähe harjutades, saab kokku vähem kui minutiga.
Miinused: vähene vihmakindlus (1500 mm.), sees saab olla
ainult lamavas asendis. 

Väike-Emajõgi on võrratu.

Servas paistab ka paadisadam.

Et matkajutt ei muutuks liiga tuimaks, siis räägin päeva lõpuks natuke ka sellest "salakohast". Olen seal kalastanud kindlasti üle kümne korra. Sõbraga, pojaga. Kaldalt, paadiga. Õngega, tonkaga. Mulle Väike-Emajõgi erinevalt tema suurest vennast muidu väga meeldib, sest see on nii ilus, aga kalasaakide poolest kahjuks kapriisne, mistõttu pole viimasel ajal sinna väga tihti sattunud. Kala on jões roppu moodi, aga asjalikud isendid reeglina ennast kätte ei anna. See-eest prügikala (väikesed särjed, roosärjed, ahvenad, kiisad, nurud, latikalipsud, viidikad ) püüa nii palju kui vähegi tahad. Jah ka see on põnev kui kork kogu aeg näkib, aga mis nendega pärast teha? Kõige targem on tagasi lasta. 

Kuid on tulnud ette ka võitlusi trofeekaladega. Näiteks meenub üks otsahakanud angerjas, kelle pikkust ei õnnestunud mõõta sellel lihtsal põhjusel, et ma ei saanud teda kätte, aga jämeduse nägin ära ja see oli justkui käsivars. NB! See ei ole kalamehejutt.😊 Täpsemalt õnnestus tal ennast sabapidi põhjataimestiku külge mässida. Hüüdsin eemalolevale sõbrale, et ta paadiga appi tuleks (mina olin kaldal), aga sellel oli parasjagu vaja tamiilipusa harutada ja lõpptulemus, õigemini tulemusetus minu jaoks oli, et angerjas tõmbas rakenduse katki ja läinud ta oligi. Seda ei anna ma sõbrale elu lõpuni andeks. Huh, sain selle nüüd ära öelda.

Väiksemaid "usse" olen saanud sealt mitmeid. Vahepeal lasin neid tagasi, ütlusega "mine tagasi suitsuangerjas 40 € kilo".😋 Lihtsalt ei maitsenud see kala. Samas on viimasel ajal meel muutunud ja  otse kuumast suitsuahjust võetuna, on päris hea. Külmana, näiteks marineeritult, ei taha siiani. No see vend on ju ikka täitsa ära pööranud, loobib angerjaid tagasi..😀

Tõestus, et ma siin mingit pada ei aja.

Suveõhtu on pikk ja räägin (loe kirjutan) ajaviiteks kalapüügist (söögist) veel. Nagu enne juba mainisin, olen seal ka korduvalt pojaga käinud. Ka siis kui ta alles laps oli. Nimelt otsustasin ükskord täita oma ammuse unistuse, teha otse jõekaldal värskest kalast uhhaad. Püüdsime portsu prügikalu, puhastasin ära ja panin need koos loorberi, sibula, pipra, suhkru ja soolaga (loomulikult ka veega😊) lõkke peale potiga keema. Kui sinna lisada veel kartuleid ja porgandeid, oleks minu silmis tegemist juba kalasupiga. Enne küsisin poisilt, kas sööd? Kehitas õlgu, ma ei tea. No kalasupp (uhhaa) vs. väikesed lapsed on ju nagu vesi ja elekter, mis kokku ei käi. Sõi ja küsis juurdegi, koos peekonipirukatega. Vast oli ka see julgustuseks, et kurnasin leeme enne ära ja luid sees polnud. Eks mul oli muud söögikraami ka kaasas ja nälga poleks ta niikuinii jäänud.

Õhtul olen sunnitud kohta vahetama, kuigi plats on siin nii väike, et eriti sellest kasu pole. Nimelt saabub mingi seltskond, kes nagu selgub, on siia tänaseks kaks kämpingut broneerinud. Naised ja nende mehed, kes tunduvad olema tüüpilised õlle ja grillvorsti peal üles kasvanud Eesti jõmmid. Üks juba ütleski, et käime kähku poes ära, mul ammu hullud neelud peal. Arvatavasti pannakse varsti Skyplus röökima ja pidu võib alata ning kesta hommikuni. Tundub, et ees ootab magamata öö. Oleksin pidanud ikka oma salakohta minema.

 

                                                   Teine päev.

