Naissaar. 

No nii. Midagi uut seekord. Nimelt Väinamere suurematest saartest oleme kõigil käinud, aga Soome lahel asuvatest mitte ühelgi. Ütle veel, et pole kuhugi minna.😀 Talvel mõtlesin, et esimeseks võiks olla Osmussaar. Kui juuni lõpus ikkagi veel vastav koduleht ajutiselt suletud oli, valisin Dirhami sadama telefoni numbri. Selgus et see, kes sinna sõite korraldas, lõpetas äri ära, sest ei tasunud ära. "Toru" teises otsas olija ajab 390 € eest asja edasi. Paat mahutab viisteist inimest. Ise teate mitmekesi tulete. Absurd. Asja uurinud, selgus karm tõsiasi, et see ongi väikesaarte (näiteks Keri, Vaindloo, Hobulaiu) enam vähem samas suurusjärgus paika pandud taks. Näiteks töökollektiivid või muud seltskonnad ajavad kamba kokku ja minek. Mina küll ei viitsi midagi sellist organiseerima hakata. Seega tuleb oodata paremaid aegu. 

Nüüd kui puhkuse viimased päevad jäänud, teatasin Janele, et võtan oma matkakoti ühes ja tuian paar päeva Naissaarel ringi. Tema käis juba tööl. Reaktsioon tuli kiirelt ehk tema tahab ka tulla. Siis läks mingi aeg esimene emotsioon üle ja seejärel tuli jälle tagasi. Ka mina ei suutnud otsustada, sest võõristust tekitas suure ja raske matkakotiga mööda Tallinna tänavaid marssimine. Lõpuks leidsime kompromissi. Mina loobun looduses ööbimisest ja tema sai töögraafiku muudetud. Selge. Läheme hommikul saarele ja õhtuks oleme tagasi. Kiiremaks läbimiseks rendime kohapeal jalgrattad. 

Reede hommik. Ilm on suht ok., kuiv. Paar päeva tagasi lubati kogu päeva kestvat lausvihma. Tee siis plaane. Läheme enne bussi peale minekut kauplusest läbi, et natuke süüa/juua kaasa haarata. Peagi istumegi rongis. Ma tõesti ei mäleta, millal viimati rongiga sõitsin. 2022 Aidu?

Tallinn. Uskumatu, olen siin venelaste linnas priitahtlikult. Peagi jõuame Linnahalli kaile ja varsti olemegi "Strande" nimelise laeva peal. Tahan siinkohal välja öelda sellise tähelepaneku, et mõlemad kohad, kus me täna viibime, lõppevad kaashäälikuga, mis on minu peas ka ainsad sellised. Kõikidel teistel Eestimaa paikadel on viimane täht täishäälik. 

"Strande". Peale veel ei lasta.

Nii. Start Naissaare poole on antud. Meri on tasane, aga mingil hetkel lööb laeva hullult kõikuma. (olen kergelt merehaigeks jääv inimene) Pole hullu, sest tean, et see on ajutine ning peatselt olukord stabiliseerub ja nii lähebki. Nimelt tekitavad suuri laineid Soome lahel kruiisivad laevad.  

Lasti sisse.

Patarei vangla vee poolt vaadatuna.

Aidaa Tallinn.

Kohal. Panen oma enam kui poolesajandi pikkuse elatud aja jooksul jala esmakordselt Naissaare pinnale. Mõelda milline ajalugu on siin olnud. Rohkem on kindlasti kirsajälgi tehtud kui tossude.

Kõht on tühi ja sadamas pakutakse seljankat, mis on etterutavalt öeldes ülimaitsev ja kuum, aga kõigepealt rendime rattad. Kes ees, see mees ja valikut rohkem. Selgub, et tegelikult ei ole, sest need on eranditult hullus ja veel hullemas seisukorras. Kihnu ja Vilsandi saarel renditavatega on vahe nagu päev ja öö. Mis teha, peab kuidagi hakkama saama, sest tahame ikka saare teises otsas ära käia ja seda jalgsi tehes on suur risk õhtusest laevast maha jääda. 

