Taaskord Lõuna-Eestis.

Nonii. Vahepeal olen poolteist kuud tööd rabanud ja augusti lõpus võtan oma viimased puhkusepäevad välja ning põrutan jälle looduse rüppe. Eelmisel aastal kuidagi üllatuslikult suvi venis ja tekkis juba lootus, et vananedes ei möödugi aeg järjest kiiremini, aga võta näpust, sest tänavune suvi on läinud (noh kohe minemas) rekordkiirusel. Seega tuleb võtta viimast.

Pisut "kodutööd" olen teinud ja alustada plaanin sellega, et täna õhtul tahan matkata filmi "Viimne reliikvia" radadel ehk siis Taevaskojas. Tegelikult on neid kaks. Suur ja väike. Jah olen siin enne maininud, et eelpoolnimetatud kohast oleme perega kaarega mööda sõitnud, sest omal ajal sai seda korduvalt külastanud, aga viimasest on juba pikk aeg möödas ja plaanin piirkonda ka laiemalt avastada.

On esmaspäeva hommikupoolik ja peale kümmet panen ajama. Jälle magus aeg. Eh-hee.😀 Viljandis teen sirutuspausi, kus tangin nii autot kui ennast. Ostan wrapi. "Objekt" on ikka super kiirtoidu koht. Saab odavalt ja palju ning maitsed ka sobivad. Ja wrapi näol ei ole minu silmis mingi õli sees praetud ebatervisliku kiirtoiduga, sest köögivilja on ikka jõhkralt sisse topitud. Väga hea ja mahlane kraam. 

Lõuna peetud, lähen poodi ja ostan sääsetõrjet juurde, sest poiss on kaitseväes ja nüüdseks juba kolm korda metsas õppusel olnud ning esmakordselt koju saades rääkis, et meeletult sääski on.

Liigun edasi. Ilm on täna pilves, kuid kuiv. Sooja on pigem vähevõitu. Siiski on jätkuvalt suvi. Puudel pole kollaseid lehti veel näha. 

Peale pisikest eksimist olen Otteni lõkkekohas  päral. Kedagi ees pole. Super-Lux, sest plaanin siia ööseks jääda. Kujutab see endast kena metsalagendikku Ahja jõe kaldal, kus on tavaline RMK värk, ehk kaetud lõkkease grillrestiga, laud-pink varikatusega, pingid, puude varjualune ja kuivkäimla. Tänu veekogule on ka lageda peal sääski, aga esialgu talutavalt.

Vahetan riided laiguliste vastu ja siirdun matkarajale. Õigemini radadele, sest üks muutub sujuvalt teiseks, et hiljem taas esimeseks saada. Radade nimed on Taevaskoja-Otteni-Taevaskoja ja Taevaskodade matkarada. Kõik on äge ja ilus. Mälupilt uueneb. Tükati on korralikud tõusud või trepiastmed ja saan kergelt higiseks, aga hirmul, et putukad hakkavad kiusama, pole õnneks põhjust. Mis ma ikka rohkem jutustan. Pildid teevad seda minu eest. Lisaks on koht tuntud ning hästi ligipääsetav ja enamus juba need kojad ära näinud. Muide ühegi sõiduriistaga (isegi jalgrattaga) siin sõita ei tohi. 

Otteni (Siimu) sild.

Pilt sillalt. Nende kuuskede taga ongi lõkkekoht.

Otteni metsamaja (tasuline). Praegugi tundub, et seltskond on sees.

Siinsed matkarajad on ühtlasi ka RMK 
Peraküla-Aegviidu-Ähijärve matkatee osad.

Kukeseened.

"Peaosaline."

Sealt vastaskaldalt, männi juurest visati Gabriel alla.
"Kohe näha, et vanad sõbrad".

Tuttav teema. 

See on kurikuulus Saesaare pais, mille lammutamise/säilitamise
üle käivad tulised vaidlused. Ühed väidavad, et välja tulevad
ilusad liivakivipaljandid ja kalad saavad liikuma, teised, et kui
see tohutu mudamassiiv lahti pääseb, tekib looduslik katastroof.
Minul paisu tuleviku kohta arvamus puudub. 

