Kajakkidega Vilsandile.

Tegelikult oli plaanis just suvise puhkuse ajal Manilaiule aerutada/kajakitada, aga nagu praeguseks juba teada, tegi soe mai oma "töö" ära. Nüüd tekkis mõte, et suur suvi käes ja kas vee peale rohkem ei lähegi? Muidugi läheme ja nimelt Vilsandi saarele, mis on olnud Jane suur unistus. Olen seda siin vist küll varem maininud, et minul on seal oma tosin aastat tagasi õnnestunud tsiviliseeritult ära käia.

Ühesõnaga tekkis selline plaan, et esimesel päeval sõidame Lääne-Saaremaale võimalikult Vilsandi lähedale ööbima, mis annaks hea stardipaugu järgmiseks pikaks päevaks. Mõeldud-tehtud.

Lõunast paneme ajama. Praamile broneeringut ei teinud ja taas saame kinnitust, et argipäeval, isegi suvisel, pole vaja seda teha. Saame paari minutiga peale.

Kuressaares, Auriga Keskuses (jälle), mis jääb mõnusasti teele, teeme ostud. Grill on kaasas, seega pikalt pead vaevama ei pea ja asi on lihtne ehk täna õhtul teeme šašlõkki. Hommikusöögiga on samuti lihtne, sest selle tellisin ööbimiskohast. Edasi vaatab, mis saama hakkab, sest Saaremaa läänerannikul, erinevalt näiteks Hiiumaast, paar poodi isegi on.

Jõuame ööbimiskohta, milleks on Kipi-Koovi matkakeskus. Kes on mu eelnevaid jutte lugenud, siis olen siin korra jalgrattamatkal juba olnud (2019), mida ütlen ka perenaisele, mille peale vastab ta, et vaatasin kohe nagu oleks enne näinud. Tea, kas viisakusest või on tõesti nii hea mälu, eeldades kui palju siit inimesi läbi käib. Näiteks selgub, et äsja on lõppenud suur laager ja viimane seltskond lahkus alles tund tagasi. 

Kämpingud ei asu mitte matkakeskuse peamaja juures, vaid teiselpool teed. Majake käes seame end põgusalt sisse, sest hommikul juba lahkume. Peale meie on siin praegu veel ainult üks pere. Kokku on tarekesi kolmteist. Egas midagi. Grill/tšill ja magama.

Tänane öömaja.

       Vilsandile minemise (loodetavasti ka tagasijõudmise) päev.

Tere hommikust. Hea on see, et ilm tõotab tulla suvine, mis tähendab päikest ja veerandsadat kraadi sooja. Kuid pole head ilma halvata või oli see vastupidi. Nimelt läheb päeva peale aina tuulisemaks ehk tagasisõudes aina vastutuulisemaks. Eks vaatab kui mere äärde jõuame.

Rutiinsed hommikutegevused saame tehtud ja läheme üle tee hommikusöögilauda. Siin ootab meid omlett, Kipi-Koovi oma aia värske kurgisalat, võikude variandid ja loomulikult kohvi. Kõhud täis, klaarin arved ja jätame pererahvaga hüvasti.

Teeäärne ekspositsioon.

Külastame Lümanda kauplust, et midagi süüa kaasa osta ja peagi oleme Kuusnõmme poolsaare tipus, kus asub ka Käkisilma telkimisala ehk kes tahab Vilsandile eriti lähedal ööbida, saab seda siin teha. Saarele jalgsiminekuks algas siit varem ka matkarada, kus tuli ka natuke läbi mere (laevatee) minna, kuid peale selle süvendamist seda enam ametlikult ei eksisteeri. 

Momendil tuult peaaegu pole ja asume teele. Sihtmärgiks on Vikati sadam, kuhu me otse üle mere minema ei hakka, sest ohutus ennekõike ja liigume sinna laidude servadest kui nii võib nimetada, sest tihtilugu asuvad need meie sõidutrajektoorist ikka väga kaugel. 

Kaks tundi hiljem oleme kohal. Jane ei saanud vahepeal oma sõidusuuna hoidmisega hakkama ja korraks oli kaalumisel ka selle ürituse katkestamine ehk tagasitee, aga ta on mul tubli ja visa.

Kohal. Silmapiiril paistab Saaremaa.

Vikati sadam.