Hommikut alustan sellega, et pean vabandama, sest seltskond kes eile siia saabus, oli uskumatult vaikne ja viisakas. Tümmi ei pandud isegi mitte käima. Respect teile ja veelkord vabandust. Kerge vihmasabin, samasugune nagu eile õhtul, käis ka täna varahommikul üle, aga see oli selline, et kui toast õue tulla, ei saaks arugi, et midagi sadanud oleks.

Esimene koht on Vooremägi. Vaatega muidugi Võrtsjärvele. Siin on kõik telkimiseks vajalik olemas. Katusealune, lõkkekoht, peldik, aga irooniliselt ei märka stabiilset telgikohta. Huvitav, mulle on jäänud mingist vanast ajast nagu meelde, et siin ei tohigi oma ajutist elamist püsti panna, aga praegu mingeid keelavaid silte küll ei märka. Ju siis ajasin mingi teise kohaga segi.

Seljataha jääb ajalooline Mulgimaa.
Tegelikult lahkun Valgamaalt.
Ees ootab Tartumaa.

Siin valdab mind kummaline tunne. Tegin ju samas kohas pildi
oma esimese rattamatka kolmanda päeva õhtul.
KAHEKSA AASTAT TAGASI.

Vooremägi.

Ja vaade siit järvele.

Mingi istandus jääb tee äärde.

Rõngu. See jääb Võrtsjärvest ikka väga kaugele, aga sinna juhatab ametlik matkarada. Pärale jõudes küsin kohalikelt tänaval juttu ajavatelt vanadaamidelt lähima poe kohta ja saan vastuse, et Konsum on siinsamas, umbes kolmsada meetrit. Lõunat on ju vaja hankida, sest rohkem vist täna ostuvõimalusi ei teki. Ligi haaran rosolje, fanta ja alkovaba õlle, sest kell pole veel kümme. Astun kauplusest välja ja märkan, et siin on ka turg. Noh paras aeg ringi käia ja apelsinimaitselist jooki nautida. 

Kes müüb nimetut kalavarustust, millega pole mõtet püüdma minna. Muidugi sel juhul kui kala ka tahad saada. Kes küsib suitsurääbise kilo eest 22 €. Ja nüüd näen asja, mida praegusel ajal poleks uskunud. Nimelt on ühel "ärimehel" puust letil ilma, et midagi all oleks, kolm suurt sealihakäntsakat. Päike peale paistmas ja kärbsed munemas. Kuidas on see võimalik? Tahan tõestuseks pilti teha, aga tüüp vahib otsa nii vihase näoga, et las ta jääb. Mis see minu asi on.

Kes vähegi viitsib tööd teha, see nälga ei jää.

Kihutan Rõngust välja ja kaardi järgi samanimelisest vasallilinnusest mööda, mida ei märka ning ei näe ka põhjust mingeid vanu müürijäänuseid sinna võssa otsima minna. 

Erinevalt alguse eufooriast, on nüüdseks selgeks saanud, et kruusateed on Võrtsjärve ümbruses ikkagi keskmisest kehvemad, kuid ka siin on paremaid lõike.

Lõve vesiveski Rõngu jõe ääres.

Päris äge ürgne kant tundub olema.

Mööda imeilusat Eestimaad lähenen jälle Võrtsjärvele.

Mulle nii meeldib kui majapidamised on korras. Olen alati 
olnud seda meelt, et isegi kui inimene on vaene, võiks ta 
vähemalt oma õue ära koristada. Tehku üks lõke ja valmis.
Kahjuks on käega löömist näha palju ja selle võib kokku 
võtta ühe sõnaga - mandumine.

Jõuan limnoloogiakeskusesse ehk Järvemuuseumisse. Nad on vahepeal kõvasti arenenud. Kui viimasel korral aastaid tagasi käisime, oli mingi hämara valguse taustal näha kalade varje. Nüüd... Käige ära.

Kalad ujuvad sõna otseses mõttes jalge all.

Ütlen ausalt, et minu eile õhtul kirjeldatud angerjas, mis otsast
läks, sellele isendile alla küll ei jäänud.

Haug. Minu rekord selle kala puhul on kuue kilone.

Vahelduseks eksootikat kah ehk piraajad.

Finiš on kuskil silmapiiril ehk minna on veel küll.

Tundub, et terve Eestimaa on piraate täis. Eelmisel aastal 
Saaremaal, nüüd juba ka sisemaal.

Selline see järvemuuseum on.