Lammutamise tagajärjel muutuks Saesaare paisjärv taas Ahja jõeks.

Jõelaev Lonnyl poleks siis siin enam midagi teha.

Tagasitee kaunidus ja imelised vaated kõrgustest hajuvad umbes poole peal ära. Ümberringi on lihtsalt tavaline mets. Õnneks tean, et vahepealse igavuse kompenseerib kuhjaga ära matkaraja lõpus asuv Risbieteri kalju. Olen ju sealt mõni aasta tagasi rattaga läbi sõitnud. Leidub ikka imelisi kohi Eestimaal, kusjuures loodus ja pinnavormid muutuvad käies/sõites väga kiiresti ja see mulle meeldib.   

Emaläte on Taevaskoja piirkonna suurim allikas, 
mille keskmine vooluhulk on 4-4,5 liitrit sekundis.

Siit Gabriel alla visatigi.
"Kahju, et me kohtusime". "Sa rikkusid mul tänase päeva ära."

Lõpmatus.

See ei ole mingi suvaline auk, vaid metsavendade punkri jäänused.

"Ega me laulatusele hiljaks ei jää".

"Kas preili Agnes on ikka tervise juures?"

"Kas me oleme ikka õigel teel?" 

Tehtud. Jõuan tagasi lõkkekohta. Nüüd algab laagrielu. Alustan enda loputamisega ja riiete vahetusega. Seejärel teen süüa. Täna on ajalooline päev, sest poeg tõi minu palvel tema kaitseväe metsalaagritest ülejäänud MRE (Meal, Ready-to-Eat) pakkide sisu koju ja neid ma nüüd degusteerima hakkangi. Poest sellist kraami osta pole võimalik, seega mul on privileegid. Olgu täpsustuseks öeldud, et ülejäänud kraami võib ajateenija koju tuua, aga edasi müüa ei tohi.

Alustuseks on lõhe-brokolipasta, kust viimast eriti ei leia. Paki peal on kirjas, et kuus protsenti peaks olema. Ju siis on kokku kuivanud. Kui nüüd natukene järgi mõelda, siis tegelikult on see ju isegi hea, sest hullem oleks kui kala poleks. Söök vajab soola, aga toidukasti läbi sorteerides selgub, et olen selle vist maha unustanud. Noh pole hullu. Saangi paar päeva tervislikumalt toituda. Pasta ise on täiesti neutraalne. Täitsa söödav, aga ei midagi erilist. 

Taustaks mängib transistoris mingi imelik raadiojaam, mille nime eetris välja ei öelda. Puuduvad ka reklaamid, mida tavaliselt söögi alla ja peale lastakse. Kõlab uskumatult. Kusjuures muusika on ka täitsa normaalne.

Otteni lõkkekoht.

Eesti Kaitseväe uued MRE toidupakid. 
Vasakul tähisega W (wet pouch)ehk valmistoidud.
Paremal tähisega D ehk dehüdreeritud põhiroad. 

Keev vesi sisse, segada ja oodata. Soovitav oleks eelnevalt ka
hapniku absorbeerija (niiskuse koguja) eemaldada.😋

Ilm on jätkuvalt hea ja mõõdukalt soe (loe t-särgikõlbulik), tuuletu ja kuiv. Sääski pole (spiraal kärssab). Augustiõhtule tüüpiliselt ritsikad siristavad. Tegelen oma uue hobiga, ehk üksi olemisega. Pole hullu. Kohe hakkan hämaruses lõket tegema. Praktilist põhjust pole, lihtsalt tahan. Saadan niimoodi omades mõtetes suve ära. Mõtetes, mis avalikustamisele ei kuulu. 

Ok. Tänaseks aitab. Homme on uus päev ja uued väljakutsed.

Õhtune Ahja jõe äärne.

Ilusat õhtut.

Magada oli mega. Rahu ja vaikus. Temperatuur täpselt paras. Ka hommik on ilus. Päike piilub ja tänaseks lubatakse siiakanti üle kahekümne kraadi sooja. Ideaalne. 