Mina võtan endale esmakordselt fatbike. Üks ja ainus see siin ongi. Saab põnev olema, sest pole sellist ratast enne proovinud. No töökaaslane on enne lubanud oma sama tüüpi rattaga paar väikest ringi asfaldil teha, aga siin on tingimused, kuhu see tegelikult kuulub. Jane proovib erinevaid, aga ei saa ühegagi "sõbraks" , mis kehtib tegelikult ka minu puhul, sest sadul on liiga all ja tõsta saab seda üksnes mutrivõtme abil, mille olemasolust siin tegutsevad naised ei tea arvatavasti mitte midagi. Vabandan kui eksisin.

Kohe oleme päral

 ja astume elus esimest korda Naissaarele.

Siin sõidab ka tellimusel rong.

Meie seiklus algab raudtee kõrval kulgeva ehmatavalt liivase
(loe pehme) teega.

Mis parata ja saart läheme avastama "rulaatoritega". Kriuksudes ja ragisedes liigume mööda nn. peateid. Esialgu on ilus männimets rannikult piiluva merega. Siis järsku võsa. Jälle tüng. Ootamatult olemegi juba saare keskosas. Paremale jääb kunagine ohvitseride kasiino. No ei kutsu ükski vägi meid seda barakki lähemalt uudistama. Paneme edasi ja jõuame saare põhjatippu. Vot siin on eriti ilus. Tõesti väga kena. Imelised merevaated. Telkimiskoht on super. Isegi laavu on sedasi ehitatud, et peab mere poolt puhuva tuule kinni. Oleksin üksi tulnud, siis just siin oligi plaanis ööbida.

Sellistega veereme.

Saare põhjatipus asub RMK Saunakari lõkkekoht.

Varilaevastik tegutseb.

Jane tegutseb ka.

Meie siit lahkudes ämbrit ei kasuta, sest lõket ei teinud.

Järgmisena ronime tuletorni otsa. Kui parasjagu üleval vaateid naudime, hakkab alt kostuma venekeelset sõimu. Nimelt teevad kaks enne sadamas kohatud Soome meest majakast pilte ja selleks, et see üleni kaadrisse saada liiguvad tagurpidi siin elava baba sarale selle arvates liiga lähedale. Omal pole aedagi. Kusjuures pull on selles, et sommid seisavad seljaga muti poole, ajavad omavahel juttu ja ei saa arugi, et neid sõimatakse. Eit mõistab, et tolku pole ja läheb tuppa ära. Õppigu vähemalt Eesti keel selgeks ja ehitagu oma valdustele tara ümber = lootusetu. Samas on irooniline, et niimoodi turistidega käituv inimene ( ja vist selle Eesti keelt rääkiv tütretütar, kelle kohta on meil ainult kiidusõnad), müüb siinsamas suveniire. Kui alla jõuame, ongi sama muti juba enne siinses putkas teenindanud tüdruku välja vahetanud, istub kenasti leti taga ja müüb pileteid. 

Sinna üles läheme.

Üks nice saar.😁

Nüüd tulevad loomulikult tornivaated.

Baba lagavaldused.

Tagasiteel kulgeme saare teise serva jäävatel teedel. Ümberringi on metsik loodus. Tükati on kukeseente ilminguid ka siin, aga suuri kolooniaid ei märka. Lõpuks saabub valgus ehk lõunarannik. Lõpuks peale pikki-pikki ootusi/kahtlusi, kuigi päikese järgi olime õigel kursil. Jess. Telefonist abi polnud, sest puudus levi. 

Jah Naissaar on militaarsaar, aga mind see teema absoluutselt ei kõneta. Meid kutsus siia loodus. Nii, et pilte mingitest miiniladudest või katakombidest ei tule. 

Siin on vist saare kõige laiem ja kruusasem tee üldse. Lisaks võiks öelda, et lausa tiheasustus. Vahetame Janega rattad, sest ta tahab ka proovida, aga õige pea nõuab enda oma tagasi, olevat liiga raske vändata. Mind ei häiri ja sellistesse kohtadesse sobib see minu arvates nagu valatult. Paksud rehvid ei vaju läbi pehme liiva, leevendavad oluliselt aukudest läbi või üle puujuurte sõites põrutusi. Väga pehme on liikuda. Ja ainuke asi, mis sellel konkreetsel aparaadil veel töötab, on ketaspidurid. Ja need toimivad kuradima efektiivselt. Pole ju sellist tüüpi piduritega enne sõitnud. Kas ostaksin ka omale sellise ratta? Ei tea. Vahepeal mõlkus mõttes. Vist siiski mitte, sest enamuses kohtades saab tavalise veloga hakkama, aga ära iial ütle iial.😊

Leiame üles lõunapoolse telkimisala ehk RMK Hülkari puhkekoha. Jälle väga ilus. Tallinn paistab, mõlemal pool liivarand ja eemal on näha sadam, kust hommikul oma matka alustasime.