Ja nüüd tuleb ülihea üllatus. Nimelt selgub, et ka sellel saarel renditakse jalgrattaid, mis teeb meie (loe minu) lollakalt koostatud üliintensiivse päevaprogrammi oluliselt kergemaks. Helistan antud numbril ja asi käib nii, et võtad sadamast ratta ja kui tuletornini jõuad, saad seal olevale piletimüüjale ära maksta. Muide esimene ehmunud küsimus oli hoopis see, et kuidas te siia saite. Ehhee. 

Nii me siis sinna mõnusalt kulgemegi, mille otsas loomulikult ära käime. Üles viib suureks üllatuseks puutrepp. Sellist asja ei ole minu silmad ühelgi teisel majakal näinud. Torn on hiljuti renoveeritud. Alla tulles ostame ka paar meenet mälestuseks.

Vaated majaka otsast on muidugi fantastilised.

Jumalikud

Ulmelised.

Enam palju lääne poole minna ei saa.

Käidud.

Edasi alustame vänderdamist saare teise otsa poole nagu ülemisel pildil näha. Muuhulgas sõidame ka mööda hr. Tätte majast, kes seal toimetab. Ei peatu ja pilti ei tee, sest austame jätkuvalt inimeste privaatsust. Siinkohal meenub selline seik, et mu parim sõber ostis kunagi UAZ-i ehk väikese vene nelikveolise kastiveoauto, mille korda tegi, kuid mis siiski piisavalt rakendust ei leidnud ja ta selle müüki pani. Ja kes tuli ostma? See oli hr. Tätte isiklikult. Sõitis otse saarele, läbi selle eelpool nimetatud siis veel mitte nii sügava laevatee. Hiljem oli autol põhjarannas seistes sauna roll (kasti ehitatud). Etteruttavalt võin öelda, et seekord ei märganud seda kuskil.

Jõuame põhjaküljele. Siin on kuulsa näidendikirjutaja loometuba ja nüüd julgen juba pilti ka teha. Samal ajal kui ma sellega tegelen, käib Jane ujumas. Ei pea vist ütlema, kes meres ei käi.

Loomemaja vaatega merele.

Põhjarand. Nagu näha, siis tuul tõuseb.👎

Väga ilus suur kompleks, millest pildile jääb vähe.

Klassika.

Halloo, kas keegi viiks meid Saaremaale.
Palve on kahjuks kurtidele kõrvadele.

Tagasitee. Kas jälle tuleb nendesse kaunadesse ronida? Jube. Need on nooremate jaoks, aga midagi pole teha, sest me ei saa ju siia jääda.

Saaremaale naasmine kulgeb esialgu ootamatult lihtsalt. Kajakid hoiavad miskipärast väga hästi suunda ja asi sujub, kuid siiski esialgu, sest tänu tugevnevale vastutuulele on edasijõudmiseks vaja aina rohkem pingutada ja peagi hakkavad mul tekkima kätesse krambid, lihastesse ja selga valud. Eriti hulluks muutub selg, mille tõttu otsustan mõnele lähimale laiule ees ära sõita, et ennast sirutada saaks. Peagi märkangi, sellist mõneruutmeetrist ja sinna ma võimlema siirdun. Varsti jõuab ka  üsna kurnatud olemisega kaasa kohale ja ütlen "lohutuseks", et oleme eksinud. Vee pealt maa poole vaadates on lihtsalt kõik nii teistmoodi. Tegelikult ei ole sest suuna näitajateks on vanad, ilma liinideta elektripostid, millest esimeseni tuleb jõuda. Viimane, veel umbes pooletunnine pingutus ja olen kohal. Pidin samal, seljapõhjusel jälle eest ära sõitma. Järsku vaatan, et Jane liigub suure vastutuulega Vilsandi poole tagasi. No lihtsalt ei jõua enam sõuda. Torman vette ja üritan tema poole liikuma hakata, aga jään aegajalt põhjamudasse kinni. Õnneks pilt moonutab ja minust mööda ta finišisse jõuab. Nüüd olen hädas hoopis mina, sest crocsid jäid kohe mudasse, milledel pidin kättpidi järel käima ja nüüd ei saa ise välja. Lisaks on paljajalu kividel väga valus käia. 