Päeva alustan peale hügieenitoiminguid jälle kaitseväe MRE paki sisu maitsmisega. Lisaks omlett, mis sinna ei kuulu. Valisin need asjad välja juba eile ehk kohv, pasteet, küpsised ja hiljem mälun nätsu kah. Loomulikult on pakkides söögivalik palju rikkalikum, sisaldades näiteks rosinaid, maapähklivõid, erinevad küpsiseid ja moose, energiageele ja pulbreid, muuhulgas ka tactical foodpacki tooteid.

Kohv on lahustuva kohta norm, kreekerid ka täitsa söödavad, aga "maksapasteet" on tüüpiline lihamassi (loe lihavaba) sisaldav odav p..k, mille koostises ei puudu muuhulgas ka seapekk ja nahk.

On ja ei ole ka.

Hakkan liikuma. Teele jääb Sõnajala lõkkekoht. Peatun ja lähen uudistama ning mis ma näen. Katuse all on poolik pakk soolaga. Võtan niipalju kui mul vaja läheb ja mageduseprobleem on lahendatud. Aitäh teile head inimesed. Noh autoga sõites poleks probleemi ju ka poest läbi hüpata, aga mulle meeldib kui asjad, kuidas nüüd öelda, iseenesest kokku jooksevad.

Kiidjärvel selgub, et kõik on kinni. Täpsemalt siis külastuskeskus mis on teisipäeval ja kolmapäeval suletud ja mis oleku eriti nõutuks teeb, siis ka minu plaanides olnud Kiidjärve-Taevaskoja-Kiidjärve matkaraja läbimine vist ei õnnestu, sest ka see on alates eilsest (ebaõnn) kinni. Igal pool on keelavad sildid, mis selgitavad, et palju on kooreüraski kahjutustega surnuid puid, mis võivad murdudes rajale kukkuda ja ohustada matkajaid. Raietööd tehakse augustikuu jooksul ja rada avatakse septembris. Mis siis nüüd teha? Olen tükk aega kahe vahel. Minna või mitte, sest erinevalt teistest ei kipu mina keeldudest aru saama.😁Kui minuga peaks seal pea tosina kilomeetri pikkusel rajal midagi juhtuma, näiteks murran jalaluu, leitakse Priit üles alles septembris, sest paljudes kohtades pole mobiililevi, kuigi 112-te helistamisel kehtivad vist hoopis teistsugused süsteemid ja tegelikult ei tohiks probleemi  tekkida. Seisan matkaraja alguses ja jätkuvalt ei suuda otsustada. Keelavaid silte on kõik kohad täis. Samas tõuseb ka tuul...

Selge. Ei lähe. Jääbki siinkandis edaspidiseks ka midagi. Seda rada pidi oleksin läinud taas Taevaskojasse ja sealt tagasi ehk teinud ringi ümber Saesaare paisjärve, mida võib-olla varsti enam ei eksisteeri.

Poolik pakk soola Sõnajala lõkkekohas.

Matkaraja algus.

Egas midagi. Kaardid löödi segamini ja otsustan, et hakkan vaikselt Põlva poole liikuma. Ootamatult jääb teele Kiidjärve kuklaste rada. Mis seal ikka, käin ära. Tunnistan ausalt, et see kilomeetri pikkune sipelgate vaatlemiseks mõeldud rada jätab mind eesmärgipõhiselt täiesti külmaks ja silmad otsivad hoopis kukeseeni, mida aga pole. Nii ei jäägi muud üle kui kukekate asemel tutvuda kuklastega. Ühelt sildilt loen muuhulgas, et kui emad ehk kuningannad elavad kuni 30 aastat, siis tiivulised isased maksimaalselt kaks nädalat. Milline röökiv ebavõrdsus.

Kuklased lähevad alt, inimesed pealt.

Illustreeriv pilt kuklastepesa siseelust.