Siin teeme toidupausi singi/juustu saiade, kebabivorstide ja joogi näol. Räägitakse, et selles puhkekohas pidi öösel eriti ilus vaade olema. Nimelt tuledesäras Tallinna panoraam.

Keskmisest kenam mets.

Saabusime lõunarannikule. "Mehed, Tallinn ei ole enam kaugel".

Priit Naissaarel.

See seal on Aegna saar.

Sadam paistab.

No hea küll. Vahelduseks üks militaarpilt ka.

Ainuõige masinatüüp, millega saarel ringi liikuda.

Sadamas kohal. Ostan peale seda füüsiliselt üsna karmi päeva (põhjus kohutavas seisukorras ja sõitjate jaoks reguleerimata rattad) 0,3-se siidri ja õlle (7€). Laeva väljumiseni on veel aega. Läks oodatust kiiremini meil selle saare avastamisega. Noh tegelikult jätkuks seda viimast tegevust veel kauaks. Loodus on siin tõesti ilus, eriti põhjarannikul istudes päikeseloojangut nautida või lõunas öist Tallinna panoraami vaadata. Kojusõit kulgeb paariminutilise hilinemisega, aga see siiski kulgeb.

Sadamas asuva aiamaja küljes olev silt.
Õnneks ei olnud vaja kasutada.

Hüvasti Naissaar.

Tallinnas selgus alles viimasel hetkel, et me ei peagi rongi ootama ja vastu tuleb tütar, kes oma töönädalat lõpetab. Super-Lux! Plaanitud rongist oleksime tänu laeva natuke hilinenud kohalejõudmisele paari minutiga maha jäänud ja järgmine oleks alles tunni pärast läinud. Nüüd oleme tund varem kodus. Lahe päev oli. Muuhulgas sõitsime bussiga, rongiga, laevaga, jalgratastega, taas laevaga, napilt trammiga ja autoga. Tegime ära ja oleme ülirahul. Soome lahe esimese saarega on asi ühelpool.  


Nii. Nädala pärast on esimene advent ja peagi juba jõulud ehk on aeg selleks aastaks otsad kokku tõmmata. Hooaeg jäi meelde sellega, et kevad oli külm ja suvi vihmane. Aiasaak ikaldus ja näiteks esimesed tomatid saime kasvuhoonest alles augustis. Vaarikaid mõned ja minu kirsipuu ei kandnud üldse saaki. Samas soosisid vihmased ilmad sauna eesruumi tegemist, mille vahele käisime aeg-ajalt ka lõõgastumas. Näiteks kahekümnenda pulmaaastapäeva puhul (koos oleme juba eelmise sajandi lõpust, õudne)😍 broneerisin meile spa külastuse, merevaatega hotellitoa ja õhtu ning hommikusöögi. 

Merevaade.

Hotellituba.

Kohe hüppan basseini. See on ka ajalooliselt 
esimene aasta kui ma ei käinud üheski 
välisveekogus ujumas. Lihtsalt ei tahtnud,
sest vesi on märg.

A´la carte toidu sai vahetada buffee vastu.
Põhjus lihtne. Saab rohkem erinevaid maitseid proovida.

Ametlikult kakskümmend aastat koos. 
Mitteametlikult üle veerand sajandi.

Pärast jõime pingil vahuveini ja vaatasime päikeseloojangut.
Sedasama asja tegime ka tutvudes.

Vahepeal võeti poeg kaitseväkke, kus teda
vaatamas käisime.

Toimus ka traditsiooniline Matsirannas telkimine.
Seekord jäi asi sügisesse ja olime seal ainukesed.

Väga mõnus õhtu oli.

Hüljes ei saanud muidugi võimalust kasutamata jätta.😀

Kohtumiseni järgmisel aastal.

Ahjaa. Kui siin nüüd "juurte" juurde tagasi tulla, siis jalgrattaga sõitsin sellel hooajal 123-l päeval rattaspidomeetri järgi kokku 620,7 km. Põhiliselt poeskäigud, aga tuli ette ka kevadist trenni ja muid pikemaid otsi ehk piltlikult võttes sai ühest Eestimaa servast teiseni ja tagasi uhada.