Lõpuks oleme mõlemad õnnelikena kaldal aina tõusva vastutuule taustal. Saime hakkama, aga see kümme pluss kilomeetrit osutus meiesuguste "vanurite" jaoks liiga paljuks. Kajakkide mahaärimine oli päeval täiesti aktuaalne teema, kuid nüüd jäi õhku mõte, et proovime veel, aga poole lühemat distantsi. No vaatame.

Õnnelikult tagasi.

Pakime asju ja mingi poolakas on oma auto minu masina kõrvale parkinud ja pannud kojamehe vahele paberil joonise, kuidas on õige (tema meelest) parkida. Mida Fucki. Mingi pan, kes on võõras riigis, tuleb siia oma maa süsteemi juurutama. Mina olen siiski kutseline autojuht ja arvan, et tean üsna täpselt, kuhu ja kuidas mingi asi parkida, et see teistele ette ei jääks.

Ja nüüd koju. Jane ütles, et tema tahab seda, et enam ööbima ei jää. Mina vist tahan ka ja teemegi nii. Edasine sujubki sündmustevaeselt, mis on ju ka igati loogiline peale selle kõige üleelamist. Liiva Konsumis teeme traditsioonilise peatuse, et kohalikku kraami mandrile viia. Kuivastu sadamas kiire tualetipaus ja kohe olemegi praamil. Seekord läks mõlemal suunal oivaliselt. Unine ja pikk kodutee, aga ükskord see lõpuks ometi lõppeb. Jess. Tegime ära. Uskumatu. Kodus on hea olla. Rammestus, väsimus, liigeste valu Janel, selg minul. Lisaks oleme ka päikesest ärapõlenud. Pähh, tühiasi, aga uskumatuna näiv tegu on tehtud. Elame vaid üks kord ja tänane päev oli täiega elamist väärt. Selleks ju suvi ongi. Viimase peal. Tsao. On südaöö.  

Kuna saime täna hakkama üsna pöörase asjaga, 
siis premeerin ennast vastavalt Pöide Pöörisega.

                                                        Kokkuvõte.

Kokku sõitsime kajakkidega kümme pluss ja ratastega üksteist pluss kilomeetrit. Velod osutusid ülitõhusaks "päästerõngaks", sest nende rendivõimalusest saarel ma ei teadnud ja plaan nägi ette käimist. Arvatavasti ei oleks me reaalselt nn. Tätte poole enam läinud, vaid võtnud ette retke ainult majakani põhjusel, et tagasiaerutamine õhtupoolikul aina tõusvas vastutuules ja suurenevas laines, oleks muutunud kriitiliseks. Me ju algajad. Pole isegi pritsmepõllesid ja seetõttu on kokpit veele avatud. Ka jõuvaru oli vaja säilitada. 

Vilsandi enda ilu on muidugi fantastiline ja saar paraja suurusega ehk kuhugi pole tee liiga pikk. Kohalikud sõidavad siin põhiliselt ATV -dega. Tõelise "teispoolsuse" saavutaks kui olla siin pikemalt. Esialgu näiteks nädala. Kel huvi, tuleb vaatab ise. Vilsandile sõidab regulaarlaev Saaremaalt Papissaare sadamast. Meie muidugi oleme hullud, kellel siiamaani on vedanud. 

Tahan lõpetada selle jutu hoiatusega. Kindlasti paljud inimesed kujutavad endale ette, et kajakisõit on nii romantiline ja meeliülendav jne. Vaatavad videoid ja pilte ning tekib arvamus, et tegemist on ühe laheda hobiga. Paljudele kindlasti on ka, aga minu arvamus on selline, et see kõigile ei sobi. Seega ärge tehke sama viga, mis mina ehk huvi korral ärge neid esialgu ostke, vaid rentige. Proovige ära ja seejärel andke oma hinnang. Reiting suure tõenäosusega langeb. Pean siin muidugi vanemaid inimesi silmas. Kanuu oli minu jaoks tunduvalt mugavam veesõiduvahend. Maha ma neid siiski (veel) ei müü, sest kogemust saime selle viimase matkaga küll ja veel (loe hunnik kividest tekkinud kraapse põhjal). Vaatame seda asja. Kui aega on piisavalt möödunud, tuleb äkki jälle ukerdamise isu peale. Lihtsalt distants peab edaspidi olema kindlasti vähemalt poole lühem. 

Jääb Vilsandit meenutama.