Edasi suundun Laari õpperajale. Otsin ju alternatiive sellele, milleks ma siia tulnud olin. Lubatakse erinevaid metsakooslusi ja nii ka on. Jonnaka järjepidevusega võtan siiagi ämbri ja noa kaasa, sest see kant peab mingitki saaki andma. Peagi selgub, et see oli õige otsus, sest esimesed kukekad ei lase ennast kaua oodata. No nii, nüüd avalikustasin eestlase kõige suurema saladuse ehk seenekoha.😁 Tegelikult mitte, sest isegi Google Mapsis on täiesti avalikult see kant seenekohana ära märgistatud. Samas eriliselt palju neid pole ka, aga mõne talvise pannitäie kastme jagu saan sügavkülma ikka. Seega rohkem kui küll, sest mul on veel eelmisest hooajast neid järgi. Naispere seeni eriti ei söö ja praegu pole poissigi (kaitseväes). Vahele ütlen, et külma lähevad kukekad väga lihtsasti. Nimelt kuumutan pannil nii kaua kui vett enam ei ole, siis karpi ja ongi kõik.

Enne raja lõppu eksin ära. Piisab ühest puuduvast viidast. Pole hullu. Kellel nutifon taskus ja seda ka kasutada oskab, see õigele teele tagasi saab. Lõppkokkuvõttes lubati kolme kildi pikkust rada, minu saldoks tuli üle nelja.

Natuke siit ja natuke sealt. 

Selline "loom" ilmus seeni korjates täiesti ootamatult kuuse
tagant välja. Teades, et Eestis on karude uputus, siis... 

Põlva. Lõuna. Kõht pole eriti tühi, aga sööma peab, et energiat saada. Saan seda kohvikust Aal suitsujuustusupi näol. Vot sellist asja pole enne maitsenud. Välimus ühevärviline, sisemus täitsa söödav. Juurde veel leiba ja tomatimahla. 

Peale sööki teen väikese tutvumisretke Põlva paisjärvega. Seejärel otsin üles Winny Puhhi nimelise bändi monumendi, mille leidmisega näen kurja vaeva. Kui lõpuks märkan on minu hinnangul tegu mannetu asjaga. Lootsin enamat ja ütlen ausalt, et jama on. Lisaks veel roostes ka.  

Autoga uhkelt mööda kaarteed sööma 
nagu vanasti tõllaga lossi ette.

Põlva paisjärv erinevate atraktsioonidega.

Winni Puhhi monument.

Põlvast liigun läbi Himmaste, Taevaskoja (jälle), Kiidjärve (jälle) Valgesoo vaatetorni ja lõkkekohtade juurde. See on see koht, kus mõne aasta tagusel rattamatkal telgis lõdisesin. Kohta ei tunne ära. Torn on küll vana, aga kõik ülejäänud uus. Näiteks on kerkinud siia uuemas stiilis pink/lauad. Uus on ringikujuline ka Valgesoo õpperada, kuhu suundun ka mina. Nagu parketil käiks. Siin saavad loodusest osa võtta kõik. Ka need, keda peab ratastel transportima. Soo ise on ilus, puhas, metsik ja puutumatu kui see inimeste tehtud rada muidugi välja arvata. Vaatetorni seekord ei roni.

Valgesoo 1,8 km. pikkune ringikujuline õpperada,
mida saab läbida nii lapsevankritega kui ratastoolidega.

Sookoll.

Raja lõpus on ka metsa ja metsas on asju.

Täiesti suvalisel metsapeatusel.

Aeg siirduda ööbimiskohta, milleks on Laho metsaonn. Täpsemalt on sihikul sealne järveäärne plats, sest autos on mul tunduvalt hubasem magada kui onnis. Kohale jõudes on see tühi. Seda küll ainult paar minutit, sest kohe on seltskond kohal. Kaks meest, üks neist pojaga. Küsivad kas ööbin onnis? Ei ööbi ja nad hingavad kergendatult. Ühesõnaga mulle tundmatu koht tundub olema populaarne, sest lühikese ajaga on juba vist mingi viis/kuus seltskonda otsa ümber keeranud.

Ilm on mõnus ehk kergelt tuuline, mis hoiab tüütud pinisejad eemal. Sääskedega on üldse sellel suvel olnud selline seis, et kõik on kontrolli all. Poiss küll alguses hirmutas (ta viibis noore ajateenijana palju metsas), aga võrreldes eelmise aastaga, on seis normaalne. Aeg-ajalt on tulnud küll tõrjet kasutada, aga järjest paremaks läheb ja näiteks praegu pole tükk aega ühtegi näinud. Eks see sõltub muidugi piirkonnast ka. Ju on mul siis seekord vedanud.