Suuna võtan Vehendi poole, kus asub Trepimäe puhkeala, et pidada ära lõuna. Johhaidii, kus siin on üks isa hädas oma alla kümne aastase pojaga kes vahetpidamata röögib, süüdistab, kukub, lööb, nutab ja mida kõike veel. Hetkeks mõtlen, et ütleks võõrana paar karmi sõna, aga järsku lööb pähe, et äkki lapsel ongi mingi taoline sündroom. Igatahes viskab ka isal õige pea üle ja autoga hirmsasti paarutades nad läinud ongi ning mina saan lõuna rahulikult lõpuni pidada.

Lõunapaus.

Trepimäe puhkeala.

Matka lõpp hakkab vaikselt paistma. Palju on küll veel minna, aga olen jõudnud juba järve "ülemisse poolde". Kolistan mööda kruusateid vaikselt edasi ja hoian igale talule lähenedes hinge kinni (koerad noh), aga õnneks on nad kõik kinni ning peagi terendab asfalt ehk jäänud on lõpukõver (seekord mitte sirge).

Matkarada ümber järve on üldiselt eeskujulikult
tähistatud, vaid paar kohta jäid mulle segaseks.
Ka ei ühti see päris üks ühele netist leitava 
kaardiga. 

Ehe näide, miks eesolevatele taludele lähenedes pinge peale 
tuleb. See KARU oli õnneks kinni.

Sõidusuund keerab pikkamööda läänekaarde ja kardan, et nüüd hakkab päeva jooksul üsna valjuks pööranud tuul vastu puhuma, aga ei midagi hullu. Jõesuus käin vaatetornis ja külastuskeskuses, kust ostan karbi marineeritud angerjat, sest vaja ju kuidagi ennast õhtul premeerida. Jah alles eile ütlesin, et see ei ole minu esimene eelistus, aga see ikkagi ju Võrtsjärve oma ja proffide tehtud. Lisaks tahan teada, kas minu maitsemeel on aastatega muutunud ja etteruttavalt võin öelda, et ei ole ja külm angerjas ei tekita endiselt mingeid gurmaanilisi elamusi.

Olen jõudnud Jõesuusse. Muide see sild on öösel valgustatud.

Siit algab Eesti ainuke täies ulatuses laevatatav Suur-Emajõgi.

Jõesuu külastuskeskus.

Sealt kaugelt tulin

Ja kuskile sinna pean välja jõudma. Tugev tuul on ajanud vee 
kohvipruuniks. Lisaks on see ajanud veel kedagi kuhugi. 
Nimelt lohesurfarid järvele. Ühte neist on üleeelmisel pildil
näha kui seda suurendada.

Nüüd olengi Vaibla puhkekeskuses tagasi ja auto on ka alles. Enne kojusõitu käin veel vees ka ära. Olen kaks päeva ja umbes 160 km. ümber Võrtsjärve seigelnud, aga selle sisse pole veel sattunud. Ilm on jätkuvalt suviselt soe ja see lünk tuleb täita. Üritangi seda teha, aga siin on vesi pikalt madal ja põhi teravalt kivine. Noh ujuda küll ei saa, aga supelda ja higist vabaneda ikka. Istuli olles käivad lained üle õlgade ja saan puhtamaks ja värskemaks küll. Ja nüüd koju.

Täitsa alles.

Üritan ujuma minna kohas, kus sügavaks ei lähegi.

                                                    Kokkuvõte.

Matkamuljed võtaks kokku nii, et Võrtsjärve ümbrus millegi enneolematuga ei üllatanud ja looduse poolest minu jaoks midagi erilist ei olnud, aga ma nautisin täiega seda matkal olemist ise. Soojust, nii ilma, õhku, tuult kui vett. Rohelust, päikest, lõhnu, linnulaulu, t-särki, lühikesi pükse, plätusid, ujumist, pikki heledaid päevi (no kahte ainult)😊, kerget ratast, sest asju paaripäevasel matkal ju vähe kaasas, värskes õhus magamist telgis, kus ainsaks katteks "välismaailmaga" oli õhuke sääsevõrk, mille taga pinisesid väga rahulolematud putukad, et ligi ei saanud. Õhtust õlut, mis oli auga välja teenitud jne. jne. Nautisin seda üürikest Eestimaa suve, mis meile on antud ja boonusena sain veel eesootava talve üleelamiseks ka arvestatava koguse looduslikku D-vitamiini. Praegu kõik.