Laagriplatsil käib uskumatu tegevus. Kõigepealt mindi jalgsi allikast vett tooma ja oldi nii kaua ära, et tundus see veevõtukoht kusagil teises maakonnas olevat. Seejärel siirduti metsa lõkkepuude järele. Sae ja kirvega. Puukuuris olev materjal ei kõlvanud. Tehakse pindasid. Lõke süüdatakse tulepulgaga. Vaadates asja vaikselt ühe silmaga pealt, ei oleks ma absoluutselt imestanud kui oleks puupulka käte vahel keerutama hakatud. Samal ajal saan teada (kuulen), mis looduses kõige paremini süttib. Selleks on lahti harutatud hundinui. Edasi tuleb juba ventiiliga pott ja ... kopraliha. Uskumatu. Hämmeldust tekitav protsess ja materjal. Vaatan laual oma gaasipliiti ja sellel potis keevas vees kuumenevat valmistoidupakki... Loomulikult on tore osata metsas ellu jääda, aga kas rahulikul ajal ei piisa kui ma tean kus on allikas ja millisest metsast saab puid. Kokkuvõttes ei ole see minu asi ja igaüks teeb mis tahab.   

Õhtuks tuul vaibub, mis ka nüüd ei too õnneks kaasa sääskede invasiooni. Tänaseks kõik.

 Täna jään siia.

Laisa inimese õhtusöök.

Laho järv.

Öösel ei kannatanud mingil hetkel enam meeste bassi ja pealampide sähvatusi ära ning kargasin oma lambiga autost välja ja ütlesin mehed, öörahu. Sellepeale kobiti onni ja vaikus ning pimedus saabuski.

Pimeduses "külastas" mind veel madalrõhkkond, mis tõi kaasa ka vihma, aga hommik on imeilus ja päikeseline. Eile käis korraks mõte läbi, et olen veel ühe päeva Põlvamaal, aga meil on Janega reedel järjekordne "projekt" plaanis ehk neljapäeva õhtul koju naastes, peaksin leidma hullu motiivi, et sealt järgmisel varahommikul taas lahkuda. Seega jätan omale ühe puhverpäeva. Kui kedagi kuupäevad peaksid huvitama, siis vihjeks ütlen, et täna on Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäev.

Pekki need MRE-d. Hommikusöögiks teen klassikat. Lisaks oma aia kurk ja tomat. SOOLAGA - tuletan meelde.

Klassika.

Pole üraskeid vajagi, sest tuul(torm)rebib ka täies elujõus puid 
koos juurtega maa seest välja.

Täna teen järjekordse katse käia ära Eesti Maanteemuuseumis. Jõuan kohale ja juhhuu, uksed on avatud. Lunastan tosin raha maksva pileti ning kukun vahtima. Tekib endalgi mingi ajaloolise eksponaadi tunne, sest paljude eksemplaridega olen isegi sõitnud. Näiteks proovi sa praegustele noortele seletada, et omal ajal sai autot vändast käima löödud kui aku tühi või veomasina alla ronitud ja 17-19 lehtvõtmega starteri klemmid kokku ühendatud kui süütelukk ei töötanud. Kui mootor oli külm, tuli käivitamiseks tooreklapp kinni tõmmata jne. Idioot oled või, et sellist soga suust välja ajad. Paras aeg paar noorusaja näidet tuua: 

1. Tähelepanu automaatkäigukastiga sõitjad. Tuttaval oli Moskvitš 400, millel oli kaks käigukangi. Sõit läks lahti nii, et lahutasid siduri ära, lükkasid esimesest kangist esimese käigu sisse ja võtsid hoo üles. Siis uuesti sidur alla esimene kang neutraali, teine alla ja voila järgmine käik sees, seejärel sidur ja sama kang ette= kolmas käik. Kõik, rohkem polnud.😁 Veoautodel kasutati käikude vahetamisel veel vahegaasi.

See Moskvitš 400 on ühe käigukangiga. Ei tea. Ei ole spetsialist.
Ju siis tehti erinevaid modifikatsioone.

2. Teine tuttav (esimese vend) tegi kunagi vene linttraktoriga tööd ja sain natuke kaasas sõita. See sööbis mällu igaveseks. Nimelt karjus juht kabiinis, kus koos olime, mulle midagi, aga nägin ainult liikuvat suud. Mootori ja lintide lärm oli nii suur, et mitte midagi muud ei kuulnud. Ka puudusid igasugused kaitsevahendid, näiteks kõrvaklapid. Ja sellistes tingimustes tegid inimesed päevi ja aastaid tööd. Siia võib lisada veel olematu ohutus ja lisavarustus, puuduvad erinevad võimendid, näiteks rooli. Auto, eriti veoauto ja traktori juhtimine oli karm töö ja sellega tegelevad mehed (ka naised) sõna otseses mõttes rauast. Olgu kuidas on, igatahes nostalgialaks tabab mind täna täiega. 

Nostalgiat igast suunast, ehk lapsepõlvest tuttavad mänguasjad.

Motoroller Tuula 200. Ema käis sellisega tööl.

PAZ-buss. Mind veeti sellisega kooli.

Pilti jalgrattast pole siia ammu pannud.

Esimene Eestis tehtud elektriauto ZEV SEVEN. ARK-is arvel.

Täiega puusse.

Mäletan lapsena kui selline mu oma kodutänavat rullis.

Mad Max.

Mad Max 2.

Et olen ainult paarikümne kilomeetri kaugusel Võru linnast, on kohustuslik käia ka õe juurest läbi. Istume paar tundi terrassil, joome kohvi ja jagame värskemaid uudiseid. Nagu ikka. Seejärel asun koduteele. Olerexi tanklast võtan järjekordse wrapi, mis ei ole nii suur ja kuum kui Objekti pakutav (suurema saab suurema raha eest), aga maitseb samuti väga normaalselt.

Kodu poole sõites torkab silma, et mingid ühesugused väiksemad loomad, vist nugised on autode rataste alla jäänud. Kokku loen neid üheksa. Ühe maržruudi peal. Kujutage ette kui palju on Eestimaal maanteid. Ainuüksi selle liigi puhul toimub momendil massimõrv ja ööpäevas hukkub sadu isendeid.

Lõpuks kodus ja aeg teha kokkuvõte: Otteni lõkkekoht on suurepärane, kust alustada nn. vastupidi Taevaskodade ja "Viimse reliikvia" võttekohtade juurde liikumist. Saesaare veehoidla ümbrus jäi avastamata, aga sellesama jõelaev "Lonny" pardal olen perega veepoolse ülevaate juba kunagi saanud. Valgesoo õpperada on mõeldud laiatarbekasutuseks ja üleni "toolitatav". Jah, ka minu suguluskonnas leidub selliseid inimesi. Laho järve äärde sattusin esimest korda ja suure tõenäosusega ka viimast, sest liiga palju käis sealt rahvast läbi. Lisaks see poja mehistumise kursus nagu mulle öeldi. Pole küll minu asi, aga arvan, et poisil oleks palju põnevam korralike firmalantidega, mis ka kala toovad, spinningut loopida kui terve õhtu paadisillal mingite arhailiste viisidega surnud kokre tulemusteta leotada.

Ok. Läks nii nagu läks. Ilmaga vedas. Oli soe ja kuiv. Sain emotsioone ja mälestusi (Eesti Maanteemuuseum), nägin uusi kohti, proovisin erinevaid maitseid (MRE), laagerdasin mõnuga, tegin lõket, sain kukeseeni juurde. Hoiatus!!! Kiidjärve-Taevaskoja-Kiidjärve matkarada 11,8 km. Me veel kohtume.😀Nagu korra siin juba vihjasin, ei ole selleks hooajaks asi veel lõppenud... ja võin öelda, et läheme...😉

Ahjaa. Soolatops "vaataski" kodus vastu.

Kohe kupatan kukekad külma.